Homme on Eestis volbriöö ja tehakse lõket, siin sajab aga juba mitmendat päeva järjest. Alguses sadas ikka normaalselt, see tähendab, et alguses müristas paar tundi ja siis tuli suurem sahmakas vihma. Kohe peale seda oli päike väljas, ja ka rahvas rannas tagasi, aga nüüd müristas öö otsa ja jäigi sadama. Ja mitte normaalset sooja vihma, vaid sellist eestimaist jahedat vett. Terve eilse hommiku jooksul oli mul kõigest viis klienti, ja needki lihtsalt Jecki endised kliendid, kes poissi nähes temaga juttu tegid, ning siis viisakusest õlle lasid valada. Õhtuks ikka tiksus midagi, aga ka suhteliselt vähe. Üleeilse päeva päästis Skay vietnami keele oskus. Sai kümnese pundi omale meelitada tänu sellele, et sai neist aru ja vastas ka samas keeles. Tänast õhtut ei oskagi veel öelda, eks pärast selgub. Päev oli paljulubava algusega. Päike säras nagu pidi, kuni selle hetkeni, kui viimane päevitustool oli paigas. Siis hakkas äkki äike. Ja jäigi sadama kuni praeguseni. Kella viieni olin saanud kaks klienti ja näinud kokku üldse kümmet valget inimest. Lasin staffi ujuma, tundku keegigi vihmast rõõmu.

Vihmaga on lahe vaadata, kuidas valged tulistvalu varju alla põgenevad, nagu oleksid suhkrust ja riidedki lahustuksid veega ära. Kohalike rand seevastu kihab vees möllajatest. Nende jaoks pole üldse vahet, millal vees olla. Rahvast on rohkem kui ühissaunas.

Põhiline on aga see, et kohalik ei uju iialgi riieteta. See tähendab, et vette minnakse kindlasti teksade ja t-särkidega. Poisid-mehed viskavad heal juhul pluusi seljast, aga tüdrukud mitte kunagi. Välja arvatud muidugi need "sisalikud", kes tänu valgele sõbrale on teinud tutvust euroopa supluskultuuriga. Nendel on päevitusriided vahetevahel ujumiseks, aga ikkagi eelistavad ka nemad tavaliste riietega vette minna. Nii möllasidki minu köögikatad täna täisvarustuses meres. Piipi ajas alguses mind lausa naerma. Pai ja Lili kihutasid loa saades kohe vette, Piips jäi nukralt istuma. Küsisin, et mis viga? Temal polevat puhast kuiva pluusi, et ujuma minna, oli just kõik riided ära pesnud ja need kuivasid alles nööril. Ainus kuiv puhas pluus oli seljas. No on ikka laps! Ütlesin, et võtku nöörilt mõni märg pluus ja pangu selga, nagunii saab ujudes märjaks, ja pärast loputab lihtsalt ära. Oh sa issake kus plika nägu lõi särama selle mõtte peale. Kimas kohe riideidvahetama ning siis teistele järgi, Veest välja sain ta alles grilli ajaks. Ristisingi ta ümber red snapperiks (kohalik kala). Hõiskas veel kköiski, kui ma rannast ära tulin, et tal oli jube vahva olnud. Tegelikult on ta ise ka üks vahva vüike tüdruk. Tüdruk sõna otseses mõttes, sest sai alles paar nädalat tagasi 17. Koolis ta suurt käinud pole, inglise keelt räägib natuke, aga kui süüa teeb köögis, või nõusid peseb, siis laulab nagu lõoke, kõvasti ja heleda häälega. Vahete vahel narrin teda, luban talle mikrofoni muretseda, siis hakaku õhtul baari ees laulma. Ta selline häbelik, läheb jube pabinasse selle jutu peale, et äkki mõtlengi tõsiselt. Siis räägib õele ja Pai tuleb paluma, et Piipi ikka ei taha teiste ees esineda. Mul muidugi jälle lõbus siis. Poistele mõtlesin ka täna igavusest väikese stiimuli välja, kas toimima hakkab, seda näitab aeg. Rääkisin, et panen kõigi kolme toodud arved eraldi kirja ja kuu lõpus vaatan, kes on kõige rohkem kassat teinud. See kes võidab, saab tibake preemiat. Skay oli vait selle peale (ta armastab looderdada), Jeck ainult naeris ja tahtis teada kuidas eesti keeles on tere, et siis tema võtaks eestlasi rajalt maha. Saiha kuulas asja ära ja kiitis heaks. Ei imestanud üldse selle üle. Rääkisin täna pikalt ühe kohaliku prantslasega, vesteldes ütles see, et Jecki ja eriti Saihaga on meil vedanud. Eriti saihaga, ta pidi ranna parima staffi hulka kuuluma ja venelane, kelle juurest ta ära läks, nutab teda siiani taga. Saihaga on muidugi see jama, et tal kipub tervis aeg-ajalt alt vedama, poisil on baarieluga magu tuksi läinud ja arstile minekuks raha napib. Nii ta neelaabki iga päev tablette ja valib hoolega mida sööb. Kõik vähegi tulisem-piprasem tekitab tal mingid kõrvetised. kahju tast, aga mis teha!? Alles paar päeva tagasi kimas Reiks isiklikult apteeki, et Skayle rohtu tuua, sel hakkas äkki nii meeletu kõhuvalu, et oli kägaras ja näost valge lausa. pool päeva oli pikali, õhtuks ajas end jalule ja õritas ikka tööd ka teha. Jälgisin teist veel mitu päeva, et kõik rohud korralikult ära võtaks. Sai end korda ja on jälle rivis, aga kliente pole. Reiks hakkas ka muidugi suurest kurvastusest, et kassat praktiliselt pole, jälle jooma. Eile vihastasin ta peale nii, et kolisin minema. Vaadaku ise kuidas saab. Minema kolisin küll vaid eraldi sissekäiguga tuppa ja käskisin endale palga arvestada töötundide järgi, eks sellest maksan talle siis üüri, arvutit kasutan ka, ja tööjutud ajan ära, aga sellega esialgu suhtlus piirdub praegu. Korraks käis läbi pea mõte, et jätan ta lihtsalt maha ja lähen eesti tagasi. Eks ma jõuan seda ka teha, tagasipilet on ju olemas, peaks ainult uurima Ana käest täpselt palju kuupäeva muutmine maksma läheks. Igatahes ei läinud ma täna isegi alla randa sööma õhtul! Vaatame, mis edasi saab. Mikk on kuidagi eriti sõbralikuks viimastel päevadel muutunud, ei tea, kas saab aru, et tema tööstiil ei sobi meile, või on lihtsalt kogu aeg laksu all. Eks tegelikult ongi, ta ju putkab iga päev ise "Samuderasse" kauba järgi, ühtlasi siis ka käib ilmselt "oma kauba" järel ära. Mingil päeval vedeles ta kanepipläru lausa kassa kõrval. igatahes hoian mina kassa lukus kui olen kaugemal saali peal ja tal eriti ei lase ka arveid vastu võtta. Nii ja nüüd on ometi käes magama mineku aeg, konnad juba laulavad öölaulu ja sama kõvasti kui Piipi, kuigi mitte nii ilusti.

