Ilmad on jätkuvalt palavad! ja niisked! Õhtul magama minnes on tunne nagu roniks basseini, padi ja madrats on "meeldivalt" niisked, kuigi padjad on terve päev rõdul tuuldunud. Õnneks lõppeb selline jama paari kuu pärast ja tuleb hullem - lihtsalt palavus.
Eile võtsime Aigariga Lauri rollu ja tiirutasime pool päeva ringi. Lõppude lõppuks on poiss siin juba kuu aega olnud ja pole veel kuskil käinud peale saare. Istusime siis Otres beachil ja päevitsaime tunnikese.

Siis kimasime Otrese taha jõeharusse. Otrese tee on ilusti korda tehtud, isegi jalutajate tee on ehitatud. Uutest bungalow`dest rääkimata. koht areneb täiega, sest Occheuteal ja Serendipity kipuvad turistidele kitsaks jääma juba.
Pärast tegime linnatuuri. Sõime lõunat Hawai beachil kohalike söögiurkas (ülihea ananassikana oli) ja pildistasime ahvide planeedil.

See oli muidugi tore, et otsustasime ahve pildistada, sest mäele jõudes selgus, et olin oma fotoka jätnud kohalike baari toolile. Kimasime ülikähku tagasi, sest teadupärast omastatakse maha ununenud asjad sekunditega. Mul vedas hullupööra, et kohalikud on laisad. Nad polnud suutnud veel lauda koristama venida ja fotokas oli alles. Omanikumutike oli muidugi ülirõõmus, et sain selle tagasi (või ei olnud ka??) Tont tast aru sai, rääkis ta ainult kohalikus keeles ja oli väga rõõmus, kui purssisin ka khmeeri keelt. Aga rand oli ilus ja vesi puhas.

Oleksime seal ilmselt kauemgi istunud, aga aeg pressis peale, pidin jõudma Reiksi kella viieks välja vahetada. Nii siis läksime veel Victory Hilli, et vaadata, kuidas Ronald "Tunnelis" toimetab (tal remonditööd käsil), ning tahtsin Aigarile venelase silda ka näidata. Eelmisel korral, kui Koh Rongile läksime, Aigar magas sel ajal laevas.

Saime Ronaldi käest täpsed juhised, kuidas ka silla pealesõiduni jõuda, sest see on erasild ja suurt teed mis sinnani viib on päris keeruline pisikeste tänavate vahel üles leida. Algses sõitsime ikkagi mööda, aga üles leidsime. Tegime pilti ja puha. Turvamees vahtis ja seletas midagi omas keeles, aga me ei saanud aru, kas ta soovitas meil üle tee asuvast müügiputkast osta juua, või pilet sillale pääsemiseks.

Vene pedofiil, kellele väike saar ja saarele viiv "sillake" kuuluvad pidi kuulu järgi venemaale välja antud olema, nii, et pole ime, kui meile pakuti ostmiseks ticketit, mitte drinki. Kuidagi peab ju turva palka saama :). Otsustasime, et uurime selle, mida meile pakuti, välja järgmisel korral, ning sõitsime ära.
Baari jõudes vihastasin kohe esimestel minutitel Skay peale. Mingid kohalikud olid söömas ja nendest jääb alati peale sööki maha null läbu. Teised poisid olid hõivatud, ainult Skay istus sealsamas paberihunnikute kõrval. Ütlesin talle, et koristagu ära, aga tema teatas, et need on Jecki kliendid ja tema ei korista. Juba siis mul kihvatas sees, aga Jeck jättis söömise pooleli ja tuli koristas ära. Noh, okey, kuid tund hiljem oli vaja viia köögi prügikast tühjaks. Kutsusin algul Saiha appi,sest Jeck oli klientidega ametis, aga Saiha tegeles köögis millegi vaaritamisega ja tal polnud ka momendil aega. Siis tuli Skay lonkides, palusin tal aidata prügikast välja viia, kuid see hakkas virisema, et miks tema peab, kui Saiha ei saa viia. Aga ma vihastasin!!! Võtsin prügikasti, vedasin ise välja ja andsin poisile kohe ka lõpparve. Kurat, niimoodi pähe istunud juba, et ei saa midagi tehtud, ainult kõnnib köögi ja grilli vahet Pai sabas. Pai püüdis teda veel küll õigeks rääkida, aga mul on juba tükk aega olnud Skay looderdamisest ja koristamisest kõrvalehoidmisest villand, ning kuna Reiko ja Matu mu arvamist jagasid, ei võtnud ma teda tagasi.

