Miks on viimasel ajal kõik niiiii kuradi kehvasti?
Mu vaevu neljakuuseks saanud kuts on ilmselt surnud!

Ta jäi lihtsalt mõned päevad tagasi kuidagi isutuks ja loiuks. Viisime ta arsti juurde, saime mõned tabletid, aga asi läks hullemaks. Siis viisime ta uuesti poistega arsti juurde, tehti süsti, aga ei midagi. Terve eilse päeva oli ta ainult pikali, ning täna hommikuks oli kadunud. otsisin teda koos Amapiga - aga tulutult. Ilmselt on selle looma aeg otsa saanud.
Kuidagi kurb ja tühi on. Ja et asi oleks ikka täiuslik, kiskus Saiha miskipärast täna ka tüli üles. Ma ei saagi aru, kas see on ema viis niimoodi oma leina välja elada, või mis??
igatahes, nii siasti pole ta iialgi öelnud! Olen nüüd lausa kahevahel, kas saata ta kohe minema, või oodata. Ta on Reiksile mingi summa raha sees. Ilmselt, kui ma momendil ta töö stoppaks, tuleks meil jälle kohutav sõnavahetus kodus.
Ahh, ei teagi mida teha!
pagan, et siin maal see loomade arstiabi nii algeline ka on. Arvan, et Eestis olles oleks loom kindlasti päästa suudetud.
Nüüd istub mull ainult leti taga kõrval mu igivana "ihukaitsja" "Serendipi" baari Pautšai. selline kahekümnendates hambutu vanaproua.
Aga ikkagi, ma ei saa enam millestki aru??
mille kuradi pärast tuleb äks mu stafist mulle lihtsalt heast peast teatama, et ma olen samasugune, nagu Minemalöödud plikad.äkki siiski olengi. Põrgut! Tegelikult, nagu on Reiksile võlg tagasi makstud, peksan poisi minema! Siiani on teist siin hoitud nagu sitta pilpa peal, iga kord kui on haige olnud, on vastu tuldud, iga kord võimaldatud paar vaba päeva. käigu seenele, asendamatuid ei ole.
Nii kaua, kui Reiks võib-olla eestis ära käib, pean ilmselt "härra" ülbust taluma.
Võib-olla, sellepärast, et täna saabus üle pika aja valge päev ja siis visatigi veksel välja, et minnakse kodumaalt abi saama. Enne ei usu, kui olen näinud! Äkki saab tõesti siis kõik joonde.

Ma vajan üürituba!
Lihtsalt sellepärast, et ei jaksa enam niimoodi edasi elada. Mitte miski ei mõju enam inimesele. Ei rääkimine, ei vaikimine, ei vihastamine. Lihtsalt kolmas kuu kogu aeg udus, nagu siil.
Tegelikult vajaksin kedagi, kes aitaks ka tööd teha. Ma olen sellest päevade kaupa baaris istumisest juba nüristunud. Enam ei jaksa ka stafi tuju üleval hoida, ning need kukuvad ka üksteise järel rivist välja.
Noh, see tähendab, et kui mina olen natukegi kurva olemisega, muutuvad nad kuidagi automaatselt samasuguseks. Siis aga ei tule rahva sisseviskamisest midagi välja.
Ma lihtsalt vist vajan OMA ELU edaspidi, ei viitsi kuidagi olla hooldusõde. Aga toa üürimise kõrval pean vaatama, kes hakkaks mind ka baaris asendama. Baari remont on muidugi pooleli. Oleks valmis, oleks nagu pool muret murtud, siis saaks hommikupoolikutel ka Tuuli siin olla. ja selle mõne õhtukese, mis vabaks tahaksin, lahendaksin ka kuidagi ära. Aga praegu lihtsalt ei jaksa olla. Mitte kellelegi pole rääkida probleemidest seoses tööga. Isegi uue hommikustafi võtsin tööle iseseisvalt. Polnud nagu kellegagi arutada, et kas võtta või mitte ja mis palgaga.
Nii tore on olla boss, kui teised teevad kõik su töö ära.
Tegelikult võtaks kätte ja sõidaks paariks pÄevaks hea meelega siit minema ja jätakski kogu kupatuse härrale kaela, kuid arvata on, et siis ajab ta stafi hulluks, ning need jooksevad laiali.
Pagana hea elu oleks siin, kui mõni meist saaks sellest ka aru ja ei istuks ainult nina pudelis. MA OLEN NII TÜDINENUD ÜKSINDA OLEMISEST, et karjuks või kõva häälega appi!!
Nädala pärast saaks Eestisse tagasi lennata, aga mida sealgi teha. Siin elab vähemalt ära, seal aga ei jätkuks palgast isegi nädalaks ilmselt. Nii ma ei teagi, mida teha??!
Äkki põrutaks paariks päevaks ikkagi kuhugi minema??
MA OLEN NII VÄSINUD JA TÜDINENUD!

Minu Cambodia!
Minu Cambodia on varajane hommikutund, kui allkorruse naised teevad tule alla oma väligrillidele ja hakkavad pottide-pannidega kolistama.
Minu Cambodia on rõõmsalt viipav motojuht, kes teab, mis kell ma toast välja astun, et alla randa sõita.
Minu Cambodia on koristamata ja ja korralikult sulgemata baar, mida pole tõhjaks tehtud vaid sellepärast, et keegi stafist jääb alati siia valvele, kui boss kustub.
Minu Cambodia on kõige selle segaduse keskel alkoholi järgi haisev boss, kes isegi ei kuule, mis ümberringi toimub ja keda tuleb jalule aidata.
Minu Cambodia on boss, kes peale äratamist mulle kõri kallale sööstab, sest olen julgenud teda füüsiliselt äratada ja teatada, et ta on jälle purjus.
Minu Cambodia on õlleklaas, millega pean bossi rünnaku peatama, sest muidu homme enam poleks Minu Cambodiat
Minu Cambodias pole enam jälgegi inimesest kellega koos siia sai tuldud!
Minu Cambodias pole enam isiklikku elu,ega kaaslast.
Minu Cambodias on mu kaaslase kaaslaseks vaid alkohol, sest ilma selleta on tal igav, nagu ta väidab. Ilma selleta pole baaritööks fiilingut! Aga baaritöö on koos sellega lausa "lust"!
Minu Cambodias on hommikune poeskäik peale baari avamist.
Minu Cambodias on kollase tolmuga tänavad, kõikjal vedelev prügi, sihitult hulkuvad seebud ja autode-motode vahel ringilippavad lapsed.
On soe tuul, hommikused teretuttavad teistest baaridest, kes koos minuga poes lettide vahel ringi askeldavad, paberileht vajamineva kaubaga näpus.
On viisakalt teretav kassapidaja, kes alati küsib, kuidas mu äril läheb ja kas sain poest kõik, mida vajasin.
Minu Cambodia on nukravõitu khmeerikeelne muusika, mis mind millegipärast alati merele vaatama paneb, ning samuti nukraks teeb.

Minu Cambodia on laisalt päevitustoolidel kõhuldavad-selitavad turistid

ja neid jälitavad "raisakullid", ehk müügimutid.

Kes mind kuidas kunagi, kas rõõmsalt või altkulmu tervitavad. Altkulmu sellepärast, et olen keelanud neil baari siseneda. Bisnis toimugu vaid rannal.
Minu Cambodia on noorukese khmeeritariga aega viitma tulnud vanahärra, kes randa maha istudes kohe "sae käima tõmbab", ehk torisema hakkab, kuni kogu personali tuju on rikutud. Ei meeldi talle, et kokteil on lahja, ja söök, mille ta loomulikult lõpuni sööb, on söödamatu. Ja ei meeldi ka see, et ma ainult naeratan talle üle leti ja ei pane selliste suurte apsakate eest staffi kõrvade peal käima.
See on minu Cambodia!
Minu Cambodia on lahedad vestlused kohalikust elust, uskumustest ja tavadest stafiga, siis kui on tööst vaba moment.
Minu Cambodia on ainult meie baari jaoks arusaadavad naljad, mis kustuvad niipea, kui morni näoga boss kohale ilmub ja kõiki kõiges süüdistab.
Minu Cambodia on hingematvad päikeseloojangud

Minu Cambodia on nukrate laulude, rõõmsate inimeste, tolmuste teede, elektrikatkestuse, paduvihma ja lauspäikese maa.
Minu Cambodia on mitmevärviline meri, laiad riisipõllud

kauguses sinetavad valgete randadega saared.
Minu Cambodia on tüis vaeseid ja kerjuseid, täis invaliide,

on kodutud lapsed ja prügimäerahvas.
Minu Cambodia kas meeldib väga, või ei meeldi üldse. Ma armastan seda maad, ja oleks siin ilmselt väga ünnelik, kui inimene, kellega siin koos olla ei üritaks seda õnne iga hinnaga rikkuda. Miks alkohol on alati esikohal?
Ka minu Cambodias??

Läinud!
Läinud, nagu polekski käinud!
Plikad istusid täna hommikul taksosse, et Phnom Penhist lennukile istuda ja natuke aega veel Tais puhata, et siis külma ja lumisesse Eestisse tagasi pöörduda.
Järgmisel aastal lubas Kati tagasi tulla, et siis juba siin puhata.
Kui seda siinset siis veel on. Ma ei jaksa seda üksi vedada.
Ei jaksa ja ei oska ka nii, nagu peaks, aga see, kes peaks nagu teadma, kuidas asjad käivad lihtsalt libistab köit.
Ikka seda köit, mis maitseb kibedalt ja teeb mõistuse tumedaks. Ning ainult tigetseb ja teeb mingeid oma arust lahedaid žeste teistele. Tema ju võib - ta on omanik!!!!!
Ta võib kell neli öösel pehme keelega karjuda inimeste peale, kes on olnud jalul hommikust saati, et mis te magate. Arvestamata, et sel ajal kui tema koju magama läheb, tuleb meil taas ärgata. Eile ma kustusin lihtsalt kell kümme ära, sest kolmetunnine magamisaeg ööpäevas nädal aega järjest on vähe! Ta võib teha välja ükskõik kellele! Ta võib oma viha minu peale välja järgmisel päeval valada, sest on unustanud poolte klientide käest arved küsimata, ning staff ei tea üldse, mis lauda läheb, sest tema teeb kõik omaarust - ja teeb hästi! Omast meelest! PNeed päevad, kui olen usaldanud teda baari sulgema, lõppevad tavaliselt hommikuvalges ja.... Ükshaaval hakkab ära kukkuma ka staff! Lubatud hommikust vahetust pole kusagilt paistmas. Ilmselt ei taheta tulla tööle.Päevad venivad ülipikaks, ning seda, kui ma ütlen, et pean minema koju magama, vaadatakse sellise pilguga, nagu jätaksin staffi sunnitööle. Tegelikult ongi mul siis süümekad, kui ma nad siia niimoodi jätan,sest siis ei tea iial, millal magama saab. See on nagu kõige hullem! Praegu peaks nagu täiega asjasse pühenduma,et kõik läheks käima nii, nagu vaja.
Aga olgem ikka lübusad edasi! Ilm on ju soe, päike paistab iga päev ja rahvast liigub aina rohkem ja rohkem.
Minagi liikusin! Vahetasin elukohta! Kui kauaks - ei oska praegu öelda! Ja kuidas selle eest maksta kavatsen, ka ei tea. Eks elu näitab! Tuba on igatahes ilus ja puhas, kuigi pisike, ja kallis.
Kirjutan hoopis natuke üldinfot Cambodia kohta, sest inimesed on palunud teada anda, millal ja kuidas siia tulla!
Parim aeg külastamiseks: on november kuni veebruar, edasi kisub juba palavaks või vesiseks.Ajavahe: Eestiga on 5 tundi. Mis elatustasemesse puutub, siis on tegu ikka päris korralikult vaese maaga.Tänaval kerjavad kümned invaliidistunud khmeerid ja tänavalapsed omale igapäevast toidupoolist.
Viisa Saab piirilt. Ametlikult maksab 1 kuuline viisa 20 USD.
Cambodia on veel allesolevate miinide tõttu üks väheseid riike, kus isegi teeäärsesse põõsastikku ronides tekib mõte - aga äkki...Tegelikult see asi nii hull pole. Ise ei kohanud kuskil hoiatavaid silte ja kus veel miinivälju leidub, seal peaksid need ka teoreetiliselt tähistatud olema. Mõnedes kõrvalisemates kohtades veel esineva banditismi tõttu on siiski üks ringi kolamine (eriti pimedal ajal) ohtlik. Angkor Watis hoiatatakse ka väikeste heleroheliste madude eest, kes pärast vihmasadusid tulevad välja toitu otsima.
Lennata saab meile läbi Bangkoki, Singapuri, Kuala Lumpuri jne. Tasub vaadata lihtsalt kõikide lennufirmade, kes Aasiasse lendavad, soodukaid. Arvestama peab vaid, et otse siia ei lenda eriti keegi. Ikka tuleb kuskil ümber istuda.
Nii, et soovijatel, head närvi piletite otsimisel, teekonna kombineerimisel ja TERE TULEMAST!

