Saatsin "Kobra" tagasi sinna  kust tuli!
Suutis viie päeva jooksul, mis ta tagasi oli, sellise kaose tekitada, et lausa lust. Ei pidanud mu närv vastu. Kolm kuud tänaval on selle toreda inimese täielikult hävitanud.
Ja kuidas ta veel ropendas ja sõimles! Ohh, seda poleks pidanud kuulama! See, et peaksin tema khmeeriperset suudlema ja peale seda lendama tagasi sinna, kust olen tulnud tema maad lagastama, oli veel selline ilusti öeldud lause. Igatahes sai ta endale seekord peale värviliste kaltsujuppidest sulgede, sappa ka fiktiivse suure sule. Tagasiteed meie baari tal enam pole!
Kõik viis päeva kuulsin ma hommikul tema vabandust, et täna enam ei juhtu seda, et ta kristalmetafiinist ja alkoholist end segi kammib juba lõunaks. Nüüd ja kohe hakkab taas inimeseks.
Hakkaski - kuni lõunani. Siis kadus pooleks tunniks kuhugi ja tagasi tulles hakkas trall peale. Küll ta sulatas bensiinikanistritesse joogikõrsi, et teha õhtuvalgustust, küll valas põrandaid. Vetsudes meisterda mingit sõnuseletamatut süsteemi jne. Mul tuli elavalt meelde meie kadunud ehitusmees "Pupsik", kes meil eestis radika seinale kolmnurka keeras, sest radika üks ots ei tahtnud soojaks piisavalt ruttu minna. Või selleks et vanast telekast mõni kanal välja pigistada, terve toa traati risti-põiki täis vedas. No see oli tollal meie jaoks lausa hullumeelsus. Aga nüüd tundub hoopis lapsetempudena. "Kobra" viis asja hoopis uuele levelile.
Viimane piisk oli siis üleeile. Poolest päevast hakkas ta taas keset kõnniteed taas kõrsi sulatama ja kasutatud küünaldega ühte valama. hais oli jube. Põlema pani ta need laternad juba kell kolm laudadele. Peale paari kergemat suurleeki, keelasime tal selle katsetuse ära.
Siis tuli õhtu. Et rahvast oli vähe, tegime Reiksiga rahvast ja sõime rannas. Tavaliselt teeme seda ikka kuskil baarileti ääres. Rahva mängimine mõjus - kohe tulid veel paar inimest istuma. Ja siis hakkas taat kohe taas trallitama. Särk oli ikka veel algul seljas, sest me ei lubanud alasti rannas olla, aga kohe ujus noormeeste lauda ja hakkas mingit jama suust välja ajama.  Vahepeal keksis meie laua äärde ja üritas meilt pooleliolevaid toitusid tagasi kööki transportida. Käratasin talle paar korda üsna kurjalt.
Mingil hetkel ta igatahes arvas, et tema vahetus on läbi ja nüüd on aeg puhkuseks. leidis kusagilt vana dressipluusi, tõmbas selle kapuutsi pähe, kõrvad sättis kenasti üle ääre välja. Särgi viskas nurka, ning püksivärvli vahele sidus kirjud kaltsuribad. Tantsis minutit viisteist meil, siis tegi tiiru "Dolphinisse". Sealt sai peoga neoonrohelist rinnakarvadesse.  Edasi viis mehikese tee avatavasse "snaphousesse". Sealt leidis endale suure vihmavarju, ning edasi hõljus juba sellega.
Mingil hetkel otsustas taat uuesti meie  alale tulla tagasi. Seekord juba plekkpurgiga jalkat mängima.
Pagan küll, mul viskas nii üle! Käratasin talle, et ta lõpetaks. Ossa pagan, vana oli vist just uue laksu siise tõmmanud - kus läks keema!
Siis kuulsingi kõike, mis ta meist arvab! Ega peale seda enam pikka pidu polnud. Saiha viis oma telefoni pandimajja, et saaks talle 50 dollarit anda, sest vana keeldus muidu lahkumast. Ning arvestades tema olekut, oleks tulnud tõsisemaid probleeme.
Taat loopis oma kaltse siin edasi-tagasi, lõpuks taltus ja kolis  minema. Tagasi igatahes pole tunud ja loodame, et ei tule.
targemaks sain aga küll taaskord. Ei ole mõtet aidata inimest, tuleb sitt kuhjaga tagasi. las igaüks abistab end ikka kõigepealt ise.
