"Elmari" raadio mängib üle ranna, mõni eestlane tiksub ka päikese paistel ja mõtlesin, et kirjutangi ehk natuke meie ilusatest-koledatest randadest. Mõned neist on suurte hotellide valduses ja enamasti tasulised neile, kes pole hotelli külastajad, osade rannaäär on täis tipitud baare, ning mõni vaid piknikuplatsidega ääristatud.
Selline piknikukohtadega rand asub natuke linnast väljas peale sadamat.

Olen seal korra käinud, aga siis oli suveaeg, kõva tuul, ning rand inimtühi.
Sadamast linna poole, on asustus randades juba tihedam. Esimene on siis venelaste linnaosas Victory Hillil asuv Victory beach.

Rannaäärsed restoranid kuuluvad enamjaolt ilmselt ka venelastele, aga rand on ilus ja puhas. Kätte paistab ilusti ka privaatsaarele viiv privaatsild.
Edasi linna poole liikudes on järgmine Hawaii beach. Mereveega täidetud tasuline bassein ja väidetavalt Sihanoukville ilusaim rand, ise pole sinna trehvanud. Olen seal kõrval khmeeride söögikohtadega palistatud pisikesel kivisel rannaribal vaid söömas käinud. Söök oli igatahes hea ja odav.
Edasi on juba Independence beach. Äristatud suurte hotellidega, hotellide erarandadega, ilma igasuguste müügimuttidetta. Tsau eest saab ka tavainimene, olemata hotelli klient, rahus päevitada.
natuke maad edasi on Sokha beach. osaliselt hotellide kasutuses, osaliselt kõigile kättesaadav. Päevitamas seal käinud käia pole olnud võimalust ega aega, kuid möödasõites tundus ilus.
Serendipity beach.

Kivine, pisike, mäe peal asuvate bungalowdega ja pisikeste söögikohtadega. Meie baarist kiviviske kaugusel, järgmisest rannast eraldab seda randa vaid linnast alla tulev tee ja muul, kust laevukesed saartele sõidavad.




Siis teisel pool muuli on Occeutheal beach. Baar baaris kinni ja nii mitu head kilomeetrit. Alguses on nn. valgete inimeste baarid, mis mingil hetkel lähevad sujuvalt üle kohalike rannabaarideks. Eristab neid mööbel ja prahikuhjade puudumine, või olemasolu. Selle rannas asub ka meie baar.

Valgete inimeste jaoks siis bambustoolid, kohalikel vakstulauad. Aga kohalikele meeldib ja möllu on sealalati.

Ja mis ilmselt kummaline, et rahvas armastabka seda valgete randa, ning käib siin päevitamas, olgugi, et nii mõnigi üritab seda ümber muuta :).












Ja siis kolm kilomeetrit linnast väljas asuv Otres beach.Kunagi ilus rahulik rannaala mõningate rannabaaride ja puhta veega.

Nüüdseks on rand baare ja ööbimiskohti täis ehitatud, kuid mõnede siinsete talvitujate seas nii populaarne veel vanast harjumusest, et igal võimalusel üritatakse kaasmaalasi-turiste , kes ise otsustada otsustada ei viitsi, ainult sinna suunata. Need, kellel oma otsustusvõime puudub, sattuvadki käima vaid ühes rannas, ning teistest ei tea suurt midagi. Aga, kes vähegi viitsib avastab ka muid kohti. Näiteks saared ja nende rannad!
ise olen käinud küll neist paljudest saartest vaid kolmel. seepärast vaid kolme randadest räägingi. Ja tegelikult pole nendest kahe suurema Koh Rongi ja Koh Rong Saomlemi kõikidesse randadesse jõudnudki.
Kuid alustagem siis väiksemast saarest Bamboo islandist, ehk Koh Rust.

aarel on kaks randa, mõlemad samasuguse pruuni liivaga nagu mandri randades. Sealpoolkusvalged puhkavad ja pidutsevad on ka küllaga koralle, et jalgu lõhkuda. Mandripoolne nn. khmeerirand on liivasem, aga muidugi mustem (prahisem). Ega tegelikult saarel peale lebo ja napsutamise suurt teha polegi.
Koh Rong Saomlem. Olen käinud kahel korral vaidselles rannas kuhu laevad randuvad, ja sedagi vaid paariks tunniks. Aga rand on nagu vanas heas reklaambrožpüüris

valge liiv ja hele-helesinine vesi. Tasapisi on ka randa kerkinud ööbimiskohad ja baar. Saare teisele poolele, kus ka ööbimine, pole ma jüudnud, kuid kuuldavasti sama kaunis.
Koh Rong! Suurim saar, matkaradade, liivaste ja kiviste randadega, matkaradade ja ööeluga. Vesipühvlid, kanepihõng, maod ja mis kõik veel. Igal ajal kui võimalus jälle on lähen tagasi.

