Minu Jaja-poiss ei taha enam kuidagi peale vahelejäämist tööd teha. Lohetseb kohe igal võimalusel.



Lasin poiste hulgas kerge kõlaka lahti, et kui ta ikka armastab rohkem sõpradega aega veeta ja tööd teha ei viitsi, siis madalhooajal mul nii palju poisse pole vaja ja stoppan Jaja töö. Äkki mõjub, sest ega ma ei taha temast loobuda. Ta on tegelikult jube töökas poiss ja lahtise pea, ning kätega. Loodan, et võtab aru pähe "Minimap" Hong teeb see-eest edusamme, püüab kirjutamisele ja inglise keeles suhtlemisele pihta saada.


Ise on ta parasjagu murtud südamega. Tal on, või oli õigemini tüdruksõber, aga nüüd läheb tüdruk mehele. Ja mitte meie Hongile, vaid hoopis Hongi ühele sõbrale, sest sellel on rohkem raha. Lihtsalt on jõukamast perest.
See murtudsüda tuli kogemata teiste poiste jutust välja. Märkasin küll, et Hong oli mitu päeva nukker, aga kuna ta ei räägi inglise keelt, siis ei saanud ju järgi uurida, milles asi. Nüüdki lähevad tal veel silmad nukraks, kui tuleb tüdrukutest juttu. Õnneks on ta nii noor, et peaks sellest üle saama. Katsun vähemalt mõnda aega mitte neid nukraid khmeerikeelseid kurva lõpuga laulukesi mitte baaris mängida.
See raha pärast abiellumine on ikka nii loomuvastane minu mõistusele. Mitte kuidagi ei saa aru, kuidas sellised liidud püsivad.
Muidu on me elu ikka endine.
Eestlasi on palju, kõik puhkusel viibijad kogunevad vaikselt vabariigi aastapäevaks Sihanoukvillesse. Vürtsikilu karpe on juba külmkapp kenasti pungil. Soolane suutäis kulub alati ära :)!
Reiksiga rääkisime ühel päeval päris pikalt, ta ise ka ei saa kahjuks aru, mis temaga lahti on ja miks ta järjepidevalt aina hullemini kõik teeb. Ma ikka tahaks väga, et asjad paremuse poole pöörduksid, ning saaks naljakaid asju ainult kirjutada. Nagu näiteks seda, kuidas Saiha tõi mulle ühel päeval turult kingituse. Oli ilusti mütsi sisse keeratud ja anti mulle eriti kavala naeratusega üle. Kummist kobra!!!!, Selline väike ja peaaegu nagu päris! Oli ju kõigil tore vaadata, kuidas ma kingitusest paar meetrit eemale põrkun.
Või kuidas just praegu lõpetasime poistetoa koristuse. No poisid on ikka poisid, sellist rämpsu, nagu nemad oskavad tekitada, pole plikadel iialgi. Ise on nad alati koristamise juures maru õnnelikud, kui ma kõrval kaagutan ja kõike korduvalt üle teha käsin. Ja milliseid leide tuleb madratsi tagant, kappide alt ja ukse tagant - trussikud, plastpudelid, joogiklaasid, kreemid jne. Iga kadunud ja taasleitud asja vaadatakse nagu uut, õnnis naeratus näol. Ohhhh, on ikka lapsinimesed! Aga noh, tänaseks "monkeyhouse" jälle elatav-magatav! Eks paari päeva pärast kordame jälle rituaali luua ja kühvliga!