 Teine teema on meil Ty. Kaugemalt vaadates, kui ta "Serendipis" töötas - tundus täitsa töökas poiss olevat. Nüüd on selline uneklubi lahti, et hoia alt. Alles eile tegin talle dollarilise trahvi selle eest, et ta hommikul üles ei saanud. Täna sama teema. Selle asemel, et ärgata, kobis eest diivanilt tahatuppa tuttu tagasi. lasime siis poistega tal magada nii kaua, kuni und jätkub. Ärkaski nüüd kell pool üks, teretas teisi ilusti. ja asutas end sööma. Mina, vana õelus, palusin tal nüüd järgi mõelda, et kas ta ikka tahab siin töötada, või läheb koju, magab paar kuud, puhkab, ning asub siis täie võimsusega tööle.
No vaatame, praegu istub ta nina norus taga nurgas ja mängib solvunut. Mängigu! Kui kavatseb siia jääda, siis järgmisel korral ma isegi ei ürita teda üles ajada - saab lihtsalt ärgateskohe lõpparve.

 Taas on natuke aega mööda läinud, kui pole kirjutanud!
Tegelikult, mida aeg edasi, seda vähem ma üldse tahan siinsest elust kirjutada. Rõõmsaid, või naljakaid hetki on nii vähe, et neid ei raatsigi enam kogu maailmaga jagada. halamist on aga nii palju, et seda pole mõtet jagada - see ei huvita kedagi.
 Alustaks ikkagi selle halaga! Et rahvast pole, mis on üllatav, kuna on juba ikkagi novembri algus jaeuroopas peaks külm olema. Kuid rahvast puhkamas sooja vee ääres pole. Ja pole ilmselt sellepärast, et neil pole raha tulla. Ja kui neil pole raha tulla, siis see tähendab, et meil pole raha, et siin edasi olla.
Raha võib-olla isegi oleks, aga Reiks on lihtsalt nii tiheda joogigraafiku endale sisse seadnud, et lisateenistuse jaoks aega ei jätku.
 Joob ta praeguseks juba kaheksandat päeva. Kui kolm esimest kuud peale nn. "raviseansse" Eestis, oli graafik kuus tööl, kuus vaba, siis nüüd on seitse tööl, viis vaba. Asi areneb!
Midagi ta muidugi eriti sel töö ajal ilma asjust ei jaga. Ja kuna ka vabad päevad libisevad kiirelt mööda, siis ei jõua ta ka selle ajaga asjades selgusele jõuda, mis toimub. Üleeile veeres baari ja hakkas mulle soomlasi, kellest üks juba aastaid Koh Rongil majutust teeb ja teine nädalaid siin puhkamas juba, tutvustama. No mine metsa! ma helistan talle, et aja endale jalad alla, soomlane tahab sinuga nõu pidada. Ta veereb siia ja kukub neid mulle tutvustama.
 Paar päeva tagasi tuli ta lõuna paiku tööle, et mind veidi varem koju lasta, sest olin hommikul juba poole seitsmest platsis olnud (sellest pärastpoole, miks). Sain natuke kodus magada, kui vana koju maandus. Silmad olid juba kõõrdi joodud ja hakkas mulle rääkima, et tema on haigeks jäänud. oli peldiku peeglist vaadanud, et nägu puhta paistes. Ilmselgelt miski kole lõunamaa taud külge hakanud. hea kui Ebola ei ole. ja tema ei saa sellise paistes larhviga letis olla. Selle momendi mõte oli mul ; "Türa, ma ei või!!, Joo vähem, jõuab maks puhastada organismi. Suust sisse läinud Lõunamaa haigus! No mida veel!
Aga tegelikkuses näebki ta juba välja nagu paistes arbuus. Nahatoon hakkab ka omandama sinakaslillat varjundit. Põsed ripuvad õlgadeni ja nina ja suu on pundunud nagu ..... Panin väikse illustreeriva pildikese ka üles. Reiksi puhul selline asend pole muide mingi ime. Paindub kenasti.

 Ja ka koju tulekuga pole tal kunagi probleeme olnud.
Kahju, et internetti ei saa parmuhaisu üles panna, aga küllap teadus varsti ka nii kaugele areneb! :)
 Ega ma ise ka enam miski kaunitar sellise elu juures välja ei näe, väsimus ja tüdimus on maad võtnud igati.