Oma kodust khmeeripäraselt pole ma veel kirjutanud vist kordagi? Reiksil oli tol päeval kui selle majaosa omanikuga käed lõi, ilmselt suurusehullustus. Olime otsinud oma "kodu", mitu nädalat, aga tulemusteta. Kõik kinnisvaralehtedel pakutav oli kas hõivatud aammu, või asusrannast täpselt nii kaugel, et oli meie jaoks vastuvõetamatu. Et hotellis kükitamisest oli üsna kõrini, siis käisime iseseisvalt jalutamas mööda linna ja helistasime pea-aegu igal numbril, mis oli rendile antavate majade-korterite väravas. Sel päeval ma ei viitsinud lihtsalt kaasa minna, kui meile see maja teine korrus kaela määriti. reiko puhul sai ilmselt määravaks ilmatu suur rõdu ja 10-ne jalutusminuti kaugusel olev rand. See ka, et sügisest oli lubanud suur hulk sugulasi-tuttaavaid meid vaatama sõita, ning majas on 5 suurt tuba kuhu neid majutada.

Tegelikult on maja kohutav! Kuna on nii palav, siis rõdul higistamine ei ole meeldiv ja koristada on lausa jube. Päeval 30 ruutmeetrit pesta on enesetapp, öösel on aga liiga pime, et näha mida pesed. pesema peab, sest järjekindlalt istuvad varblased rõdul, ja nemad teadupärast ei vali, kuhu oma hunnikuid lasta. Hunnikutest siis niipalju, et khmeeridel on tavaks igasse tuppa ja ka kööki ehitada wc+dušs. Nõnda on ka meil viis tuba, köök ja viis vetsu :). No aru ma ei saa mille kuramuse pärast neid nii paalju peab olema! Meie vetsud on ka tõsiselt töökorras, köögi oma haiseb igas asendis - nii koristatult, kui mitte. Eraldi sissekäiguga toas jookseb konditsioneeri vesi vetsupõrandale voolikust, nii, et konti on nagu kehv tööl hoida. nurgapealse toa vetsu loputuskast lihtsalt lekib alt ja põrand on märg. ühel kahest kõrvuti oleval toaal puudub üldse wc-s loputuskast. seda asendab suur ämber ja selles toas mille oma magalaks tegime, otsustas loputuskast kohe teisel päeval täiesti otsad anda. Et seal vett saada tuleb lausa üldkraaniga tegeleda, sest ega omanik seda korda tegema ei hakanud, kui talle rääkisime. Hea, et äratulnud dušsivooliku lasi uuesti toru külge kinnitada.

Majja kolides pesin kaks nädalat tubade seinu seebi ja harjaga, sest kohalikel on koristamisest oma arusaam. Nende poolt koristatud ja sissekolimiseks valmis majas on lihtsalt põrand harjaga korraks üle käidud. Möllasin selle palavaga, nii, et süda pidi seisma jääma, aga seinad sain puhtaks tubades. Köögi lasin küll üle värvida, sest sellest rasvast ei käinud mu jõud üle. Tegelikult on maja muidugi elatav, naabrivalve toimib täiega, sest terve esimene korrus koosneb ühetoalistest korteritest, kus elavad enamalt jaolt khmeerid. Ka hoovil asuvatest nn. madalatest ridaelamukorteritest on enamus kohalike poolt asustatud. Kõik tunnevad kõiki ja uusi nägusid kes hoovile tulevad jälgitakse kohe põhjalikult.

Ümber maja keeb elu kohe varahommikust saati, sest mammid hakkavad peredele hommikusööki valmistama kuue paiku varahommikul. Ja kõik ehitus-remonditööd võetakse ka kohe sel kellaajal paralleelselt toiduvalmistamisega käsile. Sellega, et hommikul sisse magad siin probleeme ei teki. Tore on ka see, et õhtul lampi põlema pannes, ei tea kunagi, mis kell ta põlema läheb, sest need on mingite eelsüütajatega siin. See tähendab, et kõigepealt läheb lambi kõrval põlema mingi andur ja siis pika plõksimise ja sisina saatel ka lamp. Mõnikord ei lähe üldse põlema ka. Pistikupesasid, mis töötavad on ka seintes loetud arv. Vahva! Sest elekter on maru kallis ja tänu sellistele kokkuhoiumeetmetele kulubki elektrit vähem! Tegelikult pakkusid Rene ja Sigrid meile võimalust nende korterit hakata juulist üürima, neil pidi olema uus ridaelamu ja hästi korralik, aga meil on leping aastaks ja kahe kuu ettemaksust jääme sel juhul ilma, kui varem maja üles ütleme. Sellega pole Reiks nõus, sest rahadega on meil, nagu on. Mööblit ma siia lgatahes muretseda ei kavatse, sest mitte kuidagi ei kipu kodutunnet siinses hoones tekkima. Reiks isegi nüüd tagantjärele saab aru, et tegi vale valiku, aga - mis tehtud, see tehtud. Vähemalt on meil toredad naabrid, mis sest et me üksteisest aru ei saa. Käte. jalgade ja miimikaga paneme asjad paika.

Eile suutis Reiks jälle staffi nõudmistega üllatada! Kuna tal ei andnud ostetava ja ära söödud kauba vahed ikka veel hingerahu, seadis ta sisse igaõhtuse inventuuri. Ja oh imet, jälle oli 1,5 kg. liha aurustunud. Seadis siis taas köögistaffi ritta ja nõudis aru. lapsed põhjendasid liha kadumist sellega, et tegid endale ka süüa. No annab ikka kuue peale poolteist kilo ära süüa, kui ollakse enamuses riisitoitlased. Aga boss ei jäänud uskuma ja oh imet, lihatükk ilmus välja ilusti kilesse pakitult. Reiks lubas järgmisel korral neile, et enam otsimisega vaeva ei hakkagi nägema, vaid summa läheb lihtsalt palgast maha. No ja see tähendas, et täna hommikul oli streik, valgete bossidega ei räägitud. Boss olin muidugi mina. Ega midagi, olin ka vait ja rääkisin ainult poistega. Meil nüüs ju 3 poissi Saiha on ainult õhtul ja Skai ning Jeck vahetustega 1lühike 1 pikk päev. Niisiis rääkisin ainult rohkem küll Jeckiga, kuna Skai hoiab ikka pruudi poole. plikad kõndidid minust vaat et läbi. Ok vastasin samaga, istusin laua taha tegin neti lahti, ning süvenesin uudistesse. Koristati hauavaikuses saali peal ja köögis. Baari ei puutunud keegi kuna oldi harjunud, et mina loon leti taga korra. Lõpuks istusid kõik maha, baar oli koristamata. Tõusin siis üles, viskasin plikasid luuaga ja röögatasin ainult korra, et tööle! Ossa, kus olid kärmed liikuma ja kui suurte silmadega mind jÕlliti. No eks ma ikka tean ju oma hääle ulatust, nõrganärvilised võin vist infarktini viia :). Poole tunni möödudes ilmus mu lauale arglikult mu lemmiksheik, natukese aja pärast kott tigudega. siis piiksatas piipi, et äkki mami tahab pannkooki jäätisega.... jää hakkas sulama ja natuke hiljem oli kõik nagu vanasti. Staff naeris, lobises ohjeldamatult, Pai lunis välja pooletunnise linnaloa ja Piipi oma lemmiklaulu.