Võttis suure bravuuritsemisega oma asjad ja lubas kohe kõrvalbaaris tööle hakata, mida muidugi pole veel juhtunud, sest üldiselt ei võeta naaberbaaridesse niimoodi tööle, kui oled eelmisest kohat lahti lastud, sest ilma põhjuseta lahti üldiselt ei lasta. Alguses sidus ka Tommi kinni, et koerale järgi tulla, aga me lasime koera lahti tagasi, sest see on ikkagi baari koer, Täna hommikul tööle minnes, olin kindel, et ta on vaese koera kaasa vedanud, ja see peab edaspidi nälgima, aga ei - Tomm oli alles, eks näis, kas täna õhtul tuleb järgi! Loodame, et mitte, sest teisedki on penisse juba kiindunud. Eriti naljaks oli muidugi see, et kui mõni aeg tagasi tahtsin köögistaffi koju saata, oli poiss esimene, kes asju pakkis solidaarsusest, aga nüüd ei teinud plikad seda nägugi, et ka lahkuvad, vastupidi - töö läks hoopis kiiremaks! Ilmselt tasub endalgi alati vaadata, kelle eest välja astuda ja kas need inimesed ka sinu eest pärast seisavad, sest ka Pai päästmiskõne polnud eriti innukas.

Tegelikult polegi nagu praegu millestki kirjutada, elu kulgeb kuidagi ühesuguselt! Jeck-staff, tegi oma töökaaslastele karuteene, ja meile ilmselt hea teene. See natuke juhmakas ei suutnud oma teada hoida infi, et tahame Miku lahti lasta mai lõpus ja läks küsis Miku käest, et mis tegema hakkad siis, kui oled baarist lahti. Mikk ei teadnud muidugi asjast midagi, sest Reiksil oli plaan talle öelda seda nädala lõpus. Muidugi tuli mMikk siis aru pärima, et kas peab uue koha otsima. Reiks vihastas Jecki suure suu peale ikka kõvasti ja ütles Mikule, et meil oli see plaan, aga kui Mikk võtab end kokku ja suudab köögi kontrolli alla saada, siis võib edasi jääda. Vaene staff seda veel ei tea, sest nad ei salli Mikku ja ega nad ei saa pihta ka, miks Mikk äkki nüüd nii majandama on hakanud. Meil muidugi läks see asi nagu heasti, sest nüüd on köögis kord majas ja asi toimib, kõik kaubatellimised on kontrolli all. Eks Mikk-mehike ehmatas ise ka ära, et jääb kohast ilma, no näis kaua ta muidugi viitsib korralik püsida. Ainus häda on tal veel selles, et köögiplikad ei taha eriti teda veel respekteerida, teevad ikka kõike omamoodi ja põrnitsevad juba paar hommikut, kui Mikk saadab üleliigselt tellitud kauba tagasi. Mulle igatahes see meeldib, ei pea enam ise kogu aeg kõigega tegelema. Rahvast on muidugi linnas väheseks jäänud, enamus on parajad koonerdajad, kes käivad oma kraaniveega päikest võtmas. Alles üleeile sai parajalt möllu, tänu hollandi koonerdajatele. Tulid üsna õhtul kolm poissi koos oma "Mekong vickyga", Ok kuna nad tellisid ka süüa ei teinud me oma pudelist rohkem numbrit, kui, et ma ütlesin, et järgmine pudel tuleb võtta ikka baarist. Üks neist plärtsus natuke, aga teised said aru. Siis tulid neil tüdrukud ka ja tellisid omale kõike, arve oli üsna tõhus. Samal ajal tuli ka baari mingi kohalik kutt, kes oli purjus ja nagu Skay mulle ütles, siis ka laksu all. Kohalik meelitas Miku piljardit mängima. Ning peale mängu teatas, et Mikk on talle õlle võlgu. Mikk tegi õlle talle, et tast lahti saada, vana võttis õlle ja kobis hollandlaste juurde kokku lööma. Hollandlased aga olid juba lõpetamas ja ootasid arvet, sest Jeck jookseb kokku nii suure rahvamassiga (tema jaoks on kuus inimest korraga teenindada üle võimete ja peab appi alati minema). Ma siis läksin lähemale, et vaadata. kas kõik saab õieti. Jäin kohaliku tooli taha seisma ja märkasin, et üks hollandlastest on oma telefoni lauale jätnud. tahtsin just talle seda meelde tuletada, kui äkki käis kohaliku