Poisid ja nende songsad! (tüdruksõbrad)
Baaris käib parasjagutubli kokkuheitmise-lahkukolimise aeg. Elu keeb nagu  "Vaprates ja Ilusates"

  Chay kakleb oma kauaaegse pruudiga nagu vana abielupaar, kes üksteisest tüdinenud, kuid lahku kolida ka ei viitsi, sest harjumus on jõud.
Küll ei meeldi tüdrukule, et poiss liiga kaua tööl on, s.t. elab ööpäevaringselt baaris ja tööpäev lõppeb tõesti kell kaksteist öösel. Vaja oleks ikka tüdrukuga väljas käia ju. Samas ei lepi tüdruk ka sellega, et poiss teenib tema arvates liiga vähe. Ikka rohkem oleks vaja, et neiu hilpudelembust rahuldada.
 Nii nad siis jagelevadki iga pisiasja pärast. Lubasin täna, et poiss saab õhtul tunnikese vabaks, et minna randa kontserdile. Nüüd on tüdruk juba varakult platsis, kuigi ära saan lubada poisi alles siis, kui grilliaeg läbi. Nii peab nüüd neiu siin passima veel paar head tundi. Ega ma tegelikult eriti seda neiut poolda, aga pole minu asi öelda. See ikka Chay enda valik. Ega poiss on tegelikult tibake õnnetu selle pärast, et plika nii nõudlik on ja pingutab tõesti kõvasti, et pruudile meele järgi olla. Seda enam, et siin maal ju mehele minnes, või naist võttes ei mõelda eriti armastusele, vaid vaadatakse esmajärjekorras väljavalitu majanduslikku seisu. Nii on alati võimalik, et  ühel hetkel  plika teatab, et sorry, ma ei viitsi enam oodata, naabripoiss Phalil on rohkem pappi - ning läinud neiu ongi.
 Jecku leidis endale armastuse tööpostilt. Ning kohe nii tõsise, et sokutas teise siia töölegi. Jin aga osutus loodriks meie juures ja saatsime ta minema. Oma töö asemel kõndis ta vaid Jeckul sabas ja valvas poissi grilli kõrval. Plika läks tööle muijale ja murdis kiirelt ka poisi südame, sest ilmselt huvitas teda poisist  rohkem see, et sai teise rahavoogusid kontrollida ja käsutada. Hull lugu muidugi see, et ega ta lõpetanud seda ka eemal olles. aeg ajalt käis siin, tegi murr-murr ja ilmselt sai alati taskuraha. Kui Jecku endale normaalse nutika telefoni hankis, seisis see ka rohkem Jini käes mu meelest. Sellest telefonist murtud hing alguse saigi. Poiss tegi plikale väikse jõulukingi ja läks seda jõululaupäeval üle andma. (rannastaff kipub vaikselt euroopastuma :) ). Üksiti tahtis tagasi "laenata" ka oma telefoni, plikal aga oli toa uks kinni. Jeckuke va uudishimulik lükkas silma lukuauku ja nägi seda, mida poleks pidanud - või jumal tänatud, et varakult ära nägi - plikal uus peika voodi äärel istumas. Kuramuse plika!! Poiss oli nii murtud, kui tagasi tuli, et ma kartsin, et teeb endaga midagi. Ta meil eriti  õrnake selline. Terve jõuluöö ma teist köögis lohutasingi klienditeeninduse vahepealt. Poisi jutust selgus siis ka see, et egas pole see esimene kord Jinil teda petta, kuid eelnevad korrad on Jecku talle andestanud.  Poiss oli ikka nii hullus seisus, et saatsin ta päevaks õe juurde närve kosutama. Praegugi jääb aeg-ajalt äkitsi seisma ja kaugusesse nukralt vaatama.
 Meie praegune pesamuna  Tyt jäeti ka nädalapäevad tagasi maha, oli samuti nagu õnnetusehunnik, kuid tal läks õnneks, polnud nii suur armastus, leidis ruttu karaokest uue sõbranna. Asi muidugi praegu vaid sõbrannatamises vaid - eks vaatame edasi.

