28 päeva on jäänud veel Kata tulekuni! Eile saabus Kris ilmselt tagasi Eestist!
Tegelikult käib ka minul aina tihedamini peal koduigatsus. Oli ju plaanis mööduval suvel ikka korra sinna pääseda, aga.....  Mõne inimese lilleline elustiil rikkus kogu asja. See, mis ma kõrghooajal kõrvale panin sulas nn. pangast kuuga peale seda, kui oldi üles leitud.
 Nüüd vaatan juba teist päeva kadedusega, kuidas kõrval baar enda rannapoolset katuseserva venitab kuni kõnniteeni. Oli ka mul see plaanis sel suvel, et vihma ajal ei peaks paaniliselt katteid alla laskma, vaid rahvas saaks rahulikult varju all istuda ja vihma vaadata. Aga ei! Tähtsam on baari sulgemise ajaks olla niiiiiii täis, et jalad ei kanna ja roomatakse piljardilaua all, ise seejuures laua jalga sõimates, et see teelt eest ära ei lähe. Vahva!! Tuleb seekord piirduda vaid mööbli ülevärvimisega., kuid järgmisel suvel lähen koju käima kasvõi vägisi. Ja katuse ehituse võtan ka ette.  Ei huvita enam, kas härra jaoks ka selleks raha jätkub, lihtsalt enam ei jaksa tore ja abivalmis olla. Elu kipub minema aina hullemaks ja agressiivsemaks.
 Valged inimesed on ka rannast praktiliselt kadunud.
 Kool algas ju, või on kohe algamas. Naersime just eile Oliviaga, kui ta käis ranna puhastamiseks raha küsimas, et kohe algab surnud kuu ja tema nurub veel raha ka, teades, et sisse ei taha midagi tulla :).
 küsis samuti, et millal mul plaanis on Eesti minna. Ohhhhh!
 Õhtud on ikka juba nii rahvavaesed, et  peale seitset nagu polegi midagi teha. Paar lauatäit sööjaid ja hiljem mõni üksik napsutaja.
 Igav!
  Imelikul kombel on sel aastal rand säilinud. Eelmisel suvel loksus sel ajal meri vaid paari meetri kaugusel  baarist, aga sel suvel on puu ilusti kuival ja ka päevitustoolid käivad veel siiani väljas, kui ilm kannatab :) See on positiivne, sest  seda kiiremi taastub ilmselt hiljem ka kogu rand. Hooaeg võikjuba pihta hakata ja seekord ka kiiresti uus aasta kätte jõuda. Äkki läheb miskit paremaks!
 Sofikene lasi ka taas jalga, sest ma ei respekteerinud teda kõige tähtsamana! See oli siis juba kolmas kord tal jalga lasta, ning sellega on ilmselt tema  karjäär meie juures lõppenud. eile käis meil koha peal kööki uurimas Bopha. Aga mitte see Bopha, kes valgetel nahka üle kõrvade tõmbamises Cambodia meister on, vaid lihtsalt sama nimega neiu. Homsest peaks ta siis tulema kööki tööle. Lubasin talle hooajaks ka köögiabilise vaadata, sest muidu mandub siin poiste seltskonnas ka poisiks kätte ära.

