Tegin eile oma FB lehel karmi avalduse. Lihtsalt viskas üle kui paljud inimesed, kellega eestis elamise ajal olin vahetanud vaid 2 sõna, või veelgi vähem, nüüd, peale ümberkolimist äkki mu parimad sõbrad tahavad olla. Ja vähe sellest, hoolimata sõbrakutse mittevastuvõtmisest, üritasid ikka uuesti ja uuesti. Arvasin tõemeeli, et need ajad, kui oli kõva sõna omada kodustatud soomlast, on läbi. Aga vist pole, nüüd on siis moes ilmselt omada sõpraderingis mõnd eestist eemal elavat kaasmaalast. Kasu sellest omamisest minu blond pea välja mõelda ei suuda ja nii ma siis teatasingi kõigile, et: "Kallid "sõbrad", kes te sel ajal , kui elasin veel eestis, ei suutnud meelde tuletada minu nime, ega tundnud huvi, kuidas mul läheb, ärge solvuge, kui ma ei tõtta vastu võtma Teie sõbrakutseid! Lihtsalt ma ise ka ei mäleta Teid, ega tunne huvi kuidas Teil läheb!" Loomulikult tõusid tagajalgadele ka kõik pärissõbrad-tuttavad, aga õnneks said nad kiiresti aru, mis tegelikult oli välja hõigatud minu poolt. Nüüd siis loodan, et ei pea iga kord kui FB avan, hakkama kolama mälusoppides, et kust ja kuidas ma kedagi tean :)! Elu Cambodias kulgeb aga ikka omasoodu edasi. Käivad ettevalmistused khmeeri uusaastapidustusteks. Võõrast, kohalikku rahvast on linnapildis päris rohkesti juba. Eks sugulased rändavad külla sugulastele, nii nagu eestis. Kuna iga päev müristab äike, ja vahetevahel ka sajab, on ilm kuidagi eriliselt lämbe. Eilse seisuga sain ilmselt pisikese päikesepiste, kui jala "Psha Leule" läksime. See on turg, kus müüakse kõike kohalikele. Meie läksime voodipesu ja Viivikale kotti vaatama. Aga kuna esialgu polnud teedel ühtki tuk.tukki, siis kõndisime pool maad jala, ning pärast teise poole ka, kuna nii väikest maad sõita oli juba raharaiskamine. Mingil hetkel tundsin, et mul hakkab väga halb, õnneks olime kohal, ning maandusime kähku ühe prantslase saiapoes. Kotti me ei leidnud nii ilusat kui tahtsime, voodipesu õnneks saime. Aga päikeselaks oli ilmselt liiga tugev olnud, nii, et koju jõudes olin omadega ikka täiesti läbi. Korraks kõmpisin veel õhtul randa sõõma, aga tulin juba varakult tagasi, ning läksin magama. Vaatasin tükk aega rannas olles meie staffi Paid ja Skaid. Ei ole mingi saladus, et noored teineteisest sügavalt sisse võetud on, kuigi väljendatakse seda kummaliselt. Kui meil pole mingi häbiasi oma kaaslasele tänaval musi anda, või ümbert kinni hoida, siis siin käib asi ikka hoopis teistmoodi. Möödaminnes põrutab Skai Paile kõrvakiilu, mille peale plika natukese aja möödudes kostitab poissi jalahoobiga. Mingil hetkel muutub niisama klohmimine karateks. siis saab emb-kumb haiget, teine lohutab ja kui valu üle, virutab haigetsaanu lohutajale uue tutaka. Vot on armastus, kes ei löö, ei armasta! Küsisin korra, et miks te kaklete, ise veel paar, aga siis teatati mulle, et nad on lihtsalt väga-väga head sõbrad. Ja-jaa! Mina küll ei kurvasta, ega istu terve päev pea norus, kui mu sõbral on töölt vaba päev, või ta on paar päeva ära, et peret külastada. Olin seda nn. sõprust paar nädalat silmanurgast jälginud, kuni lõpuks poisil "näpud sahtli vahele jätsin" ja ta ikka tunnistas, et pelgalt sõprusest on asi kaugel, tema poolt ikka asi väga tõsine. Noh, eks seda oligi uskuda, miks ta muidu tahtis purjus eestlase, kes Paid näppima kippus, keskelt kurikaga pooleks lüüa :). Vahepeal on õues ilm jälle pilve tõmmanud, kohalikud ka kohe paksemalt riides. Pikad püksi ja kampsunid kohe seljas. Ainult valged käivad ringi ning leemendavad higist! Pagan, see pidev higistamine hakkab pikapeale närvidele käima! Teed ühe liigutuse ja vahetad särki, no kaua võib! Kauem paigal elanud valged ikka lohutavad, et see kestab keskeltläbi pool aastat, siis organism harjub. Tahaks loota! Öösel olen juba paar korda unes nüinud, et teen akna lahti, ning tuppa hoovab värsket kevade hõngu. Alateadvus ilmselt on lühiühenduses ja unistab. pealegi hakkavad Mattu ja Tuuli paari päeva pärast eestisse puhkusele sõitma. Eks see teeb ka natuke kadedaks. maja milles elame, ei ole ma ka suutnud veel koduseks elada, Ikka oleks üht-teist juurde vaja osta, kuid raha napib, kuna sissetulek baarist on nullilähedane veel. Eks vaatab edaspidi. Eile oli Mel Reikole helistanud eestist, et plaanib ka ikka sügisel ära tulla. oleks tore, saaks midagi muud ka baarile kõrvale. Nüüd aga ärkas Reiks ja ütlen kõigile lugejatele "tjop knje knjai shai" ehk näeme homme jälle! Kirjapilt muidugi minu aretatud, sest khmeeri kiri on ikka hoopis teine.