Üdini imelik olemine on!
Selline nutune ja vesine. Kõik mida keegi ütleb, või teeb tundub isikliku solvanguna. Püüan ennast veenda, et see ainult tundub mulle, kuid ega vist päris nii see pole. Kahtlustan, et olengi lihtsalt reisipaketi üks aktraktsioonidest. Tegelikult juhtus see juba mitu päeva tagasi, tol õhtul, kui tüdrukud kohale jõudsid. Sai nagu oodatud ja närvitsetud, et kõik ikka sujuks ja, et Cambodia meeldiks jne. , ja siis ronisid kõik baaris tüdrukute lauda ja mina tundusin täiesti kõrvalise ja mõttetuna. Istusingi enamuse õhtust kassa taga ja vaatasin seltskonda lihtsalt kaugelt. See pole muidugi mitte esimene kord, kui olen lihtsalt teenindaja rolli lükatud ja sujuvalt vestlusest välja lülitatud. Sellist asja tuli ette ka eestis olles, kuid siis ei tundunud see nii isiklikult solvav. Tegelikult tunnen end sellest ajast saati nii kogu aeg. Lollil ajal tuli mingi palavik ka kummitama ja mega angiin. Sellest olen küll praeguseks lahti, aga ülejäänud tunne on alles. Selline võõras oma kodus tunne. Nii ma siis nukrutsengi rõõmsa näoga, selle asemel, et seda nädalat täiega võtta.
Äkki veel muutub midagi, mõned päevad on jäänud, ning pealegi tegi staff siin viimased kolm päeva kõikvõimalikke imesid, et mind elule tagasi aidata. Esimesel päeval peale Kati ja Kairi saabumist ma lihtsalt magasin kogu hommikupoole baaris poiste khmeeripärases välivoodis ja mind ujutati üle kõikvõimalike jubedate, ning mittejubedate teedega. Saiha tegi praktiliselt ära kogu hommikupoolse töö, marketi, Samudera jne..
Õhtul läksin koju ja magasin vahelduva eduga ilmselt kõrge palavikuga hommikuni. Kuna Reiksil oli tähtsam olla hommikul kuueni baaris ja väidetavalt juttu rääkida, kui huvi tunda kuidas mul läheb, siis tulin järgmisel hommikul uuesti tööle. Et mul ikka jube kehv oli olla, siis nõustusin Sofia poolt pakutud nn. khmeerimasaažiga. Olen aina pealt vaadanud, kui poisid lasevad endale teistel seda teha ja pärast käivad ringi nagu tiigrid, üle keha triibulised nädal aega. Aga olude sunnil, kuna ükski tablett ei aidanud, tuli ka ennast lasta triibutada. Käib see asi nii, et selg hõõrutakse paksult "Tigerpalmiga" kokku ja siis hakatakse selle sama salvi korgiga kiirelt jatugevalt mõõda nahka jutte hõõruma. Nii kaua, kuni tekkib pikk verevalum, siis tehakse järgmine triip ja järgmine jne. kuni terve selg on selline.
Palaviku võttis igatahes see alla, aga kurguvalu mitte. Sellega püüan oma jõududega hakkama saada. Äkki läheb homseks üle, läheks hea meelega tervena plikadega laevaga sõitma. Eks vaatab mis saab.
Mõni nädal tagasi sain üsna terava kriitika osaliseks kuna mingi kohalik klient, kes oli palunud oma telefoni baarileti taha laadima panna, läks seda iseseisvalt vaatama, kas on täis laadinud. Siis kähvati mulle, et sellist asja ei tohi olla. Mina loll arvasin siis, et see reegel kehtib kõigi kohta, aga selgus just praegu, et ei - valge nahavärviga pole ohtlikud ja võivad käia kus tahavad. Kui julgesin meelde tuletada, et mina sain võõra pärast õiendada, kamandati mind õsna õlbelt baarist minema. Nii palju siis sellest, et olen üldse veel kellelegi vajalik.
Nii, polegi midagi imestada kui palun vabandust kõigi ees, et olen ikka veel olemas.
Nii vastik on elada, kui pole nagu kellelegi sind tarvis enam ja...
Iga päev järgneb üks solvang teisele, mille kuradi pärast????? Terve suve kükitasin siin üksinda, tegin, mis võimalik, et jalgel püsida, kuid ilmselt polnud panus ikka piisav.
Tegelikult oli ikka üsna ülbe seegi, et olin tõsiselt haige ja pidin vaatama ise kuidas hakkama saan. Küllap see on ka rööpast jälle välja viinud!

Eile küsis üks mu vana tuttav FB-s, et, mis te eestlased seal kaugel ka sööte ja kuidas jõululauaga on??
Püüan siis tibake selgust asjasse tuua!
Tegelikult söön mina üsna palju kohalikku toitu. Praetud riisi kanaga, currykana ja kuna meil on praegu hästi osav kohalik kokk Sofia, siis söön ka khmeeride stafitoitu. Sest ta oskab ka omade kohalikku "praeräime" ja seebuliha valmistada ülihästi. Praesibula kaste riisiga on lihtsalt vapustav!
Kui väga millegi eestlasliku s.t. koduse järgi isu tuleb,siis saab ju alati teha praekartuleid peekoniga. Terve Victory Hill on täis venelaste söögikohti, kus pole mingi kunst saada boršisuppi, seljankat või pelmeene. Tõsi küll, kolmest korrast kahel, on minul pelmeenidega kehvasti läinud. Ilus puhas söögikoht, aga minul lööb põhja alt mõne minutiga. Vist pole ikka õiged pelmeenid olnud! See eest tänavatoit seisab alati sees nagu liimitud, ometigi pole vist kõige hügieenilisem. :)
"Samudera" pood on meil siin ka üks tore koht, kus ei müüda vist ainult eesti kohukesi, verivorsti, heeringat ja praekapsast. Ülejäänud asjade tootmisega on kohalikud valged enam-vähem hakkama saanud. Olemas on jogurtid, leivad-saiad-saiakesed, kodujuust, pelmeenid-frikadellid ja palju muudki. Kartul kasvab kohapeal, vorst ja muud vidinad, mis kartulisalatisse näiteks käivad, toome turult, või poest. Maitsestamata jogurt ajab asja ära hapukoore asemel. Pole küll päris see, aga kui ikka muud võimalust salatit süüa pole, tundub selline salat ülihea. Kuuldavasti pidid venelaseed ka juba hapukoort tootma, ise pole veel müügil näinud. Suitsuvorsti ja suitsuliha teevad sakslased. Arvestama peab muidugi, et kõik käsitsi valmistatud tooted (seal hulgas ka must leib), on kallid. Ka on kallid importkaubad, mida siin maal ei kasvatata-valmistata. Piimatooted on samuti kallid, sest kohalikku piimatööstust ei eksisteeri. Kohalikud lehmad, kes prügikastisest saadavast toituvad, on nii pisikese udaraga, et imestan vahetevahel, kuidas nende järglased üldse ellu jäävad.

Erilised, spetsiaalsed hõrgutised verivorstide ja eesti juustu näol lendavad kohale muidugi koduste saadetud pakkidena, või turistide pagasis, kes küll tulevad. Nii seisab meilgi praegu baaris veel pool pudelit "Vana Tallinna" ja kodus külmikus "Eesti juust". Naljaks on see, et meie sööme kohalike toitu päris hea meelega, kuid kohalikud meie toitu mitte. Oleme neile ikka testimiseks pakkunud, kuid ainus, mis poistele peale läheb on "Kalevi" marmelaadikommid. Neid küsitakse juurdegi.
Eelmisel aastal oli jõululaual seaprae kõrval ka sült olnud. Kas Matu ka sel aastal viitsib keeta, ei oska öelda.
Šokolaad on kallis, sest on imporditud sisse, kohalike kommid on kohutava maitsega ja sööma ei meelita. Kuigi pakendid on ilusad. Magusaisu saab peletada kõikvõimalike puuviljadega, mis siin on tõeliselt head. Ainus, mis mul suud vett jooksma ei võta, on durian. Olenseda küll proovinud, nii süüa, kui sheigi sisse segatuna, aga - ei! Nii, et nälga ei sure, kaalust oleme muidugi tänu kergemale toidule suutnud kahe peale alla saada ligi kolmkümmend kilo. Ja see on ainult teretulnud!

Ei ole kõige teravam pliiats meie uus poiss Pizal. Võrreldes DJ-ga, ehk Amapiga, kes ei rääkinud kuu tagasi ühtegi sõna inglise keeles ja nüüd vehib valgeid grilli kõrvalt sisse visata nagu naksub, ei suuda uus poiss oma inglise keelega mitte midagi teha.

Ainus, mille peale meister on, on magamine. Võiks öelda, et kuldmagaja.
Kohe teise päeva hommikul, kui olime eelmisel õhtul ööturul möllanud, ei suutnud poiss silmi avada kuni kella kaheteistkümneni. Teised kolm avasid baari, tassisid ta voodiga taha nurka, panid muusika kõrva äärde mängima jne. ei midagi. Mees ei keeranud külgegi!

Ja eile jälgisime teda kogu päeva silmanurgast. No ei ole seda särtsu, mida rannas vaja läheb! Kham on esiteks kehv õpeteja, nii, et teise päeva õhtuks oskas Pizal vaid õlut valada. Kliendile esitad arve, suits püsti suus ja koristada ka enda järelt ei suutnud. Selle pidin mina talle selgeks tegema, aga ega suurt kohale vist ei jõudnud.
Saiha tuli kodust tagasi, lootsime, et äkki nüüd võtab temalt õppust, mida teha ja kuidas olla - aga ei. Ehmatas hoopis kinni end, nähes teiste kolme kuraasikust ja kuuldes nende spetsiaalseid kilde sisseviskamisel. No täna anname viimase võimaluse, äkki saab end käima lülitatud. Kui ei - pole midagi teha, otsime edasi uut poissi, kes oleks see parim meile.
Baari ehitus venib ka ikka täiega. Kolme päeva jooksul pole mingit liikumist toimunud. Kõik seisab praegu elektriku taga.