Pildil siis meie uus leid, Jeck, kellest mina umbkeelne peaks eeskuju võtma, poiss tuubib igal vabal momendil inglise keelt või üritab praktiseerida meie ja turistide peal. rannas ringiaskeldamises jääb alla vais saihale, sest askeldab kaootilisemalt. kuid oma vanad kliendid suudab ikka sujuvalt meile maha istutada. tore poiss. aga nüüd tõmban jälle otsad koomale, lasen korraks kaks Lõuna-aafrika valget neidu oma arvutisse, siis saadan nad koos ühe eesti neiuga Roadile, et Vietnami bussile saaksid. vaatan lihtsalt, et tukijuht neid ei nööriks. Võib- olla on õhtul veel tuju muljetada, elame-näeme!

Kas elu on jälle lilleline?? Tont seda teab? Staff oli eile lausa nutu äärel, kui hapuks läinud sügavkülma koristas ja vandus pühalkult, et nemad oma laiskuses polnud juba aasta külmiku põhja viitsinud kaevuda, ega teadnud seal toimuvast midagi. Mikk oli hästi vaikne ja sõbralik terve päeva? Oli ka põhjust olla, tema ju kirjade järgi nagu peakokk! Tänasest tuleb tal igatahes hakata läbi viima igapäevast toidukraami inventuuri :) ometi on tal ka mingi ülesanne, äkki suudab seda täita! Reiko, selline "pika vihaga" lubas juba poole tunni möödudes staffile, et paari kuu pärast saavad ühtemoodi vormisärgid. Ja äike oligi sellega möödas, lapsed sädistasid jälle õnnelikult ja tegid tööd, kuigi päev oli ülilahja. Täna hommikul võtsin vastu järgmised lapsed koju! Austraaliast tuli koos oma kahe sõbrannaga mu kunagise, minu jaoks suure ja ilusa naabritüdruku tütar. Majutasime siis neiud paariks päevaks enda juurde. Kahju muidugi ,et nad vaid paar päeva on, lootsime neid kauemaks, et korraks neid baari laenata ja endale mõni vaba päev näpata, aga olgu peale, küll tuleb ka vaba aega. Täna igatahes taaskord üks tappvalt päikeseline hommik, higi jookseb ikka iga liigutuse peale ja tundub, et minuorganism sellega ei harjugi, et ei pea soojas alati vett välja ajama. Tegelikult higistavad praegu juba ka kohalikud, aga vähem. Äkki on probleem riietumises. Meie üritame võimalikult vähe riideid selga toppida, nemad vastupidi, lasevad ringi pikkades pükstes ja pika käistega pluusides. Eriti toredad on neil pidulikud pükskostüümid, mis on levinud naiste hulgas. Meie mõistes on need pidzaamad, aga nemad patseerivad uhkelt miki-minniliste või hellokittydega linna peal. Münel stiilsemal on ka samasugused karvased toasussid varba otsas. Katsun ükskord nende "pidzaamapeost" mõne toreda pildi hankida, sest see on valge inimese jaoks päris kummaline stiil. meie Fenja Fokin koos teiste moekurudega saaks ilmselt kohapeal infarkti :) Nüüd aga ootab rand ja staff!

Ikka tuleb pöörduda vanasõnade juurde teksti kirjutades. Ei tea, kas aitab sellele kaasa just lõpetatud Kivirähu "Mees,, kes teadis ussisõnu", või milles asi? "Sööda hunti, mis sa söödad, ikka vaatab metsa poole", ehk, hoia staffi, mis sa hoiad, ikka varastab sinu tagant! Staff läks eile öösek linna ööbima, Reiksil oli aga aega ja hakkas tegema arvutusi, et miks me kuidagi kasumit ei saa. Mõõtis ja kaalus igatpidi, aga tulemus null. Siis hakkas arvete järgi vaatama, et mõni päev nagu sööjaid polegi, aga õhtuks ikka kaup otsas ja tuleb turult tellida jälle 100 taala eest. No läks siis kõõki ja kraapis sügavkülma põhjani lahti. Üllatus oli tubli, kui põhjast koorusid välja kenasti pakitud lihad-kalad. Osa neist juba pikalt külmas olnud. Nii vihast meest, kes öösel koju jõudis, pole ma hulgal ajal kohanud! Ajas mind üles ja arutasime pea tund aega, mis teeme. Mina olin seda meelt, et kogu köögistaff kohe päevapealt minema, aga no ma olen ka impulssiivsem kui Reiks. Igatahes tuleb täna tubli arveteklaarimise päev. Esiteks saab Mikk oma jao, sest õllekannu ja kanepi taga lösutamise asemel tuleb tal hakata tegema toiduainete inventuuri nii hommikul, kui õhtul ja meie poolt kirja pandud tellimisleht läheb võrdlusesse Marketist saadetud saatelehe ja kaubaga, mitte nii, et seda asja ajab Paipai. ja köögistaff teeb ilusti Miku körval seda sama, nagu grill õhtul sisse tuuakse, kaalutakse järgi jäänud asjad ära. Ilmselt tegigi Pai koos teistega meid lolliks, sest khmeerikeelsed numbrid on meie jaoks tühi maa, mis oli tal viga neid oma vajaduse järgi meie numbriteks tõlkida. ja kuipreilidele selline uus töö ei meeldi, siis.... kodu ootab ja isad-emad saavad neid jälle näha. Küllap leiame ka uued töötajad. Ootan kohe huviga tänast päeva, sest show peaks algama poole tunni pärast!

Vist on kevad, sest gekodel on pojad! Pisikesi gekopätakaid on kõik kohad majapidamises täis. Nad on päris naljakad, sest ilmselt õpivad alles laes sibama. Phtelugu potsatab mõni neist kuhugi alla. Eil kukkus üks arvuti kõrvale. Aga ma ehmatasin, gekobeebi samuti. Tegelikult hakkan nendega lausa harjuma, sest 1 suur elas nädal aega läpaka kaane all, ning oli mu peale päris pahane, kui kaant kergitasin.