  Maiko saatsin baarist nelja tuule poole - kasvagu suureks! Tuli mingil hetkel ja palus end tagasi tööle. Hea küll, andsime veelkord võimaluse. Töö sama, mis poistel. Aga ei, ainus kord kui tabaari avama sattus, oli see kord, kui ta "Dolphinist" otse tuli. Siis ka rohkem koperdas siin ringi ja lõunaks oli kadunud. Järgmisel hommikul oli meil kanalisatsiooni korda tegemine. Selle pärast ma ka varahommikul juba baari tulin. Siis pole nii palav kaevata. Lõunaksolime poolsurnud, aga kanalisatsioon oli puhastatud. Poiss ilmus välja kell viis õhtul, et nüüd siis asub leti taha. Läks sama kiirelt tagasi sinna, kust tuli. taaskord oli see, kergema töö teema. Pea asi, et saaks letis olla, mujal on ju jama. Nüüd kuuldavasti pidi ta asuma tööle "Utoopiasse" Sinna ta ka sobib. Seal võib piiramatult omasugustele jointijüridele jou-jou teha!  Sitta temaga - mul kohe hing kergem. Reiko hakkas  muidugi undaama, et oi-oi, mis nüüd saab, Maikol pass ju Ana juures pandis, sest polnud viisa raha ja Ana tegi oma rahadest viisa. Ja, et nüüd peame meie selle kinni maksma. Ega ikka ei pea. Ärgu kujutagu ette. Las poiss loksutab ise paika ennast ja maksab oma võlad. Meil enda omadegagi tegemist.
 "Kobra tuli tagasi pealinnast. olin juba kuulnud, et ta seal kerjab, aga, et asi nii hull on, poleks uskunud. esiteks ei tundnud ma teda äragi. Kõhn nagu surmakutsar. Mingid türklased olid talle bussipileti välja teinud, et ta Sihanoukvillesse saaks. ilmus vennike baari, üleni kaltsus ja nälginud. Viinaviga koos narkootikumidega on ka kahjuks küljes. Viis kuud tänavaelu on oma töö teinud.

Nüüd on ta mul siin mõned päevad kosunud.
Loodan kogu hingest, et saan vanamehe taas jalule aidata, aga kuradi raske on, kui üks sarnane juba kaelas loksub.
Saiha palus talle armuaega nädalakese veel. mina tahtsin ta eile õhtul juba minema lüüa, kui ta siin laudade vahel trallis ja tantsis. Oli ilmselgelt jääd suitsetanud. See teeb üliaktiivseks. Kui olin ta näo täis sõimanud ja magama üritanud saata, tõmbas ta endale roosa sääsevõrgu selga ! ja põrutas linna peale. Issand! Sa näed ja sa ei mürista - karjataks mu kadunud vanaema selle peale. Kahju, et ma koju sõites ei trehvanud teda. Roosas sääsevõrgus Kobra oli kindlasti mõne ööklubi atraaktiivseim meesklient.
Ega midagi, vaatan veel mõned päevad. Hommikuti on ta vinks-vonks, aga peale lõunat tuleks nagu malaaariahoog peale. Eile hakkas küünlaaluseid bensiinikanistritest (kasutatud) valmistama. Vaatame, mis täna eeskavas on.
 Nii, aga nüüd siis "jäätisejuudist pikemalt"
Jäätisejuut on israeli venelane, kes mingil ajal ema-isaga Israeli läks. On ka mõne aja New Yorgis resideerunud. Nüüd siis siin. Ja müüb jäätist. Teised venelased irvitavad tagaselja ta üle, mina irvitan ka, mis, sest, et venelane pole. Venelased arutasid siin omakeskis, et küllap on juutidelgi igas peres oma Ivanotška-turatsok. Teised kauplevad kulla ja antikvariaaddiga, Alex-poiss müüb jätsi. Ja mitte ainult, et müü, lausa pröökab hüsteeriliselt, seda pakkudes.
Aga teeme järjekorras.
Tuli poiss siia ja pakkus, et maksab üüri ja elektrit kui lubame tal külmiku randa oma baari ette panna. Lubasime, rahvas liigub ja ikka ju mõni tahab jäätist. pealegi on tal head Itaalia jäätised, mitte mingid jamad mahlapulgad. (vabandused kõigile mahlapulga armastajatele) Aga poiss pani oma äri käima vahetult enne hooaja  lõppu. Aprillist augustini ikka tiksus tal äri, sest vietnamlasi oli palju ja teisi pilusilmseid. Need armastavad jäätist. Seda enam, et Aleksil on ka tasuta proovimine. Ja kui tasuta midagi saab, siis......
Poiss pildus raha siia ja sinna! Ei uskunud meie hoiatusi, et varsti on tal näpud põhjas. No kuidas pole turiste septembris, kuhu nad siis  kaovad? Imestas vennike, et me korjame raha ja ei remondi peldikuid, või istume küünlavalgel, aga generaatorit veel ei osta uut, mis sest, et vana saba andis. Ja nüüd on mehike käpuli. Rendi sai kuidagi makstud, elektri jaoks raha pole. Ja tundub, et ei tule ka.