 Nädalapäevad tagasi hakkas meie  Saihale aga silma üks pisike plika turult.  Eks poiss käis ta ema käest kala ostmas ja tüdruk on emal seal hommikuti abis. Mis ta nüüd nii pisike, lihtsalt väikest kasvu. Poiss igatahes  võttis pähe, et tema peab selle tüdrukuga kindlasti abielluma, nüüd ja kohe! Tõmbasin ta hoogu natuke maha, soovitasin aega anda ja järgi mõelda, kas on ikka liblikad kõhus, või läheb lihtsalt kergema vastupanu teed, et  tasuta seda vanainimeste asja iga kell saaks ajada.  No saimegi teise mõtlema vähemalt.
 Tema meil see lõhutud perekonnast, seepärast on tal põhimõtteks, et kui naine, siis kogu eluks. Ilus! Sellepärast tegingi tasakesi  selgitustööd, et vaid raha ja seksiga pere koos ei püsi, samuti ei tekki armastus iseenesest aja jooksul, peab ikka särinat ka olema. Nüüd on tüdruk siis õhtuti meil nõusid pesemas, sest Saihal on veel kriteeriumiks ka see, et naine ei tohi olla laisk Nüüd ta siis neiut testibki, mis on minu meelest jube. Egas ma seda talle ka ütlemata jätnud, kuid või ta kuulab. Neil omad põhimõtted ja arusaamad. Tänaseks on juba selgunud, et koos Saihaga meeldib Jeinile ka üks teine mees, aga see on juba kinni. Eile oli "noortel armunutel" köögis sel teemal päris pikk jutuajamine, mis lõppes neiu nutuga. Vähemat pole veel kumbki murtud süda, sest neiu palus järgimõtlemise-otsustamise aega.  Poiss omakorda lubas sel juhul, kui neiu teda rohkem armastab, kui teist, teha aasta pärast pulmad ja olla truu elu lõpuni. Tema puhul pole see ime, sest tean natuke lähemalt ta lõhutud lapsepõlvest ja suhetest emaga peale seda. Talle sooviks tõesti seda õnnelikku peret, millest ta lapsena ilma jäeti.
 Nii meil siis uus aasta lähenebki "ladina ameerika seebi vahus"

  Kätte hakkab jõudma jõuluaeg, aga meie poistel vist on aastaajad sassis ja pusklevad nagu noored kitsed kevadel. Vähe sellest, et pusklevad.  "Jooksuaeg" on vist täies hoos, sest ka tekst on muutunud üpris üheülbaliseks. Võtavad üksteise kallal nagu jaksavad. saihal on koguni pruut turule tekkinud ja nüüd ta palkas pruudi veel meile õhtupoole kööki Chayle ka appi. Võtsimegi, sest Chram ja Cheu on siiamaale kodus. Chrami emaga juhtus miskit ja nad tulevad tagasi, kui muti taas terve on, ehk siis väidetavalt-loodetavalt uuel aastal.
 Aga pruudi sokutas poiss siia tagamõttega ikka, et näha, kas neiu ka töökas ja tubli on. See Saiha meil pruutide suhtes nagu orjapidaja - tüdruk ei pea ilus olema, aga peaasi, et töökas. Ma ikka olen aru pärinud, et kuhu armastus siis jääb, kuid seda siinsele rahvale selgeks teha, et kokku elatakse ikka armastuse pärast, on mõtetu. Koos elatakse, sest on vaja järelkasvu, kes su eest tulevikus hoolitseb, ja naist, kes aitaks majapidamist ja äri edendada, mitte mingi armastuse pärast. Noh, ja tore kui see ka ajapikku tuleb, kui ei tule, ega pole ka midagi katki.
 Täna peaks siis poisi pruudi ära nägema. Ise ta kangesti pabinas, et kas ikka meile ka meeldib. :)
 Seevasti Jecku ja Tyt on murtud südamed - mõlemi pruudil algas ka vist pereheitmisaeg, sest poisid saadeti kus seda ja teist. Nüüd siis mehikesed otsivadki uusi jahimaid ja pusklevad.
 Viimasel ajal algab hommik käesurumisega.