 Kuramuse Cambodia nuhtlus!!!
Rotiraisad!!!
Aasta tagasi sai köögis ja baaris vahetatud kogu elektrijuhtmestik. Ok baaris sööb juhtmestiku meresool ja niiskis, nii, et korduvalt on tulnud vahetada pirnipesasid. Aga köögi on tänaseks rotid keeranud sellise jama kokku, et tuleb taaskord käiku lasta oma "mustade päevade"raha!
Need elajad, kes teadupärast siin maal on taksikoera kasvu ja keda on miljoneid, on närinud läbi absoluutselt kogu juhtmestiku. Ja närinud nii osavalt, et elekter nagu toimib kogu aeg ja köögitehnika töötab. Ainult vahelduva eduga saab ühest või teisest masinast sirakat. Paraku on sirakatesaamine nüüdseks muutunud juba liiga tihedaks. sellepärast kutsusin oma tuttavad "klounid" elektrikud asja uurima. Sellepärast ka, et muidu oleme ikka oma jõududega suutnud juhtmeid lappida, kuid nüüd jäi ka minu ja Chay mõistus sellele alla.
 Ja selguski, et tänu sellele, et juhtmed on pidevalt särtsunud lühistest, on sujuvalt kogu juhtmestik läbi särtsunud. Ühesõnaga on lihtsam jälle vahetada paarkümmend meetrit elektrisüsteemi, kui lappida jupiti ja keerata tuksi pizzaahi ja sügavkülm.  Pizzaahjust see eriline lühistevärk alguse saigi. Ahi on lihtsalt kõige targem neist masinatest ja elektroonika hakkas tõrkuma.
 Aga rottide vastu pole ka siin maal ilmselt mingit rohtu. Kogu köögist saab igal õhtul toiduained kappidesse koristatud ja ometigi on köögis igal öösel rotipidu. kasse nad ei karda, sest kassid jäävad neile kasvult alla. Puuriga puudmisest pole ka erilist tolku, sest raisad on kavalad. Puuri sattuvad vaid pojad. Mürk on olemas ja saab kogu aeg ka pandud, kuid need elajad lihtsalt sigivad kiiremini, kui surevad.
 ja kogu rannaäärsed restoranid tõstavad oma prügi ju baaride taha prügikastidesse kust siis prügi auto nad ära viib. Aga enne seda saavad rotiraisad seal pidutseda.
Ohhhh! Eks siis nüüd tuleb taas midagi välja mõelda, et uus juhtmestik teravate hammaste vastu kindlustada!
 vahepeal sai nalja natuke. Lapsed-taarakorjajad käivad iga päev rannas purke otsimas. Üks tüdruk, kellele meie koer kangesti meeldib, käib alati ka küsimas, et ega meil prügikasti pole taarat kogunenud.

 Meie Jeckukene on aga väga rahamaias ja korjab taara baari taha suurde tünni, kust siis selle mingile räpasele mutile sentide eest maha ärib. ma olen teda mitu korda informeerinud, et sarnaselt temaga saavad taaranoosist osa ka mõned prügimäelapsed ja meie ranna maskott "euribor"

A

See siis selline neljakümnendates prükkarimutt, kes ka purke kogub.
Aga Jecku on ahne ja peidab igal võimalusel taara ära sinna tünni. Täna läks jecku vahetult enne magama, kui rannalapsed tulid. kuna ees kastis taarat polnud, saatis saiha nad vaikselt Jecku kullasoone juurde ja lapsed tegid seal puhta töö.
Nüüd ootan põnevusega seda hetke, kui jecku avastab, et teda on "röövitud"

 Khmeeride uskumuse kohaselt jäävad kõik vägivaldselt või õnnetult surma saanud hinged maa peale ringi hulkuma, ning ei sünni uuesti enne, kui on elavatega lepitust leidnud.
Mine sa tea, seda hingede maailma, äkki ongi tõsi, kuigi siis peaks olema meil siin eriti tihe trügimine vaimude hulgas, kui arvestada kodusõjas tapetuid jne.
Igatahes usk on usk ja selle uskumuse järgi ei too khmeerid ka merest ise välja oma uppunuid, kui nad neid kohe üles ei leia. Paar päeva merre kadunud inimest enam ei otsita ja kui meri peaks ta kaldale tooma, siis teatatakse omastele, või heal juhul politseile. Kuid ise surnu välja toomine tähendab halva õnne majja toomist. Meil oli analoogne juhus eelmisel aastal suvel, kui noor tüdruk uppununa meie randa hulpis ja reiko teda kaldale tooma läks. Khmeerid ei teinud ühtki liigutust, et aidata. Siis me muidugi ei teadnud nende uskumusest.
See selleks, oli lihtsalt meeldetuletus eelmise aasta juhtunust.
 Sel ajal ei töötanud meie juures ei Sofia, Khamera ega Chay!
  Veel vähem - ei Sofi ega Chay polnud juhtunust kuulnudki. Ning loomulikult oli ka teistel see juba ununenud.
 Eile tegid poisid kahest katki läinud korvtoolist ja päevitustooli raamist sellise mõnusa istekiige kus tore lebotada. Loomulikult  ei jätnud ka mina seda luksust  kasutamata. koos minuga nautisid tuulist õhtut ka Sofi ja Mie. Ja siis hakkas Sofi äkki rääkima, et mõtle kui imeliku und tema näeb juba mitmendat päeva järjest ja ei tea, mis see tähendab.
Küsisin, et mida ta siis näeb ja selgus et Sofi vaatab igal öösel üht sama unenägu, ainult väikeste erinevustega - meie plätupuu all mere kaldal seisab noor tüdruk ja nutab.