Nüüd on siis poiskal löönud Juudivaist välja ja püüab skeemitada, et meile mitte maksta.
Esimese asjana kui oma nn.pidustustelt Phnom penhist tagasi tuli, siis tegi teatavaks, et meie poisid on tal kolme päeva jooksul köögist nahka pistnud 10 kilo jäätist. Poisikonnad tegid jah endale õhtuti tasuta proove seal. minagi tegin. Seda selle pärast juba, et juut valab endale meie kanistrisst joogivett, aga ei maksa. Käsi hakkas ka selle all pesema alguses, aga siis tegin kisa. Joogivesi on joogiks, käte pesuks tuleb (kui tuleb) vesi kraanist. Kogumistanki vesi ei pidada tema käekeste pesuks sobima - sain vastu. Ha, siis osta endale ise pudeliga vett ja pladista palju tahad. Lõpetas selle pesemise ära. :)
Kümne kilo jutuga tegi Reiks talle üks-null (oli õnneks Reiksi kaine nädal ja tal oli mingi ajukäär töös). 10 kilo on poisil oma külmikus kokku magusat, meie maiasmokad sõid vast10 dollari eest. Reiks lubas selle kümneka tal rendist maha võtta. Aga egas siis juut jätnud - nagu ma välja ilmusin, nii kohe mulle ka kaeblema, et lapsed talle liiga teinud. Mina käskisin jätsikastile lihtsalt lukk muretseda ja kõik. Ja kuna juudipoiss on avalikult teada andnud, et tema iq on kõrgem, kui kogu Sihanoukville valgetel kokku, siis veel imestasin kõva häälega, et meie kõiketeadja ise selle peale pole tulnud, et kohalikud näppavad. Püüritas silmi, aga poiste maiustamisel on nüüd lõpp - muretses luku.
Eile tuli aga taas uue jutuga. Keegi olla üüsel tema jäätisekastil voolu välja lükanud. Maius puhta sulanud. Ja taas muidugi näpp pikalt poiste poole. Küsisin, et kuidas ta seda ette kujutab, kui baari sulgedes ma ka köögi sulgen ja hommikul ise lahti teen? Siis oli mokk maas! Aga poisid said aru, et neile miskit kaela tahetakse määrida ja nüüd on sõda vennikesele kuulutatud. Ilmselt tal siin pikka pidu pole. Khmeerid valesüüdistust erti ei andesta.
Ah üldse on ta üks tsirkusevend. Seda, kuidas ta kliente meelitades kisab, peab nägema. Vahepeal inimesed lausa ehmuvad. poisid on ka selle peale närvis, et ta meie kliente tülitab. Inimesed tulevad sööma ja tema mängib miskit reisijuhti laua ääres. oleme  talle mitu korda juba märkusi teinud. Paar korda on ta meie äraolekul oma playlisti mängima pannud. Nüüd enam mitte, sest kõrvalbaarid palusid tal see lõpetada. Oli küll kole muusika, kuulsin ka mõned korrad.
Aga arvan, et kui olen mõne pildi saanud, või asjad natuke edasi arenevad kirjutan temast veel. Ta on naljakas!

 Põrgut!
Tänane päev võiks vabalt olemata olla.
Hommik algas nii ilusti.
Poisid said normaalsel ajal jalad alla ja polnud ka nii palav avada. Muidu on nii, et kui kella üheksa ajal avama hakkame, pole hommikul dušsi all käimisel mingit mõtet. Peale avamist tilgun higist nagu hobune heiinaveol. Tõin nüüd nädaltagasi avamisajavarasemaks. Nagunii ju hooaeg algamas ja vaja varem tulla. Aga lapsed on harjunud magama, ning nüüd ei saa kuidagi veel silmi lahti.
Ok täna said!
Ja mina lollpea, kes käib üliharva siin meres, otsustasin, et just täna on see päev, kui lähen taas vette.
Kõik ju olid vees ja ujusid.
Võtsin koerad ka kaasa. Algul polnud midagi. Ainult vesi oli tobedalt mitte läbipaistev. Aga seda ikka juhtub siin vahete vahel.
Siis tuli Reiks ka (sellel on taas kaine periood) Kutsusin teda ka, et lähme koeri ujutama. Sest kui ma mõlemi koeraga vette lähen siis ujub Popi mulle kohe külje alla ja üritab õlale ronida. Kujutage ette mind vees mõllamas, väike Kusti kaenlas ja lambakoera suurune Popi õlal. Ei ole eriti vahva.