 Ikka, et vaadata, kes küige tugevam!
 Siiani on selleks osutunud meie tibatilluke Tyt.
 Ise on ta selle üle muidugi hirmus uhke.
  Tegelikult on meil juhtunud ka igasuguseid muid asju, aga kuna olen endale mingi viiruse hankinud, siis pea ei taha töötada nii nobedasti kui vaja. Nii, et kirjutan mõni muu päev kõigest.
 pealegi on baar rahvast täis tulnud ja siis on ka kirjatöö võimatu.

 On möödunud üüratu aeg sellest, kui viimati blogisin!
On juhtunud igasuguseid asju vahepeal, aga kõigel ei taha, ega viitsigi peatuda.
Kõige rõõmustavam on, et Reiks on suutnud kaine püsida tervelt kaheksa päeva. See on tema Cambodia rekord viimase aasta jooksul. Eile küll oleks äärepealt vääratanud, aga tuleb talle au anda - suutis ennast viimasel hetkel ohjeldada. Vaatame kuidas tänane päev möödub.
 Siis tuli meile külla, ja jäi päriseks kassipoeg. Selline pisike ja Cambodiale traditsiooniliselt ilma sabata.(kui kunagi fotoka koju võtan, saab ka pilti). Noh, kui juba tuli - olgu siis. Hakkasime teda Jutaks kutsuma, kuid kuna ta on hästi jutukas ja kogu aeg seletab omas keeles midagi, on ta hüüdnimeks nüüdseks kujunenud Kräun. Vahepeal jõudis Kräunakas juba ka ööpäeva kadunud olla (Järgib oma peremeest), aga eile ilmus taas välja ja röökis täiest kõrist rõõmust, et kodutee oli üles leidnud.
Aga ka sellest ei tahtnud ma kirjutada,  aga vahepalana ikka mainimist väärt.
Rand on vaikne, ilmselt seoses mingite pisirahutustega Tais ei julge valged siia reisida. Või on ühisraha oma töö teinud, ja rahval lihtsalt pole millegi eest reisida. Igatahes elu on vaikne.
 Tasapisi sätime üles  jõulukaunistusi ja Katale saabus ka piparkoogipakike sõbrannade poolt.  Jõuluküünal oli ka pakis, ja no oli ikka kohe jõulutunne käes ka kohe, kui lõhn majas. Pean end ikka ühel päeval kokku võtma ja ka kodus jõuluvidinad üles panema.
 Hapukapsasuppi keetsin mõned päevad tagasi. Ossa kus oli supil menu. Lauri lõi rekordi, sõi kohe kolm portsu, Reiks pressis sisse kaks, aga hästi suurt. Kata ka meestest maha ei jäänud. Kahjuks ei saanud Krisile-Petsile midagi säilitada, sest teisel päeval olid taas mehed varakult supi ümber, nagu mesilased kärje ümber - ja otsas oligi. Ilmselt pean jõulunädalal ka  ühe pajatäie keetma. Siis nagunii selline hapukapsa-piparkoogine aeg.
 Kaks hammast lasin ka korraga välja tõmmata. Eestis poleks sellist "sadismiklubi" ilmselt arstid ette võtnud, aga siin pole probleemi. Kahjuks on jäänud ühest hambast mingid tükid ikkagi  suhu ja praegu võtan hoogu, et minna kontrollima. Pagan küll, olgugi siin supertuimestus ja taskukohased hinnad - ei meeldi mulle see arstil käik mitte üks raas. Näis, mis doktorionu teeb kui tagasi lähen peale lõunat.
 Kuid tegelikult tahtsin hoopis rääkida sellest, kui palju on Cambodia arenenud selle pooleteise aasta jooksul edasi.  Kortermaju ja uusi suuri hotelle kerkib igal nädalal uusi juurde. Otresel käib selline ehitamine, et endisest vaiksest ja puhtast rannast, on järel riismed. Käisin seal hiljuti kilekottidega võidu suplemas vees. Müügimutid on ka enamus Otresele ümber asunud. (pluss meie rannale). Saartel on olukord vist isegi hullem, arvestades aasta tagust olukorda.