Tegelikult on gekod üsna paiksed elukad ja kui pikemalt koos elad, harjuvad nad sinuga mingil määral isegi ära. Mina enda omadega igatahes räägin aeg-ajalt. Kuulavad küll, kui neid tupsukesteks kutsun, kuigi tupsudest on asi kaugel. Igatahes sääskede peale on nad maiad, ja ka tordikreemist ei pidada ära ütlema. Madis rääkis, kuidas keset arvutimängu märkas, et tema toa gekod hakkavad ringi kogunema, et kedagi rünnaata. Ja siis oli selgunud, et rünnatav on skorpion. Nii, et igati kasulikud tegelased! heitsimegi juba FB-s nalja, et kui Eestis on sildid, et lase konnad üle tee, siis praegu peaks siin olema: Lase gekod üle lae! Aga nutune on siin maal loomadega küll. Vähemalt sihanoukvilles on valik kesine: rotid, sellised kassisuurused, kassid, ülikõhnad ja rotisuurused. Eile nägin ka valget rotti, need on veel eriti suured. Tegelikult pole rottide lihavuse üle midagi imestada, sest söögikraami neil jagub. Igal pool tänavatel vedelevad kõrvuti lihtsalt prahiga ka toidujäätmed. Siis koerad, töupuhtad cambodia kelgukoerad :) üle minu pülve nad kasvukõrgust ületada ei suuda ja vedelevad nad kõikjal tänavail, kuigi neil on peremehed. ka meie tomil on staff peremeheks. Aga söödan koera mina, sest khmeerid pigem söövad ise koera ära, kui talle regulaarselt süüa annavad. koer on lihtsalt mängimiseks, kuni ta on väike ja armas, pärast vaadaku ise kuidas hakkama saab.

Veel on meil algselt kodutuna näivad lehma moodi elukad, ilmselt seebud, kes sihitult linnatänavail hulguvad ja vaheldusekd kesisele rohumaale ka prügihunnikutes möllavad.

Lähemal vaatlusel selgub muidugi alati, et kodututel lehmadel on ikka karjus ka kuskil sabas, aga ega ta neid eriti karjatada ei armasta. nii siis sebivadki lehmad linnaliikluses aeg-ajalt ringi. Tõsisemaid tegijaid on meil ka, vesipühvel - aga tema on ohutuse mõttes kinni seotud tavaliselt ja liikluskeerises ta ka ei seikle. Rohkem ikka ttranspordivahendiks mõeldud loom on tegelikult üsna ohtlik. Võõral pühvlit paitama minna tähendab seda, et tahad vabatahtlikult haiglasse sõita või veel hullem, surma saada. Need mürakad nalja ei mõista. ja ongi kogu meie loomaliikide esindajad üles loetud. Maal muidugi esineb ka sigu, jäneseid jne... Dzungel on muidugi teine teema, Isegi Sihanoukville lähistel rahvuspargis pidi leopard elama, pluss veel sisemaal elevandid ja muud tegelased, aga nendest kirjutan siis, kui oma silmaga olen näinud. Praegu siis nn. kodustamata loomadest, lindudest, roomajatest vaid rotid, gekod ja maod. muide, kas teadsite, et suured gekod räägivad?? Väiksemad lihtsalt naksutavad, ga sellised peopesa pikkused oskavad kenasti tutvustada end. Meie kõrvalmaja Geko teatab igal õhtul selge madala häälega: Geko-geko-gekoooo.....

Eilseks oli juhe kokku jooksnud ja tegime vaba päeva! Kohe nii vaba, et ka staff oli vaba. lapsed töötavad ju 10-15 tundi päevas, ning iga päev. Kuna Mikul oli rahajama, siis olid nad üleeile eriti vaiksed, sest keegi ei tea, kes raha võttis. Või vähemalt meie ei tea. No arvatavasti, kui Mikk seda ise kivise peaga ära ei peitnud, tegi seda keegi meie omadest. Igatahes, et elu veidigi rõõmsam oleks, ütlesime neile õige varakult, et järgmine päev on töövaba. No läks siis alles tants lahti. Plikad ei suutnud seda uskudagi, et saavad turule ja kaua magada, ning teha kõiki oma toimetusi, ilma, et bosside silm peal oleks. Meie ise mõnulesime samuti terve päeva. Reiks maagas, mina käisin turul, ostsin uued plätud, sest vanu on juba kaks paari katki läinud. Siis võtsime Tarmo sappa ja põrutasime Otresele. Tegime mõne õlle, mina ostsin ühe mutikese käest mangot ja lihtsalt olime. Mangod on siin maitselt nagu mesi, samuti ei kujuta ette enam, et peaks sööma eesti poelettidel müüdavat ananassi. On ikka suur vahe värskel ja järelvalminud puuviljal. Lõpuks võttis Reiks endale masaazi ka. Noh, ikka täiega vaba päev. Õhtul käisime siis uues kohas söömas. Juba tükk aega on Sihanouki valgete facebooki lehel kiidusõnad "Nyami" kohta õleval olnud. proovisime ära, ja koht on kiitmist väärt. Nii püüdlikku staffi pole ammu kohanud. Seda enam, et koht kohalik, või vähemasti menüüs ainult khmeeri köök. Tegime suurema söö,aaja, sest Tarmo sõidab minema. Tuli ta ju meid Tai puhkuse ajast paariks päevaks vaatama. Juba teise üürilise saadame bussile. Enne läksid Austraaliasse tagasi Rene ja Paula. Paulaga vahetasime meiliaadresse, et talle Argentiinasse kahe aasta pärast külla minna. Otresel olles oli täitsa näha, et on käes madalhooaeg. Rand oli turistidest ja kaubitsejatest üsna tühi. Ka "Moorea" punased päevavarjud on heleroosaks pleekinud. Päike kütab iga päevaga ikka hullemalt. Isegi Reiks juba virises korraks, et liig palav. Hommikul turul käies kaklesin esimest korda tukijuhiga. Läksime Tarmoga koos ja võtsime tuki kohe maja eest. Õigemini tuttav motopoiss sokutas oma nn. onu. Seletasime siis poisile, et kõigepealt Victori hilli, venelase silda vaatama ja "lennukibaari", siis turule. loomulikult nad noogutasid mõlemad, et teavad silda, aga lõppkokkuvõttes vahtis tukimees meile otsa, et juhatagu me teed. Juba siis viskasmul see üle. Eks tööpäevad olid ka oma osa andnud selleks. Lõpuks pildistas Tarmo silda väiksest sadamast "lennuki" juurest ja tulime ära turule. Andsin tukile 5 dollarit ja see pistis röökima, et kole vähe. Ütlesin küll, et me pole turistid ja olgu vait, ning võtku raha. pipardas edasi, panin raha motika peale, ning marssisime minema. Eks mees arvas, et oleme turistid, tegime ju pilti ja rääkisime võõras keeles. Tegelikult on viiekas täitsa mõistlik summa :3$ Victorisse maja juurest ja 2$ turuni, sest turg on poolel teel tagasi. See, et vana veel ringi tiirutas ja kohta ei leidnud on tema probleem. Üldse armastavad nad alati öelda, et teavad kohta, kui mingi koha nimetad. Pärast selgub, et ei miskit. Isegi kui mitu korda üle küsime, on vastus yes-yes tean küll. Põhiline, et saab kliendi omale lihtsalt, eks pärast vaatab edasi mis saab. Päris õhtul hikja tegime tiiru karaoke tänaval. igas augus oli telekas, nurgas üürgas kohalik laulda ja plikad olid tee ääres istumas. Ühes suuremas kohas kohe kenasti kahes pikas rivis siisepääsu ees, et valgel mehel oleks kergem valida. Oli kohe nagu lihalett. Pildistama ei hakanud oleks tiba tobe olnud. Aga punaste laternate tänav oli üle vaadatud. Eks mõnel päeval kirjutan sellest vahest pikemalt kui viitsin.