Noh, aga nii kaua kui Reiks ujukaid jalga ajab, võib ju kannatada koera kukil. Läksingi siis taas vette. Kusti oli kaenlas, Popi ujus kõrval. Nagu seisma jäin, et Kustit ujutama hakata, trügis Popi kohe ka kaenlasse. Võtsingi mõlemad kummagi kaenla alla ja tõstsin nad vees üles.

Ja mis ma nägin - koos koertega istus mul süles ka suurema taldriku suurune meduus.!!!
Ossa raisk! Ja sellele meduusile ei meeldinud mitte põrmugi süles olla.
Nüüdseks on mu parem käsi kaenlast kuni sõrmedeni punasetäpiline ja põleb nagu tules.
Lisaks on punasetäpiline ka üks rindadest pealt ja kogu kõht. Ning olgem ausad, ega need ei kipita vähem.

Jube kogemus oli!
Aga ega sellega veel päev lõppenud polnud. Tegelikult kestab edasi ja  eks üllatusi võib veelgi tulla!
Kodust tagasi tulles (magaa ma selle paganama meduusi pärast ei saanudki) tahtsin kohutavalt süüa. Et Reiksil on kaine periood, kutsusin teda siis sööma. Ja nagu tavaliselt - tema on juba söönud ja ei viitsi jne. Täiesti tavaline!
 Aga ma solvusin. Alles olid joomapäevad, mis tähendavad seda, et ega temaga kuskile minna siis ei saa. Ja enne seda kui kaine oli, siis olid pidevalt teistega mingid kohtumised, kuhu mind kaasa ei võetud. Ehe näide oli ühe eesti neiu poolt korralddatud õhtusöök, millest mulle isegi märku ei antud. Lihtsalt teatas õhtul, et läheb korraks Roadile, teised eestlased istuvat sead ja tahavad juttu temaga rääkida. Ma olin terve päeva baaris passinud ja ütlesin, et tulen siis ka kui sa ainult korraks lähed. Ei, ei nad seal söövad, siis on imelik kui sa seal passid,  ja mis sa hakkad korraks tulema, ma tulen kohe tagasi. Tuligi, kahe tunni pärast ja mulle oli nagu koerale toit karbiga kaasas. Põhiline oli veel see, et läksin tema Facebooki mängima ja siis avastasin sõnumid, kus teised teda juba tungivalt ootasid. Tekst selline, et kuhu sa jääd ja miks ei tule juba. Ja sugugi mitte juttu ajama, vaid söögiõhtu vene ja kodutoitude-salatitega oli plaanis.
Sarnaselt sellele teemale on ka sulgpallimäng sarnane. Arutati rannas napsustena, et hakkame mängimas käima. Mina sain sellest teada aga alles siis, kui kõik olid paaridesse jagatud ja härral lihtsalt ei jäänud muud üle, kui mainida, et me hakkame mängimas käima, kui tahad tule ka. Muidugi ma enam ei läinud ja ei lähe ka. Oleks ju võinud alguses mulle ka mainida, et teistel on mänguplaan, hakkame meie ka käima. Ei, ennast pandi paari ja siis ma tulgu kui tahan kah, et äkki on kellelgi aega minuga ka mängida.
Tegelikult on sellised asjad pidevad, alati kui miskit toimub, või kellelgi midagi vaja on, siis on Reiks kohe hakkamist täis ja abistamas.  Mina mangun tühipaljast välja sööma minemist ja ka siis tehakse seda üliharva, ja sööakse võimalikult kiiresti ja kõrvalises kohas.
Paha maik on asjast suus.
Pealegi valutab käsi ja ka pea meeletult.
Ning loomulikult ka täna kui solvusin, siis tehti mind ennast taas lolliks, ja pöörati asi nii, et tema saaks selle peale solvuda, et mina ei taha teda mõista, ja tema kogu aeg ju tegelikult kutsub mind ka, mis sest, et siis kas purjus peaga, kui ise tsükklis on, või siis kui muud võimalust pole, sest muidu ma saaks nagunii teada, et nad kuskil midagi korraldavad.
 Olen  niisiis haavatud ja solvatud, ja tänane päev oleks tõesti võinud olemata olla!

 Maiko kiskus eile taas tüli üles!
Ta kohe oskab oma sellise  tubli ja asjaliku olemise taga kuradit varjata.
Eile siis kasutas taas juhust, et hakata mulle ette kirjutama, mida ma pean kindlasti baaris muutma, et hakkaks rahvas käima. Selline rahvas, nagu talle meeldiks.
