Vihastasin momendil staffi peale, nii, et silmade ees must ja äärepealt oleks veel enne hooaja algust nad kõik tagasi riisi harima ja pähkleid korjama peksnud.
 Milles siis asi?
 Jeck on nagunii aeglane nagu vesipühvel ja kõrvakuulmine ka valikuline. Klient seisis leti ees, menüü käes, lambaants tegi kahele plikale, kellega pärast konflikt hinna pärast tekkis, šheike ja ei saanud samal ajal suud liigutada, et seisva kliendiga ka suhelda. Määgatas alles siis, kui mees oli juba selja keeranud. Saiha oli turul ja Chay kokkas köögis, sest Jien, selle asemel, et õppida selgeks nende toitude valmistamise, mida ta ei oska, mängib Jeckuga kodu. Teatasin siis, et järgmisest kuust võtame staffi juurde ja hakkab taas valik, kes jääb tööle hooajaks, ning millises vahetuses. Okey!
 Tatikad kaeblesid kohe, kui Saiha tagasi oli, sellele, et emme on vihane. Ah jaa, tuletasin neile veel meelde, et tuleb klientide laudade juures käia ja vaadata, et äkki soovitakse veel midagi tellida. See tuli nagu sellepärast meelde, et Kats on nüüd siin ja temale jäi see silma puudusena.
 Ok, Saiha tõmbas siis sae käima, et mis ma norin staffiga, ja miks ma vihane olen jne,jne, Lõppkokkuvõttes ma vihastasingi ja teatasin, et vabandust, kui ma julgen nõuda töötegemist, palun istuge rahulikult edasi oma telefonid näpus ja mängige, aga palka ärge ka küsige.
 Nüüdseks valitseb baaris äikeseeelne vaikus, mina ka ei kavatse ühtegi nõudmist esitada, ega meeldetuletust millegi kohta teha. Kui vaja, siis teen ise selle mis vajaks korda sättimist ära, ja kõik. Eks näis millal kintsu kraapima ja lepitust otsima tulevad.
 Aga Kats on siis läbi seikluste kohal!
Meil läks vastuminek muidugi tunduvalt valutumalt, kui temal kohalejõudmine tänu edasilükatud lennule.

Igatahes algas trall sellega, et laps helistas meie aja järgi kell kolm öösel Istambulist ja teatas, et Bangoki lend lükati edasi, ning ilmselt ta ei jõua kella seitsmeks õhtul Phnom Penhi..
 mina, kes ma kardan lendamist ise, kujutasin kohe ette mingeid jubedaid stsenaariume lennuki tehnilisest seisukorrast, ning sellega oli mu ööuni magatud. Päev otsa passisime siis pealinna turul ja ostlesime, sest me olime bussipiletid hommikusele bussile juba ostnud. tegime ka endale selgeks kõik variandid, mis siis õhtul saab, kui laps tuleb viimase lennuga, või ööbib Bangkokis. Hotelligi vaatasime valmis.
 Õnneks siis kõik laabus ja Kats jõudiski kohale. Janüüd läheb elu edasi.

 Mis inimesed siin küll elavad?
Meie baari tuli kutsikas, või ehk, mis kutsikas väike koerahakatis juba. Nöör oli kaela seotud, et teda ilmselt üles puua. Ma tean, et siin süüakse vahetevahel ka koeraliha ja selleks tapetaksegi niimoodi koeri. Aga see ünnetuke on vaevalt 5-6 kuune kuts. Eks ta pääses ilmselt plehku koerasööjate käest. Keegi ei tea, kaua loomake on hulkunud, aga ta annab "saleduse" poolest silmad ette ka ilmselt igale modellile.