Mõni külastaja kohe on probleemne!
Laekus meil eile teiste seltskonnas üks selline ka randa. Kohe esimesest hetkest, peale tervitamist, küsis poolpõlglikult, et ega ma ometi ei räägi stafiga nende oma keeles. Siis käiski mul väike plõks peast läbi, et tegemist on ilmselt isandaga, kes peab end kohalikust rahvast paremaks. Ja nii oligi. Kõigepealt oli ta endas kindel, et kuna olen õhtul baaris üksinda ja valge naine, siis peab mees mul olema kindlasti olema üks kohalikest ja kindlasti stafi hulgast. Ega ei viitsinud sellist lolli juttu, mis tal suust välja tuli, ning õhtu edenedes aina hullemaks läks, isegi kommenteerida. Üritasin jõudumööda viisakas olla, aga kui ta kukkus arve lauda viinud uue poisi peale lõugama, läksin tõmbasin talle vee peale. Lihtsalt tegin talle selgeks, et kohalik teenindaja on ikkagi teenindaja, mitte tema ori. Teiseks rebis ta enda meelest mingeid ülinaljakaid nilbeid kilde, mille peale vaid ise naeris. Neiu, kes nende lauas istus oli üsna tasa, ja teisiedki eriti ei võtnud vedu, et kaasa ärbelda. Hiljem kuulsin, et "valgel isandal" oli ka hiljem mujal olnud probleeme ülalpidamisega. Eks jääb üle loota, et keegi ta tiibu kärbib.
Muidu oli selline rahulik ja vaikne päev. Uue stafi sain täiesti juhuslikult. Sõitsime Khamiga poodi ja ta nägi tee ääres toimetamas üht oma tuttavat poissi. Kham pidas moto kinni, küsis minult, kas tahan staffi juurde, kuna Saiha on kodus haige. Muidugi tahtsin, seda enam, et poiss valdab vastupidiselt Amapile ja Tyrale ka inglise keelt.
Nii ongi meil siis täna teist päeva tiimis ka Pisal. Eks paistab, mis ta endast kujutab, baaris ta enne töötanud pole, aga õppust võtma tundub üsna kiire.
Eile tegime taaskord ka külastuse kohalikule ööturule, sest eestlased-turistid avaldasid soovi ka päris kohalikku toitu maitsta.
Ööturg!
Aasiamaade lahutamatu osa ilmselt. Pealinnas eksisteerib toiduturu kõrval ka hilbuturg, kuid meil siin on enamus ikka toidukohad ja müügiputksd.
ÖÖturg.
Tegelikult on turg avatud ööpüev, kuid hommikupoole toimub elu vaid teeäärsetes putkades kiiremalt. Ülejäänud kohad tukuvad vaikselt. Kui keegi sisse astuma juhtub, virgutakse hetkeks, et pärast taas letargiasse vajuda.
Elule ärkab turg päikeseloojangul. Ja osta saab sealt kõike, alates vägagi söödavast khmeeri pang-pangist ehk kohalikust hamburgerist kuni ritsikateni. Pang-pang on hea, olen isegi seda lausa nädal aega järjest lasnud poistel tuua. Salat, mis sellega kaasa antakse on peale minu veel nii mõnegi eestlase ära petnud - selline tunne, et sööd magusavõitu tšillist värskekapsa salatit. Tegelikult on tegemist rohelise mango-rohelise papaya salatiga. Prussakad maitsevad nagu päevalilleseemned, ning grillitud madu on nagu lihtsalt õllekõrvane.
Aga selle eest nende toitukohtade supid-praed viivad keele alla, kui oskad neid kokku segada. Meil on selle tarvis poisid. Sest lauda tuuakse kõik pooolvalmis produktid, mida siis ise kokku miksida. Ja kui ei tea, ega tunne asja, tuleb toit jama. Pealegi on enamus toitlustajaid umn´bkeelsed, nii, et nõu eriti ei saa küsida.

Juba siis kui oktoobri algul eestist tagasi tulin, vedasin kogu stafi ööturule supitama, sest siis oli Saiha suvi läbi rääkinud kui head suppi nemad Aigariga ööturul kogu aeg söömas käivad. Oli küll hea supp! Nii ka seekord, aga nüüd oli teine supp ja teistmoodi tegu ka. Keset lauda toodi grillid, mille tippu pandi pekitükk, äärtesse leeme sisse porgandid, kapsad, tomat, kurk ja kõik roheline. Pekitüki sulama hakates pandi sinna kõrvale ka lihad praadima. Lõpuks läksid ka leeme sisse nuudlipakid.

No oli ikka hea öösöömaaeg kuni kella kaheni.

Üle pika aja oli baari avamine jälle selline nagu kevadel. Tulen, äratan stafi üles ja hakkan neisse uuesti sisestama eelmistel päevadel õpetatut, sest kõigil on ööga "kõvaketas" tühjaks jooksnud! :)
Tegelikult on asi selles, et Saiha jäi taas haigeks kõvasti.

Ja teised on ikka veel nii lambaantsud, et pean kõrval seisma ja näpuga näitama, mida hommikul teha. Ise ei tulda kuidagi selliste pisiasjade peale, nagu rannast prügi kokkukorjamine, või tee puhtaks pühkimine. Jama ka selles, et Saiha tegi kõik kokteilid, ning oli ka kassas, kui ma ära tahtsin käia. Aga noh, katsume selle nädala üle elada, ta ju ennegi kodus olnud haigusega. Eks Khemera peab kahe eest nüüd pingutama.

Eks ta ongi tubli, aga mitte nii piisavalt. Või pole tal seda erilist hommikust sisseviskamise fiilingut. Praegu on igatahes lausa vaikus baaris. keegi ei hüüa kuskilt mööduvatele tüdrukutele, et kui poisssõpra vajad astu baari, või ei küsi mõne mehe käest, et mees kas valan hommikuõlle välja!
Tegelikult ongi praegu tunne, et Saiha oleks nagu baari maskott, ta oskab kõike, teeb kõike iseseisvalt, temal saab nõu küsida ja ta kuidagi hoiab ka teised liikumises. Nagu teda pole, on krahh. Isegi ilm keeras hommikul vihmale.
Tyra istub jummala tujutult.

Tema ja Khemera vahelt on juba paar nädalat tagasi must kass läbi jooksnud ja nad ei räägi eriti rohkem, kui tööasju. Saiha oli see puhver neil vahel. Loomulikult on ta nüüd õnnetu.
Hommikul tuli Sofia ja tegi vaid turutellimuse. Ta oli juba eile palavikus, aga täna lausa hõõgus.

Saatsin ta koju, ehk saab päeva-paariga terveks. Muidu olen täiesti jamas. Hooaeg kogub tuure ja meil vaid kolm poissi sel nädalal. Reiksigama arvestada ilmselt ei saa, ta jälle mustas augus. Ei taha nagu Laurile ka helistada, et saatku mulle see läti poiss äkki randa appi, kasvõi baari kokse tegema. Ega ta küll ilmselt ei tahaks hommikust õhtuni nädal töötada ka.
Nii mul on siis hetkel liikumas vaid Tyra, kes natuke räägib inglise keelt ja alati rõõmus Amap, kes alles õpib esimesi sõnu.

Ilmselgelt on ees ootamas vaikne nädal!

Mida teeksite teie, kui peate valima, kas lasete pimedas purjus inimese ujuma, või annate talle vastu kõrvu kõikide nähes, riskides sellega, et ta lööb vastu või jätab teid pärast ööseks ukse taha??
Mina valisin siiski viimase! ilmselt olen siis tänasest ka koduta,et härra saaks segamatult end päris põhjani juua! Ja ülejäänud ühiskond ilmselt tunneb talle ka kaasa!
Sest ma peaksin ju seda kõike varjama, ning vaikselt üksi kannatama!
Üldiselt oli nagu täiesti tavaline rahulik päev. Hommik oli päris töörohke, kuigi see päris rannas päikest nautiv rahvas pole veel pärale jõudnud. Lõuna ajal läksin koju mõneks tunniks magama. Vägev vihm äratas üles ja kui baari jõudsin oli mõni mees end juba ära sättinud. Siis tulid uued eestlased, tegime nendega mõned shotid ja siis hakkaski mõni meist öisesse merre kippuma. Kuidas saab mõni inimene ikka teisele nii palju valu teha, mu mõistus ei võta.Enam vist polegi muud tähtis, kui kreenis olla ainult. Olen jube väsinud!! Loodan ikka, et üks hetk tuleb mõistus pähe ja ta näeb, et ka ilma alkota saab olla siin lahe. Praegu on aga seis kohutav. Kui on selginemismoment, saab nagu kõigest aru, aga neid helgeid hetki jääb aina vähemaks kahjuks. Eks vaatame mis mind koju minnes ees ootab seekord!

Imeilus päikseline hommik ja mina suutsin oma ainukese asjaliku stafiga niimoodi kiskuma minna, et toolid lendasid. Ja seda ainult selle pärast, et ta ei pannud kohe päevitustoole sinna, kuhu mina soovisin ja kui käskisin ümber tõsta, siis tegi seda minu meelest liiga hapu näoga. Ma tunnen teda juba piisavalt kaua, et aru saada, et talle ei meeldinud see käsutamine ja kui ma talle seda ütlesin, läksimegi sõnelema. Meie kisma on muidugi kõrvaltvaatajale ilmselt üsna naljakas, sest mina karjun tema peale eesti-inglise segakeeles ja tema vastab omaltpoolt khmeeri-inglise sõimuga. Õnneks pole me vist pika vihaga teineteise vastu, sest natuke hiljem ajab see karjumine meid mõlemaid naerma, vabandame ja minu õigus jääb peale taaskord (valge inimene ju), kui mu nõudmine pole just viimase peal absurdne olnud.
Ülejäänud staff seisab aga kogu selle aja valvelseisakus, ning üritab mind toidu pakkumise või muidu veiderdamisega maha rahustada, sest arvestades mõlemapoolset temperamenti, on alati oht, et üks hetk anname teineteisele kere peale :)
Nüüdseks on muidugi torm möödunud, papayasheik lepituseks ära joodud, ning igapäevaelu läheb edasi. Ehitusmehed on kadunud kolmeks tunniks lõunale, nagu tavaliselt, Khemera koju magama läinud, Tyra ja DJ (Amap) magavad "monkeyhouses" ehk poistetoas ja meie Sofiaga teritame lihtsalt Saiha peal keelt.
Pagana moodi palav päev tõotab taaskord tulla, kuigi mingi tuuleõhk ikka liigub.
Selle palavuse tõttu ärkab kohalik rahvas hommikul koos päikesetõusuga, ehk siis kella kuue paiku. Siis pole kuumus nii tappev ja saab normaalselt askeldada. Söövad ju khmeerid hommikus samuti kella kuue, poole seitsme vahel. Ning mitte ei sööda nii, nagu valged, võileiba või putru, vaid ikka riisi kala, või lihaga. Mitte midagi ülitugevat, kuid meie mõistes ikkagi tubli lõunasöök on neil hommikueineks. Üldse söövad khmeerid päevas viis-kuus korda. Kolm korda siis tugevalt, ekh minu meelest hullupööra palju ja kaks-kolm korda natuke. Pluss veel kõikvõimalikud kärudelt- pottidest pakutavad tänavasnäksid (teod, pähklid, puuviljad, ja vedel magus mögin, mis maitseb minu meelest jubedalt. Igatahes, arvestades seda, et hommikusöök on nii varajane, pole midagi imestada, et ehitajad juba kell 11 hommikul lõunale kihutavad.

Nägin täna öösel ülihalba und. Olime mingi paadiga merel ja äkki juhtus tont teab mis! Igatahes oli paat äkki katki ja vett täis. Reiks ja DJ olid kuhugi täiesti kadunud, keegi ütles mulle, et ujusid kaldale. Olin maruvihane, sest Khemera oli mingi kapi all kinni, "Sessioni" baarman Pack Williams istus selle kapi kõrval täiesti apaatselt. Kuna Khemera aina oigas, hüüdsin kogu stafi appi, aga siis ütles jälle keegi, et ära hüüa enam, Saiha on juba uppunud ja kohe upuvad kõik teised ka. Olin nii hirmunud, et ärkasin kell kuus üles. Vesi on haigus, aga mis on paat!? Teekond kuhugi??? Ma tean, et miskit s...a tuleb igatahes asjaosalistele, keda unes nägin. Lugesin poistele sõnad peale, et olgu üliettevaatlikud! Panin Buddhale ka viiruki põlema, ehk aitab!