 Tüdruk on selline umnes 16-17 aastane khmeeritar, juuksed lahti, riided märjad, ning seisab puu all ja vaatab Sofit. Midagi ei räägi, kuid mõnel ööl liigutab käsi, nagu kutsuks lapsi mängima. Või siis mõnel ööl vaatab kogu aeg meie baari poole ja üritab midagi öelda.
 Oh sa püha püss, mul läksid selle jutu peale vist isegi kuu aega tagasi ära kitkutud kulmukarvad püsti!
Sofi ei teadnud ju midagi sellest, et umbes selles vanuses kohalik tüdruk eelmisel suvel uppus ja meri ta meie randa tõi. Reiks tõi tüdruku veest välja ja pani puu alla lebama, kuniks teised politseid ja omakseid teavitasid.
 Mäletan, et Chan Vida, kes  kõrval Cocos sel ajal töötas, väitis, et tüdruk seisab öösiti reaalselt puu all.
Ka teised väitsid seda sama ja vaat`, et pool randa kohalikke pani õhtuti puu alla viirukipulgad ja süüa. Samuti käis meie staff pogodas, et munk tüdruku lepitaks. Ka seda, et meil vähemalt kuu polnud kliente, seostati juhtunuga.
Aeg aga läks, ning sügiseks oli asi juba unustatud lõpuks.
Ja nüüd tuleb Sofi sellise jutuga, et näeb unes tüdrukut, kes seisab puu all ja nutab!
 Rääkisin Sofile eelmisel aastal juhtunust. Sofi oli tükk aega näost valge - lõpuks teatas, et tüdruk tahab ilmselt süüa ja täna ta küpsetab talle midagi, samuti paneb viiruki põlema. Aga meie suured ja tugevad ja julged khmeeripoisid peale seda juttu enam ranna poole vaadata ei julgenud. Veel enam,  üks seltskond läks puu alla lauda istuma, ja  seis selline, et vaat jääbki teenindamata. Poistel jänesed püksis!!!
Suure veendmisega läks Jeck lõpuks laua juurde. Aga erilist töötegemisisu neil sel õhtul rannas enam polnud. Nende õnneks oli ka üsna tuuline ja rahvast polnud liikvel.
 Aga tundub, et siin maal vähemalt eksisteerib ka hingederiik, arvaku pessimistid mida tahes. Lihtsalt sellist asja nagu Sofi näeb unes, ei saa välja mõelda.
 Pealegi oli ka eelmisel aastal  Pipiga juttu, et keegi kolab öösel baaris ja katsub "monkyhouse" ust pidevalt. Seda kurtis isegi Mikk, aga arvas, et staff lollitab.
Mine võta siis nüüd kinni, kas staff, või .....

Eile hilisõhtul tõusis meil nii kõva tuul, et pidime kodus kõik aknad-uksed kinni panema, sest muidu oleks asjad ringiratast lendama hakanud. Ukse panime lausa lukku, sest  teadupärast on khmeeride majadel ka sellised naljakad suured õhutusaknad lae all, mis kinni ei käi. Paljalt moskiitovõrgud on ette pandud.

Külgmise ukse kohal olev valge "kaunistus" ongi õhutusaken.

O

Nii, et tuuletõmbus oli ikka edasi. Katusel olev siiani pooleldi lahtine plekk tegi põrgulärmi kogu öö. Ega hommik ka muidugi targem pole. Päevitajatel on täna igal juhul vaba päev, ei pea praadima 8 tundi, saab rahulikult hotellitoas toimetada ja linnas käia. Seda viimast muidugi juhul kui vihma ei pelga.
Koduses elus valitseb vastupidiselt ilmale hoopis vaikus enne tormi.ilmselt. Siiani on napsutamine jätkunud, aga partisanitrikke on juurde aretatud. Kuna ma kodus praktiliselt kõiki salabaare juba tean, siis on need nüüdseks ümber kolinud baari. Seal ju kohti palju ja egas minu ja staffi silmad ka kõikjale jõua. Pealegi pole poistel ilmselt ka julgust bossi korrale kutsuda. Aga, mis sest vanast teemast ikka heietada. Arvan, et kui see jätkub, siis lihtsal ühel hekel enam ei jätku kooselu. Midagi pole ju parata, eks igaüks valib oma tee ise.
 Poistest aga niipalju, et viimasel ajal oleme ainult naernud meie Jecku üle.