käsi nagu sähvatus üle laua ja seal kus oli enne telefon, polnud midagi. Kurat! Ma haarasin esimese reaktsiooniga tal kohe käest ja kujutad ette, telefon juba tal peos oma telefoni alla peidetud. Ise hakkas röökima, et mis ma kisun teda. sain võõra telefoni momendiga kätte ja küsisin seda üles tõstes, et kelle oma. Valged kutid ei saanud arugi, mis oli juhtunud, aga meie staff jagas kohe asja ära ja varas sai ikka üsna valulise omakohtu osaliseks. Hästi läks muidugi, et juhtusin selja tagant vargust nägema. Kõllap kadus ka paar nädalat tagasi laualt fotokas sama kiire nipiga ja pärast aeti meie stafi sääks vargust. Igal juhul pole ma Skayd ja saihad nii vihastena näinudki, kui sel õhtul. Saiha oli just esimest päeva tööl peale haigust, ning kohe oli tegemist. Telefonidest aga veel... osadel khmeeridel on asjadest, mida leiavad oma arusaam. nimelt kuulub leitud ese kindlalt kohe neile ja seda ei põõtagi omanikule tagastada. Nimelt leidis Jeck ühel hommikul randa koristades veepiirilt telefoni. Ikka väga hea "Nokia". Kihutas teleffon näpus minu juurde ja teatas, et temal vaja korraks ära käia. Mina küsisin, et kus kohas. Tal vaja osta telefonile akulaadija, sest leidis telefoni, aga aku tühi. Ma võtsin telefoni oma kätte ja panin kappi ära, ütlesin, et ei mingit laadijat, sest ilmselt tuleb omanik seda päeva jooksul otsima. Poiss oli ülimalt segaduses, et miks ta ei saa telefoni oma kätte kohe ja ikka vaja tal laadijat ka. Keelasin kategooriliselt sellist jama ajamast, ning ütlesin, et telefon on tema vaid juhul, kui keegi selle järele ei tule päeva jooksul küsima. Aga mida tegi poiss,,, nagu olin omade asjatoimetustega eemal, napsas telefoni kapist ja põrutas ikka laadijat ostma. Aga ma õiendasin, kui ta tagasi tuli. Võtsin käest ära nii telefoni kui laadija ja panin luku taha. Terve päev käis ta mul kannul ja küsis ainult telefoni järele, töötegemine oli teisejärguline. Eks mul oli tast natuke kahju ka, on teine ikka üsna vaesest perest ja isegi kooliharidust tal pole ja ilmselt see, kes purjus peaga telefoni kaotas ostab lihtsalt uue ning veel kallima ja parema, aga nii ikka ei saa käituda. Baari sulgedes andis Reiks siis Jeckile selle telefoni ikka kätte kuna keegi polnud huvi tundnud. No ja järgmisel päeval oleksin ma poisi selle eest pea aegu lahti lasknud, sest selle asemel, et kliente sisse visata istus ta mingite tüdrukute-külastajate lauda ja hakkas oma uue telefoniga eputama. Kutsusin teda paar korda normaalselt sealt ära, aga kuna ta kohe tagasi läks, siis kolmandal korral palusin tal mõelda, kas tahab edaspidi lauas istuda seda siis juba kodus, või töötab edasi. Noh sai siis teise kuidagi moodi ähvardusega jälle töölainele. aga õldiselt olen teda peale seda jälgima hakanud rohkem ja tundub, et ta on üks paras ullike. eks see on ka ilmselt selle töttu, et pole haridust grammigi. Selle haridusega on üldse siin maal halb lugu. Koolid on, lapsed tahaks ka õppida, aga raha ei jätku. Räägitakse ja tehakse valgete kohalike poolt propagandat, et ärge ostke laste käest, kes rannas träni müüvad, midagi, et vanemad sunnivad neid tööle ja kool maksab ainult 10 dollarit kuus, selle raha peaks isa-ema leidma ikka. Aga sellele rahale lisandub ka koolitarvete ja vormi raha, süüa tahavad lapsed ka ja osa elab neist koolist kaugel, nii, et ka sõiduraha. Ning khmeeride pered pole ühe-kahelapselised. neid kooliskäiaid tuleb pere peale ikka 3-4 last. kui mitte rohkem. Nii, et kahe otsaga asi, tundub tühine see 10 dollarit, aga...