Tegelikult mõtlesin, et kirjutan sellest, miks khmeerid (mehed) oma särgid igal võimalusel kaenla alla keeravad, aga siis avastasin, et olen sellest juba korra rääkinud.
Äkki räägin hoopis katkise hingega Sofiast, kes on mul praeguseks köögis asendamatu.
Aga tegelikult räägin ta eluloo vist kunagi hiljem, kui ta on ise kõigest vabatahtlikult rääkinud ja pikemalt, kui eilsetele küsimustele vastates.
Vihmahooaeg ei taha ka kuidagi mööda saada! Peaks juba olema nagu lõppenud, või vähemalt lõppemas, aga eilne päev oli jälle selline, nagu septembris, kallas kogu päeva. DJ-ga "Samuderasse" sõites pidime baari taga motoga ära uppuma. Vesi oli üle põlve tugevasti. Tagasi tulles jäime loomulikult paduvihma kätte. Üllatav, kui külm võib tunduda soe vihm motoga sõites. olin vist täitsa sinine, kui baari tagasi jõudsime
Kuna kõik teed mis randa toovad on kaldu mere poole ja küvasti prahti täis, on päris jube vaadata mis toimub vihma ajal. Nimelt voolab mööda tänavaid merre sõna otseses mõttes prügijõgi. Kõigepealt muutub meri kollaseks, sest kogu maapind on siin punakast savist-liivast, mis vihmagamerre uhutakse. See aina laieneb meres

Eilse vihma ajaks olid jäänud ka koristamata suured mustad prügikotid muuli äärest. Nii ujusid siis ühekorraga meres paarkümmend musta mütsakat. Õnneks ei maabunud meie rannas, vaid kadusid avamere poole. Nii, et tegelikkuses on meie ilus sini-sinine meri siiski rämpsu täis.

Täna siis jälle selline "tore päev" õhtusse jõudmas! Peale seda, kui kirjutasin khmeeride kombest inimesi, kes neile meeldivad, puudutada, sain kaela "pedofiiliasüüdistuse", Või õigem oleks öelda et mind süüdistatakse selles, et küllap magan baaris õhtuti stafiga, kui mitte kogu Cambodiaga. Sest kuidas ma ikka tean nende kombeid. Ja miks ma ka oma stafile meeldin.Ega sellest kasu pole olnud, kui väidan vastupidist. Mida ikka inimene uskuda tahab, seda ta usub ja ümber ei veena kuidagi.
Paraku on täna vist hooaja algus välja kuulutatud, sest meil olid kuni praeguseni (kell on kümme õhtul) absoluutselt kõik lauad-toolid hõivatud, ning mulle külgelöömise asemel olid poisid hoopis maruvihased selle peale, et ma ei oska kokteile teha, ega drafte lasta. Sellal, kui nemad baari ja ranna vahet lippasid nii, et jalad rakkus, oskasin mina vaid laudu koristada ja klaase pesta. NÕME!! Inimene omab baari, aga ei suuda seal ise tööl olla!
Taaskord on ka uus eestlane rannas liikvel, Austraaliast kuuks ajaks puhkamas. Hea nali oli see, et võtsin just kõvahäälselt telefonis sõna selle kohta, mis ma töökorraldusest ja tööl vastu pidamisest arvan, kui korraga keegi kõrvalt küsis, et kuidas läheb ka. No tõmbasin ikka tati kurku küll. Aga kutt ainult itsitas. Jumak tänatud! Oh, hakkaks see päev juba õhtusse saama, mul on kõrini!

"Me oleme kõik armastame sind nii väga, miks sa küll pead meist vanem olema!?"
Sedasi tervitasid mind täna hommikul poisid rannas liiva kühveldades!
Ilus algus päevale!
Eriti, kui sulle avaldavad armastust enda baari poolpaljad noorukid :)

Ei oskagi nüüd kohe enam seisukohta võtta. See, et nad valmis on koos minuga ka maailma otsa sõitma mind ei üllata, nn "igavest" truudust on nad vandunud nii kainena, kui napsustena. Ja tänu sellele, et kunagi üks neist reetis ühe khmeeride suhtlemise omapära, tean, et ma meeldin neile.
Inimenest, kes ei meeldi, ei puudutata kunagi põhjuseta, lihtsalt niisama. Igal võimalusel põigatakse kõrvale ka tema puudutuste eest. Seevasti inimesega, kes meeldib ja kellele ka ise tahetakse meeldida otsitakse pidevalt kehalist kontakti. See tähendab, et lihtsalt möödaminnes puudutatakse sõrmeotstega. Päris naljakas!
Poisid rääkisid mulle korra, et kui tunned, näiteks klubis tantsides, et keegi sind selja pealt silitab salaja, siis tuleb kiiresti kindlaks teha, kes see oli. Ja kui tüdruk meeldib, siis võib samaga vastata. Tundub, et niimoodi on päris kerge ju tutvust sõlmida, kuid ega siis selle pärast kohe tuttavaks saada. See pidi ikka aega võtma ja järgmisel korral ei pruugi sama poiss, või tüdruk enam meeldidagi.
Muidugi, kui meeldib, siis saab edasi tutvust arendada ja asi võib ka tõsisemaks minna, kuumaverelised, nagu nad on.

Päris pikka aega olen ka mina nende sõrmega puudutamise osaline juba. Lihtsalt muuseas libistatakse minust mööda minnes sõrmeotsaga üle selja. Õnneks küll mitte kogu aeg, vaid mõned korrad päevas meeldetuletuseks, et olen endiselt nende lemmikülemus. Pagan, kõige hullem on, et ma kardan kõdi ju!
Aga ilus ikkagi selline kuidagi puhas tähelepanuavaldus. Igatahes mulle meeldib!
Avastasin praegu, et blogi näppides ja osa oma mõtteid kustutades on paar teksti vahetusse läinud. Õekesed tulid kodust tagasi peale minu Eestist saabumist ja Kraties käisime vahetult enne Uwe-Kerli lahkumist.
Praeguseks meil enam õekesi polegi, läksid minema. Jumal tänatud! Kuigi seoses sellega algas ka sissisõda, nagu poisid ennustasid. Igal ööl tekkib mingi avarii. Eks näis kuidas asi lõppeb.

Kui khmeer sureb, siis üldjuhul teda ei maeta, vaid tuhastatakse. ma ei tea küll nende matusetseremooniatest midagi. Kuid tean, et rikkamad asetavad tuha templis vastavasse tornikesse (hiiglaslikku torni) ja need kel raha pole, lihtsalt viskavad tuha templiõuele tornide ümber laiali. Aga nädal peale inimese surma korraldab perekond peo, et surnud hing saaks aru, et ta ongi tõepoolest surnud, teda ei leinata enam ja tal on aeg teispoolsusesse minna. Kuningaga muidugi on teine lugu, teda hoitakse rahvale vaatamiseks kolm kuud ja alles siis pidi tseremoonia tulema. Eks ootame ära. Aga nn. peotelk püstitatakse suvalisse kohta, mille munk on ette näidanud, tantsu-tralli muidugi erilist pole, aga ega eriti kurvad ka mitte. Kummaline, et nad võtavad surma kuidagi kergelt, või on nad tõesti nii enesesse hoidvad, et ei näita oma kurbust kellelegi. Sama on neil ka kodust ja kodustest eemalolekuga. Kuude kaupa töötatakse mehest-lastest lahus sadu kilomeetreid. Helistatakse, kuid ka mitte iga päev. Meil käis Saiha viimati kodus mai kuus! Praegu on november. Seega pole ta koduseid (peale venna, kes ka Sihanoukvilles töötab) näinud viis kuud. Kord kuus on ta laenanud minult telefoni, et helistada kas isale, või emale, kuna ta vanemad elavad lahus.
Aga kirjutasin sellest lihtsalt sellepärast, et sõitsime Khemeraga sellisest telgist mööda ükspäev, kui "Samuderasse" läksime. "Samudera" on pood, kus meil müüakse praktiliselt kõike, mida eurooplase kõht võib igatseda. Praekapseast ja eesti kohukesi pole, aga igasuguseid neid asendavaid asju ikka saab. Enamus kaupa baari kööki tuleb küll igal hommikul turult, kuid on asju, mida saab vaid otse tehastest, või, kui korraga nii palju pole vaja, siis poest.
Käime me siis poes Khemera motoga. See sõit on minu jaoks tõeline elamus. Või, mis elamus, pigem adrenaliinilaks. Peale seda, kui olin pool aastat iga päev logistanud mingite suvaliste taatidega poe vahet, siis esimesel korral tahtsin poisil suurest hirmust pea otsast ära hammustada. Tavaline motomees, kes valgeid raha eest veab, logistab nendega sõita ettevaatlikult, nagu oleks tal selja taga istumas mitte inimene, vaid kast lõhkeainega. Kham on sõitnud oma motoga sellest aiast kui jalad maha ulatusid. See tähendab, et endise kümne minuti asemel jõuan ma nüüd poodi viiega. Pluss veel see, et kui kuskil on väljas politsei, siis manööverdatakse ka nendest mööda kõrvalteid ja tagahoove pidi. Loomulikult käib kõik tempokalt kallutades, pidurdades ja kannakaid tehes. Peaasi, et ma ikka kiljuks selja taga ja prõmmiks rusikatega vastu selga!
Aeg-ajalt Kham ei viitsi poodi tulla, siis on motomeheks Tyra. tema on veidi tasakaalukam, kuid kiusata armastab temagi. Eriti järsult kurve võtta, et saaksin talle ikka meelde tuletada, kui vana ma olen. Saiha sõidab neist ilmselt kõige tasakaalukamalt, või on lihtsalt vähem sõitnud. Tasakaalukamalt ka selle pärast, et ta viib mind tavaliselt koju öösiti, ja siis on mul kaasas ka koer, rahad, ning arvuti. Praegu, kui juba teist päeva motot pole(remondis), tunnen end juba nagu eestis autota - ei saa kuhugi mindud. :)

Vabandan jõudumööda kõikide ees, kes minu blogi lugedes end sitasti on tundnud. enam te seda tegema ei pea, sest selgus, et mul ei tohi enam oma arvamust millestki-kellestki olla!

Õekesed tulid kodust tagasi! Kuigi ma ei saa aru miks tulid. Reiks üleeile hommikul just rääkis Paiga ja ütles, et ainult ühte oleks vaja praegu, sest kohe-kohe peaks minema baari renoveerimiseks. Ning siis pole mitu päeva plikasid üldse tarvis. Aga noh, kohal nad on! ja juba põrnitsevad ka. Eks Mom vist on juba öelnud, et õekesed on hommikuses vahetuses edaspidi, kui hakkab olema kaks vahetust. Tean, et Paile see ei meeldi. Pealegi rikkusin kihe hommikul nende tuju ära ka sellega, et lasin teha Khemeral turutellimuse, ning käskisin ka staffoodi teha tal. Poodi minnes, aga usaldasin kassavõtmed ikkagi Saihale. Olgugi ta jobbu, ikkagi on ausam jobu, kui ussitajad.
aga eile oli siis kokkuvõttes õhtul päris lahe. Tegelikult polnud mul üldse plaaniski sünnale tulla, plaanisin hoopis kodus väheke omale muusikat alla laadida, kuid Reiks helistas ja palus ikkagi tulla. Panin siis paremad riided selga ja tulingi. Et ma kedagi eriti ei tundnud ja keeleoskus ka mitte heal tasemel, siis ma sünnipäevalauda ei trüginudki. Rääkisin tibake eestlastega juttu, põrnitsesime Mattuga teineteist ja ma rääkisin hoopis staffiga. Sünnipäeva puhul oli ka neile lubatud natuke endale napsu kallata, ning olid teised päris jutukad. istusime väljas ja arutasime läbi kõik staffi puudutavad tööasjad. Siis hakkas sadama, ning kolisime ikkagi rannast baari. Ning just siis avastas üks kohalikest sünnipäevalistest, et baari taga seisvaid motosid oli üritatud ärandada. Lukud olid isegi ilusti juba jõutud läbi puurida. Aga, et motod seisid praktiliselt wc ukse ees, mis sest, et pimedas, segas neid ilmselt keegi. igatahes kutsuti välja ka politsei, ning meie staff läks hoobilt "härga täis", s.t. tahtis iseseisvalt juurdlustööd alustada, ning süüdlastele peksa anda. Nad on ikka hämmastavad. Kui ise miskit baarist "ära kaotavad" pole nagu midagi, aga kui keegi teine varastab, siis vihasemaid vendi ma ei tea.