Koh Rong Samloem

Koh Rong

Koh Rongil pole endisest Monkey rannast midagi järel. Mõnus omaette olek on jäänud aasta taha. Nüüd tuleb seal hommikuti ärgata, mitte linnulaulu, vaid mootorsae vingumise saatel, sest kerkivad üha uued guesthoused. Ka Long Beachil on tekkimas juba asustus. Kahjuks on samasugune ehitusbuum hoo sisse saanud ka Samloemi Saracen Beachil. Tundub, et seal rahu ja vaikust nautida on praegu veel viimane aeg. Järgmisel aastal ilmselt vaba jalatäit sellel rannal pole. See on natuke kurb, sest alles poolteist aastat tagasi polnud rannal ühtki ehitust.

Samloem praegu

Samloem poolteist aastat tagasi

 Ja oh neid laevu ja laevukesi, mis nüüd mõlemi saare vahet vehivad käia. Kui vanasti :) sai Koh Rongile nn. liinilaevaga, kord päevas ja Sukeldujate laevaga varahommikul ka, siis nüüd vuhiseb mandri ja saare vahet lausa väike tiiburike, ja neli korda päevas supsib seda vahet nõeluda. Mis viga nüüd ühepäeva trippi teha. Kuigi ühe päevaga ei saa saarest mingit aimu. saar on lihtsalt nii suur. Ja ega teistele randadele ka ikka ei jõua, sest rannad on eraldatud korralkaljudega.
 Eile selgus veel, et veel on uus suur tiibur käiku lastud. Sellega saab koguni saarelt saarele ka liikuda. Selline liinikas siis. Meie endine väike kai, kus loksusid vaid kalapaadid, näeb juba tillukese sadamana välja.

 Momendil, kui kirjutan, loksub kai ääres koguni neli varianti laevu, millega saartele minna. Kaks tiiburit, Freedom bungalows  spetsiaalne alus ja "party boati väikevend, mis käigus ka juba kolm-neli päeva.
 Huvitav, kus pagana kohast nad loodavad endile kõik need reisijad leida?
 eile, kui suur kollane tiibur randus, oli ta puupüsti tegelikult reisijaid täis. Samas ainult Koh Rongi vahet silkav vüike tiibur oli inimtühi, ja täna teisele ringile ei läinudki, vaid seisab kai ääres. Ilmselgelt ei ole reisijaid.
 Ning kui sel ajal kui meie siia kolisime, sai Samloemile vaid  Roberti laevaga.

 










Siis nüüd juba teist hooaega kihutab seda vahet ka tunduvalt igavam "Party Boat"
 Ja just-just siis lisandus talle väikevenna ka. Ma pole veel kursis, milliseid tiire see väiksem pidulaev teeb, aga ilus näeb välja küll.
 Nii, et elu keeb merel. Huvitav, kaua läheb aega, et ka Koh ta Kiev muutub nii  lihtsalt ligipääsetavaks. Siiani saab sinna ikka veel kalapaatidega. Arvata on, et ega see laevaliini sisseseadmine muidugi enam kaua aega ei võta.
 Tegelikult on sellest natuke nagu kahju. Kaob ära see Cambodia ehedus ja kõik on muutumas turistikaks.

 Mis siis vahepeal ka juhtunud on?
MITTE MIDAGI!!!!!!
Kõik on nii jube endine, et midagi pole kirjutada.
Mingil hetkel, nädal tagasi vajus staff nii laisaks, et pidasin igavesti kõva sõnavõtu maha. Vahtisid mind vihaselt, aga pärast, kui ka Reiks mind toetas (mida juhtub ju üliharva), siis hakati tööle. Aeg- ajalt vajavad "oinapealuud" raputamist, et krapsud olla. Chay  võtsin tööle tagasi. Lihtsalt tuli poiss ühel hommikul siia, ja küsis, et ega ma ei saaks talle natuke süüa anda. Rahad olla otsas ja tööle pole saanud veel kuskile. Mina lollakas oma haleda südamega käskisin kööki kobida, kõht täis süüa ja rahvast sisse viskama hakata.

