Eilseks oli juhe kokku jooksnud ja tegime vaba päeva! Kohe nii vaba, et ka staff oli vaba. lapsed töötavad ju 10-15 tundi päevas, ning iga päev. Kuna Mikul oli rahajama, siis olid nad üleeile eriti vaiksed, sest keegi ei tea, kes raha võttis. Või vähemalt meie ei tea. No arvatavasti, kui Mikk seda ise kivise peaga ära ei peitnud, tegi seda keegi meie omadest. Igatahes, et elu veidigi rõõmsam oleks, ütlesime neile õige varakult, et järgmine päev on töövaba. No läks siis alles tants lahti. Plikad ei suutnud seda uskudagi, et saavad turule ja kaua magada, ning teha kõiki oma toimetusi, ilma, et bosside silm peal oleks. Meie ise mõnulesime samuti terve päeva. Reiks maagas, mina käisin turul, ostsin uued plätud, sest vanu on juba kaks paari katki läinud. Siis võtsime Tarmo sappa ja põrutasime Otresele. Tegime mõne õlle, mina ostsin ühe mutikese käest mangot ja lihtsalt olime. Mangod on siin maitselt nagu mesi, samuti ei kujuta ette enam, et peaks sööma eesti poelettidel müüdavat ananassi. On ikka suur vahe värskel ja järelvalminud puuviljal. Lõpuks võttis Reiks endale masaazi ka. Noh, ikka täiega vaba päev. Õhtul käisime siis uues kohas söömas. Juba tükk aega on Sihanouki valgete facebooki lehel kiidusõnad "Nyami" kohta õleval olnud. proovisime ära, ja koht on kiitmist väärt. Nii püüdlikku staffi pole ammu kohanud. Seda enam, et koht kohalik, või vähemasti menüüs ainult khmeeri köök. Tegime suurema söö,aaja, sest Tarmo sõidab minema. Tuli ta ju meid Tai puhkuse ajast paariks päevaks vaatama. Juba teise üürilise saadame bussile. Enne läksid Austraaliasse tagasi Rene ja Paula. Paulaga vahetasime meiliaadresse, et talle Argentiinasse kahe aasta pärast külla minna. Otresel olles oli täitsa näha, et on käes madalhooaeg. Rand oli turistidest ja kaubitsejatest üsna tühi. Ka "Moorea" punased päevavarjud on heleroosaks pleekinud. Päike kütab iga päevaga ikka hullemalt. Isegi Reiks juba virises korraks, et liig palav. Hommikul turul käies kaklesin esimest korda tukijuhiga. Läksime Tarmoga koos ja võtsime tuki kohe maja eest. Õigemini tuttav motopoiss sokutas oma nn. onu. Seletasime siis poisile, et kõigepealt Victori hilli, venelase silda vaatama ja "lennukibaari", siis turule. loomulikult nad noogutasid mõlemad, et teavad silda, aga lõppkokkuvõttes vahtis tukimees meile otsa, et juhatagu me teed. Juba siis viskasmul see üle. Eks tööpäevad olid ka oma osa andnud selleks. Lõpuks pildistas Tarmo silda väiksest sadamast "lennuki" juurest ja tulime ära turule. Andsin tukile 5 dollarit ja see pistis röökima, et kole vähe. Ütlesin küll, et me pole turistid ja olgu vait, ning võtku raha. pipardas edasi, panin raha motika peale, ning marssisime minema. Eks mees arvas, et oleme turistid, tegime ju pilti ja rääkisime võõras keeles. Tegelikult on viiekas täitsa mõistlik summa :3$ Victorisse maja juurest ja 2$ turuni, sest turg on poolel teel tagasi. See, et vana veel ringi tiirutas ja kohta ei leidnud on tema probleem. Üldse armastavad nad alati öelda, et teavad kohta, kui mingi koha nimetad. Pärast selgub, et ei miskit. Isegi kui mitu korda üle küsime, on vastus yes-yes tean küll. Põhiline, et saab kliendi omale lihtsalt, eks pärast vaatab edasi mis saab. Päris õhtul hikja tegime tiiru karaoke tänaval. igas augus oli telekas, nurgas üürgas kohalik laulda ja plikad olid tee ääres istumas. Ühes suuremas kohas kohe kenasti kahes pikas rivis siisepääsu ees, et valgel mehel oleks kergem valida. Oli kohe nagu lihalett. Pildistama ei hakanud oleks tiba tobe olnud. Aga punaste laternate tänav oli üle vaadatud. Eks mõnel päeval kirjutan sellest vahest pikemalt kui viitsin.