Täna avastasin, et olen üks kehv blogija. Sündmused jooksevad üksteise otsa, aga olen lihtsalt õhtuks nii läbi, et ei viitsi ei suhelda, ega kirjutada. Reiks kukkus ametlkult korgi otsa. Sellest hetkest peale, kui Mattu eestisse puhkusele läks (s.o. 10 aprillist) pole olnud ühtki päeva, kui ta nina tööl täis ei tõmba. Täna tundsin, et minu mõõt on täis. käratasin talle hommikul, et lendan esimesel võimalusel eestisse tagasi. Palus pisarsilmi, et jääksin, aga nüüd õhtul, kui baari vahetust üle võtma tuli, oli taas vintis. Suur siiber on ees! Esiteks väsitab see, et meil pole kedagi, kes meile vabu päevi teeks, teiseks ei saa ma ka Reiksi peale kindel olla, kas ta oma tööga hakkama saab, või magab taas laua taga klientide nähes. Õudselt väsitav on ka see, et siis passin ma ka kodus olles üleval, kuigi peaks magama. Hommseks lasin teha baarivaba päeva. Lihtsalt homme on baar kinni ja kõik. Läheme oleme ise otresel rannas, äkki tuleb tsüklist välja, kuigi eriti ma ei usu seda. sest meil on uus üürnik mõneks päevaks. Tarmo on Reiksi tuttav eestist ja siis on ikka ju vaja tuttavaga teha 1-10 õlut. hea tervis ma ütleks! Mis meil siis veel on juhtunud? Khmeeride uusaastapidustuded sujusid suht rahulikult. Rannas oli küll päeval rohkem liikumist, kuid õhtul möllasid kohalikud oma karaoketänaval. Jahu ja veega loopimist sain loomulikult omal nahalgi tunda. Kohe hommikul luuras staff mind nurga taga piljardipulbriga, et mul nägu valgeks saada. See pidi õnne tooma. Veega möllati ka igal võimalusel. Suht nigel oli aga ilutulestik. mõnikord on tavaõhtul isegi paugutamist rohkem! Koera suutis staff võtta ka hoolimata meie vastuseisust. Mikk lõugas ikka täiega, et tema seda rajakat baari ei taha, Reiks palus Skayl koer tagasi viia, aga siis ei saanud keegi enam inglise keelest aru äkki. Nii on nüüd meil Tommi, kes jookseb minu sabas, kuna mina söödan teda ja õpetan, ning tundub, et ka Mikk ja Reiks on sellega leppinud.

Staff ise on muidugi selline, nagu ta on, koer vaadaku ise kuidas süüa saab ja kus magab. Kirpudest lasin ta vähemalt puhtaks pesta. Ilmselt tuleb seda protseduuri küll veel korrata, aga vähemalt praegu ei kratsi ta ennast enam. Täna hakkas iseloomu näitama. Ise pisike kui konn, aga turukauba toojale motomehele näitas hambaid ja kukkus kutsikahäälega haaukuma. Oli päris naljakas. Ise oli minu jala taga peidus ja ülbitses. Oh, väsimus võtab võimust! Tuleb vist magama minna! Ah jaa! Mikul varastati täna öösel 500 dollarit seljakotist ära. Sai oma Austraalias teenitud raha, mida ta ammu ootas, eile kätte, maksis kõik võlad meile ära, osa jättis arvele, aga osa võttis välja, ja hommikul oli läinud see raha. eks ta muidugi tõmbas eile õhtul suurest röömust nina täis ja magas nagu nott. Me küll loodame, et ta ise peitis selle kuhugi oma tuppa ära ja ei mäleta, aga tont teab.... hommikul kui baari lahti tegin magas ta nii, et ei kuulnudki, kui tema toast asjad võtsin. Samas uks oli tal lukus ikkagi. See küll pole mingi näitaja, selle saab pärast lukku tömmata kui toast lahkud. Staff oli nutu äärel, et nemad pole võtnud, aga pagan neid teab. Eks paistab edaspidi, kas raha tuleb välja. Samas staff ei teadnud, et raha tuli, sest rääkisime sellest eesti keeles. Võimalik, et oli ka mõni juhuslik varas, baari saab ju kergesti sisse, sest katted on koormakilest. See on ka jama, sest meil ju Miku toas ka kassa ja arvuti. Loodan, et Reiks saab mingil hetkel kaineks ja loob mingi korra. Seniks üritan täna magama minna.