Huvitav, kas homme teen mina baari viimast korda hommikul täie rauaga lahti? viimast korda täie rauaga selle pärast, et teen marketi tellimuse, vaatan ja klapitan rahaliselt, mida saab lubada nii marketist, kui "Samuderast" jne. Loen senthaaval kassa üle, aitan kõik nii välja panna, et neis vöhestes klientides, kes liiguvad rannas, pisutki huvi äratada just meie baari vastu. viimast sellepärast, et enam ei pea ma praktiliselt üksi kõige eest vastutama (arved, katusemaksud, palgad) lihtsalt Mattu on tagasi. Reiksil algab ilmselt suurest rõõmust, et suutsin siiamaale välja vedada, uus tsükkel, eelmine kestis kaks nädalat. Eks näis, kas lööb rekordi.
Mattut ootavad ees siis jubedad üllatused. Ilmselt ei kujuta ta ettegi, et ostame asju mõnekaupa, mitte ei telli korraga suurt kogust, isegi söekotte, ei osta kuuritäit, vaid igaks nädalaks varume paar kotti. Need ajad, kui coca-cola lõppedes sai helistatud tehasesse ja uus kogus tellitud, on ammu möödas. Praegu toome kuue kaupa poest.
See siis talle esimene üllatus.
teine õllatus on see, et kuna madal hooaeg on ikka tõeliselt madal, otsustas Reiks, et mingi suure ulmeremondi jaoks me raha ei raiska, tuleb jätta ka järgmiseks aastaks varuks, pluss veel eestis käimiseks ka. Nii, et osadele plaanidele väheb vesi peale.
Kolmas üllatus on muidugi Tommi

Looodan südamest, et see on meeldiv üllatus.
Seda me ka muidugi ei tea, kuidas ta reageerib sellele,et tulude- kulude arvestus arvutiga on meie poolt maha hääletatud, sest see programm, mis sees on, on jura. Sellega ei saa kuidagi hetkeseisu kätte, meil paraku on aga seda vaja.
Täna riidlesin üle pika-pika aja Saihaga. Pagana pugeja!

