Nädalaga on juhe magamatusest kokku jooksmas!
Põhiline on unustamine! Teen midagi, või siis ei tee, aga arvasin tegevat, ning pärast ei suuda meenutada. Oli see nüüd päriselt, või ainult mõtlesin.
Reiks läks Eestisse.
Läks, et oma probleemile abi saada, aga enne ma seda ei usu, kui näen. Igatahes suutis ta eilse seisuga jätkata ka seal kaugel oma lõbusat eluviisi.
Mina proovin siin sada ööpüevas vähemalt viis-kuus tundi magada. Tuuli ja Saiha annavad mulle vaheldumisi päeval paar tundi uneaega. Ega see õige pole, sest hilisööl olen ikkagi valmis eriti nõmedatele purjus klientidele kõrri kargama. Eile viskasin leti tagant välja mingi isehakanud baarmani. Rahvast oli suht vähe ja Saiha käskis mul võrkkiiges pool tundi magada. Samal ajal jõudis leti taha trügida mingi mees, kes kukkus poissi õpetama, kuidas talle kokteile tuleb valmistada. Kobisin siis üles tagasi, sest üldjuhul üritavad poisid kliendi soovidele vastu tulla. See tähendab, et Saiha küll ütles, et leti taha tulek on keelatud, kuid kui ikka "Barang" tuleb, siis üritatakse vähemalt asi kontrolli all hoida. Noh, "bartender" sai oma kolme erikoksi õpetamisega valmis, siis sai arve ja kukkus soiguma, et kuna see oli tema erikoks, siis ta ei maksa. Siis kannatasin veel nats aega ta tõmblemist, aga kui ta hakkas mu koera sõimama, oli jutul lõpp, kutt kadus baarist kiirelt.
Täna olen, aga tõeliselt zombi. Ootan lausa, et õhtune staff juba kohale tuleks, sest Tuuli täna piparkoogiküpsetamisega ametis. Nii, et jätan ta rahule. Hommikust staffi aga üksi siia jätta ei saa. Terve hommikune meeskond on lambapead. Isegi see uus hommikune kokamutt. See on ikka eriline memm. Kolm korda olen lasknud endale hommikuks süüa teha ja kolm korda on ta selle valesti suutnud teha. Esimesel korral ei suutnud ta praetud riisile juurviljadega peale maisi midagi sisse aretada. teisel korral oli vietnami supi sisse pandav mingi roheline vars jäetud puhastamata enne ribadeks lõikamist. Efekt sama nagu eesti rabarberikiselliga. Supp oli pikki niite täis. Ma algul arvasin, et juuksekarvad puntras. Pidin sisikonna seest välja öökima. Ja kolmandal hommikul mõtlesin, et kurat küll, juustuburgeriga ei saa ju alt minna - aga näe saab! Tuli pikk sai, hoolega peekonit täis topitud. Nüüd polegi midagi teha, hommiku ja lõunasöögi tellin Cocost kõrvalt. Õhtuks tuleb Sofia ja siis saab siin süüa.
Noh, ja ega poistepaar ka parem pole, venivad nagu "härjaila", pole päeva, kui ma neid ei sõimaks, kuid ega nad targemaks ka ei saa sellest. Võib olla olen lihtsalt üle väsinud.
Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada õnnelikust lapsepõlvest. Lapsepõlvest, kus tohib ja saab tänaval mängida, ilma kiivri ja turvavarustuseta jalgrattaga kihutada, puude otsas ronida. Tegelikult on hämmastav, kui stressi on aetud eesti lapsed nende piirangutega. Kui tänapäeval laps end isegi tibake vigastab on katastroof. Siinsed lapsed mängivad kus juhtub, vanemad õed-vennad vaatavad nooremate järgi ja mingeid mänguväljakuid, mis kogu mängimise lõbu küsitavuse alla seavad oma piiretega, pole olemaski. Muidugi on siin ka palju asju halvasti. Needsamad õnnelikud lapsed võivad pisikesest palavikust saada raske tüsistuse, või puu otsast kukkumine võib lõppeda eluaegse invaliidina, sest arstiabi on lihtsalt nii kallis. Kuid sellest hoolimata on mängud lõbusad ja hoogsad. Täna hommikul mängisid meie hoovi klutid näiteks plätuviskamist. Mäng seisneb selles, et hoovi kaugemast nurgast joone tagant põõtakse plätut visata analoogselt meie lutsuviskamisele, tänavale. Plätu peab lendama võimalikult madalalt ja tiireldes. Kes kaugemale viskab, on loomulikult võidumees. Eriti tegija on veel see kutt, kelle plätul õnnestub mõnd möödasõitvat motot või autot tabada. Sest siis võib tulla ka sõimu näol väheke vürtsi loopimisele sekka.