Läksin eile õhtul täiesti lambist Khemeraga nii riidu, et jumal teab, kas ta täna edasi töötab.
Lihtsalt jooksid kõik pisiasjad äkitselt kokku ja paisusid suureks.
Esiteks on ta peale enda toodud kahe sõbra järjestikust lahtilaskmist nats solvunud minu peale, sest eks temalgi oleks siis oma osa olnud kõrvaläri tegemistes. Ja kuidagi laisaks on ta ka vajunud, pole enam see endine Khemera. Teised töötavad igal ajal kui vaja on, temale tuleb lausa aeg-ajalt meelde tuletada telefonitsi, et tööpäev algas tund tagasi. See hilinemine on nii mõnigi kord ajanud Jajad juba närvi. Kööginaised kaebavad ka kogu aeg, et Kham ei korista enda järelt, kui midagi teeb. Minul viskas tegelikult juba üleeile natuke üle see, et nagu on grill tagasi sisse veeretatud, sebib tema endale mingi tüdrukuteseltskonna keda asuda ära rääkima. Teeb tasuta shotte välja jne. ikka minu arvelt. Olen oma sada korda talle öelnud, et tasuta shotte on vaid 1 inimese kohta õhtu jooksul, ja ka vaid siis kui inimene tellib ka söögi, mitte õlle ainult. No ei jõua poisile see kuidagi pärale. Eile oli taaskord juhus, kui ta kinkis minu välgumihkli mingitele Austraalia plikadele. See pole tal esimene kord, aga seekord juhtus see olema Vietnamist toodud välgukas. Vihastasin, nii, et silme eest oli must, kurat küll, ma ei osta endale iga päev sellepürast välgumihklit, et tema neid ära kingib. Käskisinminna ja tagasi tuua. Tõi mulle hoopis nurga pealt poest uue. Karjusin lausa ta peale, et olgu olla minu isiklik välgukas tagasi, ja kohe. Selle peale istus ta moto selga ja põrutas koju. Pärast poisid arvasid, et äkki nii ongi parm. Eks vaatab, mis täna saab. Igatahes arvavad teised, et ta ilmub õhtuks välja. No elame-näeme.
Nüüd igatahes pean igaks juhuks stafi tööajad ümber mängima, kui ta siiski ei tule. Tegelikult on see üsna lihtne, sest millegipärast on ilm kohutavalt tuuliseks pööranud, nagu oleks juuli kuu ja madalhooaeg. Vihma kipub ka sadama kohati. Kummalne!?!
Poiss jõudid ka pealinnast uute päikesevarjudega õnnelikult kohale. Täna panime randa välja juba. On teised sellised vikerkaarevärvilised :). Aga kuna päikest pole juba mitu päeva, ei saa testida ka, kas tuleb rohkem rahvast istuma.

Kirjutan kohe ühe täna leti taga kuuldud loo üles, muidu läheb aega ja unustan.
Jutustas seda oma eakale valgele "poissõbrale" umbes neljakümnene khmeeri prostituut.
Teema oli umbes selline, et miks ta on nii vaene ja näeb väsinud välja ja miks on nii "armunud" valgesse endast vähemalt kolmkümmend aastat vanemasse taati. No kole oli ta küll - nagu minu elulugu :)!
Teema siis selline! Miks inimene hakkab püüdma valgeid vanamehi.
Räägin siis nii palju, kui khmeerikeelsest jutust aru sain, sest naine valdas inglise keelt küllaltki kehvalt. Taatu, kellele jutt mõeldud oli, ei saanud ilmselt tuhkagi aru. Noogutas kogu aeg ilmetu näoga.
Aga- olles üsna titt veel, põgenesid naise vanemad punakhmeeride eest koos lastega Taisse. Elama asuti Bangkokki. Alguses oli kõik päris hästi. Tänu Tais elamisele valdab naine ka Tai keelt. Nii ta vähemalt väitis.
Siis sai punakhmeeride aeg otsa, ning pere otsustas Cambodiasse tagasi tulla.
Ma ei saanud aru, mis siis täpselt vanematega juhtus, kas surid haiguse tagajärjel, või said vietnamlaste käe läbi surma, või oli miiniplahvatus, kuid surma nad said. Lastel polnud siin kedagi, kes nende eest oleks hoolitsenud ja nad võeti Tais olevate sugulaste poolt kasvatada. kasvatus seisnes selles, et kellel vähegi kael kandis, pidi tööle hakkama. Nii müüski tudruk algul mingeid kulinaid turul ja hiljem iseennast.
Nüüd on ta aga vanaks ja koledaks kulunud, ning kuna keegi teda enam ei vajanud Taimaal Saatsid sugulased ta tagasi Cambodiasse. Siin ei vaja teda samuti keegi. Valida oli kas kerjamine, või tuli leida kiirelt mingi rahakas valge vanataat. Ja näe, naisel vedas, leiduski üks tore papi, kes naist üleval peab, niikaua kui puhkus kestab.
Kusjuures tundus, et naine oli alles äsja saabunud siia linna ja ilmselt ka maale. Sest ka khmeeri keel oli tal üsna roostes.