Tuli kuidagi täna jutust välja, et nii kaua, kui mina baaris olen, vehib tööd teha, nagu ma läinud olen, istub kuskil peidus. Noh, eks ma olen teda tibake soosinud ka, sest ta oskab keelt ja kõrvade vahel pole tal ka ainult nupp mütsi hoidmiseks, nagu mõnel teisel, aga see ei anna talle õigust sussi sahistada minu selja taga. Saan aru küll, et ta on harjunud, et Reiks enamus ajast on vindine olnud, ega pole suurt tööga tegelenud nii nagu peab, ja ega teda teisedki eriti tänu sellele tõsiselt võta.( Kõike küsitakse minu käest üle) Võtsingi siis poisil täna kõrvad pihku. Oh kus solvus, pool päeva kõndis morni näoga ringi ja rääkis kuu lõpus ära minekust. Itsitasin pihku, eks mingu kui tahab, siis võtan Khamera tema asemele, ka väärt staff. Pikapeale muidugi läks tal mossitamine meelest ära, ja nüüd kui helistasin baari, selgus, et teeb ikka tööd. Ilmselt oli väikest meeldetuletust vaja, et ta ikka on alluv.
Pean nüüd tänaseks vist ära lõpetama, sest kohalikud pesueided keedavad all õues mingit jubedat haisvat njammi(sööki), tundub, et on ajanud mingi looma koos karvadega potti, sest ülesse tuleb kõva karvakärsahais, nii, et süda paha.
Oh peamine uudis oleks meelest läinud, soomlane sai potkut. See tähendab, et oli algul ponks poiss, aga siis hakkas tõeline pale välja kooruma. Esimesed kaks päeva vehkis tööd teha, kolmanda päeva hommikul oli baari avamise ajal rannas pikali ja nii juua täis, kui võimalik. Ok, andsime viimase hoiatuse, kuigi, Jeck va lobamokk, rääkis välja, et somm läheb igal õhtul, kui baari suketud, kõrvalbaari napsutama. huvitav. mis raha eest ta käis. Nii, siis hakkas töötegemise hoog vaibuma. Istus aina mõne oma tuttavaga lauas ja lasi õllel hea maitsta tuttava kulul. Köögist külmikust kadusid ka kallimad toiduained eriti kiirelt. kui jaole saime, ja teatasime, et staff sööb staffi toitu, hakkas nägusid tegema. Lõppakord oli eile hommikul. Jõuan mina tööle ja vaatan, Joni seisab, minu eelmisel päeval baari ununenud vihmakeep üll, tuk-tukkide juures. Küsisin, mis siin teed? Tema ajavat asju, olgu, mõtlesin, et ju tuli suitsu ostma. aga siis oli äkki mul baaris üks motomees ja nõudis kuut dollarit. Ma esiti ei taibanud midagi. Siis tuli joni ka ja hakkas rääkima, et tema käis politseis ja moto ootas mitu tundi teda, ning nüüd on vaja maksta. ma siis teatasin, et eks maksa, mis see minusse puutub. tema vastu, et maksku, mina, tal pole raha. saatsin seenele nii tema, kui motomehe. Lõpuks andsin talle ühe dollari (tema eelmise päeva teenistus), ning teatasin, et ühtlasi on ka tema karjäär baaris lõppenud. ohkis kõvasti, aga korjas oma kaks kotti kokku ja kadus. Alles tänase päeva jooksul tuli tagantjärele välja, et ta oli mingile hotellile teinud külma arve 200 dollariga ja need olidki ta politseisse andnud. Nüüd nõutavat talt kõva trahviraha ja ees ootab maalt välja saatmine. Mingist töökohast, kus ta vahepeal oli olnud, oli ta ka raha näpanud. Noh, ütleme, et vist läks meil veel hästi!

