On möödunud üüratu aeg sellest, kui viimati blogisin!
On juhtunud igasuguseid asju vahepeal, aga kõigel ei taha, ega viitsigi peatuda.
Kõige rõõmustavam on, et Reiks on suutnud kaine püsida tervelt kaheksa päeva. See on tema Cambodia rekord viimase aasta jooksul. Eile küll oleks äärepealt vääratanud, aga tuleb talle au anda - suutis ennast viimasel hetkel ohjeldada. Vaatame kuidas tänane päev möödub.
 Siis tuli meile külla, ja jäi päriseks kassipoeg. Selline pisike ja Cambodiale traditsiooniliselt ilma sabata.(kui kunagi fotoka koju võtan, saab ka pilti). Noh, kui juba tuli - olgu siis. Hakkasime teda Jutaks kutsuma, kuid kuna ta on hästi jutukas ja kogu aeg seletab omas keeles midagi, on ta hüüdnimeks nüüdseks kujunenud Kräun. Vahepeal jõudis Kräunakas juba ka ööpäeva kadunud olla (Järgib oma peremeest), aga eile ilmus taas välja ja röökis täiest kõrist rõõmust, et kodutee oli üles leidnud.
Aga ka sellest ei tahtnud ma kirjutada,  aga vahepalana ikka mainimist väärt.
Rand on vaikne, ilmselt seoses mingite pisirahutustega Tais ei julge valged siia reisida. Või on ühisraha oma töö teinud, ja rahval lihtsalt pole millegi eest reisida. Igatahes elu on vaikne.
 Tasapisi sätime üles  jõulukaunistusi ja Katale saabus ka piparkoogipakike sõbrannade poolt.  Jõuluküünal oli ka pakis, ja no oli ikka kohe jõulutunne käes ka kohe, kui lõhn majas. Pean end ikka ühel päeval kokku võtma ja ka kodus jõuluvidinad üles panema.
 Hapukapsasuppi keetsin mõned päevad tagasi. Ossa kus oli supil menu. Lauri lõi rekordi, sõi kohe kolm portsu, Reiks pressis sisse kaks, aga hästi suurt. Kata ka meestest maha ei jäänud. Kahjuks ei saanud Krisile-Petsile midagi säilitada, sest teisel päeval olid taas mehed varakult supi ümber, nagu mesilased kärje ümber - ja otsas oligi. Ilmselt pean jõulunädalal ka  ühe pajatäie keetma. Siis nagunii selline hapukapsa-piparkoogine aeg.
 Kaks hammast lasin ka korraga välja tõmmata. Eestis poleks sellist "sadismiklubi" ilmselt arstid ette võtnud, aga siin pole probleemi. Kahjuks on jäänud ühest hambast mingid tükid ikkagi  suhu ja praegu võtan hoogu, et minna kontrollima. Pagan küll, olgugi siin supertuimestus ja taskukohased hinnad - ei meeldi mulle see arstil käik mitte üks raas. Näis, mis doktorionu teeb kui tagasi lähen peale lõunat.
 Kuid tegelikult tahtsin hoopis rääkida sellest, kui palju on Cambodia arenenud selle pooleteise aasta jooksul edasi.  Kortermaju ja uusi suuri hotelle kerkib igal nädalal uusi juurde. Otresel käib selline ehitamine, et endisest vaiksest ja puhtast rannast, on järel riismed. Käisin seal hiljuti kilekottidega võidu suplemas vees. Müügimutid on ka enamus Otresele ümber asunud. (pluss meie rannale). Saartel on olukord vist isegi hullem, arvestades aasta tagust olukorda.

Koh Rong Samloem

Koh Rong

Koh Rongil pole endisest Monkey rannast midagi järel. Mõnus omaette olek on jäänud aasta taha. Nüüd tuleb seal hommikuti ärgata, mitte linnulaulu, vaid mootorsae vingumise saatel, sest kerkivad üha uued guesthoused. Ka Long Beachil on tekkimas juba asustus. Kahjuks on samasugune ehitusbuum hoo sisse saanud ka Samloemi Saracen Beachil. Tundub, et seal rahu ja vaikust nautida on praegu veel viimane aeg. Järgmisel aastal ilmselt vaba jalatäit sellel rannal pole. See on natuke kurb, sest alles poolteist aastat tagasi polnud rannal ühtki ehitust.

Samloem praegu

Samloem poolteist aastat tagasi

 Ja oh neid laevu ja laevukesi, mis nüüd mõlemi saare vahet vehivad käia. Kui vanasti :) sai Koh Rongile nn. liinilaevaga, kord päevas ja Sukeldujate laevaga varahommikul ka, siis nüüd vuhiseb mandri ja saare vahet lausa väike tiiburike, ja neli korda päevas supsib seda vahet nõeluda. Mis viga nüüd ühepäeva trippi teha. Kuigi ühe päevaga ei saa saarest mingit aimu. saar on lihtsalt nii suur. Ja ega teistele randadele ka ikka ei jõua, sest rannad on eraldatud korralkaljudega.
 Eile selgus veel, et veel on uus suur tiibur käiku lastud. Sellega saab koguni saarelt saarele ka liikuda. Selline liinikas siis. Meie endine väike kai, kus loksusid vaid kalapaadid, näeb juba tillukese sadamana välja.

 Momendil, kui kirjutan, loksub kai ääres koguni neli varianti laevu, millega saartele minna. Kaks tiiburit, Freedom bungalows  spetsiaalne alus ja "party boati väikevend, mis käigus ka juba kolm-neli päeva.
 Huvitav, kus pagana kohast nad loodavad endile kõik need reisijad leida?
 eile, kui suur kollane tiibur randus, oli ta puupüsti tegelikult reisijaid täis. Samas ainult Koh Rongi vahet silkav vüike tiibur oli inimtühi, ja täna teisele ringile ei läinudki, vaid seisab kai ääres. Ilmselgelt ei ole reisijaid.
 Ning kui sel ajal kui meie siia kolisime, sai Samloemile vaid  Roberti laevaga.

 










Siis nüüd juba teist hooaega kihutab seda vahet ka tunduvalt igavam "Party Boat"
 Ja just-just siis lisandus talle väikevenna ka. Ma pole veel kursis, milliseid tiire see väiksem pidulaev teeb, aga ilus näeb välja küll.
 Nii, et elu keeb merel. Huvitav, kaua läheb aega, et ka Koh ta Kiev muutub nii  lihtsalt ligipääsetavaks. Siiani saab sinna ikka veel kalapaatidega. Arvata on, et ega see laevaliini sisseseadmine muidugi enam kaua aega ei võta.
 Tegelikult on sellest natuke nagu kahju. Kaob ära see Cambodia ehedus ja kõik on muutumas turistikaks.