 Püsti ta eriti ei seisa veel, sest koosneb vaid luudele tõmmatud nahast ja hiigelsuurest raskest peast. Aga sära on juba nüüd teisel päeval silmis, kuigi pean ilmselt siis kui loomake vähegi kosunum on teda ka arstile näitama. Ta on praegu lihtsalt niikõhn, et isegi kirbud on ta juurest jalga lasknud, sest pole midagi hammustada.
Esimese hooga pidi ta ka toidukausi äärepealt ära sööma. Harjutamegi teda praegu vähehaaval toiduga ja sellega, et toit ei kao kuhugi, ning seda pole vaja ahvikiirusel endale sisse kühveldada. Ehk teisisõnu saab ta praegu süüa iga paari tunnitagani lusikatäie. Ja ei midagi ülirammusat..
 Algul oli ta vaeseke ülikuri toidukausi peale, et see julges tühjaks saada, enne kui ta end oli lõhki söönud. Täna võtab asja natuke rahulikumalt. Ka Süsi-poissi ei ründa enam paaniliselt, kartes, et meie "nuumsiga" ta dieettoidu nahka paneb. Süsi ei saa muidugi asjast aru, miks sõbranna eriti püsti ei püsi mängides, ning miks ta enamjaolt pikutab, või lausa magab. Poisi meelest on majja lastud mingi eriti laisk plika :)
Kuid eks ta hakkab vast kosuma.
Õnneks on meie seltskond koeralembelised, nii, et isegi reiks ei teinud numbrit sellest, et kuts on plika, hoopis, arvas, et küll Roman (arst9 selle asja korda ajab. Peaasi, et loom saaks kodu.
 Vaatame mis tast hiljem kujuneb, aga praegu ma lihtsalt ei suuda aru saada "loomasõpradest", kes piinavad selliseid keeletuid olevusi. See koer ilmselt jääb meile elu lõpuni truuks valvuriks, kui kosub :)

Mõnikord on mul selline tunne, et enam ei jaksa - vot lihtsalt ei jaksa, löön kõigele käega ja teen lõpu!
Kohe kõigele lõpu!
Pole aidanud rääkimine, pole aidanud karjumine, vaikimine, asjade loopimine, kodust välja kolimine, teiste jutt. Kohe mitte midagi.
Nüüdseks on siis graafik - kolm tööl - kolm vaba!
Mul on tõsiselt kõrini sellest, et need paar tundi, mis ma lõunast koju lähen, pean alati mõtlema, et mis mind tagasi baari tulles ees ootab. Harvad on need juhud, kui ootab normaalne inimene. Enamjaolt ootab ikka totakas irve ja hall kalapilk. Sama on õhtuti koju minnes. Iial ei või ette teada, kas saan uksest sisse, või on härra selle varaste hirmus niimoodi lukustanud, et ka ise pole võimeline seestpoolt avama.
Olen sellepärast lasknud korra vennapojal turnida rõdult teisele korrusele, et uks lahti saada, olen lasknud Saihal luku läbi saagida, sest muud võimalust pole olnud. Olen ööbinud mujal linna peal. Aga ei midagi!
 Olen peksa saanud nagu koer, kannatanud välja peapõrutused ja verejooksud kõrvadest, käeluumurru ja väljaväänatud sõrmed. Puruks kisutud värskelt välja tõmmatud hamba haava. Olen olnud kõrge palavikuga üksi kodus, samas kui härra trallib "Ankori" peol ja ei ilmugi koju. Olen kuulanud pealtomavahelisi vestlusi teiste eestlaste ja khmeeri plikadega, sest vahetevahel teeb telefon härrale karuteeneid ja ühendab ka mind  vestlusesse, nii, et teised osapooled sellest ei tea.
 Ei aita midagi, kohe mitte miski ei aita! Niiiiii kõrini on kõigest!
Eilne õhtu oli üks ehedatest näidetest, mis saab siis, kui pole normaalset inimest kõrval baari pidamas.
Kunagi, kohe alguses oli ilus plaan tegutseda päeval söögikohana ja õhtul ööklubina. Selle pärast sai tehtud ka stafi töö kahe vahetuseliseks, sest õhtusel staffil läheks töö hommikuni. Ilus, aga teostamatu tänu alkoholile! Lihtsalt ma ei jaksa olla baaris 24/7 ja härrat siis leti äärde või kuhugi toolile magama jätta, pole mõtet rahvale naeruks. Tööinimest ju sellisest pole, kes paari õlle järel lihtsalt valimatult kõigilevälja käristab.
 Nii, nüüd aga tegi sama asja teoks esimene baar - päeval söögikoht ja öösel ööklubi. Rahvast oli eile õhtul lausa rohkem kui Dolphinis. Ja seda looulikult, sest uus ja puhas koht, mõnus muusika ja lahe personal leti taga, mitte ärajoonud lõust.
Kohe hinge tegi täis, kuidas üks inimene teadlikult hävitab kõike omaenda kätega ja sealjuures veel süüdistab kõiki teisi selles.
Mina olen süüdi, et ta siia tuli elama, kus on alkohol odav. Ja kui juba enam kainet nädalat polnud julgesin sellest avalikult teada anda ka teistele, mitte ei varjanud mehe napsuisu. Klassivend on süüdi, sest tegi valearvestused, kuna polnud kursis rannabaari eluga ja loodetud miljonid, mida saaks kõrist alla laristada - jäid tulemata. Ilm on süüdi, sest sajab ja soolane õhk hävitab tehnikat. Staff on süüdi, sest pole külastajaid. Sugulased-tuttavad on süüdi, sest ka neil juhtub eestis halbu asju ja muresid, milledele kaasa elamist hõlbustab ka õlleke. Ühesõnaga, kõik teised on süüdi, mitte härra boss!
 ja ongi mul kõrini, kohe nii kõrini, et kui oleks koht, kuhu just momendil ära kolida, ei kõhkleks hetkegi asjade kokku pakkimisega. Ideaalis jätaks ka baari kogu kupatusega põhja vajuma. Las vastutab - kui on selleks veel suuteline.
No niiiiiiii kõrini on kõigest!!1