Baar sai siis endale ometi uue, vana nime, oleme nüüdsest "Cafe Amigo Sihanoukville", Facebookis oma lehekülg ja puha. Aga baaril, hoolimata uuest nimest, läheb momendil üsna nigelalt. Tänase päeva väljaminekud olid üle 200$, aga päevane sissetulek vaevu 20$. Tore on ka see, et oma isiklikku raha on kahe peale kokku 10 dollarit. Elu on ikka ilus, ja seda tänu Reiksi mingile "toredale extöökaaslasele, kes koos oma sõbraga ei suuda maksta oma võlga ära. Ok, töökaaslane maksis, aga tema troppsõber loomulikult udutab, lubab jne... närvid sellepärast natuke läbi. Aga ütleb ju ka üks tore vanasõna, et kui tahad sõbrast lahti saada - laena talle raha! Ja nii ongi!! Loodame siiski, et kui nüüd khmeeride uusaasta läbi saab, lähevad väljaminekud jälle väiksemaks ja sissetulek ikka suuremaks. Tänane suur summa on tingitud ka sellest, et khmeeridel ikka nende aastavahetus ülisuur pidu. Poed ja pangad, õlle- ja viinatehased suletud lausa neli päeva. Kaup tuli lihtsalt suuremas koguses kõik ette osta ja arvata on, et ega ikka ei jätku! Aga pidustustest siis ilmselt kirjutan siis kyui need lõpuks seljataga on. Praegu me paar kuud rabame Reikoga kahekesi, Mattu läks eestisse käima. Nüüd siis töökorraldus selline, et mina hommikul avan ja Reiks õhtul sulgeb. Loodan, et pean selle aja vastu, mis Mattu ära on ja ei vallanda meie kokka. Täna veendusin taaskord, et ta töötab koos tema jaoks vastuvõetamatu rahvusega. Eile röökis ta täiega, kui Skai tõi baari kutsika. Ega see kutsika jaoks õige koht pole kasvamiseks, ja Reiks käskis ta tagasi viia. Kuid täna oli kutsa ikka alles, ilmselt eirati käsku põhjendusega, et ei saadud aru inglise keelest. Aga Mikul nagu polnud mingit põhjust kisa tõsta, ega see tema baar pole. Nii ma talle tasakesi mõista andsingi. Täna ta siis magas terve minu vahetuse oma toas, ega liigutanud ennast. Oli eile öösel tormilise peo eestlastega maha pidanud. Välja kargas ainult siis, kui ma parasjagu läbi kõlari lasin randa khmeerikeelset populaarset laulu. Enne, kui tuli hispaania ja swahiilikeelsed laulud, oli vaikus toas, aga siis oli voodist püsti nagu keravälk ja räuskas, et mis loll jaburus see kisab. ????? Miks ta veel siin on???? Poisid peaks suvel tõsiselt kaaluma tema sobivust tööle. Ah sellest mehest ja tema khmeerivaenulikkusest võiks ilmselt kirjutada lausa romaani! Tegelikult tahtsin täna kirjutada hoopis sellest, et on suur vahe olla siin turistina ja elada paiksena. Turist maksab kõikide oma sõitude eest kolmekordse hinna, samas sain ma eile päeval randa tasuta, sest meie maja motopoiss oli teel randa ja lihtsalt võttis minu ka peale. Ütlesin küll, et raha pole, aga ta arvas, et küll siis maksan, kui raha on ja tal nagunii sinnapoole asja. Tore! Tuk-tuki mehed teatavad mulle igal õhtul, et sõit minu juurde maksab 5 dollarit, endil seda teatades hambad rõõmsalt laiali. Irvitame vastastikku ja ma palun neil edasi seista ja lolle oodata. Samas, kui olime detsembris siin turistidena, ja ka päris alguses veebruaris, olime õnnelikult kui saime viie pealt neljale kaubelda. Tegime endi arust hea diili! Tegelik hind hoopis 2 dollarit! Toitudega sama lugu. Õudusega sai vaadatud suuri ringisõitvaid kärusid, millel haisvad jõekarbid peal. Nüüd ma tean, et need maitsevad nagu vürtsitatud päevalilleseemned.

Supimuttidel on kaelkookudega kaasas aga väga head kohalikud supid. Kausitäis valgele maksab 3000 rieli, aga söök on aus. Supimutid on sellised naljakad mutikesed. Kodus keedetakse supp valmis, potid upitatakse kaelkookudele, kilekotiga on kausid ja pulgad-lusikad ka kaasas, ning siis minnakse mööda tänavaid kõndima. Ees käib poiss, kes klõbistab söögipulki. See tähendab, et supp tuleb. Kui muti ise kükitab oma pläskudega kaugemal (nagu meil rannas) antakse tellimus poisile ja mõne minutiga on kausike laual auramas.

Samas tibumunasid ma süüa ei suuda, kuigi staff pakub mulle kõike proovida, mida nad omale tellivad. Eks ma sellepärast teangi, et kohalike jäätis maitseb soolakalt, ning jääb euroopa jäätisele kõvasti alla. Nende muud maiustused on küll söödavad, aga vajavad harjumist. Maitsed on ikka erinevad maailmajagudes. Magus riisimass bambuse vahele pressituna on hea, aga riis pähklitega maisitõlviku moodi torbikus, lausa jube. Aga proovida on stafi kõrvalt tore, alati tuleb uue toiduga mõni üllatus. kord pakuti riisisupi kõrvale "komeedi kommi". Pai ütles, et see on maru hea ja kasulik. Peale esimest ampsu tundus asi kahtlane, ja tahtsin täpsustust kommi kohta. Oh sa pagan! Selgus, et oli tahkeks pressitud loomaveri. No mulle ta enam kuidagi kasulik seda teades ei tahtnud olla. Näe, kõht lähebki toidujuttu veeretades tühjaks, vist on viimane aeg alla randa sööma minna. Tegelikult tahtsin veel kirjutada meie vabast hommikupoolikust Koh Rong Samloemi saarel, aga see on lihtsalt niiiii relax saar, et sellest ei saa niisama kirjutada. Valge liiv, soe meri ja mitte ühtki masserijat, ega käepaelte müüjat. Lihtsalt oled, kuigi olijaid on terve väikese laeva täis. Kuid kuna ruumi on, siis ei segata üksteist. Ja muidugi pidu, peale saarelt ärasõitu. Terve laevatäie rahvast suutis baari staff hetkega käima tõmmata, nii, et ei saanud arugi, kui tund oli möödunud ja olime sadamas. Nii, aga nüüd sööma!