Nii, Phaleapist olen siis lahti!
Viskas ikka üle see esimese jaanuari molutamine ja stoppisin ta töö. Ossa pagan, kus hakkas peale seda märatsema baaris. Esimese päeva õhtul viskasin ta poiste toas välja, sest ta ju enam ei tööta siin. Teisel päeval saatis Reiks ta minema, kolmandal tuli ikka tagasi ja peksis paar plakatit puruks. Siis pidas paar päeva vahet ja tuli jälle märatsema purjus peaga, kuid siis andis Saiha talle juba konkreetselt rusikatega märku, et siia enam asja pole. See ka ei aidanud, vahetult enne meie Vietnami sõitu tuli öösel kindla plaaniga varastada minu arvuti. Ainult vaesekesel ei läinud asi õnneks, sest mõni minut hiljem tulid poisid karaokest tagasi ja ta jäi vahele.
Peale Phaleapi lahti laskmist võtsin Bushi tööle. Ka hommikusse vahetusse. Kuid teise päeva õhtuks keeldusid Jaja ja Saiha temaga koos töötamast. Saiha ütles konkreetselt, et kutt üritab varastada meie tagant. Hakkasime siis teda teraselt jälgima, aga kutt tabas vist ära ja ei suutnud me kuidagi tõestada, et kirjutab topeltarveid.
vahepeal tuli aga end tööle pakkuma Jaja sõber Hong. Arvasin algul nädal aega, et nad on vennad, kuid pole isegi sugulased. Selle eest niiii pagana sarnased, et naeru ajab peale, kui kliendid neid sassi ajavad napsustena :). Hong on Jajaga ühte masti, nägu kogu aeg naerul, päevagi koolis käimata ja inglise keel ümmargune null. selle eest töökas ja suhtlemisaldis. .

Et Jajad kutsutakse ka Mapiks, siis hakkasin mina Hongi Minimapiks kutsuma :)! Ta on natuke noorem teistest. Ja, et hoolimata keeleoskamatusest osutus Minimap töökamaks, otsisin lihtsalt põhjust Bushist vabanemiseks. Ja juhus tuli!
Meil on kirjutamata seadus peale sügisest kanepipahandust Saihaga, et poisid võivad küll oma äri ajada tasapisi, kuid ise baaris ei tõmmata. Bush võttis aga kätte ja istus lausa klientidega ühte lauda päeva ajal jointi tegema. Sellest piisas! hetkega oli tal lõpparve käes ja minimap täiskohaga koristajapoisiks vastu võetud. Õnneks ei lahkunud Bush skandaalitsedes nagu Phaleap.
Aga - käisime ju vahepeal viis päeva Vietnamis!

Reiksil tulid sõbrad siia puhkama ja tahtsid ka väikest kõrvalriigi trippi teha. Nii me ennast viieks päevaks neile sappa istutasimegi. Saiha on õnneks juba nii välja õppinud, et sai suurema vaevata baaris hakkama. "Tiiger" aitas teda mõned tunnid päevas ja praegu tagantjärgi vaadates tundub, et asi sujus. Meie aga põrutasime Phu Quoci saarele.

Ega saarel viga polnud, ainult kuidagi külmavõitu tundus. Reiks käis õhtul ujumas, ning lõdises peale seda tükk aega. Järgmisel päeval võtsime motod, ning tegime päevaga ikka saarele tiiru peale.

Lahedad metsavaheteed olid kus kimada saime. Merevaated ka hingematvad. Kuigi selliseid meie saarte ümber olevaid valge liivaga randu oli seal vaid üks mida nägime. Teised olid meie Occeutheali ranna moodi pruunid. Saarel endal käib kõ
va ehitamine. Üritab ju Vietnami valitsus saart muuta teiseks Phuketiks. Kõikjale rajatakse asfaltteid, kiirtee ühest saare otsast teisegi on olemas, kuigi kihutamisvõimalust seal eriti pole, sest vastavalt siiski aasia elustiilile ei tea kunagi, kes, või mis sulle kiirteel vastu võib jalutada :), Meil olid selleks lehmad!