Kasutas ta loomulikult seda ära, et Reiks oli leti taga purjus, sest siis ei saa viimane midagi aru ja tuleb taas mulle kallale. Ilmselt lootis ta ka selget poolehoidu  teistelt eestlastelt.
 Minu üllatuseks kaitses mind seekord Taavi, kes tavaliselt just mulle vee peale tõmbab, vägagi. Lausa nii tõhusalt, et kui Maiko pärast tagasi tuli, et Saihad minu vastu taaskord üles keerata, mis tal ka osaliselt õnnestus ikkagi,tuli tal lõpuks taanduda.
Ja millest siis seekord asi alguse sai, ei saanud ma isegi aru. Peaksin ju olema harjunud nende igaaastaste tarkadega, kes kohale saabudes koheselt hakkaksid siin kõike väga paremini tegema. Ja kelle arvates oleme meie, kes oleme suutnud siin hinge jääda, need viimased lollid, kes tegelikult ei tea siinsest elust, ega äritegemisest midagi.
Närvi läksin ma aga taas selle tema teksti peale, et olgu ma parem kodune ja las tema majandab siin. Andku ma talle ainult võimalus.
Tal oli võimalus!
 Ma pole siiani talle tegelikult näkku tahtnud õelda, kui p...sse ta baari pooleteise kuuga keeras suvel. Ja, et tänu tema "rentaablile" majandamisele pidi Hong müüma moto, et saaks iga päev uut õlut tellida, mida odavalt sõpradele ilmselt jagati. Samuti on ilmselge, et sellise baaritamise pärast ka Kobra läks ära, mis siin toimus.
Nüüdseks olen sunnitud tegelikkuses hakkama poistele nende rahasid, mis baari alla läksid, tagantjärele välja maksma hakkama. Pean silmas siin saamata palku, mitu kuud. ja need summad on päris suureks kasvanud.
Reaalselt oleks pidanud need rahad kõik kassast tulema, kuid kui polnud tulemas midagi kassasse, siis....

 Paraku on ju ümberringi ka teised baarid, ning siit-sealt on mulle räägitud, mis tegelikult toimus ja miks näiteks meie baarist sööki tellida oli sel ajal lausa mõttetu. Siin lihtsalt polnud midagi, või avati koht alles peale lõunat, kui oldi välja magatud.
Reiks lõi kodus selle aja sissetulekud, väljaminekud mingil ajal siin kokku ja arvestas natuke. Tegelikkuses oleks poisid pidanud kenasti omadega hakkama saama, kui oleks taga olnud toitlustamine ka. Aga see selleks. Järgmisel korral tean, et Saiha saab ilmselt ise paremini hakkama, kui mingi valge, kes esimest raksu aasias ja kohe tark on.
Üllatav oli ka see, et eile koju jõudes ei oodanudki mind ees sõimav elukaaslane, vaid sain kuulda hoopis kiidusõnu, et viimasel hetkel olin otsustanud Maikole mitte anda meie korteri võtmeid. Reiks oli selgeks ennast klaarinud ja maalis mulle silme ette elava pildi sellest, mis siis veel oleks meid oodanud tagasi saabudes ees

Üks väheseid kordi, kui olen millegi eest kiita saanud.
 Muidu on meil aga ikka veel ülivaikne. Ei taha kuidagi see hooaeg hoogu koguda. Eks natuke on veel vara ka, aga eelnevad kaks aastat olid oktoobri kuud siiski paremad, kui raamatuid vaadata.
Proovime kuidagi novembrini välja vedada, siis on lootust, et läheb lahedamaks.
 Tegelikult on täitsa huvitav jälgida, kuidas nüüd need suvel siia kogunenud "loksub paika" tegelased avastavad, et tasakesi on taandumas nende kambajõmmid, kes jointi ja odava õllega reggie järgi näppu suvi läbi viskasid, ning saabuma on hakanud hoopis teine kontingent turiste.
Ei Maiko, ega Kaido ei uskunud mind, kui rääkisin, et talvel on kõik teistmoodi. Kuulatakse hoopis teistsugust muusikat ja ka peod on hoopis intelligentsemad, kui nii võib öelda. kaido on muidugi hoopis teisest puust. Ta oskab sellest aru saada, et meilgi siin on erinevad hooajad ja kui talle asjad lahti seletada, siis ta ka saab sellest aru, mis talle on räägitud. Mitte et ta oma arvamust just alati muudaks, aga vähemalt ei sunni ta ennast peale pidevalt. samuti ei ürita ta manipuleerida staffiga, et minust lahti saada ja ennast asemele taas pressida.
