Cambodia on siiani vist enim mineeritud riik, igatahes lugesin google paariaasta tagustest andmetest, et siiani juhtub igal nädalal mõni miinile astumine.
Miks ma sellest üldse kirjutan, või mõtlema hakkasin - lihtsalt täna sattus suurema vihmahoo ajal baarist varju otsima üks jalutu mees koos väikese tüdrukuga. Tavaliselt olen vältinud sandistunud kerjustega kokkupuuteid, öeldes endale, et kogu Cambodia kätetuid-jalutuid ma nagunii aidata ei suuda. Ja ega ei suudagi, sest neid on väga palju. Rannas on nad muidugi kõik juba enam-vähem nägupidi tuttavad. Siiani on ainult üks ühe jalaga mees olnud kellega teretan, rohkemaks suhtluseks jääb temal inglise keele oskusest ja minul khmeeri keele valdamises vajaka. Vahetamegi siis naeratades viisakusi ming teretame alati kättpidi.
Tänast meest olen ennegi märganud rannas. Ta on õks neist vähestest, kes ei pressi kunagi kerjates end peale. Lihtsalt liigub oma köntidel(tal on mõlemad jalad läinud ülevaltpoolt põlvi) vaikselt laudade vahel, aeg-ajalt seisatades. Tütar on tal kaasas ilmselt abiks, kuigi võimalik, et ka kaastunde äratamiseks, kuid vaikseke on temagi, vastupidiselt enamikule, kes sind riietest tirib, sihikindlalt laua kõrval seisab, või lausa needma hakkab, kui sa kukrut ei kergenda.
See mees, aga tuli baari ette ja küsis, kas ta võib natuke katuse all baari ees varjus olla lapsega. Kutsusin nad sisse istuma, sest ees varju all pole mõtet olla, vihm tuiskab nagunii märjaks. Olidki teised ülivaikselt kahekesi ühel toolil, tüdrukul oli kotike marjadega käes ja nosis neid. Siis tuli küsis minu käest, et kuhu ta prügi võib panna. Mu oma staff pillab esimesel võimalusel oma kilekotikesed alati tooli alla, ja siis äkki üks viie-kuuene väike tüdruk küsib prügikasti järele. Olin alguses keeletu lausa. Siis tõusin, võtsin ta käest kotikese ja vastutasuks tõin purgi coca-colat koos kahe kõrrega. Tänasid mõlemad kenasti ja tüdruk pani purgi kotti. Ilmselt on kodus teisigi, kes tahaks sisust osa saada, mõtlesin endamisi.
Siis tuli Rene, teretas seda meest kättpidi, küsis, kas tütar juba koolis käib, ja kuidas üldse läheb mehel. Hiljem selgus, et see mees oli kunagi elanud Renega ühes majas, olla asjalik ja haritud mees. Tegelikult oli seda ka ta olekust paista, lihtsalt elu asetanud ta sellisesse olukorda. Vihma lõppedes soovis ta kõigile head päeva, ning tänas varju pakkumise eest tagasihoidlikult, ikka omamoodi vaikselt, aga mitte lipitsev-alandlikult.
Siis hakkasingi mõtlema, millise jubedusega sai oma rahvas hakkama oma rahva vastu maad mineerides, ja kuidas üks teadmatult valesti astutud samm, mis on tehtud olude sunnil, sest põllud tahavad ju harimist ja metsatööd tegemist, võib muuta ühe inimese kogu edasise elu.

Elu läheb muidugi edasi. Kui oled õnnesärgis sündinud jääd ellu ja kaotad vaid mõne jäseme, aga milline elu edasi läheb? Enamik neist enam oma endist tööd teha ilmselt ei saagi. Seam Reapis käies ostsin eelmisel aastal Ankor Wati suveniiri ka ühe jalaga mehelt ja linna peal kohtas vist igal tänaval 6-10 mehelist invaliidide ansamblit, kellede rahvuslik muusika võistles baaridest kostuva lääne tümpsuga. Reami rahvuspargis oli ühel paadil ka paadijuht ühe käeline. Tal oli vedanud, oli kaotanud vaid käelaba ja osa randmest.
Olen sellest Khmer Rouge ehk punakhmeeride ajast lugenud küll korduvalt ja enne siiatulekut ka filmi vaadanud, aga ikkagi on kohutav sellele mõelda. Ilmselt kirjutan sellest ka kunagi, kui on keegi kes sellest ka räägib mulle, sest enamuse jaoks on see teema kas, nooruse tõttu kauge, või liiga valus.

