Taaskord puhkasin ma üksi!
Reiko ema-isa ja onu lendasid meile külla! Reiko tervitas neid sellega, et lennujaama vastu ei jõudnud! Alkohol oli tähtsam, kui vanemad. Õnneks oli siiski nimeline takso vastus ja ka hotelliga aitasid kohalikud eestlased kibekiirelt.
Reiko puhus küll õhtul ehmatusest korra selgemaks ja sai vanemad vähemalt ära näha. Öösel baarist koju minnes tegin talle üllatusvisiidi ja võtsin ära peidetud alkoholi ning panin mehikese järgmise lõunani luku taha. tegi küll hommiku otsa imevigureid, et välja pääseda, aga vähemalt said vanemad peale lõunat kainu pojukese endale.
Püsis isegi kaine vabariigi aastapäeval. Eks muidugi ema valvas ta järele.
Ok, see selleks!
Sõitsime onu viimaseks puhkusenädalaks kõik koos Seam Reapi.
Oh kuidas ma ootasin seda puhkust koos valgete inimestega. Kujutasin ette, kui lõbus võib olla.
Bronnisin hotellid ja tegin Reiksi eest reisikondikava isegi valmis.
Ja mis siis toimus!?
Ilus näitemäng!
Vanemate nähes oli poeg viisakas ja asine. Minust hoiti võimalikult kaugemale. Mitte kordagi ei veaevutud küsima minu arvamust, või soovi. Vahepeal, kui läks meelest, et vanemad on kuuldeulatuses tuli ikka sekka salvavaid märkusi kah.
Mingil hetkel ühes poes sai mul siiber. Olin just jäänud kreeme vaatama, kui härra mulle selja tagant kähvas, et keri edasi, pole sulle midagi vaja. Vihastasin ja läksin ära poest. Ema tuli veel õiendama, et võiksin ikka kenasti käituda ja mitte Reiko peale pahandada. Võinuksin jah, aga vot ei saa kogu aeg kõike alla neelata.
Teine tore ja rõõmus moment oli teise päeva hommikusöögil. Kuna hotelli hommikusöök mulle esimesel päeval ei maitsenud, otsustasin, et lähen hommikul hoopis söögitänavale corissante sööma. Need on Seamis väga head. Ei kutsunud ma Reikot kaasa, ega midagi - ise tuli. Ja kui üritasin vestlust vöhegi arendada, siis sain taas nagu laksus. Pluss veel pärast ka, sest talle polevat saiad maitsenud ja oleks ikka pidanud teistega koos hommikul nuudleid sööma, Tema jäi minu pärast nälga! No mis ma oskasin öelda. eelmisel hommikul ei saanud ju mina kõhtu täis, aga see polnud ka teiste mure. Õnneks kimas kogu seltskond kivisid Ankor Wati imetlema. Seoses sellega, et mind juba eelmisel õhtul oli lauas üritatud maha teha, ei öelnud ma sõnakestki, kui seltskond end varemete vaatamiseks kõige palavamal ajal tuk-tukile sättis. lihtsalt tean omast kogemusest, et õigem oleks minna varahommikul ja palaval ajal basseinis logeleda. Nemad tegid vastupidi, aga olgu pealegi. Mina lasin teha maniküüri ja tundsin end korraks ka inimesena. Õhtupoole olid nagunii taas platsis salajased solvangud, kui keegi ei kuulnud. Kui mainisin, et vanemad oleksid valmis koos Reikoga Eesti lendama, et ta ravile saaks, siis vastusest oli aru saada, et seda ei juhtu. Ei ole see inimene huvitatud abist. ja oma silmakirjaliku käitumisega on ta vaid mõne päevaga taas vanemad ümber veenud. Temaga on kõik korras, ainult mina olen loll ja närvihaige!
Olen jah, mis teha! Elu alkohoolikuga on selliseks muutnud. Nägude tegemise asemel oleks keegigi võinud minult pärida, kuidas ma hakkama olen saanud ja kas jaksan veel? Ei! Selle asemel sain hoopis Reiko emalt riielda, et ei suuda end neile sobivalt ülal pidada.
Phnom Penhis läks asi käest ära, kui selgus, et broneeritud hotelli pole olemaski. Ainult seinad! Tänud Booking.comile!!! Edaspidigi bronnin kõik sealtkaudu. Mul oli hotelli valikul vaid üks soov, et oleks rõdu ja ma ei peaks suitsetamas käima wc-s, või kuskil nurga taga.
Kui selgus, et broneeritud hotelli ei eksisteeri, juhatasid tuk-tukimehed meid mingisse enda sõprade hotelli. Seal oli bassein, aga rõdusid polnud. Ja üldse oli see hotell kuidagi ebameeldiv. selline raske mööbliga ja ...... Kõndisin tagasi tuki peale ja ütlesin, et mina sellesse hotelli ei lähe. Kõik kribisid siis ka kohe sealt minema. Noh, tegin siis ettepaneku, et istume kuhugi kohvikusse maha ja mehed lähevad vaatavad ringi, et leida meelepärast hotelli. reiko hakkas aga karjuma, et mida ma pirtsutan, teised tahavad basseini ja olgu ma rahul. Ega see minu puhkus pole, leppigu ma sellega, mis teised tahavad, minu soov ei loe midagi. Lõpuks käratas, et keri minema, kui ei meeldi! Ja ma läksingi. Istusin kohvikus niikaua, kui mu pass mulle järele toodi (ilma ühegi vabanduseta) ja võtsin endale rõduga toa otse kohviku kõrvalt. Shoppasin kogu raha eest ja hoolimata sellest, et olin toa võtnud kaheks ööks, võtsin takso ja sõitsin Sivillesse tagasi. Ei helistatud mulle kordagi päeva jooksul, et vabandada ära ajamise eest, või küsida, kuidas ma end üksi tunnen. Ei ole siiamaale huvi tuntud, kus ma olen, või mis minust sai!
Aitäh oodatud puhkuse eest!
Selle puhkuse viljad valmivad ilmselt alles selleks päevaks, kui ema-isa lennukile astuvad. Siis ma alles kuulen, mis härra minust arvab! Ennustada on kerge, sest ei usu, et sõnavara eriti on uuenenud, eks lehmad ja muud elukad hakkavad taas igapäevatervitusteks.