Minu mees igatahes nautis eilset õhtut täiega, sai ju jälle leti taga möllata poistel abiks. Ega poistest muidugi on vaid Saiha see, kes leti taga jooke segab, aga minu taadu oli igatahes jube happy! Vist isegi rohkem kui mina, peale väikest suitsu.
Suitsu igatahes tegin, lihtsalt niisama, sest kaua sa ikka napsutad, kui poisid mulle teevad spetsiaalselt eriti lahja koksi, et emme enesekontrolli ei kaotaks. Vähemalt nii nad põhjendasid mulle, kui küsisin, et kas coca hulgas rummi ka on.
Istusime igatahes khemeraga mingil hetkel rannas, tegime savu (sest baaris ma ei luba teha, siis ma olen vihane) ja arutasime pidutsemiste erinevust kahe kultuuri vahel. Valge inimene joob end paari tunniga pildituks ja tõmbab kivisse, eriti ei tantsi ega laula. Ühesõnaga joriseb, või räuskab vihaselt. Lollusi muidugi teeb küll teatud staadiumis.
Khmeer joob tasahilju end pildituks. Üle kolme rummikokteili kannatavad neist vähesed. Klaasist hest viskist piisab, et nad varsti tukuvad. Suitsetavad nad eriti priskeid jointe, aga ei tõmba nii palju ja kauaks alla, kui valged. samas laulavad nad vaata, et kogu aeg, ja kui on karaoke käepärast, suudavad nad hommikuni lõbusad olla ka ühe kannu õllega. Tantsida armastavad nad ka, vastupidiselt mõnedele valgetele. lollusi teevad täiega, riidu kisuvad õldiselt harva, aga kui läheb löömaks, siis ikka väga-väga karmilt. Nugade, kivide, kaigaste jm. sellisega. Iga päev purjutavat kohalikku kohtab ka harva. Nad lihtsalt ei joo niisama, selleks peab ikka mingi tore põhjus olema. Sõbrad, keda näinud pole tükk aega, tulevad külla, või on mingi muu pidu. purjus khmeer on igatahes ülisõbralik, naljakas ja samas ka lollakas. Lolli purjus khmeeri olen näinud oma stafi pealt. Nii segi ikka keerata paarist õllest valge ei suuda.
Eilsed valged sünnipäevalised igatahes ronisid juba mingil hetkel lauale hõiskama ja nagu tavaliselt vajusid kahe paiku laiali. jäi ainult pisike punt tiksujaid. Saiha libistas ühe viski ja ühe mekong-sheigi, ning magas mingil hetkel täiega diivanil. lõpuks peksin ta plikade tuppa magama. teised ikka suutsid kauem vastu pidada. Khemera oli vist lausa peo lõpuni virge. Täna siis jagavad muljeid ja itsitavad valgeid.

Ma ikkagi kirjutan avalikult edasi ja kui mõnel inimesel asjad endaga ei saa parandatud, sis mitte ainult natuke baari tegemistest ja elust soojal maal, vaid ka kõigest halvast, mida toob kaasa alkohol ja üleüldine hoiak kohalike suhtes.
Igatahes olid meil mõned vabad päevad, mille jooksul jõudsime pidevalt riius olles sõita sõpradega Kratiesse jõedelfiine vaatama.

Sõit oli Kratiesse päris tüütu. Hommikul varavalges hakkasime Sihanoukvillest minema. Poolest päevast olime Phnom Penhis. Siis transporditi meid teise bussijaama ja laaditi minibuss viimse võimaluseni rahvast täis. Niimoodi, põlved lõua all jõudsime viie tunni pärast kohale. Meid Kerliga istutati Mekongi kaldapealsele päikesesoojangut imetlema.

Mehed ise läksid hotelli vaatama. Päikeseloojangu käigus tutvusime Beniga, kes meile järgmiseks päevaks tripi soodsa (!) hinnaga välja pakkus. Võtsin ta telefoni numbri, ning tegelikult ka olles meestega läbi rääkinud, kasutasimegi ta venna tuk-tuki teenust.
Mekong on ilus. Tohutu lai, kiire voolu ja tumekollase veega.

Õhtul helistas Khamera. Ta ei suutnud üle ühe päeva baaris meiete vastu pidada ja sattus jamasse. Läks koju, sest Saihad ka polnud. Reiks rääkis taga pikalt, ning rahustas maha, lubades tal nii kaua kodus olla, kuni tagasi oleme.
Jõedelfiine muidugi nägime, kuigi eelnevalt oli meile mainitud, et meil pole mõtet sellist sõitu ette võtta, delfiinid näitavatend ainult jaanuaris. Sellise jutu peale naersid kohalikud meid välja. Tavadelfiiinidest jõe omad muidugi on erinevad.Esiteks on nad hoopis tömbi ninaga, nagu pekingi paleekoerad. ja nad on tunduvalt ujedamad. Niimoodi paadi kürval hullama ei kipu, nagu mere omad. Hoidsid ikka distantsi. Kuigi - ega uudishimu anna häbeneda. Paadi alt salamisi läbi libisema olid päris meistrid.
tunnike jõel delfiine imetlenud, kõlastasime ka Kratie suurimat pogodat. Siis lasime tukimehe minema,ning avastasime omal käel linna.
Kuna erilist midagi vaadata polnud, siis võtsime järgmiseks hommikuks bussipiletid tagasi Phnom Penhi, et õhtuks Sihanoukvillesse jõuda ja vaadata-kuulata, mis siis täpselt juhtus meie äraolekul.
Minibuss tegi megakiiret sõitu, ning viie tunni asemel olime pealinnas kolmega. Uwe-Kerli võtsid endale hotelli, meie bussipiletid edasi. Et aega oli mitu head tundi, kolasime turul. Õhtul, kui Sihanoukvillesse jõudsime, olid kõik kolm poisinolki meid ootamas. Kham oli ka Saihale helistanud, ning seegi oli kodust tagasi sõitnud. Läksime meile ja kuulasime siis Khamera ära. Noh, oli jah jamasse kukkunud. Hakkas napsutama, peale baari kinni panekut napsutas muidugi edasi. Kna aga oli baaris vaid plikadega, kasutasid need muidugi juhust, et talle s...a keerata.
Sel ajal kui Kham magas, käidi baaris sees ja võeti ära väike vana läpakas.
Khamera jutust tuli välja, et eelnevalt oli Pai juhust kasutades, et meid polnud, lausa avalikult istunud Skayga meie baaris. Kurat, kus Reiks vihastas, Selge sõnaga oli öeldud plikale, ja ka Skayle, et oma jalga enam siia ei tooks see poiss. Arvestades eelnevaid ussitamisi ja suutmatust seda poistetiimi riidu ajada, pluss veel see, et läpaka võtjal oli täpselt teada, kus asub kaamera, ja kus on öösel arvuti, ning kuidas baaris käratult, ilma toolide otsa koperdamata liikuda - pidi see olema oma inimene, või see, kes eelnevalt siin töötanud. Selgemast selgem ju kelle kätetöö see oli!!! Reiks läks baari, et ka Lauriga asjast rääkida, mina jäin poistega meile istuma. Kuna ka Saiha oli iseseisvalt süüdlase peale tulnud, siis lihtsalt istusime ja rääkisime Khamerale ja Tyrale kõigest, millega tüdrukud on paari kuu jooksul hakkama saanud. Lõpuks leppisime, et järgmisel hommikul on poisid baaris tagasi. Nii oligi - kõik toimis jälle, ainult plikad käisid ringi nagu munas kanad, sest ütlesin poistele meelega kõva häälega, et teame, kes arvuti võttis. pipi üritas seda minu käest aina teada saada, aga tulutult. Oli täitsa naljaks. Reiks ütles, et kohe, kui läheb baari renoveerimiseks, saadab ta plikad koju ja enam tagasi ei võta. Mina oleks nad hea meelega kohe miname saatnud.
Õhtul läksin Paiga riidu. Ma polnud ta`ga terve päeva rääkinud midagi. Kuna me turult sel päeval unustasime küünlaid tellida, siis oli meil vaid näputäis neid. Ok selle õhtu oleksime ilusti välja tulnud, aga pika laenas minu nina all osa oma Skaypoisi baarile. Ma küsisin, et mida sa teed. Tema olla eelmisel päeval neilt laenanud ja nüüd annab tagasi. Vihastasin ja käskisin lolluste tegemise asemel tööle hakata. Vaevalt ta nüüd "Kurebbaarist" nelja küünalt laenas. Poisid olid just teatanud, et laenasid need küünlad hoopis "Cocost".
Niiii, sellest hetkest valitses vaikus meie riigis!!!! Terve järgmine päev ei kuulnud ma plikade suust peale laulmise midagi, mind välditi täiega :)! Õhtul teatas Khamera, et tüdrukud lõpetavad järgmisest päevast töö. Meile sobis. Arvestasin palgad välja ka kohe õhtul.
Hommikuks olidki neiukesed läinud, ning meie baarist saanud "meesteklubi", Tyra ja DJ võtsid üle köögi, koristasid ja kraapisid seal terve päeva, Kham ja Saiha toimetasid baaris. Jutuks tuli, et Khameral tuttav naine (mitte plika) otsib tööd. Kella kolmeks tuligi Sofia töövestlusele ja alustab meil köögis alates novembrist.
Nii lahedat koostööd, kui nüüd kaks päeva ja praegu kolmaski poole peal - pole ma veel näinudki. Ja ütleme ausalt, et toidudki parema maitsega. Khameral on annet kõikvõimalike kastmete ja maitsestamiste peale. Mulle oli isegi uudiseks see, et kohe esimesel hommikul ta turult tuleva kraami õksipulki läbi vaatas. tagasi saatis osa paprikast, sest see polnud värske (!). Ma poleks seda osanud vaadatagi ja plikad ei teinud sellist asja kunagi.
Tänasest ehitatakse ka uut baariletti, äkki liigub mõnigi asi paremuse poole. Äkki!!
Eile õhtui rääkis Saiha mulle, millest tegelikult kunagi tüli alguse sai. No poleks uskunudki seda, mida mu kõrvad kõik kuulsid. Õiendasin temaga, et ta kohe alguses ei rääkinud minu, või Reikoga, aga ta põhjendas, et ei tundnud meid siis veel nii hästi, ja lootis, et saab asja ise ära lahendada.
Ühesõnaga, tegi "perekond" nii palju omale, kui suutis, ja kuna uued tulijad kaasa ei läinud, mindigi riidu. ja kui Reiks tasapisi kahtlustama ise hakkas, arvati, et kutt on koputanud, ning sõda algaski!

No nii, baar avatud, higi maha pestud, ja kuna internet jälle töötab, siis võiks millestki kirjutada. Tegelikult tahtsin rääkida motokultuurist kuid vahepeal on teisi asju juhtunud taas, ning kirjutan motodest ja nendega sõitmise valudest-võludest natuke hiljem.
Kirjutan hoopis pesemisest kõigepealt.
Nii palju paljaid poisse pole ma vist oma elu jooksul enne näinudki, kui siin igal hommikul. Staff magab ja elab ju baaris, ning kakõik hommikused, päevased ja õhtused protsetuurid käivad siin kahes toiletis. Kuna on palav, siis kogu baari koristamine-avamine toimub poolpaljalt, ümber vaid käterätikud, mis aeg-ajalt puusadelt maha kukuvad (nalja kui palju). Peale avamist tekkib kohe järjekord pesemiseks, kuna rahvast on rohkem, kui pesemiskohti. Nii siis töllerdataksegi ringi nagu Tarzanid. Esialgu ma ei teadnud kuhu silmi peita, nüüd olen ammu harjunud meeste aluspesuga. Alles üleeile itsitasin mõttes, kui poisid olid oma pesu kuivama riputanud, et võin isegi eksimatult öelda, kellele millised püksid kuuluvad. Tõdrukud pesu väel ringi ei hulgu, neil on selleks pidžaamad, mida siis pool päeva seljast ei võeta. Ega ma isegi parem pole, kui staff pesnud-kamminud, lähen ise ka pesema. pesuväel just ringi ei uita, kuid märgade sassis juuste ja suure rätikuga küll.