Jälle on laussadu!
See tähendab üliunist päeva, kus rannas liigub 1,5 valget inimest. Good bisnes, ütlevad kohalikud sellise ilma kohta virila näoga.
Pool hommikust olin lihtsalt arvuti taga. Saiha näitas mulle videot sellest kuidas aastal 2010 Phnom Penhis veefestivalil jäid sajad inimesed sillal lõksu ja hukkus ligi 340 inimest. lihtsalt sild sai ülekoormatud,kuskil tekkis elektrilühis, inimesed sattusid paanikasse ja trampisid üksteist surnuks, või lämbusid õhupuuduses. Tegelikult ei saanudki ma algul aru, mis seal juhtus, alles pärast kodus vaatasin uuesti järgi. Jube! Olla viis tundi inimhunnikus, teadmata, kas lämbud või lämmatatakse teiste poolt.
Igatahes läks ilusti planeeritud veefestival ühel hetkel käest ära, sest nagu Cambodias tavaline, ei pöörata suurt tähelepanu turvameetmetele, silla kandesüsteem rebenes, tekkis elektrilühis, rahvas sattus paanikasse jne.
Arvestades muidugi selle rahva võrdlemisi suurt primitiivset mõttemaailma, ei ole ka midagi imestada. Nad on ikka üsna lapsed igal elualal ja turvalisus on nende jaoks veel tundmatu sõna. Selliseid kohutavaid asju võib siin juhtuda pea iga päev ja ega nad eriti vigadest ei õpi, ega järeldusi tee. Nad ei ole siiamaale aru saanud, et rannas üksteist ilutulestiku rakettidega taga ajades ja tulistades võib viga saada, mingi kunst pole ka nende jaoks rahvast täis bussi bensiinipaagi täisolekut kontrollida tikutule valgel jne. Elektrijuhtmestikust tänaval ja majades ei tasu rääkidagi, samuti kodumasinatest ja nendega ümber käimisest. Seda nähes võib nõrgema närvikavaga eurooplane infarkti saada. Välku äikese ajal nad karta ei oska, küll aga sellega kaasnevat müristamist. Paaril korral on välk põrutanud baari lähedal juhtmetesse nii, et kogu köök on siniseid sädemeid täis - ma meie staff jookseb põgenemise asemel kokku köögiuksele seda vaatama. Tarvitseb aga müristada, kui kogu seltskond kabuhirmus laua all kükitab. Proovisin neile korra seletada, et kartma peab hoopis välku, kuid mind vaadati siis nagu nõdrameelset, ega usutud. ometigi on Cambodia välgust põhjustatud surmadega maailmas esirinnas.
Aga noh, mis siin ikka tahta, kooliharidust napib neist enamikul ja kes vähegi koolis käinud, pole füüsikatundideni ilmselt jõudnud, enne on tulnud tööle hakata kahjuks.
Tänu punakhmeeridele hävitati praktiliselt kogu kohalk intelligents ja haritlased. Praegusel noorel rahvastikul on tulnud kõik nullist alustada. ja kuna riigis valitseb meeletu korruptsioon on allpool igasugust vaesuspiiri elavaid inimesi, või lihtsalt vaesuses elavaid inimesi, kes kunagi kooli ei jõua, või läivad seal tõesti vaid mõned aastad, ikka palju. Lihtsalt raha ei jätku koolitamiseks, sest pered on suured, sissetulekut pole, aga süüa tahavad kõik. Kool maksab küll 10 dollarit kuu, aga viie lapse pealt teeb see 50 dollarit, siis veel õpikud, toit, riided ja et mitte kehva hinnet saada tahab ka iga õpetaja meelehead dollarites. Lapsi muretsetakse palju, kuna osa neist surevad noorelt, sest ka arstiabi maksab, need kes ellu jäävad, peavad vanemaid ülal pidama hakkama, kui need juba vanad on. Nii, et lapsepõlv on enamusel üürike.
need pered, kus elujärg on parem, muidugi on ka targemad ja laste arvgi väiksem. Aga paraku need kellel haridust ja teadlikust napib, on enamuses. Üks rannas töötav noormees rääkis hiljuti halenaljaka ja anektoodile sarnaneva loo, kuidas nad oma abiprojekti raames jagasid Sihanoukville lähedal asuva prügimäelinna elanikele kondoome, et ei sünniks nii palju lapsi. Viisid kummid kohale, jagasid laiali, tegid nüitliku õppetunni banaaniga. Tulemuseks oli see, et nädala pärast tagasi minnes olid enamikel koduste Buddha altarite ees banaanid, millele kondoom otsa tõmmatud ja mille ees usinalt palvetati, et rohkem siis beebisid ei tuleks. Lapsed, aga, kes tavaliselt toitu küsisid, palusid sel korral veel õhupalle! APPI! ma kõsisin mitu korda üle, et ega see pole ometi anektoot, sest ma polnud oma inglise keeles sugugi kindel. Aga poiss kinnitas, et nii oligi.