Selle suhtes on Reiko ka õnneks minu poolel. Esimest korda ju ei avastanud seda, et meie nn. baarman kivis peaga letis on, mitte mina, vaid Reiks. Asi on ainult selles, et Reikost ei ole seda talle kõva häälega ütlejat, vaid ta paneb mind tanki, et mine ütle. Nii ma siis olengi vana-nõia kuulsuse saavutanud.
Ja kui aus olla, siis on mul sellest sügavalt savi!
Või nagu Taavi eile ütles, et neid jutumehi-tegijaid on siin igal hooajal, mõni tasasem, mõni agressiivsem, aga kui tegelikuks teoks asi läheb, siis pole enam miskit järel.
Peab taas harjuma nendega, vahepeal olin juba end lõdvaks lasknud, küllap sellepärast ka läksin nõmedalt närvi tühisest asjast.
Kuu-paari pärast on taas kohal kõik need ööklubide asutajad, nõudepesumasinate reklaamijad, toplesstüdrukute tööle rakendajad ja mis iganes!

 Ühed ja samad näod - ühed ja samad teemad!
Kerjused on teretuttavad, kui mitte enamat, rannalaste sirgumine on iseenesestmõistetav. Ainult vahete-vahel imestad endamisi, et näe, see valge väike tüdruk, kes aastaid siin emaga elanud, on neiuks sirgunud. Või  Jimile või Skayle on vuntsid tasapisi ette kasvama hakanud.
Kohutav!
Päevast- päeva üks ja seesama!
Äratus, poisid maast lahti, hommikukohv Veronikaga. Sügame natuke keelt klientide üle, kes on klounid praegu. Kuu pärast langeb see teema juba ära, tulevad uued kliendid, kes kõneainet ei paku nii palju. Virelemine lõunani, koju magama. Kui Õnnestub, siis saab vahetatud paar haukuvat lauset omavahel, sest muud suhtlust enam pole.
Eile tundsin end tõeliselt jõuetuna.
 Maiko tuli baari, rääkisime juttu, tema ajas ikka oma joru, et tuleb valged tüdrukud randa ja leti taha saada. Mina olgu kodus. Aitäh! Proovisin talle seletada, et selline asi siin ei mängi välja, sest kõrghooajal on alati omanik baaris, muidu läheb asi käest ära. Liiga palju on ahvatlusi. Ja tegelikult ei usalda ma valgeid mitte protsentigi, kes siin tänavalt tööd otsima on tulnud. No ei ole see rahvas, keda letti lasta.  ja need, keda usaldaks, selle palga eest, mis pakkuda on, ei tule.
 Pealegi ei suuda poiss uskuda, et sellist läbrutavat olemist, kus kõigil joint suunurgas tilpneb, ei ole hooajal eriti. On hoopis teine kontingent. Mõnikord tehakse superlollusi ja on jubedaid indiviide, kuid teistsugused on nad kindlasti kohe. Ja ei suutnud ma talle selgeks teha, et nii kaua kui suudan hoian baaril ise silma peal, mitte ei istu kodus ja ei jälgi, kuidas kõik osadekaupa maha laristatakse. Seda on need mõned kuud kahjuks näidanud. Saiha väidab kõll vastupidist, kuid kui ikka kuuled, et minu äraolekul olid peod hommikuni ja tantsiti letil, ning järgmisel päeval tehti baar lahti alles peale lõunat, siis.... Või kuidas koristamata lauad vedelesid pooleldi ülestõstetud, või alla laskmata katete vahel..... Jääb ära igasugune valgete trall letil töö tähe all! Aitab, kui kõigil ümbruse baaridel on Dolphinist siiber, vaja veel seda, et meil samasugune staatud oleks.