Võtsin stafil aja maha ja viisin nad taaskord saarele.
Seekord oli selleks Koh Ta Kiev. Juba sellepärast siis selline valik, et olin ise ka tahtnud sinna minna. Lihtsalt kõik, kes seal on korra käinud, kiidavad seda saart. Ega ongi ilus, kuigi pole valget liiva. Selle eest on vähe rahvast ja rahulik.
Stafil oli muidugi pidu põlvini. Neile väljasõidud meeldivad.
Seekord oli meil valgenahalist seltskonda ka rohkem kaasas, nii, et rahvast oli rohkem ja sellevõrra ka olemine lõbusam.
Ainus, kes traditsiooniliselt kaasa ei jõudnud, vaid järjekordset peatäit välja magas, oli boss isiklikult. Aga eks meil oli tematagi tore.
Tore sai aga otsa ja nüüd olen jälle silmitsi igapäevaga. Et meie Sofia lasi töölt jalga, kuna keeldusime talle köögiabilist võtmast, siis on meil köögis nüüd õhtul Jaja. Temaga tundub ,aga tibake probleeme tekkivat. Esiteks olen korra juba ta sõbrad siit ööhakul minema kihutanud. Nimelt arvasid vennikesed, et kuna Jaja ööbib siin, siis võib siia magama tarida ka igasuguseid purjus isendeid. Meil oli ikka päris kõva sõnavahetus, mille lõpus, lubati mind maha lüüa.
Muide, ka praegu istub sama seltskond väljas rannatoolidel ja libistab õlut. Nii, et koju mõneks tunniks magamaminekust ei tule ilmselt midagi välja, kuni nad siin on. Aga põhiprobleem on selles, et Jaja kihutab õhtul, kohe kui on köögi kinni pannud, sõpradega kuhugi minema. Noh, see selleks, noor poiss peabki väljas aega veetma. Aga eile nägin kuidas ta veel köögis süüa tegi ja söögi karpi pani. Ja mitte ühe karbitäie, vaid ikka rohkem. Arvasin, et need on klientidele, sest vahetevahel võetakse niimoodi kaasa. Kuid pärast tulid teised mulle rääkima, et Jaja võttis need karbid omale kaasa.
Täna tuleb siis taaskord jutuajamine ja eks paistab, millega seekord see lõppeb. Tingimused ikka samad, mis Khemera puhulgi. Lahti ma teda ei lase kohe, aga valiku ette seame siiski. Jajast poleks sellist jama uskunud, aga eks nad ju üllatavad mind aina.
Vähemalt sõpradeseltskond ei kannatanud mu kullipilku välja ja läks minema. Huvitav, kui kauaks?
Vahva on see, et kõik pagana probleemid pean ma üksi lahendama, ja siis saan veel aina sõimata ka kui mõni helge hetk vahele trehvab.
Kuid sellest hoolimata on tore. Järjest enam rahvast leiab ka meie baari üles, ning lähipäevil on oodata nii vanu kui uuemaid tuttavaid, kes Sihanoukvillesse jõuavad.
Eile öösel tuli esimest korda juba tugevam äikesevihm. (Wellcome low sesson). Istusime siis baaris ja isegi Robert eksis meie juurde õllele.
Samas imestasin purjus seltskonda, kes meie juurde vihmavarju tormas, ning siin siis algul omavahel sõimles ja pärast mind litsiks sõimas, kuna teatasin kella kahe ajal, et selleks korraks on baar kinni ja homme on uus joomapäev.
asja tegi eriti sürriks see, et seltskonnaga oli kaasas ka moslemipaar paarikuuse titega. Ma ei saa sellistest aru, kes imikuga ööklubisse tulevad ja siis kui sinna sisse ei mahu ja ka minna ei saa, sest titt tahab magada, istuvad lihtsalt rannas ja kiibitsevad. neil läks ka muidugi kisa lahti, et kuhu nad sellise sajuga lähevad. Tegelikult oli mmul täitsa suva kuhu nad lähevad, sest tittedega öösel ringihulkumine on juba niigi liiast. Seda ma neile ka teatasin, Ja ka seda, et kuna siin maal võib juhtuda, et sajab terve öö, restoran pole aga hotell, kus ööbida, ning meil tuleb hommikul uuesti tööle asuda, sel ajal, kui nemad külge alles keeravad, siis tuleb neil jalga ikkagi lasta.
Tegelikult ega vihm enam tugev selleks ajaks polnudki, nii, et neil oli õige aeg hotelli poole kimama hakata. Kuigi tegelikult nägin katete vahelt, et põrutati siiski ööklubisse tagasi. Nojah, eks ise teavad. Purjus seltskond (eriti mingi tibi) muidugi räuskas nii et suu vahus, sest pidi toolilt end püsti ajama ja kleidikese märjaks tegema.
Tegelikult peaksin ikkagi kuidagi koju magama saama. Õhtul on oodata suuremat sünnipäevalauda ja homme pole Saihad. Nii, et homne päev läheb nagunii24 tunniseks ilmselt.
Vaatame siis, milliseks tänane õhtu kujuneb!