Kujutan ette, et kui järgmine kord minna, ei tunne kohta enam äragi. Hästi palju on valgeid elanikke, kes äri teevad. päris lahe oli jälgida prantslannast baaridaami umbes kümneaastast tütart, kes emaga põristas prantsuse keeles, aga kohalike lastega mängides tuli nii sorav Vietnami keel, et lausa imesta.
Vietnami keel! Appikene! ma pidasin siiani khmeeri keelt kohutavaks, aga esimest vietnamikeelset lauset kuuldes arvasin, et olen mingisse "Galactika" filmi sattunud. Oli ikka kohutav kuulata.
Saarelt lendasime edasi Ho Chi Minhi, ehk siis kohalike jaoks ikka veel Saigoni.
Selle linna kohta võiks öelda:" Tere tulemast hullumajja, kus elab 9 miljonit inimest ja 6 miljonit motorollerit!"

Hetkega olime taksost välja astudes kistud liikluskaosesse. Kui meie jaoks oli siiani tundunud Phnim Penh üsna hullumeelsena, siis Saigonis üle tee saamine oli tõeline vägitegu. ja kui siin ikka jääb auto seisma mõnikord, kui sa keset teed oled, siis seal antakse hoopis gaasi juurde. Eriti valgete puhul. Tegelikult tundus mulle kogu aeg, et valge inimene pole selles riigis eriti teretulnud. Et kannatatakse ainult ära turistide tulv, kuna see toob raha sisse. Ja nii tigedaid müügimutte pole ma Cambodias kuskil kohanud, kui seal. Juba selle eest kui leti ees korra julgesid seisatada, ilma et oleks midagi ostnud, said sõimata, või vaadati lihtsalt pilguga, mis võib tuhastada. Ausalt öeldes ei meeldinud mulle seal põrmugi.
Cu Chi tunnelitesse tegime ka tiiru. Proovisime end tunnelitesse ka pressida, kuid tulutult.

Üldiselt oli mul kohutavalt hea meel kui buss varahommikul Vetnam-Cambodia piiri ületas ja kodused prahihunnikud, ning arusaadavas keeles, koos naeratusega, piiriäärses söögikohas poiss mind teretas ja riisi lauda tõi.

Muutsin natuke oma bloggi välimust, loodan, et need, kes veel viitsivad lugeda, või minu järele nuhkida, nääd segadusse ei sattu!!
Lihtsalt pidin midagi muutma peale vargust, ja bloggi tundus nagu kõige lihtsam variant.
VARGUS!
Noh, keegi oli lihtsalt juba pikka aega meie elamist jälginud ja kasutas ära üht sel aastaajal väga harva esinevat vihmast ööd.
Aga kõik siis järjekorras1
Silvi pidi järgmisel hommikul hakkama varakult pealinna sõitma, et Eestisse tagasi lennata ja läks seetõttu üsna varakult magama. Kuna ta magas pisikese öötulega, siis krabina peale korraks virgudes märkas ta ainult, et midagi lipsas praokil aknast trellide vahelt välja. Küllap rott, mõtles ta ja magas edasi.
Reiks tuli baari poole üheks öösel, et vaadata, kas mul pole äkki abi vaja. Kuna oli väga rahulik õhtu, saatsin ta tagasi.
Tegelikult olid nad Tuuliga mingi poole üheni juttu rääkinud ja siis kui Reiks hakkas baari tulema pani Tuuli tuled kustu, ülevalt rõdult ukse lukku ja läks magama.
Mingil hetkel kuulis ta aga kuidas tema toa uks vaikselt lahti läks ja keegi taskulambiga sisse piilus. Kuigi Reiks sellist asja poleks teinud, hõikas Tuuli teda ikkagi nimepidi, et aga vastust ei tulnud, näitas ta telefoniga tuld vastu.Tuuli oli ilmselt sissetungijale ebameeldiv üllatus ja hääle peale põgenes ta rõdule ja Silvi toa nurgast mööda pea aegu olematut redelit alla. Olematut, sest redelist on järel vaid paar mädanenud roigast!
Tuuli põgenes vetsu ja võttis kiirelt kõne Reiksile. Reiks oligi juba tegelikult väravas, et hoovi tulla.
Üles jõudes selgus, et lukku keeratud rõduuks oli pärani, asjad kõik kappidest välja loobitud ja varas läinud loomulikult.