Pidasin täna hommikupoole oma köögistafiga nii suure sõja maha, et lapsed pakkisid lausa asjad kokku, et minekut teha :)!
Alustan ilusti otsast peale. Meie nn. perekond, ehk siis kaks õde, naabriplika ja ühe õe poisssõber (Pai, Piipi, Lily ja Skay) pakkisid täna kojuminekuks oma asju usinalt. Mul on juba nädalapäevad käinud nende vingumine ja seanaha vedamine kergelt närvidele. Küll, oli neil baaris tuuline magada, küll liiga umbne, küll oli baar liiga kaua lahti ja pere ei saanud tuttu jne. Vahepeal hakkasid lausa nõudma, et vajavad oma tuba, meie üürigu see neile. No tõmbasime sellele asjale kiirelt vee peale. Kõikide baaride töötajad magavad baaris, või üürivad iseseisvalt kambakesi toa, pealegi olid magamisprobleemid ainult neil neljal. Asi rahunes kohe peale teadet, et laske käia, ja võtke tuba, aga oma raha eest.
Mitu päeva olen neile näidanud pizzaahju alust, mis upub sõna otseses mõttes sita (rottide) sisse. Tõmbasin sealt asjad eemale, et oleks mugav pühkida ja viie minuti pärast olid asjad jälle tagasi, ning ahjualune ikka mustas. Ok, kaks päeva kannatasin seda, aga kuna neil on üldiselt ka köögi korrashoiuga probleeme, siis täna viskas üle juba see, et kui piim mikrolaineris üle kees, siis Lili, selle asemel, et mikrokas puhtaks teha lükkas kiirelt ukse koomale. Tegin selle uuesti lahti, ning palusin kohe ära pesta. Selle peale pööritati agaralt silmi ja öeldi, et pole aega. Nagu röögatasin, leidis neiu küll aja. Järgmine laks oli see, et pesemata nõude kuhi ulatus laeni, aga neiud lobistasid pesta vetsu ukse ees külastajatel jalus, oma hilpe. Okey, kannatasin natsa ja siis ütlesin, et üks peseb nüüd riideid edasi, teine peseb köögis nõud - ei midagi. Pesupäev jätkus. Nii, ja siis tuligi päeva tipphetk! Kuna mitu päeva on sadanud, on ka sissetulek olnud ülimalt nigel olnud, ja täna, nagu tellitud - päike, rahvast baar täis - lausa õnnistus meie kesisele kassaseisule. Plikad aga, pesnud oma riided ära, astusid baarist kahekesi välja. Jeck tuli parajasti vastu, et kööki söögitellimus anda, sellele kähvati, et oodaku natuke aega, kui süüa tahavad, ning kadusid neiud. Küsisin Paikt, et kuhu need kaks läksid, sest kohe tuli ka kuuese laua toidutellimus, neiod läksid šampooni ostma endale. Ootasin kuni oldi tagasi ja teatasin siis, et kui nad ei taha enam töötada, vaid tegelevad ainult enda asjadega, võivad kodus seda edasi teha. Ossa, kus läks põrgu lahti, terve pere kappas asju pakkima! Ma ei teinud väljagi, lasin asjad kokku pakkida, helistasin Reikole, et võtku palgarahad kaasa, sest neilk lahkub. Rääkisin Moiga, kes lubas,et kui asjad bisiks lähevad,tuleb khmeeritoitude valmistamisel appi õhtul, ning arvestasin saadaolevad summad välja. Reiks oli teel baari leidnud juba ka uue koka tänu ühele motomehele, ning ka helistanud kohe sellele.
Nii, pere istus turtsakate nägudega oma kompsude otsas, Reiks tuli, mina hakkasin raha lugema ja.... tuli Pai pisarsilmi rääkima, et nemad ikka ei taha ära minna. Ah-haa! Jõudis neilegi kohale, et ma polegi nii pehmeke, nagu nad lootsid! Ütlesin, et keegi pole ei Paid, ega Skayd vallandanudki, ainult köögistaff võib koju minna, kui neile ei meeldi töötingimused. Siis hakkas ka köögiplikadel nututuur, olid kohe kõigega päri, peaasi, et tohivad ikkagi olla edasi tööl. Andsin siis neile veel korra andeks, ning seletasin veelkorra lahti nende tööülesanded. Lubati hakata enda järelt puhtust usinalt pidama.( Seda ma veel jälgin, kas see ka toimib!) Igastahes alustati kohemega-suurpuhastusega.
Asjale pani punkti ka veel uute töötajate vestlusele ilmumine nii kiirelt. Meie sussisahistajad said äkki tõeliselt aru, et nad polegi asendamatud! Sisimas ajas mind asi juba poole möllu pealt naerma, sest nad lootsid, et lähen esimesena lepitust otsima, ning paluma neil jääda. Seekord oli aga teisiti, valge mutt oli kõigutamatu, ega teinud esimest sammu!
Olen jah, lubanud Saihal kodus haige olla, nii kaua kui ta vajalikuks peab, või võtnud Skay tagasi tööle, kui ta on Paiga riidu minnes teatanud, et lahkub minutipealt, ning ongi lahkunud, aga see on nagu teistsugune teema olnud. Ja pole ka seganud teenindamist. Nüüd loodan, et alluvate - ülemuse asi on paika pandud. Reiks pidi muidugi alguses krambid saama, kui kuulis, et vaat, et ühel vähestest teenimispäevadest otsustan ma lapsed koju peksta. (kiirelt plahvatav, nagu ma olen). Egas ma ju tõeliselt neid ka ei vallandanud, lihtsalt käratasin, et kui tööd teha ei taheta, võivad astuma hakata. nemad siis arvasidki, et lähevadki, vüi vähemalt näitavad, et lähevad. Tegelikult olin ma üsna pabinas isegi õhtu suhtes, sest oleksime kaotanud päris palju ilmselt, aga pähe istumine tuli ka ära lõpetada. Pealegi on meil "kuldpaar" - juhmakas Jeck, kes teeb tööd igal ajal ja Saiha, kes saab hakkama ka köögis kui vaja. üli käigus panin ka Miku paika, ning teatasin, et ka tema peab oma töölaua ise koristama. Eks siis elame- näeme, kauaks asi korras püsib! Loodan muidugi, et rohkem sellist riidu ei tule!