Pime mees möödub trummi põristades, teda saadab kõlaritest Preap Sovathi populaarne laul "Songsa" ("Tüdruksõber").
Laine loksub laisalt ja "raisakullid" loivavad turistide kannul sama laisalt.
On hommik!
Elu Occeuthealil kogub alles tuure üles.
Aga kerjused on juba väljas varakult. Istuvad kenasti randa toova trotuaari ääres reas. Või siis ei istu ka? Hommikul "Samuderasse" minnes märkasin, et ühest mehest on alles vaid protees ja sellele kuivama pandud sokid. Kaks sokki! Ei tea kas puujalg ka higistab? Sokijala kõrval külitav invaliid rääkis minu möödumisel parasjagu telefoniga, nutikaga muideks. Kuid mind märgates oli varmas ka mütsi välja sirutama. Eks telefoniarve tahab ju maksmist.
Imelik, et invaliidid-kerjused on vaid mehed. Huvitav, kas naisinvaliidid ei julge kodust välja tulla, või neid polegi.

Mehed ju teadupärast uudishimulikumad kõiksugu träni torkima, mis põldudel ja kraavides vedeleb. Küllap sellepärast neid ka uudishimule lõivu makstes on rohkem taeva poole lennutatud miinide poolt.
Kuna hooaeg on täies hoos, siis on trotuaarile tekkinud lisaks igapäevastele kohalikele rahaküsijatele, ka mujalt sisserännanuid. Meie kohalikud minult raha ei küsi enam ammugi, kuid uued põrnitsevad juhmide nägudega,kui valge mutt neist mööda minnes neile omakeeli teatab, et raha pole, ega tule ka!
Peale invaliidide on ka rohkesti nn. hooajakerjuseid. Kuid need meie maskottide vastu ei saa.
Naismaskott on meil "Euribor"

On teine selline määramatus vanuses "daam", kes hilisõhtul eikusagilt ilmub taarat korjama. Ega ta suurt kerjagi, lihtsalt toimetab tasahilju laudadel olevad tühjad pudelid-purgid oma kotti naeratuse saatel. Naeratus on proual võimas, võlub kõiki :). "Euriboriks" sai ta ristitud eestlaste poolt ühe "koosoleku" käigus Rootslase poe ees, ning, et nimi vanaprouale sobib ja ta ka sellele reageerib, ongi ta juba kena paar hooaega "Euriborina" meie seas tuntud.

Meesmaskotiks on kujunenud "fackoffman"

Nimi sellepärast selline, et kui sa talle ikka küsimise peale pappi ei pritsi, saadab ta sind selge ja kõlava häälega omakeeli heasse kohta. Raha saades loeb ta selle kohe su nina all üle, ning kui summa pole piisavalt kopsakas, saad fackoffi osaliseks nagu niuhti. Mina kutsun teda peigmeheks, ning annan alati "poisile" suitsu hammaste vahele, siis jään fackofist ilma.