 Nii ta meil tagasi oligi. Tegelikult poleks arvanudki, et ma tast nii puudust tundsin, aga nüüd on jälle kuidagi turgu lihtsam teha,  vajalikke asju ostmas käia ja kõik mis katki sai ka kohe esimeste päevadega uuesti parandatud. Tal lihtsalt on oskust selliste töödega tegelda. Olgu ta siis nii lohe aeg-ajalt kui tahes, aga igasugu asjaajamiste ja  tööde peale on ta meister.
 Pisike Tyt areneb ka  päris jõudsalt keelega edasi. Kui algul oli vaid ehmunud silmadega pisikest kasvu umbkeelne khmeeri poiss, siis nüüd saab juba naljgi teha teisega ja pisema jutuga saab ka hakkama. Klientidega oskab ka tasakesi juba asjatada.

 Rahvast liigub siiski vähevõitu. Kas hakkab Cambodia end ammandama, on liiga palju tekkinud baare ja kõikjale rahvas ei jõua, või kurat teab milles asi. Kuid võrreldes eelmise aastaga on vaikne, isegi liigagi vaikne. Aasta tagasi vehkisid poisid sel ajal juba tööd teha kahes vahetuses. Nüüd on tore kui see üks vahetus kella kaheni öösel baari lahti peab. Ja siis käib ka viimane tund juba ühe-kahe laua tiksumise arvelt.
 Invaliidist taat, kelle me tööle hea suhtlemise ja keeleoskuse pärast võtsime, ei ole õhtuti ka "terav pliiats". Sarnaselt Jeckule vajub ära. Jecku ikka veel liigub ka poolunes, kui röögatusega üles raputada, aga taat istub ja magab silmad pärani. Eks ole ka arusaadav see, et vanusevahe teistega mängib rolli.
  Nii, et igav elu meil siin. Mitte midagi uut. Täna olid leti ääres kahe aasta jooksul esimesed Leedu turistid :)
 Tulid küll vaid kolmeks päevaks rannapuhkusele, aga tore ikkagi. Abistasin teisi kuidas suutsin, et nad selle lühikese ajaga saaksid ka natuke aimu Sihanoukville ümbrusest ja saartest, kuna ühe saare külastus oli neil kindlalt plaani võetud..
 Päevitustoolid on ka lõpuks värvimise viimases järgus, ülehomsest on juba kõik ilusti kollased ja rannaliival.
 Nendega seoses tuli ilmseks ka üks kummaline asi, mis paneb ilmselt nii mind, kui Saihad ja ka Reiksi (kui on asjalik moment), natuke terasemalt jälgima uut staffi (kokk, grillmeister ja ka Sna). Nimelt sain esimese värvipotiga värvitud, neli tooli. Tõin teise poti järgmise nelja jaoks - ja oh ülla-ülla -  jätkus vaid kahe jaoks. Pagan!! Kumb kurat neist kandib tasahilju asju kõrvale - Sna või Cheu. Teisi nagu ei kahtlusta eriti. saihal pole värviga eriti miskit teha, Jecku mõistus ei küüni sinnamaale, et  kõrvale kantida miskit. Chay alles tuli koos värviga tööle.(Pagan, aga äkki tema! Ta ju ei teadnud, et eelmisest jagus neljale toolile!), ikkagi ei usu, sest eelmisel aastal ei kadunud midagi peale kebabimasina, ja selle kadumises ma kahtlustan hoopis Jajad, kes rahahätta sattus. tyt on liiga happy, et khmeeri poolelt valgete poolele oma puudega (kõnnib kehvasti tibake) sattus ja ilmselt ei riski sellise rumalusega.
 Igatahes on taaskord õhus vana hea venelaste isake-Stalini deviis:"Usalda, aga kontrolli!"