Mina jõudsin koju pool tundi hiljem. Selleks ajaks oli selgunud, et kadunud olid nii Tuuli, kui Silvi läpakad, Tuuli fotokas, minu lõhnad, poiste poolt kingitud kaelaehe ja Reiko raha. Reiksi lõhnad leidsime redeli juurest ilusti kilekotti pakituna. Vist segasid alla ronimist. Hommikul selgus ka, et varas oli asjad pakkinud kenasti ühte meie väiksesse seljakotti. Helistasime poisid appi, sest ise politseisse teatamine poleks midagi andnud - keelebarjäär.
Kham helistas siis pollarisse. Sealt muidugi teatati, et nad praegu magavad, tulge hommikul jaoskonda ja tehke avaldus. :)!!!!
Poisid sõitsid ümbruskonna tänavad ka läbi, aga tulutult.
Sisse oli ronitud mööda lilleredeli roikaid, möödaminnes haarati Silvi toa aknapraost tema meigikott, aga kunasee ei osutunud olevat kullast ja rahast pungil, jäeti see rõdulauale. Siis võeti meie peidikust ukse võti, Tuldi tuppa ja soriti rahulikult kõik toad läbi, ning pakiti asjad. Tuuli tuba lihtsalt juhtus olema järjekorras viimane. Meie katkine fotokas jäeti alles, läpakas oli õnneks baaris ja baari rahad kodus nii lihtsas ja nähtavas kohas, et sealt ei osatud vaadata. Nii pääsesime meie tegelikult kõige kergemini.Silvil kadus aga koos arvutiga kogu tööalane materjal. Tuulil pildid. Ja nüüd on kogu aeg selline vastik tunne, nagu keegi jälgiks selja tagant. Eks näis millal see üle läheb.
Nüüd aga lähen koju oma uut fotokat vaatama ja magama. Kui on aega blogin õhtul ka baari tegemistest,sest meil siin jälle kerge (või raske) äike õhus.

Nädalaga on juhe magamatusest kokku jooksmas!
Põhiline on unustamine! Teen midagi, või siis ei tee, aga arvasin tegevat, ning pärast ei suuda meenutada. Oli see nüüd päriselt, või ainult mõtlesin.
Reiks läks Eestisse.
Läks, et oma probleemile abi saada, aga enne ma seda ei usu, kui näen. Igatahes suutis ta eilse seisuga jätkata ka seal kaugel oma lõbusat eluviisi.
Mina proovin siin sada ööpüevas vähemalt viis-kuus tundi magada. Tuuli ja Saiha annavad mulle vaheldumisi päeval paar tundi uneaega. Ega see õige pole, sest hilisööl olen ikkagi valmis eriti nõmedatele purjus klientidele kõrri kargama. Eile viskasin leti tagant välja mingi isehakanud baarmani. Rahvast oli suht vähe ja Saiha käskis mul võrkkiiges pool tundi magada. Samal ajal jõudis leti taha trügida mingi mees, kes kukkus poissi õpetama, kuidas talle kokteile tuleb valmistada. Kobisin siis üles tagasi, sest üldjuhul üritavad poisid kliendi soovidele vastu tulla. See tähendab, et Saiha küll ütles, et leti taha tulek on keelatud, kuid kui ikka "Barang" tuleb, siis üritatakse vähemalt asi kontrolli all hoida. Noh, "bartender" sai oma kolme erikoksi õpetamisega valmis, siis sai arve ja kukkus soiguma, et kuna see oli tema erikoks, siis ta ei maksa. Siis kannatasin veel nats aega ta tõmblemist, aga kui ta hakkas mu koera sõimama, oli jutul lõpp, kutt kadus baarist kiirelt.
Täna olen, aga tõeliselt zombi. Ootan lausa, et õhtune staff juba kohale tuleks, sest Tuuli täna piparkoogiküpsetamisega ametis. Nii, et jätan ta rahule. Hommikust staffi aga üksi siia jätta ei saa. Terve hommikune meeskond on lambapead. Isegi see uus hommikune kokamutt. See on ikka eriline memm. Kolm korda olen lasknud endale hommikuks süüa teha ja kolm korda on ta selle valesti suutnud teha. Esimesel korral ei suutnud ta praetud riisile juurviljadega peale maisi midagi sisse aretada. teisel korral oli vietnami supi sisse pandav mingi roheline vars jäetud puhastamata enne ribadeks lõikamist. Efekt sama nagu eesti rabarberikiselliga. Supp oli pikki niite täis. Ma algul arvasin, et juuksekarvad puntras. Pidin sisikonna seest välja öökima. Ja kolmandal hommikul mõtlesin, et kurat küll, juustuburgeriga ei saa ju alt minna - aga näe saab! Tuli pikk sai, hoolega peekonit täis topitud. Nüüd polegi midagi teha, hommiku ja lõunasöögi tellin Cocost kõrvalt. Õhtuks tuleb Sofia ja siis saab siin süüa.
Noh, ja ega poistepaar ka parem pole, venivad nagu "härjaila", pole päeva, kui ma neid ei sõimaks, kuid ega nad targemaks ka ei saa sellest. Võib olla olen lihtsalt üle väsinud.
Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada õnnelikust lapsepõlvest. Lapsepõlvest, kus tohib ja saab tänaval mängida, ilma kiivri ja turvavarustuseta jalgrattaga kihutada, puude otsas ronida. Tegelikult on hämmastav, kui stressi on aetud eesti lapsed nende piirangutega. Kui tänapäeval laps end isegi tibake vigastab on katastroof. Siinsed lapsed mängivad kus juhtub, vanemad õed-vennad vaatavad nooremate järgi ja mingeid mänguväljakuid, mis kogu mängimise lõbu küsitavuse alla seavad oma piiretega, pole olemaski. Muidugi on siin ka palju asju halvasti. Needsamad õnnelikud lapsed võivad pisikesest palavikust saada raske tüsistuse, või puu otsast kukkumine võib lõppeda eluaegse invaliidina, sest arstiabi on lihtsalt nii kallis. Kuid sellest hoolimata on mängud lõbusad ja hoogsad. Täna hommikul mängisid meie hoovi klutid näiteks plätuviskamist. Mäng seisneb selles, et hoovi kaugemast nurgast joone tagant põõtakse plätut visata analoogselt meie lutsuviskamisele, tänavale. Plätu peab lendama võimalikult madalalt ja tiireldes. Kes kaugemale viskab, on loomulikult võidumees. Eriti tegija on veel see kutt, kelle plätul õnnestub mõnd möödasõitvat motot või autot tabada. Sest siis võib tulla ka sõimu näol väheke vürtsi loopimisele sekka.