Lubas mindki, kui kuiv periood hakkab, sinna kaasa võtta. Praegu lihtsalt ei pääse sinna, sest teed on porised ja seal ka haiseb tänu vihmale kohutavalt. Võib olla lähengi tulevikus.
Ka Saiha seletas, miks tal on haridust vaid viis klassi. Lihtsalt sellepärast, et siis surid järjest ta mõlemad vanemad, onu võttis nad koos vennaga kasvatada, kuid kooliskäimiseks raha enam ei jätkunud. Nii müüs temagi 10 aastaselt Battambangis käepaelu ja tegi Seam Reapis ehitustel abitööd, kuni sattus ühe inimesega kokku, kes tõi ta Sihanoukvillesse baari tööle. Meie baar tal siis nüüd kolmas juba.

Nüüdseks 16 aastase Pipi koolihariduse maksis kinni tädi, aga ka ainult viis aastat, edasi on Pipi juba neljandat aastat pidanud koka ametit, raha, mis ta saab saadab iga kord ilusti koju, et vanemad ka süüa saaksid.
Jeckil vedas, ta oli vanaema lemmik ja sai koolis käia kuni vanaema elas ja koolitee kinni maksis, seda oli ka küll kui ma ei eksi, kuus aastat.
valged kohalikud propageerivad turistide seas seda, et lastelt ei tasuks asju osta, kuna vanemad ei luba neid kooli, vaid sunnivad endale elamis- ja süügiraha teenima. See on tõsi!

Ca´10 aastane ilutulestiku ja käepaelte müüja istus oma kolme, veel maha müümata raketipulgaga, ükspäev hilisõhtul meie baaris ja aina haigutas. Soovitasin tal koju magama kobida, aga ta ütles, et ei tohi. Ema ei luba teda enne tuppa, kui kõik pole ära müüdud. Rannas liikus tol päeval ja õhtul vaid kümmekond turisti. No kellele oles vaene mehike need raketid maha müünud?? Kus selle ema mõistus ja südametunnistus küll on, jääb arusaamatuks? Saan täiesti aru "raisakullidest", kes tormavad iga valgenahalise suunas, eriti vihmaperioodil, tahaks ju õhtul ikka koju saada, mitte hulkuda.
Hulkuvaid, kerjavaid, taaratkorjavaid tänavalapsi on sama palju, kui rotte prügikastides.

Eks niimoodi nad tekkivadki, et kui kaubast lahti ei saa, koju minna ei tohi, ei lähe ühel, teisel ega kolmandal päeval, ning lõpuks sind enam ei tahetagi sinna. See on üks variant tänavalapseks muutuda, teine ja kurvem variant on see, et sündisidki ülearusena ja nagu jalad alla saad oled tänavale tõstetud, vaata ise, kas jääd ellu või mitte. Tänavale kasvama jäävad loomulikult ka tänavalaste lapsed - surnud ring! Selle surnud ringist läbimurdmisega tegelevad valdavalt abiorganisatsioonid, kes lapsed kokku korjavad, neid lastekodudesse suunavad, ning ka haridust annavad. Tihtipeale on linnas liikvel suured kollased veoautod, mille kastis lapsed, keda siis, kooli, arsti juurde, või kuhu iganes viiakse. ka katsutakse neile kutseharidust anda, et nad tööle saaksid. Seam Reapis olid sellisteks kutsekoolideks siidivabrik ja kivitöökoda. Sihanoukvilles pidi koolitatama osasid kelneriteks, kokkadeks. Ma ise pole näinud, aga Sigrid oli käinud ühel peol, kus teenindajateks need samad kelnerid. Oli küll tasemel olnud. Aga see abi on vaid piisake meres.

Mhh! Tegelikult ei tahtnud ma täna üldse sellisest vanast ja raskest teemast arutleda, vaid hoopis khmeeride toredast,seinast-seina riietumisstiilist. Meie moekurudel oleks mida vaadata ja mille üle keelt teritada.

See tähendab, et kõrvuti võivad tänavval vastu tulla peole tõttavad sõbrannad, ühel seljas siidikleit, teisel "Hello Kitty" pidžaama. Pidžaama juurde lisatud ka samas toonis karvased kõrvadega sussid. Või istuvad restoranis prouad - üks meie nõukaaegses sitsikitlis, teine rahvariides.