Tegin eile oma FB lehel karmi avalduse. Lihtsalt viskas üle kui paljud inimesed, kellega eestis elamise ajal olin vahetanud vaid 2 sõna, või veelgi vähem, nüüd, peale ümberkolimist äkki mu parimad sõbrad tahavad olla. Ja vähe sellest, hoolimata sõbrakutse mittevastuvõtmisest, üritasid ikka uuesti ja uuesti. Arvasin tõemeeli, et need ajad, kui oli kõva sõna omada kodustatud soomlast, on läbi. Aga vist pole, nüüd on siis moes ilmselt omada sõpraderingis mõnd eestist eemal elavat kaasmaalast. Kasu sellest omamisest minu blond pea välja mõelda ei suuda ja nii ma siis teatasingi kõigile, et: "Kallid "sõbrad", kes te sel ajal , kui elasin veel eestis, ei suutnud meelde tuletada minu nime, ega tundnud huvi, kuidas mul läheb, ärge solvuge, kui ma ei tõtta vastu võtma Teie sõbrakutseid! Lihtsalt ma ise ka ei mäleta Teid, ega tunne huvi kuidas Teil läheb!" Loomulikult tõusid tagajalgadele ka kõik pärissõbrad-tuttavad, aga õnneks said nad kiiresti aru, mis tegelikult oli välja hõigatud minu poolt. Nüüd siis loodan, et ei pea iga kord kui FB avan, hakkama kolama mälusoppides, et kust ja kuidas ma kedagi tean :)! Elu Cambodias kulgeb aga ikka omasoodu edasi. Käivad ettevalmistused khmeeri uusaastapidustusteks. Võõrast, kohalikku rahvast on linnapildis päris rohkesti juba. Eks sugulased rändavad külla sugulastele, nii nagu eestis. Kuna iga päev müristab äike, ja vahetevahel ka sajab, on ilm kuidagi eriliselt lämbe. Eilse seisuga sain ilmselt pisikese päikesepiste, kui jala "Psha Leule" läksime. See on turg, kus müüakse kõike kohalikele. Meie läksime voodipesu ja Viivikale kotti vaatama. Aga kuna esialgu polnud teedel ühtki tuk.tukki, siis kõndisime pool maad jala, ning pärast teise poole ka, kuna nii väikest maad sõita oli juba raharaiskamine. Mingil hetkel tundsin, et mul hakkab väga halb, õnneks olime kohal, ning maandusime kähku ühe prantslase saiapoes. Kotti me ei leidnud nii ilusat kui tahtsime, voodipesu õnneks saime. Aga päikeselaks oli ilmselt liiga tugev olnud, nii, et koju jõudes olin omadega ikka täiesti läbi. Korraks kõmpisin veel õhtul randa sõõma, aga tulin juba varakult tagasi, ning läksin magama. Vaatasin tükk aega rannas olles meie staffi Paid ja Skaid. Ei ole mingi saladus, et noored teineteisest sügavalt sisse võetud on, kuigi väljendatakse seda kummaliselt. Kui meil pole mingi häbiasi oma kaaslasele tänaval musi anda, või ümbert kinni hoida, siis siin käib asi ikka hoopis teistmoodi. Möödaminnes põrutab Skai Paile kõrvakiilu, mille peale plika natukese aja möödudes kostitab poissi jalahoobiga. Mingil hetkel muutub niisama klohmimine karateks. siis saab emb-kumb haiget, teine lohutab ja kui valu üle, virutab haigetsaanu lohutajale uue tutaka. Vot on armastus, kes ei löö, ei armasta! Küsisin korra, et miks te kaklete, ise veel paar, aga siis teatati mulle, et nad on lihtsalt väga-väga head sõbrad. Ja-jaa! Mina küll ei kurvasta, ega istu terve päev pea norus, kui mu sõbral on töölt vaba päev, või ta on paar päeva ära, et peret külastada. Olin seda nn. sõprust paar nädalat silmanurgast jälginud, kuni lõpuks poisil "näpud sahtli vahele jätsin" ja ta ikka tunnistas, et pelgalt sõprusest on asi kaugel, tema poolt ikka asi väga tõsine. Noh, eks seda oligi uskuda, miks ta muidu tahtis purjus eestlase, kes Paid näppima kippus, keskelt kurikaga pooleks lüüa :). Vahepeal on õues ilm jälle pilve tõmmanud, kohalikud ka kohe paksemalt riides. Pikad püksi ja kampsunid kohe seljas. Ainult valged käivad ringi ning leemendavad higist! Pagan, see pidev higistamine hakkab pikapeale närvidele käima! Teed ühe liigutuse ja vahetad särki, no kaua võib! Kauem paigal elanud valged ikka lohutavad, et see kestab keskeltläbi pool aastat, siis organism harjub. Tahaks loota! Öösel olen juba paar korda unes nüinud, et teen akna lahti, ning tuppa hoovab värsket kevade hõngu. Alateadvus ilmselt on lühiühenduses ja unistab. pealegi hakkavad Mattu ja Tuuli paari päeva pärast eestisse puhkusele sõitma. Eks see teeb ka natuke kadedaks. maja milles elame, ei ole ma ka suutnud veel koduseks elada, Ikka oleks üht-teist juurde vaja osta, kuid raha napib, kuna sissetulek baarist on nullilähedane veel. Eks vaatab edaspidi. Eile oli Mel Reikole helistanud eestist, et plaanib ka ikka sügisel ära tulla. oleks tore, saaks midagi muud ka baarile kõrvale. Nüüd aga ärkas Reiks ja ütlen kõigile lugejatele "tjop knje knjai shai" ehk näeme homme jälle! Kirjapilt muidugi minu aretatud, sest khmeeri kiri on ikka hoopis teine.

See nädala keskpaik on saanud kuidagi pidutsemishõnguliseks! Erimeelsused staffiga läksid üle kokteiliõhtuks, siis tuli tüdrukute õhtu kartulisalati, ning rummiga. Mehed pidid kohe vastutasuks korraldama meesteka koos viinaga. Korraldasidki ja peo käigus otsustasid stafile eile vaba päeva anda, ning teha "firma suvepäevad" koos väljasõiduga kose juurde. Jeeee! Start oli hommikul kell 11.00 Beach Road Hoteli" eest taksoga. Takso jätsime ootama, sest tal on kasulikum passida meie järgi mõned tunnid, kui sõita linna, ning loota, et ehk saab mõne kliendi. Turiste on vähemaks juba jäänud, enamus uusi on seljakotireisijad ja taksodel, tukidel, motodel napib kliente. Kose asemel sattusime hoopis kohalikku pulma. Lihtsalt taksost maha tulles kostis kosest vasakul ülikõva muusika ja Mattus, kes teab kohaliku eluolu teatas, et me läheme pulma vaatama. Vaatamise asemel kutsuti meid kohe lauda sööma. Pärast viidi ülakorrusele pruutpaari õnnitlema. Noh seal oli naljakas. Ega, kui kohalikke kombeid ei tea, võid ämbrisse astuda kohe. Istusime leelotuste saatel kummalegi poole pruutpaari, tehti pilti, Reiks tegi 10$ näol kingituse (kingitaksegi eranditult raha). Siis oleks tulnud võtta munga poolt pühitsetud veenõust 2 paela ja üks neist köita pruutpaarile ümber käe, teine omale. Meie sidusime ainult omale. Kohalikel oli meganaljakas, hoolimata sellest et tegime vähe valesti. Nende jaoks omab lihtsalt suurt tähtsust valge kontvõõra ilmumine pulma, sest see toovat õnne ja nii andestatigi meile mõned möödalaskmised kombestikust. Pruut nuttis kogu aeg ja kui küsisime miks, siis öeldi, et suurest õnnest. Ei saanudki aru, kas õnn oli see, et ei jäänud vanatüdrukuks, või et meie trehvasime pulma!

Pildid tehtud läksime alla sööma ja kokku lööma üiade-ämmadega! Juuakse pulmas karastusjooke ja õlut. Kokku lüüakse igal võimalusel ja eriti suur austuse märk on, kui kokku löömisel toetad teise käega oma kätt küünarnukist. Nii me siis olimegi tunnikese hommikusel paaripühitsemistseremoonial ja sõime-jõime hoolega, et mitte pererahvast solvata. Lahkumishetkel teatati meile, et pruutpaar sooviks meid näha ka õhtusel tantsupeol linnas suures pulmamajas. See oli tore üllatus! Läksime kose äärde natukeseks lebotama ja asja üle järele mõtlema.