Ma pole bloginud juba terve igaviku!! Vahepeal on olnud niiiiii kiire, et asi on lihtsalt unarusse jäänud!
Kohe algatuseks olgu öeldud, et Eestis käiguga ei paranenud ilmselt midagi! Täna hommikul ootas mind baaris kalasilmadega mees, kes just nagu eelmiselgi aastal asus tuure üles võtma ja sõimama. Õnneks komberdas ikka lõpuks moto peale, kuid ilmselt tuleb nüüd jälle samasugune aeg, nagu eelnevalt. Praegu vaid paha see, et suurte aastalõpupidustuste käigus ütles Saiha tervis taaskord üles, ning mul pole momendil kedagi, kes päeval vaba tunnikese magada annaks.
Kuid võtaks siis kõik järjekorras ette!
Koer Happy läks tõesti parematele jahimaadele, ehk nii nagu ta öösel baarist lahkus, nii ta ka kaduma jäi. Leinasin teist ikka paar päeva, aga siis tegi õhtune vahetus mulle jõulukingi ette ära. Toodi mulle uus kuts, puhta eestipärase nimega - Süsi. Süsist pole muidugi juttugi. On teine pisike nagu rotipoeg (selliseks "karutapjaks" jääbki), ning kenasti musta-valge kirju.

Elurõõmu ja mängulusti sellel tegelasel igatahes jagub. Lausa nii palju, et ta on esimene koer, kes on meil baaris köie otsas kinni, sest muidu kuluks kogu aeg tema järgi jooksmisele pikki randa.
Rand! Ma olen jõudnud ära oodata selle aja, kui hoovus tõesti toob liiva randa tagasi. Päevitustoolid on taas eespool puid ja laudu kolm rida väljas. Poisid lippavad maha ikka päris pika maa, et mereärsete klientideni jõuda.
Poisid! No nende hulgas on ka muidugi jälle muutusi tekkinud, kuid esimesena siis köögimutt.
Hõppas mul enne jõule siia sisse üks "babulja", kes eelnevalt olla mitu head aastat kokana töötanud. Et Tyra oli läinud ja Map, ehk nüüdseks lõpuksi siis pärisnimega Jaja, tema asemel nii hommikul, kui õhtul, võtsin tädi tööle. Ossa, kus hakkas nalja saama!! Oma hommikusöögi tellisin nädal aega kõrvaltbaarist, sest muti ei suutnud hakkama saada ka lihtlabase hamburgeriga. Selle asemel tuli mulle pikk sai, tihedalt peekoniviile ja sibulat täis pikitud. Juustuomletil oli juust kenasti kõrvale saia peale sätitud jne. Eriti tore oli vietnami supp, mille sisse käib selline roheline rohi (nime ei suuda tuletada), mis tuleb enne ära koorida. Muidu tekkib meie rabarberikiselli efekt, kus rabarberi koored moodustavad pikad niidid. No ja nii juhtuski - hakkan sööma, 1 pikk juuksekarv! Ok elasin selle üle, aga kui neid karvaasju hakkas olema igas lusikatäies, siis ajas juba öökima. Nii ma supi tagasi kööki viskasingi. Pärast muidugi selgus, et tegu oli selle maitsetaimega, ainult muti polnud seda korralikult koorinud.