 Eile algas iga aastane khmeeride suur usupüha Tšom prek ai (kui ma nüüd õigesti kirjutasin selle nime). Algab see septembri lõpus või oktoobri algul, vastavalt täiskuule. Ja kestab viisteist päeva. Eile oli siis see päev kui käidi taas pogodas.

Öösel kella kahe ajal minnakse uuesti pogodasse tagasi, kaasas kleepuv keedetud riis, millest siis pallikesi veeretatakse surnutele. Pallikesed visatakse üle pogodat piirava müüri sinna, kus seisavad stuupad, millesse on maetud surnute tuhk.

Need, kelle hing pole rahu saanud, või need surnud, kel on lihtsalt omastele midagi veel öelda võivad end ilmutada, aga selleks ongi riisipallid, et neid elavate maailmaga lepitada.
 Võtsin ka hirmsasti hoogu eile, et läheks  Diamond Sea pogodasse öösel, sest see on minu teada ilusaim pogoda Sihanoukvilles

aga uni võttis võimust ja käimata jäigi. Tegelikult olen ma päris "jänes" ka ja kuna siin maal on see usk ikka üsna tugev, siis natuke oleksin ilmselt kartnud seda vaimude väljakutsumise rituaali nii suure inimhulga poolt.
Aga eks ma täna kuulen rannalaps Vini käest, kas tanägi vaimu, sest tema pidi emaga kindlalt minema.
 Juba kolmandat päeva möllab meil Sihanoukvilles kõva tuul koos vihmahoogudega. Meri on vahus, ning terve suve püsinud liivarand kaob tundidega merre.