 Jeckukene meil teadupärast natuke ullike mõne koha pealt.Aeglane kah nagu tigu ja üle ühe toimetuse korraga teha ei suuda.  Samas hästi korralik töötaja. Õrnahingeline ka muidugi. Mina olen oma noomimiste ja tagantsundimistega teda vähemalt kümme korda juba nutma ajanud.
Aga pole viga, tönnib ära ja kui ma natuke teda veel lohutan ka, siis on jälle kõik hästi.
Aga nüüd on paar korda poisile juhtunud suurem laudkond sisse tulema. Tema jaoks on see, kui on üle kolme inimese, juba kriisiolukord. Nüüd olid aga lausa kümnesed seltskonnad.
Esimene oli jubeseltskond, kes arvas, et kogu baari rannaala on nende pärusmaa ja teiste külastastajatega arvestama ei pea,. ei küsitud midagi,istus maha jakohe  asuti laudu-toole oma äranägemist mööda ümber paigutama.  Kui isumisest isu ühel toolil otsa sai, rabati teine. Terve rand oli segi pööratud. Ja seda seltskonda jagus terveks ennelõunaks. Õnneks vähemalt söödi-joodi ka. Poiss lippas laua ja baari vahet lausa tema jaoks uskumatu tempoga. Aga tippi ei tulnud! Teised võtsid asja rahuga, ning iga näpuviipe peale ei lennanud, sestap neil ka pärast oli nalja kõvasti.
 Vähe sellest. Järgmisel õhtupoolikul oli kamp läbrustajaid tagasi. Õnneks pärssisid poisid varakult nende mööbeldamistuhina ja viisid neile ühe pika laua randa. Saagi loomulikult ei andnud kaasa, et saaks mitu lauda teha ja neid siis tassida. Seltskonna õnnetuseks oli teiste laudade taga juba istujaid, nii, et ka see võimalus langes ära, et majandada. Kuidas sa ikka lähed ja tõmbad võõral inimesel tooli alt, või laua eest. :) Jecku muidugi andis taas endast parima ja lendas baarist jookidega lauda ülehelikiirusel. Paraku aga ei meeldinud seltskonnale, et nende teguvus oli piiratud ja tuli istuda korralikult vaid ühe laua taga. Nii siis tehtigi kiirjoogid ( kümne peale üks õlu ja sprite), ning mindi paremat mööbeldamiskohta otsima. Jeckukene taas tipist ilma.

 Ja eile ühtul tuli siis nael!
. Jeck suutis sisse visata taaskord kümnese seltskonna, seekord itaallased. Ja mitte istujad-merevaatlejad, vaid tõsised sööjad-joojad. Khamera oli köögis pizzadega ühte nägu, kui küpsetamise lõpetas. Jeck segas kokteile kiiremini kui mikser jne. Siis tuli aga maksmiseaeg! Poisil kõik kenasti ühte löödud nagu tavaliselt, kuna eraldi arved ühest lauast on tema jaoks juba kõrgem matemaatika. Itaallased - hakkaja rahvas, võttis arve oma kätte. Üks neist hakkas pankuriks, ning ülejäänud maksid talle sendipealt kõik, mis olid isiklikult tarbinud. Poiss jäeti loomulikult mängust välja. Selle eest saab ju ta palka, et teenindab. ja poiss hakkas nutma. Kohe nii vihastas ning nuttis, et selleks õhtuks temast enam töötegijat polnudki. Teised õelused valasid veel kahekesi õli tulle, ja pakkusid talle endi tippi.
No mul tuli ikka tükk aega  mehikest peale seda rahustada, et ta vastu ööd ära ei läheks üldse. Vot selline mees siis meie Jecku. Hoiab väga oma raha, laenu ei võta, väljas laristamas ei käi, riided on samad, mis aasta tagasi jne. Aga nüüd selgus, et on temast veel koonrimaid :)

"Keha rakud reageerivad sellele, mida me mõtleme. Me suudame kontrollida oma mõistuse abil keha tööd ning suudame ka juhtida oma mõtteid. Positiivsete mõtetaga suudame oma immuunsussüsteemi tugevdada, samas negatiivsed nõrgendavad seda. On isegi tõestatud, et see, mida me räägime ja milliseid sõnu me kasutame, suudab muuta meie füüsilist heaolu."