Nii, üles panin küllvähe korralikuma pildi, pole kogu maailmal vaja siiski teada, mis värvi mu stafi trussikud on :) !

Pestakse end üleni lausa mitu korda päevas, vähemalt rannapoisid küll. See on mudugi arusaadav, sest nad on pidevalt päikese käes. Kuid naljakas on see, et vastupidiselt enda puhtana hoidmisele, ei armasta nad enda tagant koristada. Kus kükitavad, seal on hunnik, kehtib nende kohta ideaalselt. Praeguseks olen vaid saiha suutnud välja koolitada, et kasutatud salvrätikute koht pole maas, vaid prügikastis, ning oma söögikarbid-topsikud ei pea ka veerema mööda baari põrandat kogu päeva. Plikadele pole see tarkus veel külge hakanud, kuigi räägin seda neile järjekindlalt iga päev. Khemera koolitus kannab tasapisi juba vilja, iga kord ei ole joogipurgid enam laiali. uus poiss Tyra on loomult intelligents (same-same Saihaga) talle pole siiani vaja olnud märkust teha prahi koristamata jätmise kohta. Ja kui me tema ja Kerliga koos motoga baari taga sopalompi ühel õhtul sukeldusime, pesi ta isegi Khemera moto kohe puhtaks. No see on selline väike vahenali, mille peab ära rääkima. Kõigepealt läksime meie ühel õhtul Khemeraga kahekesi motoga sõitma tiba napsustena, ning ei jõudnud kaugemale kui viis meetrit. Siis vajusime sopalompi motoga poolkülili. Kiljumist kui palju, Saiha kimas välja vaatama, kas Khemera mulle mitte liiga vanainimesele ei tee. Ja, et sellest veel ei piisanud, siis hakkasime peale templikülastust kolmekesi Tyra, Kerli ja mina Khemera motoga õhtul koju sõitma. nagu olin Tyrat hoiatanud, et ei tohi "tiiki" sõita, vajus moto külili. Kerli istus küljega, ning lendas selili sopa sisse koos Tyraga, sest tema ei saanud lihtsalt tänu meile motolt maha hüpata. Mul vedas, olin viimane, ning hüppasin maha, mis sest,et vette. Igatahes olime märjad ja porised, ning nalja oli megapalju. See oli seesama õhtu, kui olin Khemera ja Saiha "Vana Tallinnaga" ära kustutanud, sest nad ei suutnud tulla kella viieks täpselt tööle. Ja kui lõpuks jõudsid olid napsused. Olin ülivihane, aga need kaks lolli suutsid seda jälle - hoida mind tulivihasena vaid viis minutit. ma ei saa aru, mis nipiga nad suudavad mu sõimu naljaks pöörata nii, et ma ka ise lõpuks naeran.
Nõndaks, nüüd jõudsingi läbi mitme teema selle juurde, millest tegelikult olen paar päeva kuulnud, osa saanud ja proovinud lohutussõnu leida. See on siis prostitutsioon Cambodia moodi. Sellest, et siin vanataadid noorte tüdrukutega ringi jalutavad pole eriti midagi. Kuid teine teema on euroopa tüdrukud, kes siinsete eksootiliste poiste südameid igal nädalal korra murravad. Ja ega minu staff pole selles suhtes erand. Taaskord istub mul üks poistest nukralt randa toova tee poole vahtides. Rääkis neiu ära, viis tantsima, raiskas kogu oma rahanatukese kokteilide peale, ilmselt ka magas öö hotellis, ning siis sõitis teatas tüdruk, et see oli tema viimane puhkuseõhtu, ja ta lendab koju tagasi. kas tuleb veel kunagi siia - pole teada!
Tüdrukud on ju nende arust kenad, blondid, heleda nahaga jne. Nii juhtubki, et vähemalt kord nädalas on keegi baarist korraks kõrvuni armunud. Kahjuks kestab tüdrukupoolne armastus vaid õhtu. Ning vastupidiselt vanataatidele, lasevad tüdrukud endile hoopis välja teha. Ega uhked khmeeri poisid muidugi ei talukski seda, kui neile välja tehakse, kui nemad on oma arust tüdruku välja kutsunud. Tegelikult võtavad ikka tüdrukud neid rajalt maha. Olen proovinud neile selgitada eurooplaste mõttemaailma , n et ärge võtke valgeid neiusid kohe südamesse, te olete neile vaid puhkuseseiklus, kellest on pärast lahe sõbrantsidele jutustada. Kuid ega minu jutt neile keevaverelistele ei aita, nagu keegi naeratab ja teeb ettepaneku minna ööklubisse, on kõik ununenud. Nii siis ollakse järgmisel päeval silmad peos ja valutava hingekesega tööl.
Hooaeg on tulemas, kujutan ette juba, kuidas pean ema-Tereza olema, kui silmad peos kõndima hakatakse. Iga kord saavad haiget, kuid õpetust ei võta. hea, et vähemalt mehed rasedaks ei jää, see mul siin veel puuduks :)!
Naljaks on muidugi minu jaoks seegi, et olles vaid 20-25 aastased, ongi põhiteema, et peab kohe-kohe leidma endale oma tüdruku, ruttu pulmad tegema ja lapsed muretsema. Muidu ollakse liiga vanad. Hämmastav arusaam vanadusest. Kuid ma tean seda Pipi jutu järgi ka, et üle kolmekümne ollakse siinses mõistes vana.

Kuningas on surnud! Elagu kuningas!
Meil lõppesid just viisteist päeva kestnud suured usupühad. Neil on muidugi mingi nimi ka, aga minu keele jaoks on see väljahääldamatu. Kahjuks suri ka pühade viimasel - kõige tähtsamal - päeval vana kuningas Norodom Sihanouk. Rahu tema põrmule! Ega ta olnudki enam valitseja, seda teeb juba ammu tema poeg. Aga tundub, et rahvas hoolis ikka vanataadist üsna palju. Huvitav, kaua nüüd leinaaeg kestab.
Pühade aeg oli igatahes äretult pikk ja päädis ka meie pogodas käimisega. Soovi minemiseks avaldasin mina. Istusime minu kojutuleku õhtul stafiga ööturul ja sõime. Siis ma küsisingi poistelt, et kas ka mina tohiksin mingil päeval pogodasse minna, kui on pühad. khemera tegigi ettepaneku, et läheme viimasel päeval, siis on kõige rohkem pidulikum ja väga palju rahvast.
Vahepeal jõudsid Sihanoukvillesse Uwe ja Kerli. Nemad avaldasid ka soovi tulla, ja nii sai meid päris suur family, kes läks siis templisse. Kogunesime kümneks kõik baari, Reiks läks tüdrukutega tuk-tukiga, meie ülejäänud motodega. Algselt oli teemaks muidugi peapogoda, see Sihanoukville suurim, aga Khemera laitis selle mõttemaha, öeldes, et seal on nii palju rahvast, et asi ei tundu kohapeal enam lahe. Nii läksimegi hoopis Otrese pogodasse. rahvast oli sealgi väga-väga palju. mina sörkisin Pipi sabas, sest ei teadnud ju mida seal teha tuleb. Kõigil oli vaeste jaoks süüa ja munkade jaoks mingit muud nänni kaasas. istusime päris kaua ummikutes isegi motodega, enne kui templi väravani saime. Siis läksime uude templisse, kuhu pipi pani meie poolt annetuse munkadele. seal sai igaüks ka oma soovid Buddhale edastada. Soovisin päris paljusid asju, kuigi Pipi ikka kahtles kõvasti, kas nende jumal ka valgeid aitab. Elame näeme. Ühe asja unustas staff mulle muidugi mainimata, kuigi sellest erilist probleemi polnud, sest ma polnud ainuke. Nimelt on naistel sel päeval templis seljas valged pluusid. Meestel muidugi ka enamusel. Nii, et meie olime tibake kirjumad, kuna see pisiasi läks lastel minekuärevuses meelest ära.
Soovid soovitud, läksime sellesse pogoda ossa, kuhu panime annetused vaestele. Nii palju khmeeri toite korraga pole ma näinudki.

Siis kõndisime päris vanasse pogodasse, meie Pipiga tegime seal ka kõik rituaalid läbi, poisikrantsid ja meie turistid istusid seina ääres ja vaatasid. Pärast Saiha itsitas,et ma pidin olema samasugune nagu tema ema.
Pipiga käisime läbi ka pogoda seintel oleva piltiderea ja sain kiirkoolituse budismist, ning Buddha tegemistest. tuli välja, et ta oli juba lapsena Buddha ja tegi igasuguseid imesid. kaheteistkümne tähtsama teo kohta jagati mulle ka informatsiooni, aga ütleme ausalt, ega meelde küll ei jäänud.

Hiljem tegime templi ees Kerliga suitsu. Siis avastasime, et kogu müüri äär on riisikakukestega kaetud. Kui pipilt pärisin, milleks, sain teada, et öösel tulevad need inimesed kellel on kadunukeste hingedega probleeme ja viskavad need kakukesed väljaspoole templimüüri. Sinna kuhu on raputatud ka surnute tuhad. terve see müüritagune oli tuhast hall. tegelikult pannakse tuhk sellistesse suurtesse tornidesse, mille nimi mul meelde ei jäänud. Aga see on nende lõbu kellel on raha. Vaesed lihtsalt peale surnu põletamist lasevad tuha üle müüri lendu.
Üldse maetakse siin surnuid üliharva, enamus siiski tuhastatakse, aga mitte krematooriumis, vaid lõkkel. Päris jube minu mõistmist mööda.
Kolm tundi läks mööda lennates, Ära sättima hakates tegime veel koos stafiga pilti, ning kuna baari tahtsime avada alles õhtul, siis otsustasime ka Otresele sööma minna.

Siin siis me oleme, meie praeguse stafiga, loodan et poiste praegune koosseis jääb kauemaks samasuguseks - nad on koos hea tiim.

Otresel oli lahe, tegime khmeeritoidu lõuna, kuna Khemera on sel alal, mida valida lausa spets. nii siis võtsime ühiselt praetud riisi ja nuudleid, kürvale veel kohalikku mangosalatit. Kuna meid oli nii palju, ja olid pühad, ning veel, et olime puhtalt khmeeribaaris söömas, siis tuli maja poolt lauale ka khmeeripärane krevetisupp. Igatahes oli staff nii happy, et isegi saihaga vahetati mõned laused pühade puhul.

Kõhud täis - sügelesid meie kolm poissi minema. lasimegi neil minna, aga enne tuletasin neile meelde, et pool viis olgu baaris, sest kell viis avame.
Kolistasime plikadega tukiga tagasi Sihanoukvillesse, Uwe ja Kerli jäid veel päeva nautima.
Kodus magasin natuke ja kella poole viieks venitasin end baari. Arvake ära, keda polnud! Loomulikult Khemerat ja Saihad. Nad ju enne juba sügelesid minekule, sest Saiha oli just eelmisel õhtul ühe valge tüdruku "rajalt maha" rääkinud ja ilmselt oli vaja seda tähistada. ;)
Ja nii oligi - meie sexyboyd tulid pool kuus, kui meil Tyraga oli juba kõik korras, ning tuju oli neil ütlemata ülev. ma olin niimaru vihane nende peale, aga... vaid viis minutit. Sest kauem mul lihtsalt see selliste klounide hulgas ei õnnestu.