Ilmad on muidugi olnud vahepeal ülihullud! Igal hommikul alustame tööpäeva merest liiva tassimisega. Lihtsalt suur tuul, vihm ja tugev lainetus teeb oma töö, ning paarikümnemeetrisest liivaribast on järel vaid mõned meetrid. Ühel õhtul loksus laine lausa kahe meetri kaugusel baarist.

Rannatoolid, mis seisid kogu aeg puu all, on juba tassitud baari seina äärde, sest ühel ühtul olid nad juba teel meritsi Koh Ru poole! Terve eilse päeva, kui kallas lausvihma, tegelesime baari esiseina tuule vastu kindlustamisega. Need seinad on vaid kolm suurt koormakatet, mis igal hommikul üles keeratakse, ning kui vihm tuleb, siis alla kibekiirelt lastakse. A ga paari viimase tugeva tuulega on need seinad olnud kummis nagu täispurjes purjekas, ning vesi tuiskas alt sisse baariletini välja. Eile ehitasime lisatoestuse keskele, nüüd püsivad vast ees ja ei lendle baari.
Egas me üksi tegele selliste asjadega, kogu rannabaaride rahvas möllab liiva vedamise, ning baaride kindlustamisega. Lausa pidu vihmas. Ühel päeval kaevasid "Serentipi" baarmanid koos liivaga välja ka suure kuldketi, selle puhul tehti kiirelt välja pudel "Mekongi" naaberbaaridele (meie "Amigole" ja "Coco Shackile".) Oli täitsa mõnus töö kõrvalt napsitada vihmasel liivaribal. Järgmine hommik otsisid meie teiselt poolt kõrvalt "Lemon Mooni" omad oma rannariba läbi lausa sõeltega, aga ei midagi.... tühjad peod! Nemad koos "Dolphiniga" on ka ainsad rannas, kes ei korista oma ala, ega vea ka liiva, ainult lebotavad, ning mängivad mingeid tobedaid mänge. Näiteks lasevad üksteist ilutulestiku rakettidega ! . Ja lõbu on laialt kui keegi neist haiget saab, või siis aetakse üksteist vee- ja mingite muude püssidega (umbes nagu meil vanasti hernepüss) taga. Noh, igal ühel omamoodi arusaamine sellest, mis on lahe!