Koristama ja muidu toimetama on muti küll asjalik. Isegi liiga, sest baarist tuli ta lausa mitu hommikut minema saata. Kukkus aga teine baarisasju välja panemaoma suva järgi. Tõmbasin memmekesel hoo maha, ja teatasin, et tema on ikka köögimuti, mitte baaridaam ja baariavamine ikka minu ja poiste rida.
Siis hakkas memmeke Phaleapi köögis tööle rakendama. Ühel hetkel avastasin,et see loodripolk, kes rannas venib nagu härja ila, on ametis turukauba kontrollimisega.
Sellele tõmbasin ka kriipsu peale. Kamandasin poisi köögist minema oma töö peale.
Aga ega temast oma töö tegijat suurt saanudki. Sehkendas rohkem oma paadituuride ja kanepiäriga. Pidevalt tuli talle ta kohustusi meelde tuletada. Jõulud sain kuidagi üle elatud, aga vana aasta õhtul viskas ta töösse suhtumine täiega üle, ning uue aasta esimesel päeval saatsin poisi minema.
Noh, asi oli selles, et reiks jõudis vana aasta õhtuks ka oma nn. viinaravilt tagasi. Ma ei olnud tulemustes eriti kindel, sest kõik see kaks nädalat, mis ta kodus käis, eritisi adekvaatseid päevi, et siinsest tööst rääkida, ning asjadega kursis hoida, ei esinenud.
Stafile sai juba eelmisel päeval selgeks tehtud, et õhtused poisid magavad tibake kauem hommikul ja hommikused saavad vahepeal käia magamas, kuid tööl on kogu meeskond nii kaua, kuni rahvast jätkub. Teised küik nii tegidki. Õhtune seltskond hakkas kohale tilkuma alates kahest, sedamööda sai ka Chai magama. Lambaants Phaleap magama ei läinud. Ajas muudkui vastu, et käll jõuab. Ja siis läks korraga tööks. Rahvas muudkui kogunes ja poisid sibasid ranna-baari-köögi vahet. Reiks ja Saiha tegid kokteile hullumeelse tempoga minu meelest. Ja siis sai kell 12, ning mida tegi meie "lambaants" sel ajal, kui kogu ülejäänud viiene seltskond leti taga kibekiirelt jooke välja kallas?? Tema pildistas rannal ilutulestikku. Juba siis mul kihvatas, et kurat, ülejäänudki tahaks hoopis rannal rakette vaadata ja ise klaase kokku lüüa. Meil oli tegelikult aega üksteisele head uut aastat soovida ja kokku klaase lüüa, alles kahe paiku öösel.
Nii siis. Kella ühest oli mehike kadunud magama, nagu hiljem selgus. Sõnagi meile muidugi lausumata.
Ok, kahest hakkas rahvaste ränne pikki randa ja baare, ning jooksmist jäi nii palju vähemaks, et saatsin ka Chai magama. Tunni pärast tegin sama Saihaga, sest seegi hakkas kõverasse tõmbuma kõhuvalust. Jaja, ning Khamera jäid valvesse koos Reiksiga. Neljast saatis Reiks kamind magama.
Eelnevalt oli olnud juttu, et kuna stafil tuleb ilmselt olla hommikuni rakkes, siis avame ka veidi hiljem, kuid kuna see looder juba ühest kotile kobis ja Kham ning Jaja nagunii hommikuni rannal möllasid, otsustas Reiks meie unimütsi üles ajada, tööle ja teised said magama siis. Mina tulin ka kaheksa paiku hommikul tagasi, et aitan koristada. Chaigi ilmus välja. Ja mida siis meie Phaleap tegi - kibekiiresti rand ja baar töökorda, ja kadunud ta oligi. Avastasin teise poiste toast voodist. Peksin talle uuesti jalad alla ning teatasin, et tema täna kuni vahetuse lõpuni ei maga, sest läks öösel esimesena salaja magama. Siis kasutas poiss uut nippi, et mitte tööd teha. Istutas end ühe naiskliendi lauda juttu rääkima. Võtsin aega - jutustamisele kulus täpselt tund. Sellest piisas, et poisile ilusti lõpparve anda, et ta saaks kodus edasi magada. Nõõd käib ta juba mitmendat päeva siis ümber baari jõlkumas ja asjatamas. Vihane on ka minu peale, et ma teda tööle sundisin.
Jõuluaeg! Panin poistele päkapikumõtsid pähe. Oh sa taevas, kuidas nad sõdisid neile vastu. Sain neist aru, palav ju ikkagi, aga jõuluaeg ka.

Ise istusin ka kõik kolm päeva selle mütsiga loomulikult. Pea oli nagu pekihunnik ja sügeles. Eks sellepärast olidki poistel päkakad igal võimalusel siuhti taskus. Aga ikkagi oli tore.
Uue aasta esimese kultuuriüritusena käisin Silviga Seam Reapis. Vaja oli ju Ankor Wat ja Tonle Sapi järv uuesti üle vaadata. Läksime ööbussiga, mina keerasin end kohe magama, Silvi vaeseke oli aina küljelt küljele vähernud kuni pealinnani. Eks ilmselt oli natuke tal ka närv sees. Phnomis tegi buss vetsu ja suitsupeatuse, kasutasin selle ära, et tibake sirutada. Hommikul Seamis saime hästi normaalse tuk-tukipoisi, kes keelt jagas ja meid siis kaks päeva ringi sõidutas.
Ega sellest esimesest päevast suurt miskit ju rääkida polegi. Kivihunnikud seisavad ikka oma kuninglikus hiilguses ja pole neid juurde tulnud, ega vähemaks jäänud.