Teine vahva kamp, kes meil hooaja saabudes ja tänu rohketele aastavahetuspidudele igal kuul, on linna saabunud, on motomehed.
Kui nn. omad poisid tunnevad kohalikke valgeid, ning kirvest selga hinda küsides ei löö, siis see seltskond "lambaantse" arvavad kõiki turistideks, pööritavad silmi ja räuskavad, kui ei saa sajameetrise distantsi pealt dollarit. Vähe sellest, nad ei tunne ka linna, ega mõista keelt. Kaks korda olen ühe sellisega "Samuderasse" sõitnud, ja iga kord põrutab ta poest mööda turu poole. Turist ju ometigi tahab turule suveniire ostma minna, mitte poest saia-vorsti. Randa sõitmiseks peab ka neile alati giidi mängima. Ja siis ongi veel üllatus ka nendepoolne, et "loll barang" teab hinda ja kohalikud motomehed ei toeta ka neid kui nad rohkem tahavad kisades saada. Lõbus-lõbus!
Kahju ainult, et hooaeg paari kuu pärast otsi jälle koomale tõmbama hakkab, siis kaovad ka klounid nii kohalike, kui külastajate hulgast.
Külastajad-turistid!
Issanda loomaaed on ikka suur! Eelmiste nädalate märksõnadeks olid Ken ja Barbie, eks näis mis sel nädalal saabub!
Kenist-Barbiest niipalju, et kui varem arvasin, et blondianektoodid on pärit küll elust enesest, kuid tugevalt liialdatud, siis nüüdseks tean, et selline liik nagu blondid eksisteerib ka tegelikkuses. :) Kahju, et nende puhkus juba lõppema hakkab, aga ehk on oodata veel mõnd Sindytki, ega siis sõbrannad saa kehvemad olla.
Toredad on ka sellised süütud-kavalpeataadid, kes tulevad raha vahetama. Kuna väiksemad kupüürid on meil defitsiit, siis arvatakse tihtipeale, et baar on ka pangaks, ning õndsa naeratuse saatel ostetakse pudel vett (.50 kuni 1.-dollar) 100 dollarilisega makstes. Üks pilusilmne papi arvas lausa, et on eriti kaval. Ma ei vahetanud lihsalt ta sajalist lahti, sest mul polnud momendil nii palju sularaha, temal oli aga vaja mazaasimutile maksta. Palus papi siis, et andku ma talle 10 dollarit, ta jätab oma sajase mulle pandiks. Okey, tulin vastu. Panin sajase ilusti eraldi. Mõne aja pärast oli taadu kümnekaga tagasi. Tegime taas vahetust - tema mulle kümme, mina talle sada. Taat kõbistas randa toolile tagasi tukkuma, mina hakkasin koju minema. Sain vaevu paarsada meetrit kaugemale, kui Reiks helistas, et papi nõuab oma sajalist, kus see on. Pagan küll! Keerasin otsa ringi ja tulin tagasi korda looma. Taat oli kohe peale mu lahkumist leti äärde lennanud, et miks ma ta sajalist tagasi ei andnud, tema tõi kümneka tagasi. Et Reiks sajalist ei leidnud, helistas mulle. Noh, teatasin papile, et andsin jah ta raha tagasi, vaadaku järgi. Ei tundunud teine ju nii seniilne ometigi, et ei mäletaks. Aga kus sa sellega, taat tõmbas sae kohe käima,ja hakkas lausa häält tõstma, et me tahame vanainimese paljaks röövida. Palusin tal siis tulla baari sisse, et koos kaamera lindistus üle vaadata. Taat jõllis mind suuril silmil - mis kuradi kaamera?? Osutasin lae alla kaamerasilmade poole, ja ennäe, simsalabim oli taadil sajaline üles leitud! Oli ikka jama küll, ei saanudki saja taala võrra rikkamaks.
Ega taat enam tol päeval meie baari rohkem külastanudki.
Seniks aga piirdume tavaturistidega, ning nende veidrustega. Õnneks on siiski äärmuslikke isendeid vähe liikvel ja päevad kulgevad rahulikult laineloksude saatel õhtusse.
Teine aasta khmeerimaal on alanud õnnelikumana kui eelmine! (Loodan, et ei sõnunud ära, tervava keelega, nagu ma olen!)