Rahvast jääb ka iga päevaga aina vähemaks, kohe-kohe lahkuvad ka viimased eestlastest turistid, Eks sügisel siis saabuvad uued!

Sajab ja sajab. Kohati ladistab vihma, ning müristab öösel nii kõvasti, et võimatu on magada. Ja oleks siis, et sajab ära, ja ongi äike möödas. Oh ei, siin kestab äike vahelduva eduga oma neli-viis tundi. Koos vihmaga teevad põrgulärmi ka konnad. Neid on ikka nii palju, et vahepeal on tunne nagu magaks Puerto Rico vihmametsas. Eile, kui oli kapäevotsa sadanud, arvasin, et linnas toimub mingi motode võidusõit. Selline põrin käis üle linna kogu aeg, pärast selgus, et need on veel mingi konnasort, kes ei krooksu,vaid põriseb. Üritasin seda vpõrinavideot ka üles saada, aga ilmselt onarvuti nigel, või internet, ja üleslaadimine võtaks tohutu aja. Igatahes on tänu sajule tekkinud linnas erilistes kohtades ootamatult järved. Eile öösel motoga koju sõites sumatasime tee peal ühte sellisesse kohe meie kodu ukse ees. Ja hommikul ärgates oli ühel päeval köögipõrand ukse alt sisse pressinud veest järveks saanud. Selle likvideerisid kohalikud kiiresti, lihtsalt uksepakk ehitati järgneval päeval kõrgemaks. Küllap oli ka neil endil siis vesi tubadesse tunginud. Igatahes on alanud nn. kilekotihooaeg. See tähendab, et soovitav on hoida taskus õhukest kilekeepi ringi liikudes, sest sadu algab alati ootamatult.

Millest siis täna kirjutada? Mina saadaks muidugi Miku päevapealt minema, sest ta toodab vaid kahjumit. Esiteks: ta magab viimse võimaluseni, kuni teda tuleb üles ajada, et tule ütle, mida sinul on turult vaja. Ja siis ka teeb ta selle nimekirja kuidagi valmis, ja pärast selgub, et ikka miskit on märkimata jäänud. Teiseks: heal juhul teeb ta köögis süüa päeva jooksul vaid tunnikese, mõni päev ka mitte sedagi ja oma töökoha, ning tööriistad jätab sinna, kust need käest kukkusid. Kolmandaks: teleks mängib ja elekter põleb tal toas praktiliselt kogu aeg, mingit kokkuhoidu ta ei harrasta. Neljandaks: nii räpast inimest pole ma ammu kohanud, eriti kokkade hulgas. Eriti jube on kui ta oma palja ülakeha ja aukus ujukatega, juuste lehvides saalis istub. Appi! Seda nimekirja saab jätkata lõpmatuseni. Nüüd siis natuke sellest staffi võistlusest, et kellel on päeva lõpus kõige parem kassa. Saiha langes praeguseks välja, kuna saatsime ta koju tervenema. Tal olid ikka jubedad valud päevast-päeva kõhus. Peksin ta arsti juurde, tegi oma palga eest kõik analüüsid mis nõudsin, et ta teha laseks ja sai hunnuku tablette. Ega ta õnnelik polnud, et peab puhkama, aga arvasime, et meil oleks teda tulevikus veel vaja. Nii siis jäid võistlustulle Skay ja Jeck. Aga siin on sohk sees, sest Paipai annab oma vähesed lauad ka Skayle, nii on poiss juba mitu päeva esimene. Jeck muidugi mainis selle ära, aga ma lohutasin teda öeldes, et tean mis toimub. Loomulikult tean, sest paari kuu tagune jutt headest sõpradest on ikka jama. Paar korda olen näinud isegi salamusi. Ei tea, kas aitab häbenemise kadumisele see, et reiks mulle ka aegajalt avalikult musi annab, või see, et ütlesin neile otse, et tean mis toimub, aga kindlasti võime tulevikus saada ka oma stafi pulma. Tore oleks, sest vaatamata laiskusele, on nad ilus paar. Kirjuatn siin aina pikalt stafist, nüüd mõtlesin, et panen pildid ka kõikidest.