"Serendipi" rannapuu on juba juuripidi vees, "Coco" oma lahutab veest vaid meetrike ja meie plätupuud vaid paar meetrit. Arvata on, et õhtuks on kõik puud vee sees. Noh, isegi hilja sel aastal. Eelmisel aastal olid puud vees juba juulis. Nüüd peaks hoopis peale täiskuu pühasid hoovus keerama ja liiva taas randa kandma hakkama. Paadid on kõik ilmselt tuulevarju jõudnud. Venelased tarisid eile isegi oma katamaraani veepiirist tublisti kaugemale. Ma ikka lootsin, et ühel ööl on tubli laevuke otsustanud iseseisvalt seiklema minna. Kuid poisid ennetasid seda võimalust. Selle asemel lahkusid täna hommikul kaipealsest baarist mõned toolid luba kõsimata. Ilmselt on boss viletsavõitu, sest toolidel oli meritsi lahkumisega tuline kiire. Küllap leiavad uue kodu kui mitte Koh Rul, siis Koh Ta Kievil ikka. Või mine tea, hea hoog seel põrutavad Vietnami välja. Kuid torm kestab ja ilmateadet vaadates sajab veel terve nädala.

 Phnom Penh lainetab jälle!
Eile tegi noor kuningas Norodom Sihanouk

teatavaks, et valimised on ikkagi võitnud  peaministri poolt juhitav rahvapartei. Aga kuna enamus teadlikust khmeerkonnast (haritlased, lihtsalt noored, õpilased-üliõpilased jne.) pooldab siiski opositsiooniparteid, siis algasid taas rahvakogunemised.

Eks neid rahvakogunemisi, ehk nn. miitinguid toimub iga päev, aga täna hommikuks nad kuidagi on jälle üliaktiviseerunud. Ega mul endal on ka poolehoid siiski rohkem opositsiooni poole, mis sest, et kodus mind valimised täiesti külmaks jätsid. Siin on asi kuidagi teisiti.  Eestlane ainult vigises oma seltskonnas vaikselt, kui selgus, et  võidumees pole see, keda loodeti, ning ega valimiste eel antud lubadusi ka ei saa ikka täide viia. Kuid siine rahvas on temperamentsem, kui ikka pole nii, nagu tahetakse, siis ka avaldatakse kõva häälega arvamust.  Nii ma siis elangi neile kaasa, kuigi, ilmselt kui op. pääseb kunagi võitu maitsma, läheb barangidest ärimeestel siin äritegemine tunduvalt raskemaks. Aga khmeeridele tähendaks see ilmselt vaesusest väljatuleku algust ja selle üle ma rõõmustan. Olgu nad nii lollid kui tahes, või arvaku valged neid lambaantsudeks - nende hulgas on siiski väga suure südamega inimesi, nii, et miks mitte anda sellele rahvale ka võimalus.
 Aga lambaantsudest ka natuke. Või õigemini, sellest mulle mõistmatuks jäävast ajutegevusest, mis neil peas toimub.
 Üleeile leidsid Khamera ja Saiha, et kuna september on sissetuleku poolest surnud kuu, siis äkki nad tulevad bossudele vastu ja palka kuu lõpus välja ei võta. Ok, naersime Reiksiga selle peale ja lohutasime poisse, et nii hull nüüd ka asi pole. Kui kuidagi ei saa, siis küll kuidagi ikka saab! Nii, Khamera läks õhtul koju ja mõtles veelkord asja üle järele, ning tuli hoopis  paemale ideele oma arust. Et kui ta tööle  ei ilmu, polegi talle vaja palka maksta ju. LAMBAANTS!  Täna proovin talle selgeks teha, et palk on täiesti olemas ja ega äri ei saagi eriti hästi minna, kui õhtul on Saihal abis vaid "myfriend-nice to see" Jecku.
 Jeckul on muidugi üks eriti suur viga veel - Jecku on kohutavalt rahaahne.