Järele mõtlema, sest mehed pidid minema veel õlleklubisse, aga pulm algas kell 6 õhtul. Tegime siis plaani, et kuna ka Tuuli peab veel mõned tunnid töötama, läheme pulma kella 9-ks. Sõitsime taksoga linna tagasi, mina magasin mõne tunni, Tuuli töötas, mehed klubitasid, ning siis - piduriided selga, ja minek. Meie tuleku üle oldi ülirõõmsad. Kiiresti tehti lauakatmine, mida juhatas pruut isiklikult, peiupoisid-pruutneitsid suunati kohe meie lauda istuma. Oli üks tore lõbus noortesestskond! Jõudsime just pruudikimbu viskamise ja tordilõikamise ajaks. Natuke kohalikke roogi maitsta saanud, tuli kõigil seista kahele poole punast vaipa, pruutpaar kõndis mööda, kuni lavani ja kõik lasid paugutajatest nende pihta või vehkisid säraküünaldega. Reiksile ja Mattule - kui valgetele VIP-idele anti eriti suured paugukad. Aga kuna enne pruutpaari tuli valepaar, siis kõmmutasid meie mehed liiga vara paugukaid. Kohalikel oli taaskord nalja nabani, et valged niiiiii tobud on! Vahepeal saime jälle süüa, kuni kõik vallalised olid pruudikimbu pärast "kaklemas" ja siis läks tordilõikamistseremooniaks, tehti ohtralt pilte ja hakati ümber lahtilõigatud torditorni tantsima apsararütmide järgi.

Torti seal ei sööda, vaid tantsimise ajal üritatakse küigile tordikreemi põskedele määrida salaja. Ja mida rohkem seda vahvam! Sain minagi oma jao, ning päris mitu korda. Kui kõikidel juba piisavalt lõbus oli, läks apsaratants sujuvalt üle diskoks. Kuna peig oli kohalik DJ, siis oli ka tema sõprade hulgas neid palju. Olid parajad tantsulõvid.

Tantsiti igal pool, lava ees ja laudade vahel, kohati paaris ja kohati kambakesi. Neiud-naised vahetasid iga tunni tagant kleite, sest nii nõuab hea tava. Ja kleidid on kandmiseks vaid sel ühel õhtul. Mingil hetkel, kui tundus, et pidu on veel täies hoos hakati vaikselt kõiki tänades lahkuma. Nii tegime meiegi! Tänasime peigmeest-pruuti, et nad meid, võõrsid, oma pulmast lubasid osa saama ja vastu tänati meid, et me nende kutse olime vastu võtnud. Pidu oli ühtäkki lõppenud, järele jäi vaid suured sodihunnikud laudade all. Jah, khmeeridel käib kõik praht ja taara laua all!

Istun ja suitsetan, kõht kenasti kartulisalatit täis. No mis sa inimeseloom elult rohkem tahadki!Aga näe, ikka tahaks, ja mitte ainult mina. Koju käima lubatud staff ei tahtnud kuidagi piirduda kolme vaba päevaga. Ladyboy jäigi "metsa", tema asemel sahistab nüüd köögis Li-lii. Sahistab väheke kiiremini esiaalgu, ning ei topi iga kahe minuti tagant pead kraani alla, et soengut teha. Kuid tagasi tööle tulek oli ikka kunst neil küll. parim kuuldavatest põhjustest oli see, et isa tahab neid veel näha paar päeva!!!! Ühesõnaga: mina pesin kolm päeva plikade asemel nõusid, aitasin Mikku ja lootsin, et neljas päev on hingamispäev. Kus kurat, Pai helistas hommikul ja ajas soga telefonis, et ladyboy jääb koju (see oli teretulnud otsus meile) Pi-pii tuleb nädala pärast ja tema ise siis, kui isa on teda piisavalt näinud. Haaa, lollikesed lootsid, et heasüdamlik Reiko lubab neil endale pähe istuda. Reiks hoopis pani peale ok`i toru ära, läks baari, ning hakkas Mattuga uut staffi vaatama. Skay-poiss läks näost halliks ja teatas, et kui Pai meil enaam ei tööta, on ka tema läinud. Ainult Sai-ha ütles, et temal probleemi pole, ning on tööl edasi. Meie hakkasime Tuuliga selle jama peale Reiksi magusaid kokteile proovima. (selle proovimise lõpp andis end tunda veel eile õhtulgi). Päeva edenedes selgus, et Pai vist ikka tuleb tööle järgmisest hommikust. Siis hakkas Skay põdema, et nii ülbelt otsustas töölt lahkuda. Ma paar korda kostsin Reikole nende eest, lõpuks tüütas see komöödia ära. Mõtlesin, et sitta kah, paneme uksed kinni nii kauaks, kui uus staff olemas. Tegime Tuuliga endale hoopis toreda koksiõhtu, mis lõppes mulle katkise püksipõlvega. Mingil hetkel koristasin isegi köögi Miku tagant ära, kuigi poolikult. Siis sattusime meie ranna ühe "eriti seksika" ladyboy haardesse. Poiss-tüdruk on eriline eputis, kannab roosat, müüb käepaelu, ning igal õhtul läheb pepuga kaheksaid tehes "dolphinisse" landile. Ise loodab, et saab mõnele rikkale vanahärrale naiseks (õudne)

Näed siis, endal elu ilus, soe ja puha, sõbrannad ka ümber, aga poiss olla ei taha! Tasapisi on juba nende ladyboyde näod meelde jäänud, kes päeval poisid pea-aegu on ja pimeduse saabudes tüdrukuteks hakkavad. Tegelikult need päris poiss-tüdrukud, kes alles õhtuks oma urgudest välja poevad, on ikka kenad! Kuigi kõigil bassihääl ja käed nagu labidad suured:)! Jutt läks nüüd sujuvalt üle prostitutsioonile, aga see on meie ranna üks paratamatu nähtus. Igal õhtul poevad "sisalikud" ja ladyboyd urust välja, krabama liikuvaid rahakotte. Eile - pohmakapäeval istusin ja jälgisin neid. Ega neid poleks kui neil turgu ei oleks. valged nagu mesilased maaiad "sisalike" järele. "Tore" oli vaadata kuidas üks valge paarike (mees ja naine), olid enda embusesse võtnud ka kohaliku kaunitari. Seksielu tahab värskendamist, on mehel naine, või naisel mees küll, aga tahaks veel midagi! Kohalikul sellest muidugi suva, kes parasjagu klient on, nagunii käivad nad käest kätte, peaasi et raha saab. Parimad pidid ikka 100$ päevas teenima. Kohe kahju, et ise nii vana ja vist kristliku kasvatusega. Sandra tegi oma lahkumispidu meie juures, ja ega seegi pidu päädenud "sisaliku" austavast osavõtust. "Kare Kauks" oli kõpsti kohal, kui eesti poisid kutsusid. kaks nädalat tagasi oli ta üleni armunud ühte Renesse, enne seda vaatas üht vanemat härrat, ning eile oli lausa segaduses algul, sest ei osanud valida poiste vahel IRW! "Kare Kauks" on ta meie keeles, sest keegi eestlastest on talle kunagi kinkinud lipuvärvides peapaela, mida neidis nüüd eestlastega välja minnes truult kannab. Eriti nõme! Sandra peol ma istuda ei viitsinudki. Eelmisest päevast oli veel hõre olla.