Kohtasin eile maailma kõige armsamat, ilusamat, mõistvamat jne. tüdrukut!
Olen siinoldud aja jooksul seda lauset kuulnud vist paarisaja erineva meeskliendi käest.
Paari nädala jooksul seda lauset ühe ja sama kliendi suust, erinevate neiude kohta kuulda pole mingi erand. Neiud tulevad ja lähevad - kõik ühtemoodi "armsad". Raha ei nõua, ainult tähelepanu, kui tähelepanu pole piisavalt, siis kolivad teise lauda ja söövad-joovad mehemoodi. Hämmastav on see, et kuni on pidu, pole hullu, aga kui tuleb neiude tarbitud söök-jook ka tasuda, tekkib tõrge. Mõni persoon unustab tihti, et tal küljeluu seltskonnas kaasas oli. Pole hullu, tuletame meelde. Kui seda juhtub korra, siis viisakalt, kui muutub traditsiooniks - siis robustsemalt. Meie oma kaasmaalastel on selline unustamise komme ilmselt veres, sest olen seda kogenud erinevate seltskondade poolt, erineval moel.
Kuna mõni härra liigub siin ringi tavaliselt ka mitme saatjannaga korraga, olen muutunud kontrollifriigiks. See tähendab, et üritan pidevalt jälgida, et plikad tasuta lõunaid ei teeks. Mitu korda ma selle eest olen sarkastilt kriitikat oma aadressil kuulnud, et olen kohalike neidude suhtes vaenulik, ei mäletagi - pole suutnud arvet pidada.
Olen seda alati kõigile selgeks teinud, et pole minu asi, kes kellega magab, kuni asi ei puuduta otseselt mind, aga kui oled oma "pärdiku" välja jalutama toonud, hoolitse tema eest ise. Seoses aastataguse juhtumiga, kus lohakile jäetud "pärdikud" mu enda pereelu põhjalikult hävitasid - ei ole ma kohustatud neist lugu pidama, ega nendega suhtlema. Tahab "pärdik" banaani, ole mees ja osta talle, aga katsu meeles ka pidada, mida ostsid.
Hull lugu on muidugi siis, kui tellitakse läbisegi mitme inimese käest ja läheb kirja topelt. Hiljuti mul selline lugu juhtuski ja tegelikult oli see päris piinlik minu jaoks. Küsisin küll poistelt üle, kas tõesti on nii palju õlut üles läinud, aga ilmselt oli topeltports kirjas. Õnneks oli noormees. kellele tahtsin vastutahtmist "kirve selga lüüa" hea poiss ja ei ole pika vihaga. Mul endal ju närvid nii p...sse siin keeratud, et igat pisematki asja võtan isiklikult. Selles saan muidugi tänada vaid oma elukaaslast ja tema reisisaatjat.
See oli ja on ikka jätkuvalt nii loll, et saadab siiani sõbrannasid vaatama, millega mees tegeleb ja kas ma olen ikka veel elus. Kuna praegu on Reiks juba pikemalt ära, siis on neiudel ilmselt ka väike ärevus hinges - aju ei suuda välja mõelda, mis värk on! Primaadid!
Ikkagi inimesed - väitis üks hea tuttav hiljaaegu. Minu jaoks pigem primaadid, kes söövad-joovad ja teevad sugu. Ajud on neil küll, aga mõttemaailm piirdub vaid telefoni käsitsemisoskuse, rahalugemisoskuse ja mõne ingliskeelse lausega.
Tegelikult valetan, on tüdrukuid, kes on tõeliselt toredad, hoolimata oma reisisaatja elukutsest, kes iial ei tule koduõuele murdma, ning kes teevad ka oma tööd ausalt. See tähendab, et igasugune saja aastasele taadile mesijutu puhumine on välistatud. Armastatakse taadu rahakotti, mitte taati.
Juba pikemat aega on mind painanud üks uitmõte. Kui teeks Sihanoukvilles lasteloendust, siis kui suure protsendi moodustavad nn. segaverelised jõmpsikad. Just need, kelle papaa on viiekümnendates ja üle selle? Nüüd, kui turiste hõredavõitu on, on see "parim enne möödas" papaade paraad, kus köimisraami asemel toetutakse titekärule, eriti silma torganud.
Ilmselt olen ma ikka jube pessimist, aga minu meelest on selle toreda lastesaamise asja juures õõvastav see, et siis kui põnn on kümnene, on issi kaheksakümnene, kui mitte juba pagodas tuhaurnis. Mis siis neist lastest saab? Tööle minekuks on nad väikesed veel, emmel on nad jalus, sest emme ju peab edasi vanal ametikohal teenima ja uut valget lehma lüpsma. Ega see küsimus pole ju ausalt öeldes minu mure, aga näe - mõte ikka liigub. Mina laps olles häbeneksin ilmselt väga, kui mu papaa oleks mingi seniilne rahakott.
Õnneks on ka nooremaid mehi, kes on oma elu siinsete neiudega sidunud ja pere loonud. Nendest saan ma tegelikult täitsa aru. Tänapäeva valged naised on nii kuradima iseseisvad ja nõudlikud, et igale mehele see ei istu. mees tahaks tegelikult olla ise perepea.
Ok, aga ikkagi, kuulda iga nädal, et vot just nüüd olen ma leidnud selle kõige-kõige-kõige, no ma ei tea. Äkki nii ongi ja mina olen lihtsalt ajast maha jäänud. Pean vist minema puhkusele, et ajusid tuulutada ja tolerantsust värskendada.