Head alanud Maoaastat kõigile!!
Meil on nüüdseks aasta Cambodias elatud. Baari aastapäevani on veel loetud päevad.
On see siis hea, või halb aasta olnud?
Pagan küll - aga ega ma teagi!
Head on ikka rohkem olnud, kui halba. Head asjad lihtsalt pole vist kirja saanud. Või on?? Peaks oma blogi korra üle lugema vist.
Eile sain vähemalt positiivset vastukaja kuhjaga. Ega ma muidugi arvanud, et ka eilseni võhivõõrastele võib meie baaripidamine huvi pakkuda. Kuid eile maandus meile baari suurem eestlaste seltskond ja selgus, et seal lugejad hulgas, kes vannutasid mind ikka veel edasi kirjutama.
Korra käis küll mõte peast läbi, et aastaga lõpetan, kuid .... hea küll, laseme edasi.
Aasta!
Aasta on ikka päris pikk aeg - või siis lühike!?!
Piisavalt pikk, et sisse elada ja higistamisest lahti saada. Piisav, et natuke aru saada nende keelest, ning ise natuke kaasa rääkida. Mis sest, et vaid mõningaid lauseid ja sõnu. Kuid poisid arvavad, et järgmisel aastal samal ajal on nende rahulikul valgete tagarääkimisel kriips peal, sest nende valge "ema" saab aru juba kõigest. Võib-olla :)!
Piisavalt lühike, et mitte maad ja rahvast täielikult tundma õppida. Seda ei õpi ilmselt iial, selleks peaks olema sündinud khmeerina. Nad üllatavad mind siiamaale igal sammul.
Küisin ükspäev taas Saomlemil. Et olen juba mitu korda seda tuuri ette võtnud, siis sattusin juttu ajama hoopis ühe kaasasolnud kohaliku tüdrukuga. Tuli välja, et töötab ka teine Occeutehalirannas baaris ja on bossi käsul klientidega kaasas. Rääkisime niisama igapäevastest asjadst ja siis ta korraga küsis, et kuidas meile on tööle sattunud viis kena poissi. Ma kohe ei teadnud, mida vastata. Tulin hoopis tagasi ja vaatasin siis oma poisijuntsud üle! Vaat` kui oled teistega ninapidi koos, siis ei oska teisi sellise pilguga vaadata. No vähemalt tore, et kohalikud piigad ikka meie poistele silma heidavad. On teised meil muidu sellised "vanapoisid" nende endi meelest.

Tüdruksõpra aga soetada ei saa, sest pole raha.
Täiesti kummaline suhtumine on neil abielusse ja armastusse üldse.
Sattusin ühel õhtul taaskord Saihaga sel teemal vestlema. Ta nimelt kogub nüüd raha, et oma telefon lasta lahti häkkida. Eelnevalt ostetud telefon on koodi all, sest on ilmselt varastatud kellegi poolt ja poodi müüki antud. (tavaline asi meie maal). ja peale telefoni lahtihäkkimist tahab ta koguma hakata raha kuldketi jaoks. Et siis tüdtukud vaatavad teda. Ja koguma peaks üsna kiirelt, sest muidu on ta juba vana mees oma arust. Poiss on 21, kohe saab 22. Isa pidi ka kurjustama, et pole veel naist võetud ja lapsi muretsetud. Lapsed on ju nende pensionisammas,ehk siis ülalpidajad, kui vanemad vanad on juba. Isal pidi isegi üks tüdruk olema valmis vaadatud pojale.
Küsisin, kas ta on tüdrukut näinud ka. Pidi olema jah paar korda. Aga armastus, pärisin edasi? Ah küll see tuleb ka kui on raha. Esimese asjana vaadataksegi, kas tulevasel mehel, või ka naisel midagi ikka hinge taga on, või on paljas kui püksinööp. Nende "püksinööpide" poole ei vaadata. Õudne! Ja elataksegi niimoodi lihtsalt elu lõpuni ilma armastuseta, lihtsalt rehe pärast. Alguses kui esimest korda seda juttu kuulsin, arvasin, et see on vaid Saihamõttemaailm. Kuid nüüdseks olen seda juttu kuulnud juba üsna mitmeid kordi ja mitmetelt. Nii, et nii ongi. Minu mõistusesse see muidugi ei mahu. Kuidas ikka elada koosnii, et tundeid pole?
Meie elu on momendil kuidagi rahulikumaks muutunud. Ehk saab ka korda kuidagi, kus ta pääseb.
Siis saaks rohkem aega seda ilusat-inetut maad tundma õppida.