 Koju minnes ootas ees tore üllatus - mees oli adekvaatne, kuigi värises nagu sulav sült. Eriliselt tore oli see, et üritasin temaga isegi mingit vestlust arendada alkoholismi teemal. Vastus oli vahva! Tema joob päevas 1 dollari maha, mina suitsetan kolm dollarit. No mis sa kostad! Õnneks pole kolm pakki suitsu siiani mind seganud baari tulemast, või tööd tegemast. Tema läks üleeile veekompaniisse uurima, miks vesi randa ei jõua ja jäi enne sisenemist ukse ette magama. Lahe! Bizet sai ta vaevu moto peale ja tagasi koju sõidutatud. Kuid probleemi mees ei näe. Sestap tundsingi end eile nii näruselt. Kogu vestlus ongi selline, et mina räägin, või õigem oleks öelda, et mõnitan juba teda suisa. Temal on aga igale joomisele alati põhjus. Eriliselt mõjuv põhjus on see, et alkoholiprobleemist on nii raske jagu saada, et see ajab lausa jooma. Ütlesin talle eile, et ta tegelikult ju ei tahagi joomist maha jätta, ainult lubab. Temal kenasti vastus valmis, et pole raha arsti juurde minekuks. Kuid küsimusele, et mis ta arvab, miks meil seda pole, vastust ei tulnud. Tegelikult tuli, aga hiljem. Ja vastuseks oli, et mina pole sõbralik klientidega. Näed sa siis. Mina ei suuda sõbralik olla, sest tema on tas tsükklis ja olen just mõni tund tagasi võib olla kuulnud, milline vana lits ma olen, ning võib olla, et on mind ka natuke klobitud. Ja ikkagi tuleks olla rõõmsameelne, mis sest et muhk peas ja silm rullis :), ning tüdimus hinges.
Tüdimus on vägagi! Varem oli kellegagi jagadagi seda, kuid ajapikku olen arusaamisele jõudnud, et pole mõtet, kedagi nagunii ei huvita mis ja kuidas.
 Ja midagi on õhus!
Ma ei suuda aru saada, kas juhtumas on miskit head, või halba (meeled on kuidagi nüristunud), aja juhtumas on. Pidevalt oleks nagu mingi kripeldus sees, et pean kuhugi minema, kedagi aitama, või midagi tegema. See on kurnav kahjuks.
Ja selg on ka haigeks jäänud, rääkimata kõrva ja peavaludest, mis ilmuvad ei tea kust. Köhatamine on võimatu, sest siis on tunne, et kukal lendab kildudeks.
Vist hakkan mõistust kaotama! :)
 Igav on!
Tahaks teha juba midagi asjalikku, kuid rahakott ei luba!
Tuju on samuti allpool arvestust tihtipeale just selle pärast.
 Eelnevas bloggis nimetatud Arturile on vist ette kantud, et ma teda ei kannata. Käib spetsiaalselt leti ees ise oma ühte ülut maksmas, mille taga terve õhtu suudab mekutada ja viskab mingeid talle mõistetavad kilde. Loodav vist mind endast välja viia, või tahab oma imagot minu silmis parandada. paraku on minu jaoks esmamulje määrav ja see pole veel siiani mind petnud. Kahjuks või õnneks on enamikel kordadel inimene osutunudki selliseks nagu ma teda esimesel pilgul näen . Ohhhh!
Hulluks võib siin minna!
Äkki peaks endale proovima leida uue meessõbra! Aga siin maal on see võimatu. Need minu vanused, kes siia tulevad, tulevadki vaid noore liha jahile. Parim enne möödas kaup peale ei lähe, ja sinna klassi ma liigitun jaba ammu :)
Nähh, taas halan ja kirjutan vaid endast, tundmata huvi millegi muu vastu! Aga nii ongi!
Ja ma olengi jõuetu!
Tahaks nii tagasi seda aega, kui oli veel võimalus naerda ja päike oli rõõmus! Kui oli millest Reikoga rääkida, mida arutada ja jagada!  Praegu kipun juba kahetsema, et üldse kunagi seda kooselu alustasime. Kõik ilus on lõhutud ja kole kaalub selle üles.  Kurta pole kellelegi! Ja vahetevahel taban end soovimast, et palun ärge tulge siia baari, ma ei suuda kedagi näha, sest kõik tundub niiii võlts! Naeratan, mis ma naeratan, ikka tuleb kuskilt välja, et hullemat nõida, kui mina maamunal pole ja et olen eriline egoist, kes ei taha, et inimesed saaks poolmuidu meil lõbutseda. No ja olengi, mis siis! Teie ju ei tea keegi, mis tegelikult minu sees, või minu ümber toimub! Kui kõik kirja panna, jookseks nii mõnigi telefoni järele, et ette kanda ja siis enam pikka pidu poleks ilmselgelt. Seda muide on ju juhtundud nii münigi kord, et keegi on end puudutatuna tundnud ja kaevanud härra alkohoolikule. Vaevumata sõvenema, mis tagajärjed sellel on. Ma olen teadlik, mida ma kirjutan, ja mis on selle tulemuseks, aga algselt oli see mõeldud appikarjena. Nüüdseks, kuna kellelgi polnud mõtteski mind abistada, või toetada, on saanud mu bloggist kõige negatiivsuse laegas! Avage ja soppa hakkab lendama :)