Ma peaks kuidagi üritama hakkama saada oma hüsteeriahoogudega. ma ju ometi tean, et ka see pidev hüsteeritsemine, kahtlustamine ja teineteisele halvasti ütlemine viib kodutülideni. Aga ma ei suuda kohe kuidagi rahulikuks jääda peale seda kui khmeerilitside troika taas randa võtab vüisata. Eili kordus siis sama. Reiks oli just läinud laua juurde soomlastega jutustama, ning mina kõigutasin niisama jalgu leti ääres, kui plikad välja ilmusid. Ja egas siis niisama ilmuta. Meie baarini jõudes võetakse tempo nii maha, et kui kiirkõndimise asemel tehtaks aegluskõndimise võistlusi, oleks need kolm vaieldamatud favoriidid. Kahjuks läks neiude venimine eile korda vaid mulle, reiks ei pannud neid jutuhoos tähele enne, kui olin talle läinud ütlema. Siis oli kolmik aga juba sammu kiirendanud ja paistsid vaid seljad. Ometi piisas mulle vaid nende nägemisest, et terve eilne õhtu taas rikutud saaks. 

 Muidu kulgeb elu momendil tasakesi. Korteriomanik pole siiani suutnud end kokku võtta, et lasta remontida läbijooksev katus. Kuna olen ühekäeline, siis ei saa muidugi midagi küll kodus teha, kuid ometi isutab hirmsasti väikese remondi läbiviimine. Seinad on ju veest triibulised ja vajaksid hädasti uut värvi, samuti peaks Kata toa korda juba seadma. Eks tuleb veel kannatada ja tegeleda hoopis enda positiivsuslainele häälestamisega. Äkki hakkab ka Sihanoukville mulle uuesti meeldima

 Blogin ühe käega, sest olen nn. kohalikus kipsis. Ehk siis on mul puruks parema käe kämblaluu väikese sõrme pool osas. See siis tähendab, et doktorihärra ei pannud millegipärast kätt kipsi, vaid andis salvi haige koha peale määrimiseks ja käetoe.

 valutab käsi muidugi siiamaale. J a sellest, milline muhk mul vastu seina lendamisest kuklas oli, ma parem ei räägigi. Oleme jõudnud siis vägivalla etappi. Eks olen ju ise süüdi, nagu mulle on korduvat selgitatud. Pole vaja keelata teist inimest, kui ta armastab alkoholi. Veel vähem tohib selle pärast riidu üles kiskuda. Eks selle pärast saingi siis nüüd üle ootuste kõvasti peksa. Nädal aega elasin ja käisin tööl paistes käega, sest lootsin, et läheb üle. Lõpuks, kui asi ikka väga hulluks läks vedas Khamra mind kohaliku arsti juurde, kes pildid tegi ja luumurru tuvastas. Ahh jaa enne käisin ikka veel oma muhuga arsti juures,  see tuvastas mul  peapõrutuse. See läks õnneks üle nädalaga, kuigi peavalud on ikka alles.
 Kodust kolisin ka mõneks ajaks minema, aga nüüdseks olen jälle tagasi. Härra lubas joomisele selja pöörata - kuid seda on mul iga kord aina raskem uskuda. Ilmselt tuleb nüüd augusti jooksul  postitusi tunduvalt vähem olude sunnil. :)

Kui sa saad oma korterist kätte varga, siis pole mõtet politseid häirida. Parem võta ja määri vargapoisi pöial superliimiga kokku ja torka talle tagumikku. Mina kahjuks oma varast kätte öösel ei saanud, kuid edasi võite juba ise fantaseerida, kuidas mehikese elu pöial p.... kulgeb edaspidi:)! (Reiksi mõttevälgatus, täna hommikupoolikul)
Meil käis  öösel taaskord kutsumata külaline!
Selles korteris siis esimest korda, kuigi kahtlustame, et taheti ka paar päeva tagasi uksest tulla. eelmisel korral  läks asi untsu, sest olin alumise trellukse lukustanud kahe tabalukuga ja neist üks oli selline nadivõitu, mille muukimisel muukraud sisse katki murdus ja asi jäi poolikuks. Eile tehti siis tagasi tegemata jäänud külastus. Asja muidugi teeb eriti naeruväärseks see, et olime mõlemad kodus ja Reiks veel lausa elutoas teleka ees diivanil.
Aga, et kõik korralikult ära rääkida, alustagem algusest. 
On madalhooaeg. Inimesed otsivad tööd, sest turiste pole. Paljud kohad on stafi kahandanud miinimumini (meie kaasa  arvatud). Tulebki raha teenimiseks vargile asuda. Seda enam, et paljud rändavad maalt linna, lootuses teenistust leida, kuid linnal pole pakkuda praegu midagi 
Eks meiegi külaline võis olla keegi nendest töötutest, aga samas kuidugi ka oma ala asjatundja, sest sisse tuldi seekord väga riskantset teed pidi.