Kui teised annavad munkadele tuhat rieli siis Jecku annab 500 rieli.  Tööle tulles küsis ta ka oma annetele mittevastavat palka ja ei saa siiamaale aru, miks ma talle nüiteks vähem maksan, kui ta tahaks.
Uusi riideid pole ma teda veel ostmas nüinud, ning kui ta Saiha plätud ära lõhkus ja teine vastutasuks tema omad, siis ulgus lausa, et peab paar taala välja käima.
 Kuu lõpus saab ta ilmselt infarkti, sest me ei maksa ta vabu päevi, mis ta kodus ja Phnom Penhis veetis, kinni.
Saadud tip kaob ta taskusse ülihelikiirusel.
Eile laksid nad saihaga lausa tülli, sest  neil on ka omal töö kõrvalt väike suitsuäri.
 See äritegemine käib siin kõikjal, ja ega me pole kätt ette pannud, sest siis hakkaksid nad meie teadmata susserdama.
Ajagu asju parem nii, et me teame. Pealegi jäävad tavaliselt nende kliendid siis ka siia istuma ja võtavad väikse õllegi.
 Noh - aga äri läheb muidugi igaühel nii, kui võimekas müügimees keegi on. Jecku on teadupärast hädapätakas, kes ei suuda isegi seda kliendile öelda, et päevitustooli eest tuleb maksta, kui baaarist midagi ei telli.
 Nõnda siis teevad kham ja Saiha oma äri tulusamalt kui tema.

 Ja eile õhtul sai mehikesel hing ikka kadedusest nii täis, et kukkus lausa pröökama. Miks tema laua poisid tellivad suitsud mitte tema käest ja tema peab selle raha saama, mis nüüd teise taskus on.
 Oh sa  päha müristus, milleni ahnus võib viia.

Poisid muidugi on mehikese vastu õelad ja narrivad teda selle pärast ka veel. Oma pruudi ta tassis ka ju siia tööle, aga kuna mul Jinile maksta praegu pole kavas, sest tegelikkuses ei vaja me septembris kööki nii palju rahvast, siis on tüdruk siin tasuta. ega Jecku talle ka ilmselt esmatarvete jaoks pappi ei eralda, nii, et eks ma ikka midagi pean plikale ka mõistma, kasvõi šampooni ja tampooniraha. Jeck ei vii ka kunagi oma pesu pesumajja pesta, mis sest, et me peseme seal ka ühtlasi baari käterätikuid ja katteid koos stafi T-särkidega. Praegu tal veel eriti kokkuhoid, sest Jin peseb ka tema riided.
Päris naljakas paar!




Nüüd aga natuke khmeeride uskumusest taas, sest täna juhtus keset miitingut Phnomis kummaline lugu. Sihanoukvilles ma seda ei täheldanud, või ei teadnud vaadata, mis mingil hetkel päikesega juhtus.

Päikesele tekkkis ümber  vikerkaar. Ja loomulikult nägid kõik khmeerid selle keskelpäikeses istuvat Buddha!

Selge pilt! Buddha on teinud ilmutuse oma rahvale ja tulnud appi miitingulisi toetama!
Rahvas on eufoorias!!

Eileõhtune tugev tuul on öö jooksul ikka väikseks tormipoisiks pöördunud.
Paadid on küll tormivarju viimata, aga kui nii edasi jätkub, küll nad siis rannast ohutumasse kohta toimetatakse, et mõni jälle kogemata meile liiva ei jookseks.

 Tormine ilm tähendab loomulikult turistidevaba päeva. Nii nagu ka eile, kui buddismist hakkasin igavusest kirjutama.
 Aga oli ikka igav päev küll, kuigi tublisti sai tööd tehtud. Poisid valasid ära vana baari aluse põranda. See oli nii konarlik, et sinna ei saanud laudu panna. Võtsime selle töö jaoks tükk aega hoogu, ja eile oli see õige päev. Aga no nende töömeetodid ja vahendid on ikka hämmastavad.