Nii! Kuna eile algas neli päeva kestev vana kuninga "Grillimine" ehk põletamine ja rannas valitseb muusika asemel meeldiv merekohin, otsustasin panna kirja möödunud nädala tähtsündmused. Ennetavalt olgu mainitud, et baari omanik ei tea asjast midagi, ja otsuste tegemisel on temast mööda mindud tema enda tekitatud põhjustel.
Esimene naljaks sündmus siis randa ilmunud "Barbie". No pritsib tema suust ikka vahvaid kilde teiste jaoks. Ise veel uhke ka. Olin siiani arvamusel, et blondiinianektoodid on lihtsalt ülepakutud elujuhtumid. Kuid ei - on ikka ehedaid pärleid ka, kes tõesti lippavad trepist alla postkasti juurde, kui mobiilile ilmub teade, et teile on uus kiri postkastis :)! Lahe selle juures on veel see, et tal Ken ka kaasas. Ikka selline tõeline Ken :)!
Teine tore lugu on Saihaga!

Ta on meil ennegi sellist "plikat" mänginud, et äkki ei saa naljast aru jne. Aga siis saab jälle natuke räägitud ja selgitatud talle, et asi oli nali, ning poiss rahuneb maha. Nüüd aga hakkas jälle eile peale lõunat pirtsutama, et ma olla teda laisaks ja lohakaks nimetanud :). Tegelikult ütlesin, et kuna mõni meist valgetest on järjepidevalt "töövõimetu", siis pean ka Chay välja õpetama kassas töötama. Poisid küsisid, et miks ja ma viskasin nalja, et Saiha on laisk. Sellest piisas, et ta mossitama hakkaks õhtul. Tunnen teda nii kaua, et taban ära, kui miski on viltu, aga ega ta arupärimisele ei vasta ju. Kui lõpuks põhjuse teada sain, ajas naerma, kuid seekord olin ma tööst nii tülpinud, et ei viitsinud talle seletada, kui loll poiss ta on. ja siis hakkas ta veel eriti pirtsutama, kui nägi, et ma ei tee temast välja ja räägin hoopis eestlastega kogu õhtu. No lõpuks läks ikka nii marru, et ronis poiste tuppa nutma ja asju loopima. Pagan, siis jagasin ära, et tegemist hoopis kadeduseussiga. Olin terve nädala hoopis "minimapile" rohkem tähelepanu pööranud ja meie raudvara unarusse jätnud. Polnud teda ka piisavalt kiitnud ilmselt. Oh sa heldeke!! Mul oli ikka nalja nabani! Läks mehike lõpuks asju loopides ja pillides koju, väites, et on jube kõhuvalu. Täna hommikul oli ilusti platsis, tõi kasuemale kommi ja puha. Eks torm on möödunud selleks korraks :) Küllap arvas, et sai ikkagi piisava tähelepanu osaliseks.
Nõõd siis aga põhisündmusest eelmisel nädalal.
Peategelaseks meie Khamera!

Ühel õhtul, kui rand päris rahvast täis oli, hakkas üks seltskond äkki tellima õlletorne. No näitan pildil siis kohe ära, mida see torn endast kujutab.