Siin siis paistab rõdu piirav plekist vihmavari, mille all pesitsevad supiköögid.

Plekkkatuse ja elektriliini vahe on tegelikuses ca 50 cm. ja sellle vahelt puges vennike tagaajamise käigus läbi, et alla tänavale hüpata.

Nii, kell kolm öösel vaatas Reiks veel telekat, kui ma käisin teda magama kamandamas, sest ta vaatas telekat koos Une-Matiga. Aga ta tahtis veel ikka vaadata, nii jätsin ta diivanile pikutama. Tuli põles toas ja koridoris, rõdu uks oli lahti, sest oleme seda ju alati lahti hoidnud kui kodus oleme ja elutoas asjatame. Vaid magama minnes jaasb lukku pandud. Trellid ju kenasti ka ustel-akendel ees ja teine korrus, kes siia ikka ronib. Pealegi piiravad rõdu supiköökide paljast plekist alumiiniumkarkassile kinnitatud varjualused-vihmakaitsed. Kuid nagu näha, siis ei peata see neid alakaalulisi osavselle.  Asjad, s.t. telefoni ja rahakoti hoidis reiks ka ilusti oma ligidal laua peal. mina olin kassarahad ja oma telefoni seekord teise tuppa võtnud. Vist Buddha ikka soosib mind, sest ka eelmisel korral jäid kassarahad alles.
Noh ma siis läksin tagasi magama, kui Reiks veel ei tahtnud tulla. Järgmisel hetkel ärkasin meeletu kolina, röökimise, sõimu ja jooksupadina peale. Olin nii ehmunud, et kimasin  ette tuppa just nii palju riides, nagu siia ilma sündinu. Toas polnud kedagi, valju sõim kostus rõdult. Saunalina ümber saanud läksin rõdule ja siis selguski, et keegi oli meid külastanud. Eks Reiks oli uuesti diivanil tukastanud. Ja rääkis, et ärkas mingi kobina peale üles. Nagu silmad avas, nägi kuis mingi vennike tugitoolil riiete taskuid inventeerib. Röögatuse peale, et mida kuradit,  kihutas vargapoiss tulistvalu välja rõdule ja et vihast vahutava korteriperemehe küüsist pääseda, sooritas ilmselt maailmaklassi kuuluva hüppe üle rõdurinnatise ja elektrijuhtmestiku alla kolme-nelja meetri kõrguselt asfaldile. Aga kahjuks maandus pehmelt nagu kass käppadele, sest kui meie alla jõudsime, oli all jubatühjus. Noh egas nad ju nii kerged ka, et küllap võttis hüpates tuule alla ja maandus pehmelt. Kaasa sai ta võetud vaid telefoni (mis muide kutsus veel ligi pool tundi, kui helistasime, vist ei osanud sell seda välja lülitada, või oli jooksuhoog niisuur veel sees, et ei saanud pidama, et asjaga tegelda).
Samuti oli kaasa viidud Reiksi  rahakott, kus nagu varga kiuste polnud isegi pangakaarte, sest Reiks vahetas just hiljuti vana rahakoti uue vastu ja kaardid olid vanas edasi. Raha sai aga hommikul maa rendiks ära makstud, ning rahakotis oli vaid rielid, nii umbkaudu 0.25-0.50 dollarisendi väärtuses. Kõva saak!
 Me tegime siis taskulambiga maja ümber ringid ära, lootuses, et  ehk pillas vargapoiss saagi maha, nagu vanas korteris mõnede asjadega juhtus - aga ei. Siis avastasimegi, et meile saab edukalt siseneda mööda elektriposti.

Foto pole küll meie postist, aga eks meiegi oma on samamoodi juhtmeterikas, vaat et veel enamgi. ja egas siis kõik juhtmed pole korralikult isoleeritud, mõnest ikka särakat saab, kui tahta. Sellisest "redelist" meie vargapoiss siis üles end vinnaski, riskides ühe telefoni pärast saada praelihaks.
Nii, et nüüd oleme jälle ühe kogemuse võrra rikkamad - isegi siis, kui oled ise kodus ja üleval öösel, et tasu jätta ust lahti, kui on oht, et võid jääda tukkuma. Või vähemalt tassi asjad ohutusse kaugusse eest toast ära.
Reiks ehmatas veel korra hommikulgi, et äkki võttis varganägu riietes sorides ta püksid kaasa. Tormas lausa kontrollima - õnneks olid alles. Õnneks, sest tal oli pangas käies jäänud pass püksitaskusse!