Esimene on siis Lily! 17 aastane nõudepesija, kes ei räägi sõnagi inglise keelt, ka khmeeri keeles pole ma kunagi kuulnud teda kõva häält tegemas. On selline tasane tüdruk, kes vikselt toimetab oma tegemisi. Tasapisi ikka üritan talle midagi õpetada, aga minu keeleoskus on ainult tibake temast parem. Selle eest toimetab ta ära ka kõige pakilisemad toidutegemised, kas või kell üks öösel, kui palun kenasti.

Siis Jeck! Mõne koha pealt natuke juhmakas, aga keelte peale meister. Talle ei valmista mingit raskust peale tunni ajast õppimist tervitada eestlasi küsimusega;" Tere! Kuidas täna läheb?" Ja õlut lauda viies võib vabalt öelda terviseks. Laulab ja tantsib, ning lollitab igal võimalusel. Natuke kardab, kui ma stafi peale käratan mõnikord. Siis vabandab end ogaraks kuigi teen talle selgeks, et mina vihastan korraga kogu kamba, mitte ainult tema peale, ja vahutan vihast ka vaid viis minutit. Teised saavad juba sellele pihta, aga ega nad ka ei taha mu röögatust kuulda, ikka lasevad korraks kõrvad lonti ja liigutavad end kiiresti korraks. Jeck on ka päris hea sisseviskaja, ning oma vanad kliendid suunab sujuvalt meile lauda. Tubli poiss!

Minu lemmikstaff Saiha, ema poolt Laosest ja isa poolt Cambodiast, nii siis pooleldi vaid khmeer. Arvasime juba tükk aega, et ta pole puhastverd kohalik. Liiga arusaaja ja krapsakas. Rannas õhtuti asendamatu ja pealegi maru tark poiss. Hoolimata sellest, et kooliharidust napib. Aegajalt, kui on vaba moment, küsib luba arvutit kasutada ja siis otsib sealt välja Cambodia tavaelu kajastavad klipid, ning näitab neid ka mulle, ning räägib, mis riigis toimub. Ühesõnaga eriliselt asjalik tüüp.

Pottide-pannide printsess Piipi! Tilluke nagu püksinööp, laulab nagu lõoke, tema valmistatud riis on vaieldamatult parim. Naerab end segaseks,kui palun tal öelda sõna: nuudlid. Elaks igal võimalusel vees, kui lubame. Aruharva mossitab, ja ka vaid siis, kui on Miku peale vihane, või lihtsalt väsinud. Saab hakkama ka euroopa köögiga, kuigi imestab valjuhäälsselt meie maitse üle. Mina kutsun teda vaheldumisi üheks kiloks(maka lo) või Pipuljaks. Väike päike!

Paipai! Piipi vanem õde, kelle pulma ka meie loodame olla kutsutud. Grillitüdruk, meie tõlk, kui keegi asjameestest ei valda inglise keelt. Ülejäänud staffi diplomaatiline esindaja läbirääkimistes meiega. Igati tubli neiu.Ja töökas ka, niivõrd kui khmeeride puhul võimalik.

Skay, Paipai poisssõber, parajalt laisk, kelle jaoks tuleb alati mingi stiimul välja mõelda, et ta töötaks. Kui on Paiga riius, vaiub longu nagu veeta lilleke ja teenindajat temast siis pole. Õnneks viimasel ajal juhtub seda harva. Parim sheikide ja jääkohvi meister. Saab hakkama ka kokkamisega. Ingliskeele oskus vähene, selle teeb tasa vietnami keel. On maru kiiresti solvuv ja keevavereline. Aga siiani tulevad temalt suurimad lauaarved.

Mikk, kelle kohta on eelnevalt kõik öeldud. Muidumees!!!