Liiv ja tsement valatakse põrandale hunnikusse, segatakse segi ja keskele lohku käib vesi. Siis segatakse kogu tainas labidaga segi ja aetakse labidaga laiali ka. Natuke ikka pärast poisid silusid põrandat ka, sest ma tõstsin häält töö kvaliteedi koha pealt. Aga noh - asja sai ja täna hommikuks oli kõik ilusti kivistunud.
 Reiksilt ma  arvamust tehtu kohta loomulikult ei kuulnud, tal omad tegemised ja sahkerdamised, et ikka kenasti omas kaks korda kolm graafikus püsida. Eile oli siis kolmas päev ja see on tavaliselt ikka selline "teguderohke".
 Baaris olen suutnud vähemalt köögistafi vist algavaks hooajaks  ära komplekteerida..  Bopha tuli meile kuidagi iseenesest. Lihtsalt Jecku ütles, et ta teab kedagi, kes otsib kööki koka kohta, helistas ja tüdruk oligi kohal. Selline naljakas ja tundub heasüdamlik. Esmamulje oli igatahes hea ja süüa oskab ta ka teha.

Nüüd aga on Jeckule ilmunud välja ka tüdruksõber, kes enne "Kurenbari" köögis oli. Ja ka tahab kangesti meie köögis tööle hakata. Kajhuks pole meil ju momendil vaja, sest külastajaid, kellele kokata napib. Nii ma ka Jinile (tüdruk) ütlesin, aga ta teatas, et on nõus ka söögi ja öömaja eest tööl olema praegu. No kus ma ikka lapse saadan, eks nii ta siis nüüd ongi. Vastupidiselt Bophale selline vaikse häälega tasane topsutaja. Vähemalt Chay pääses lõpuks köögist randa, kuigi karta on, et kuna rahvast ei liigu,  liigub tema taaas laisklemise radadele.
 Jeckukene on tänu tüdruku majja tulekule  kohe poole erksamaks. Peagi värvis punaseks ja näeb minu meelest üsna porgandi moodi välja.. Aga, eks see  on maitseasi. Nad ju s.t. kohalikud valgendavad end igal võimalikul viisil, et eurooplastena paista. Ja samas on meie jaoks jube vaadata sellist pleegitatud ja valgegs puuderdatud olevust, kelle loomulik must juuksepahmakas ja pruun nahavärv meie silmale hoopis kenamad tunduvad. Aga see selleks, tundub, et igavusest ja lainemühinast segi - ajan juba mingit imelikku juttu.
 Imeliku jutu ja tormi jätkuks siis nii palju, et just mõni hetk tagasi uhtusid lained kaldale just selle paadi, millega meie oma paar viimast  stafi  vaba päeva Koh Ta Kievil veetsime.

Pagan küll, sellest paadiomanikust on tõesti kahju, sest ta on tore mees ja tegi meile ka mõlemil väljasõidul normaalse kohalikele mõeldud hinna. Aga mis teha, eks ikka juhtub õnnetusi.
 Kolm paati loksuvad veel lainetes, ülejäänud on tormivarju toimetatud.

Contents

 [hide] 

• 1 Buddhismi õpetus
  • 1.1 Virgumine
  • 1.2 Tee
• 2 Kõlblus
  • 2.1 Hoidumine teiste elusolendite kahjustamisest
  • 2.2 Hoidumine võtmast seda, mida pole vabatahtlikult antud
  • 2.3 Hoidumine seksuaalsest väärkäitumisest
  • 2.4 Hoidumine valelikkusest
  • 2.5 Hoidumine meele ähmastamisest alkoholi või narkootikumidega 
  •   Väike kaheaastane Tšomrong teab täpselt, et kui baari  ette jääb seisma üks või kaks oranžides riietes meest, tuleb neile midagi anda, ja kuulata ära nende õnnistus. Ta teab ka täpselt kuidas käed viisakalt kokku panna ja munki tervitada ning kuidas pärast ka tänada. Mina läbini eurooplane olen sadu kordi seda  rituaali jälginud, mis hommikuti toimub, kuid kui peaksin ise minema, et annetust anda, siis jääksin ilmselt hätta ja unustaksin nii mõnegi pisiasja.