Sellel pildil siis Hong, ehk "Minimap" koos "Ankori" torniga, kuhu läheb kenasti kolm liitrit kesvamärjukest.
Terve õhtu käis nende tornide täitmise ja lauale tassimisega kõva vemmeldamine. Õhtu lõppedes tõi Kham mulle kenasti arve viiele tornile. Mõtlesin küll endamisi, et miks mulle tundus, et torne oli rohkem, aga lõin siis käega, et küllap ikka tundus lihtsalt. Pealegi olin ju pool õhtut üle leti rahvaga laterdanud, võib-olla lihtsalt vaatasin üht torni kaks korda, või mida iganes.
Järgmisel hommikul tahtis Hong mulle kangesti midagi sosinal rääkida, aga inglise keelt on tal kehva ja ta loobus. Küll aga tormas ta kohe, kui Saiha tuli, viimasele seletama midagi. Astusin juurde ja siis sain aru, et jutt eelmise õhtu õlletornidest. Küsisin Saihalt otse, et kas jutt sellest, et ka Hongi meelest oli torne rohkem kui arvel näidatud. Nii oligi, poiss väitis, et Kham oli omale kantinud torne, sest oma tuttavad olid lauas.
Midagi, hakkasime eelmist õhtu kaamerate lindistust läbi vaatama. Esialgu tuli ikka viis torni. Lõpuks vaatasin õksi hästi aeglaselt kogu õhtu labi ja ei - oligi kuus torni. Lihtsalt kaks korda läksid kaks torni üheaegselt välja. Ning korra ka kaks torni ühe drafti alt. Sellepärast ei pannud tähele, et oli kaks. Okey, vähe sellest, kontrollisin ka kõik tšekid üle, etst kaamerast oli näha, et välja läheb kohe õhtu alguses kaks ämbrit, kuid millegipärast ma neid ei mäletanud arvetelt. Ja nii oligi, jälle kirja panemata Khamera poolt.
Olin jummala keeletu. Alles oli meil temaga pahandus ja sai ta tööle tagasi võetud, ning nüüd jälle ja veel hullem asi. Ülejäänud poisid olid jube vihased ta peale.
Järgmisel hommikul olid kõik neli (Chay, Saiha, Jaja, ning Hong) varakult neljakesi ümber laua, et aidata mul otsustada, mis teha. kas lasen poisi lahti, või mitte. Lõpuks otsustasime, et jälgime teda õhtul tööd tehes. Sel õhtul oli kõik korras - ei mingit äri. Kuigi tundus, et Kham vist aimas, et midagi on õhus. Järgmisel hommikul olid poisid jälle "ümarlauale" kogunenud ja tulid lagedale otsusega. Mina lähen koju, nemad seavad Khami valikute ette: 1)Hakkab tööle hommikuses vahetuses.
2) Töötab edasi õhtul, arvestades sellega, et teda jälgib mitu silmapaari, ning väiksemagi kahtluse korral töö stopitakse poise endi poolt.
3) Läheb kohe päevapealt minema.
Mina saabusin tagasi baari kella viieks, kui talle oli kohtuotsus teiste poolt ette loetud. Tulemus: Kham töötab, õhtuses vahetuses. Siis tuli minu kord temaga rääkidaja poiss ära kuulata. Vabandas ette-taha ja selgitas, mis teda nii tegema ajendas. Olin kaks päeva põdenud ta sellist tegu, aga, et inimesele tuleb veel korra üks võimalus anda, siis nõustusin ülejäänud stafiga ja lasen tal edasi õhtul töötada sellel tingimusel, et ei mingeid jamasid rohkem. Ning kui tuleb jama, saavad sellest teada ka ülejäänud rannabaarid. See tähendab temale muidugi töö lõppu rannas!
Eks nüüd elu näitab, kas kasvab temast staff, keda saab ka usaldada lõpuks.
Nii, aga nüüd lähen koju magama, sest minu asetäitja-pirtsutaja saabus tööle tagasi, et mule ka vaba tunnike võimaldada. Eks paistab milline õhtu täna ees ootab!