Tonle Sap oli aga küll lahe üllatus! Olin käinud seal aasta tagasi, just vihmaperioodi lõpus, ning khmeeride kalurikülad olid kõik kenasti ülemiste trepiastmeteni vees. Kassid istusid kurva näoga katustel, sest naabrte kõutsid olid juba pikemalt olnud läbi kaklemata ja sead-kanad rippusid vee kohal korvides.

Nüüd, aga on vihmaperioodist juba vaat, et poolteist kuud möödas ja järvevesi on langenud ligi seitse meetrit.

Kanad siblisid rüümsalt majade all ja sead ei kõikunud korvides. Oli ikka üllatav näha, kui palju järv oma pindala muudab, vastavalt hooajale. Ka seal kus eelmisel aastal olid veeväljad, on praegu riisipõllud nii ilusad ja rohelised, nagu meie oras peale lumesulamist.

Nüüd, aga tagasi igapäevaellu.
Enne Seami minekut olin võtnud tööle Khemera soovitusel ta sõbra Pushi Phaleapi asemele. Keelt oskab ja esmapilgul tundus asjalik ka aga....
Kui tavaliselt on õhtuti mind koju viinud Jaja või Kham ise, siis kohe kuti esimese tööpäeva õhtul sokutas end mulle motojuhiks Saiha. Tegelt oli ta juba poolest õhtust iseäralik. Et ma teda tunnen kõige kauem, siis jagasin ära, et on midagi, mis poisile vastukarva käib. Ja nii oligi, ega ta ilma asjata polnud end motojuhiks sokutanud.
Uus kutt teeb külma ja eriti lihtlabasel moel. Meile tuleb arve ühe summaga, kliendile läheb suuremaga ja vaheraha läheb loomulikult taskusse.
Et kunagi sarnasest asjast suur jama tõusis, ei meeldi see Saihale põrmugi. Pealegi, kuna oleme teda raviga mitut moodi aina aidanud, tunneb ta kohustust olla aus meie suhtes. Nii ta mulle siis kiiruga asjast rääkiski,et mis toimub. Veel enne oma kojusõitu helistas ta mulle ka Seami ja kinnitas üle, et hoiaksime uuel silma peal.
No vahele pole vennike veel jäänud, eks ilmselt aimab, et alguses jälgime hoolega, aga tegelikult oleme ta juba maha kandnud. Ka Khamerale oleme rangema kontrolli kehtestanud, sest see on juba teine kahtlane sõber, kelle ta siia on sokutanud, esimene oli siis Phaleap ja nüüd Push. pealegi tahab Kham hirmsasti, et Push ikka õhtusesse vahetusse saaks üle tõstetud, mida muidugi ei juhtu, sest hommikul on lihtsam jälgida teda. Ja ega kutist õhtul baaris tolku polekski,sest ta ei oska kokteile segada ega sheike teha. Pealegi tuleb Saiha mingil ajal tagasi kodust. Ning, et asi veel täiuslikum oleks võtsin eile tööle Jaja noorema venna Hongi. On need kaks ikka vast sarnased, nii nagi Saiha oma noorema vennaga. Need isegi rohkem ja minimap on ka veel sama asjalik, kui ta vanem väljaanne. kolme minutiga oli õllevalamine käpas ja rahva sisseviskamine kah. Ise muidugi sama umbkeelne, kui vennas siia tulles oli. Selle peale muidugi reetis Kham ennast, sest hakkas rääkima mulle, et tal oleks ikka õhtuks üks sõber, kes tasuta (söögi-joogi) eest tööd teeks. Fa-faaa, ma sellist tööle lasen ligi. Ikka ilmselt on vaja Khamil kedagi, kellega koos susserdada, Saiha ja vennad Mapid ilmselt pidurdavad teda ja ei löö kampa. :)
Nii, et nüüd olen siis jälle silm-kõrv, et näha, mis sünnib edaspidi.
Ah jaa! Jõulude ja uue aasta vahepeal, tegime stafiga ka ühe päeva omale. Rentisime paadi ja küisime Koh Rul. Oli täitsa lahe väljasõit, kalastamise ja grillimisega, mille käigus minu fotokas otsustas katki minna, nii, et pilte saan hakata üles panema ilmselt siis, kui aparaadi korda olen saanud, kui mitte uut ei tule muretseda.

Tegelikult on nüüdseks selgunud, et siin maal seda ikka parandada ei saa, vaatame, kas suvel eestis osutub see võimalikuks1