Ma isegi ei tea millest täna kirjutada! Eile oli ülikehv päev! Kohe igas mõttes ülikehv. Ma olin vihane stafi peale, sest nad olid mölakad ja Khemera oli seda veel ka eile. Need rootsi tolkamid ronisid jälle meie baari savutama, ning loomulikult pahvis Khemera ka nendega koos. Saiha ei julgenud enam. Noh, eks ta tunneb mind kauem ka. Täna käis pärimas kui lähedal ma üleeile olin sellele, et teda minema saata. No ikka väga-väga lähedal. täna lugesin mõlemile sõnad peale ja ütlesin, mis ma sellest kanepiaisust baaris arvan. Igatahes on mul tunne, et kui Khemera seda arvesse ei võta, töötab ta edaspidi hommikuses vahetuses ja kodus tehku mis tahab. Saiha suutis mind muidugi jälle moosida oma telefonisooviga. Eks vaatab, kui baaril hakkab minema, siis äkki reiks on nõus talle laenama seda raha paariks kuuks. see tähendab seda, et ta on meil jälle nagu tasuta tööjõud. Noh, ja eks paistab kuidas ta end üleval peab ka.
Kanepit tossutavad siin vist peaaegu kõik mingil määral. Eile oli mul tunne, et isegi Mom sai suutäie, tal istus ka mingi tuttavate kamp siin. Praegu igatahes on kord momendil majas. Õhtul tuleb mingi sünnipäev sisse ja mina veedan selle õhtu kodus. juba selle pärast, et ma ei viitsi enam eriti mõne inimesega suhelda. Seis umbes sama, nagu aastaid tagasi "talukõrtsis", nii kaua, kui olin vajalik, oli tore ja kui enam mitte, siis kõnni koju. Nüüd siis sama. Jõudsin rahaga kohale ja ega mind enam baari asjadesse pühendada ei tahetud. reiks selline pehme, et ei julge öelda ka, et kogu raha enam mängu ei lähe meie poolt. Mina muidugi ütlesin, kui oli kuulda gigantlikest ehitusplaanidest. see tähendas, et olen halb, kuna ma ei jätnud mainimata, kui palju tehti algul läbimõtlemata oste, pluss veel Mikk. Tulemuseks oligi see, et mul soovitati minema baarist minna, ma olla liiga kauaks siia jäänud. Nii kergelt ma seekord ei tagane, kui ei meeldi mõnele mehele, et ainult tema võib kõike öelda, siis võib ju ise baarist eemale hoida. Nagunii on staff minult mitu korda pärinud, miks ta elab sellisel maal, kus kohalikud on tema arvates kõik lollid. Tähelepanelik staff, ma ütleks.

Olen oma lemmikstafis eile õhtust saati sitaks pettunud.
Mis pettunud, lolliks tehtud hoopis! olen talt kümneid kordi küsinud kanepisuitsetamise kohta, sest tean, et tal liigub seda kraami - ja iga kord on vastuseks olnud ei, kunagi tõmbasin, nüüd mitte, sest mul on maoga probleemid. Ei uskunud ma plikade juttu, kui need mulle rääkisid, et ta igal õhtul teeb suitsu, ning vaidlesin Reiksile vastu, kui viimane teatas, et ta nägi, kui Saiha kanepit tõmbas.
No ei saanud ju võimalik olla, ta ütles, et ei tõmba! no olin ikka pagana loll, loomulikult tõmbab, ise nägin ka eile kogemata pealt! No tehtigi mind lolliks! Huvitav, kas ülejäänud plikade jutt, mida ma lihtsalt ussitamiseks pidasin, vastab ka äkki tõele. Äkki oli ikkagi tema see, kes veini peitis ja äkki teebki iga asjaga vahelt??
Ma ikka ei taha uskuda, meil oli eile päris suur tüli. Arvasin, et põrutab taas minema ja seekord tagasi ei tulegi. aga oli olemas, ainult ei räägi midagi, istub õnnetu näoga nurgas, või siis teeskleb õnnetut nägu, et mul taaskord südant haledaks teha.

Kuramus küll! ma olin ikka liiga kindel inimeses. Nüüd on siis sama seis nagu Paiga juhtus peale seda kui Skay koera öösel ära varastas ja plika vandus, et ei tea, ning mõlemad poisiga tegid õnnetut nägu ja otsisid oma arust koera. Pärast, kui tuli välja, et koer oligi poisi majas, vandus Pai, et selle valetajaga ta enam ei suhtle, pidades selle all Skayd silmas. Peale seda ei usu ma enam ühtki Pai sõna, aina kontrollin - kas nüüd on sama moodi. Et ei räägi enam midagi, ega usalda ka. Ise ta muidugi ütles kunagi, et nende rahvast ei saa uskuda, ja usaldada. Okey, nad on siiski asiaadid, see tähendab, et üsna kinnine rahvas, kes oma eraeluga ei hoople kohe esimesel-teisel kohtumisel. ma olen nendega koos iga päev olnud juba kaheksa kuud, ning ikka tuleb neilt midagi uut.
Ilmselt mõistaks neid paremini, kui oskaks keelt, kuid see on ikka nii väändumatu eurooplase suule, et kui ma proovin miskit järgi öelda, mida Mom või poisid õpetavad, nad naeravad end ribadeks. Reiks lubas küll, et võtame sügisel õpetaja, aga mul pole sellesse ka enam usku. Olen ikka pagana moodi pettunud.

Olen jälle õnnelikult tagasi Sjhanoukvilles.
Õnnelikult, sest EstonianAir lihtsalt hilines nii palju, et minf mölliti pmber Finnairi peale. Tegelikult sain tublišoki, kui Tallinna lennujaamas lendu oodates mind äkki nmeliselt välja kutsuti. Noohh, mõtlesin, nüüd on küll miskit mäda. Läksin siis Chek-in`i leti juurde asja uurima. Seal siis teatatigi mulle, et lähen Soome Finnairiga ja, et tuleb jube kiirelt jõuda järgmisele lennule. Sain esimesena lennukist maha, ning jooksin rahva kahte lehte laiali. Peale jõudsin, endal keel ripakil põlvini. Selles olin muidugi kindel, et mu pagas ei jüua, aga pärast Phnom Penhi jõudes avastasin ka koti küljest lipiku - "Hot! Ning riided, mis polnud juba mitu aastat selga mahtunud, jõudsid kõik kenasti kohale! jes! ma olen mingi 12 kg suutnud maha võtta, reiks teist sama palju1 pagana mõnus on vanu riideid jälle taaskasutusse võtta.
Lend läks muidugi nii, nagu pikad lennud ikka, see kord veel eriti tüütult, sest pool lennukit oli tais mammasid oma tittedega. Mul pole tittede vastu midagi, aga ma ei saa aru, miks peab sõitma 10000km. kaugusele puhkama koos imikuga. See on imiku jaoks lihtsalt jube ja endale pole see ka puhkus ju. Pealegi, väide, et paarikuune, või paariaastane seda reisi elu lõpuni mäletab, on jama, ega ikka ei mäleta küll. Sellest ei saa ka mammad aru, et ülejäänud lennukitäis rahvast, kes "sõbralikult" naeratab, ning stjuardessid, kes nende tittede pudelitega ringi lippavad, neid tegelikult mõttes maapõhja neavad. Olen kogemata pealt kuulnud kahe teenindaja juttu, kui nad arvasid, et ma neist aru ei saa ja see polnud küll lastesõbralik tekst, mis kuulda oli. Aga noh, see selleks. Lennates sain taaskord aru, kui ebarentaablilt mõnda lendu ikka kasutatakse. AirFrance lend Pariis - Phnom Penh- Saigon on selline tore näide. Kõigepealt lendame vuhinal üle Phnomi Saigoni (Ho-Chi-Minh), paneme seal minejad maha, peale uusi ei võta. Siis lendame käputäise rahvaga Phnomi. Seal ikka saab rahva peale ka võetud, siis jälle tagasi Saigoni ja alles seal siis laaditakse lennuk täis. Lahe ju ja ega lennukil kõtust ka kulu!!!!
Maha ma lõpuks sain, viisa ka uude passi, ning "teletupsu" nimeline takso oli ka vastus. Et tuuli oli ka pealinnas, siis sõitsime koos Sihanoukvillesse. Sain kohe tee peal ka põhjaliku aruande sellest, mis vahepeal oli sündinud. Nädalaga on ikka palju muutunud. Uusi söögikohti on avatud taas, ja kaluriküla põles maha. Sellest muidugi kahju, see oli vahva vaatamisväärsus.
Sihanoukis viskasin kodus teised riided selga ja sõitsin baari. Väga lahe, mul ju uued hilbud ja pea ka blond nüüd. Seisin Khemeraga tükk aega vastastikku enne kui ta äratundmisrõõmust kilkama hakkas. siis veel kukkus mind keerutama ka. Jeerum, ise selline väike, ma oleks võinud hoopis teda õhku tõsta. Saiha lasi parasjagu toolil seistes "Cocoshacki" vahelist seina alla, ning jõllis mind sealt ülevalt samuti jupp aega lolli irvega. Tegelikult käib ta teist päeva juba selle irvega nüüd ringi. Eks tal oli liiga hea meel vist. Tuuli rääkis, et nad olid Khemeraga lausa päevi lugenud, millal "emme" tagasi jõuab. Noh, kui see nii oli, on tore! hilbud jagasin ka kohe kätte neile kingituseks. Pisikesele "buffalole" tõin klaaskuuli mängulumega. Jättis selle baari minu kätte, et vennad kodus ära ei lõhuks. Käis ja kallistas mind terve õhtu läbi. Ma ju ta kaitseingel, kui politsei rannapoisse peedistab ja müügiks olevaid asju konfiskeerib. Poiss lippab siis alati minu juurde ja ma peidan ta raketid ära.

Täiesti kummaline, aga ma igatsen juba tagasilendu. Lausa loodan, et saaks tänase päeva jooksul enamus asju ühele poole ja....
Passi saan täna igatahes kätte. Tiiduga saan ka kokku uuesti. Viimane jutt oli temaga, et ta saadab omapoolse raha minuga ära, nii palju kui tal on. Saada jään mingi väiksem summa. Teine võlgnik paneb muidugi ülbet, ja temaga tuleb vist veel väga kõva heitlus, enne kui midagi selgub. Tema jaoks olen mina loomulikult eikeegi. Tegelikult peaksingi vist tagasi põrutama ja reiksi siia saatma omi asju lahendama. Lauri ütles täna hommikul, et ta ainult joob baaris. Kurat, aga ma lugesin sõnad peale, kuid ilmselt on tal kõigest ükspuha. Ilmselt ei anna ma talle ka kõike raha üle, vaid jätan osa oma kätte, et oleks ka mingi tagavara, mitte ei lastaks kõigel lõbusalt kõrist alla veereda.
Nii, et tahan tagasi. Kodus on siin nagunii kõik Katil kontrolli all ja paari kuu pärast lendab ta ise sinna. Ega mind siin nagu miski kinni peale asjaajamiste hoiagi. See polnud puhkusele tulek ju.
lapsed helistavad iga päev (baaristaff), see tekitab ka omakorda tagasiigatsust. Äkki tunnevad nemadki puudust vabalt hingamisest.
Külm on ka järjepanu. Küta palju kütad, varbad on sinised, kurk valus ning pea uimane.
Asjad, mida kaasa tahaks võtta on igatahes juba kotis ootamas.