Meestel sama rida - osa ülikonnas, osa teksastes-maikades, aga osa ka šnitti võtnud meie koduse eesti ühe linnaosa elanikelt (dress+triiksärk ja kontsaking).

Meestel on mingi oma teema ka kõhuga, nagu on palav, keeratakse pluus rinnuni üles, selle asemel, et õhemalt riide panna. Olen mitu korda oma staffi poistel lubanud T-särkidest nabapluusid teha, aga nad jooksevad eest ära. Väidetavalt pole khmeeri meestel sünnis rinnanibusid paljastada! Seda siis väidetavalt, kuna õhtul baari koristades lasevad meie omad ringi lausa lexsuse susbedes, ehk nagu mu vennapoeg targemalt teadis öelda- ruuparites :).
Ah jaa, seoses vaesusega, tuli välja, et enamusel pole ka ei passe ega isikutunnistusi, sest isikutunnistus maksab 50 dollarit ja seda nende sissetulek osta ei võimalda.
Aga selline see rahvas siin on - igatpidi kirju ja rõõmsameelne, olenemata oma rahakoti paksusest, haridustasemest, jäsemete olemasolust, elukutsest, ilmast ja turistidest.

Nii, et naeratus ja ha pan ja (pole probleemi), äkki on homme päike ja elu ka ilusam!

Jaaa! Pikk vahe jälle blogimisel sees olnud, sest päevad niiii pagana ühtmoodi.
Ähtegi head mõtet ka pole pähe turgatanud, millest heietada. Reiksil on muidugi taas "lõbusate kõrtside suvepäevad", see tähendab, et paneb jälle tina, ning nüüd juba peidab pudeleid, nii minu, kui Aigari eest. Vähemalt ei pea ma enam pikad päevad ise baaril silma peal hoidma, teeme poisiga pooleks ja lauri jõuab ka nädala pärast tagasi.
Meeste suurremondile kavatsen igal juhul vastu olla. Järgmisel aastal ma sellist jama läbi elada rohkem ei kavatse. Iga kuu lõpp, või õigem oleks öelda, juba keskpaigast algab mingi ilge koonerdamine, et saada palgarahad kokku. Kaupade ostmise pealt koonerdamisest ma parem ei räägigi. Ja siis veel osa lambaantsudest (Sky) hakkab pirisema, et tema teeb palju tööd, aga raha saab vähe! Unustagu ära! Kui ei meeldi, sõitku dzunglisse tagasi, seal pole üldse raha. Mitte, et ma mingi orjapidaja oleks, aga ta on looder. Teeb ainult sellist tööd, mis talle endale meeldib, koristamisest hoidub hoolega kõrvale. Viimasel ajal ma polegi tal midagi teha palunud, ütlen parem Jeckile ja Saihale. nemad toimetavad kogu aeg.
Eksperimendi tegime ka väikese. meil nüüd üks poiss juures, Joni nimi, ja puhub ka suomea, ehk siis, tööl meil sisseviskajana puhastverd soome poiss Joni. Algul vaatasid kõik turistid teda nagu kummitust, nüüd tundub, et poiss täitsa asjalik. Vaikselt on korjanud linna pealt kõik põhjanaabrid kokku ja suunanud "Amigosse". Miks ta seda tööd teeb, ei teagi täpselt, aga meile ta õtles, et tahaks lihtsalt kauemaks paigale jääda. Nii ta siis möllabki meil dollar päevas, pluss tasuta söök ja magamiskoht. Eks enamik valgeid seiklejaid töötab siin niimoodi. mõni saab ka raha, aga enamus toidu ja ööbimise eest vaid.

Ja ilmselt oma sünnipäevakinkidest ühe, või õigem oleks öelda kaks sain ka varem kätte. Nimelt ripuvad mul puuriga rõdul Tipp ja Täpp, kaks viirpapakoid. Õnneks mitte selliste värvidega, nagu koju jäid, aga kanadeks ja kakkudeks kutsun neid ikka.

Noh, ja ongi jälle uudised otsas, äkki on täna päeval aega ja tekkib mingi mõte, mille paberile panen, et hiljem ümber trükkida.