Nii! Nüüd olen siis kodus! Selles mõttes, et korraks käimas. Külalisi ma vastu ei võta, pressikonverentsi teen vaid väga lähedastele inimestele. Ega ma viitsigi eriti ju peale kuut- seitset õhtul enam suhelda, sest minu jaoks on siis juba hilisõhtu ja eesti graafikusse seekord ma eriti ei pingutagi
Kuidas siis minusugusel hullul reis üksinda kulges?
Eestisse tulek üle ootuste hästi, kui arvestada seda, et keeleoskus on mul puudulik ja Pariisi lennujaama nägin esimest korda elus.
Üldiselt oli praegu Airfrance parim pikk lend üldse senistest. Esiteks on neil ka turistiklassis korralikud ja mugavad istmed koos jalatoega. See tähendas seda, et magasin isegi nii, et kogu aeg ei surnud jalad ära, või ei jäänud küljed valusaks. Söök oli aga s...t.
Aga Pariisi lennujaam! Appi!! Lollimat lennujaama ei oska ette kujutada. Esiteks; maandud kell kuus hommikul, oled veel jumalast juhm, kuna pikk lend ja teine ajavöönd lööb kõik sassi. Ja siis pole ühtki inimest kelle käest isegi juhatust küsida. Ok, mul oli piletil kirjas, et pean minema 2D-st 2-E-sse, tegema seal check-in-i ja jõudma lennule, mis väljub pooleteise tunni pärast. Iseenesest lihtne. On ju? Aga LOOMULIKULT mitte mulle.
Teiseks: kus on see 2-D, kui mingit kirja pole, mis suunas liikuda. Ronisin siis teiste järel mingile rongile, mis pidi pagasihalli minema. Läkski! Aga enne tuli veel passikontrollist läbi käia, ning parajasti oli maandunud veel paar lennukit, nii, et seal oli hullumaja. Loomulikult "konnasööjad" magavad hommikul ja kontrollputkasid oli avatud vaid kaks. Ning loomulikult tekkis ühes mingi seltskonnaga jama ka. Nii, et kogu inimmass töödeldi läbi ühe putka. Juba siis olid mul närvid läbi. Ette ka ei saanud kuidagi trügida, sest ükski lambaants ei saanud aru, et ma tahan edasi imekiiresti lennata. Lõpuks, kui sealt läbi sain leidsin ka suunaviidad, mille järgi orienteeruma hakata. Tore! Aga, et ikka lõbus lõpuni oleks, siis ruumist A ruumi B pääsemiseks tuli läbida tublisid ringe, sest ega otseustest ei saa, siis pole ju huvitav. Igatahes oli mul keel vist jooksmisest põlvini rippu ja hing paelaga kaelas, kui Finnairi check-ini jõudsin. ja loomulikult hilinesin - kassad olid kinni! pagan, siis oli mul küll hetkeks juhe koos! Telefon ei tööta, raha pole, keeleoskus +1, ja väsinud ka juba. isegi tönn tahtis peale tulla. Aga see poleks ju mina, kellega midagi ei juhtuks. Hingeldasin siis kaks mintsa, ning marssisin mingi suvalise Airfrance kummalise leti juurde. Seletasin nii kuidas suutsin asja ära, et lend väljub kohe, mina jäin hiljaks, ning mul veel edasilend kah Helsingist. Taat, kes seal istus jõllitas mind nagu tulnukat, ega saanud essugi aru. Noh, eks mina sain temast aru küll - kargab mingi mutt letti ette, vehib paberitega ja seletab miskit inglise-eesti segakeeles, ise üleni higine ja hingeldab nagu auruvedur.
Lõpuks ikka jõudis sel taadil kohale, et mis ma tahan. Ütles, et mingu ma järgmise lennukiga. Jälle tegin talle kümme minutit selgeks, et mul pole piletiraha rohkem jne. Siis tuli letti üks kena prantsuse plika, kes suutis inglise keelt rääkida ka ilma põrinata. No teine tera oli suhelda, mina sain ka aru mis tema rääkis.Ütles, et no problem, tema teeb mulle uue broneeringu, järgmisel lennul vabu kohti küll ja maksta pole vaja. Tegi mulle uue paberi järgmisele lennule, näitas isegi värava kust peale saab kätte. Mercy!
Nüüd oli mul aega lausa kolm tundi. Kolasin siis mööda lennujaama ringi, tegin suitsu ja ronisin jummalast õigel ajal check-ini tegema. Õigel ajal, sest minu taha saabus mingi paarkümmesd vadistavat hiina penskarit kohutavalt suurte kohvritega. Tegin oma checkkimise ära, ning lend jätkus. See finnair oli normaalne. Ja kujutage ette - söögiks oli must leib suitsukalasalatiga. Ossa! ma mõtlesin, et küsin lausa juurde, niiiiii hea oli! Aga stjuuardess oli pull mutt. Vanust oli tal vähemalt kuuskümmend, suhtles täitsa vabalt isegi hiinlastega ja minuga seletas soome-eesti segakeeles. Kogu aeg sehkendas ringi ja tassis rahvale igatsugu träni. Minu kõrval olevale soome ärimehele , kes kogu aeg magada üritas, tõi kohvi ja teatas, et kui see veel üle lennuki norskab saadab ta pagasiruumi magama :)! Ise itsitas rõõmsalt! Kihvt tädi!
Tegelikult oli päris hea, et sain järgmise lennuga, sest 5 tundi Vanttaa lennujaamas oleks hulluks ajanud. Seal pole midagi teha. Pealegi oli jube külm kah.
Viimase lennu peale ronides (oli ikka "metsavahilennuk") itsitasin soojalt maalt saabuvaid eesti mutte, kes kõva häälega üksteisele seletasid kui jube on +25.st kraadist sattuda +5-de. Ja, et ikka nädalaga harjub soojaga ära. Ja-jaaa, katsuge mutid +35.st +5.de sattuda, siis tunnete vast kui mõnus see tegelikult on. Igatahes 20 minutise lennu jooksul hakkas mul nina vett jooksma, kurk oli juba enne valus.
Tallinnas võttis mind Kats vastu, tegi lühiülevaate eesti hindadest ja siis ruttu Kohilasse.
Koerad tegid õmber minu sellise sõjatantsu, et lust näha. Tobias kontrollis igaks juhuks auto ka üle, et äkki on Reiks ka kuskil. kahjuks pidi pettuma. Kassid olid ülinurruvad, ning arvamine, et Minn mind ei mälet, osutus valeks. Täpselt mäletas.
Aga külm on siin küll täiega! Hommikul ronisin kell kuus lõdisedes teki alt välja ja tegin tule pliidi alla.
Õhtul proovisin Reiksiga ka vee l rääkida, aga ühendus oli jube kehva. Siis helistas Saiha, aga sama lugu- ei saanud midagi suhelda, ainult lehvitas ja kõik. Ehk läheb täna õnneks rääkimine!

Kell seitse hommikul! Mul on asjad koos ja olen jummala närvis juba viiest saati.
Nagunii olen midagi muidugi kotti panna unustanud, aga see selgub ilmselt alles teel olles.
Krt! Eestis on mingi +10 sooja vaid. Ma külmun seal kringliks!
Loomulikult on mul ka hea meel, et korraks koju käima saan, aga sellistel tingimustel?? Parema meelega tuleks ikka puhkama mingiks paariks kuuks.
Paaniliselt kardan ma seda, et ei leia õigeaegselt Pariisis õiget väravat, lendude vahe on vaid poolteist tundi. Lendu kardan ma nagunii, ja veel üksi lennates! Ohhhhh!
Stafile kirjutasin kalendrisse mis päeval ma uuesti baari lahti teen, eks need loevad siis päevi nüüd.
Ja tulepoisi lasin eile lahti enne, kui Reiks seda teha oleks jõudnud.
Hakkas jälle vastu ja lausa haukudes. Eks plikad on teist jõudnud töödelda.
Käskisin baari sissekäigu katte üles tõsta, aga tema ei tõstnud, et temal külm, tuul tõmbab ja vihma tibab. Krt! kaks korda ütlesin, et olgu üles tõstetud, kolmandal korral läksin tõstsin katte üles ja teatasin kutile, et paki asjad.

Ega ma poleks tal minna käskinudki otseselt, sest ülejäänud staff ju teab täpselt, et olen vihane vaid viis mintsa ja pealegi saadan ma neid vaat, et üle päeva koju. Aga see kutt pakkis niikaua kui me taga päevitustoole värvisime oma asjad kokku, jättis koti nurka ja pani baarist minema. Ütlemata kellelegi sõnakestki, et mis värk nüüd on.
Siis vihastasin päriselt, sest jäi ju ainult Saiha ja tema värvis taga. Ok, kui Reiks tuli, küsisin, mis teen ja tema soovitas minema kupatada. Küsisin Saihalt ja õhtuse vahetuse Khameralt ka. Saiha on ettevaatlik oma väljaütlemistega plikade kuuldes, aga pärast õtles, et õieti tegin. Kuid Khemera teatas konkreetselt, et head teed! Ta tuleb ise hommikuti lahti tegema, või teeb ka pikad päevad, kuni kellegi asemele oleme võtnud. Nii, et tulepoisiga peatükk läbi.
ja nüüd lähen teen veel baari lahti ja siis poole kahese bussiga Phnom penhi poole!
Tere Eestimaa!

Nüüd siis nii, et pilet on välja trükitud ja ülehomme õhtul pean kogu kadalipu Phnomist Tallinnani üksi läbi tegema!
Päris jube on mõelda.
Eile käisime Matuga poes ja ostsime päevitustoolide jaoks värvi ära. Sai võetud selline tumedam läikiv roheline ja peaosade alumiste poolte jaoks valge. Päris lahe võib olla hiljem rannas rohelised toolid valge laia triibuga. Eks siis näha ole, kui juba valmis on, panen pildi ka üles. Praeguseks hetkeks on igatahes juba kaks tooli valmis. 14 vajavad veel värvimist. Loodan, et kui olen ära lennanud teeb Saiha need lõpuni.
VÕtsingi ta sellepärast eile värvima ja kamandasin Menlongi randa tööle. Menlong oskaks kindlasti ka värvida, aga kuna üks peab olema klientide jaoks, siis värvimise peale eelistan väheke targemat meesterahvast. Plikad praakisin ka välja, sest nad ei oska midagi nii teha, et s....hunnikut maha ei jääks. Pealegi ei mahugi sael baari tagaosas rohkem kui kaks-kolm inimest võõpama.
Möllasime kuni kella neljani, siis kamandasin Saiha pesema ja riide panema, sest rahvast hakkas randa rohkem kogunema - söögiaeg jüudis kätte. Sellega sai minu jaoks muidugi nalja ka. Ootasin värvi kuivamist, Saiha otsis poolpaljalt playlistist muusikat, plikad ja Menlong plärisesid ümber laua Cambodia õlle esindajatega. astusin ka lähemale juttu rääkima. Rahvast oli päevitamas koguni kolm lauatäit. ja siis üks meestest rannas tõstis käe, et poissi kutsuda. Loomulikult istus Menlong seljaga. Ütlesin talle, et hei, vaata randa ka. Selle peale vastas ta, et misjaoks, ja itsitas plikadega edasi. siis ma juba ütlesin kõvemini, et kuule klient soovib sind. Ikka ei vaevunud ümber pöörama! .lõpuks tegin kurja häält, ning siis loivas küsima, et mida vaja on. kujuta sa ette! viis soovitud õlle lauda ära, tuli tagasi ja istus jälle mürtsti maha, seljaga ranna poole. Mainisin, et nii ei saa, me kõik istume ja jutustame, kuid jälgime ka samal ajal, mis rannas toimub, mitte ei keera klientide poole selga. Selle peale kähvas mulle, et miks ma Saihad randa ei saatnud teenindama, ta istus ju näoga. Ma siis ütlesin, et teine on ju poolpaljas veel ja kohe kui on end ära pesnud, ning riides hakkabki tööle. Tegeliult olingi niimoodi nagu nende vahetust planeerinud, aga, kuna mõni mees hakkas ülbitsema, siis ma enam ei teinud väljagi, et ta peaks ka magama. Pärast põrnitses ta mind terve õhtu, kuid tegelikult ajas mind selline lapsikus vaid naerma. Tean aga, et Reiks ei kannata teda üldse, ja on mitu korda mulle maininud, et kauaks ta seda kekatsit ei jäta siia huilgama endale. Ega, kui ikka ei sobi kokku, pole midagi teha. Alguses oli poiss ka rohkem asjalikum, aga eks igaüks elab sisse ja siis tuleb ka tegelik nägu ju lagedale.
Aga nüüd ajan Saiha üles ja jälle värvima!