Pidasin täna hommikupoole oma köögistafiga nii suure sõja maha, et lapsed pakkisid lausa asjad kokku, et minekut teha :)!
Alustan ilusti otsast peale. Meie nn. perekond, ehk siis kaks õde, naabriplika ja ühe õe poisssõber (Pai, Piipi, Lily ja Skay) pakkisid täna kojuminekuks oma asju usinalt. Mul on juba nädalapäevad käinud nende vingumine ja seanaha vedamine kergelt närvidele. Küll, oli neil baaris tuuline magada, küll liiga umbne, küll oli baar liiga kaua lahti ja pere ei saanud tuttu jne. Vahepeal hakkasid lausa nõudma, et vajavad oma tuba, meie üürigu see neile. No tõmbasime sellele asjale kiirelt vee peale. Kõikide baaride töötajad magavad baaris, või üürivad iseseisvalt kambakesi toa, pealegi olid magamisprobleemid ainult neil neljal. Asi rahunes kohe peale teadet, et laske käia, ja võtke tuba, aga oma raha eest.
Mitu päeva olen neile näidanud pizzaahju alust, mis upub sõna otseses mõttes sita (rottide) sisse. Tõmbasin sealt asjad eemale, et oleks mugav pühkida ja viie minuti pärast olid asjad jälle tagasi, ning ahjualune ikka mustas. Ok, kaks päeva kannatasin seda, aga kuna neil on üldiselt ka köögi korrashoiuga probleeme, siis täna viskas üle juba see, et kui piim mikrolaineris üle kees, siis Lili, selle asemel, et mikrokas puhtaks teha lükkas kiirelt ukse koomale. Tegin selle uuesti lahti, ning palusin kohe ära pesta. Selle peale pööritati agaralt silmi ja öeldi, et pole aega. Nagu röögatasin, leidis neiu küll aja. Järgmine laks oli see, et pesemata nõude kuhi ulatus laeni, aga neiud lobistasid pesta vetsu ukse ees külastajatel jalus, oma hilpe. Okey, kannatasin natsa ja siis ütlesin, et üks peseb nüüd riideid edasi, teine peseb köögis nõud - ei midagi. Pesupäev jätkus. Nii, ja siis tuligi päeva tipphetk! Kuna mitu päeva on sadanud, on ka sissetulek olnud ülimalt nigel olnud, ja täna, nagu tellitud - päike, rahvast baar täis - lausa õnnistus meie kesisele kassaseisule. Plikad aga, pesnud oma riided ära, astusid baarist kahekesi välja. Jeck tuli parajasti vastu, et kööki söögitellimus anda, sellele kähvati, et oodaku natuke aega, kui süüa tahavad, ning kadusid neiud. Küsisin Paikt, et kuhu need kaks läksid, sest kohe tuli ka kuuese laua toidutellimus, neiod läksid šampooni ostma endale. Ootasin kuni oldi tagasi ja teatasin siis, et kui nad ei taha enam töötada, vaid tegelevad ainult enda asjadega, võivad kodus seda edasi teha. Ossa, kus läks põrgu lahti, terve pere kappas asju pakkima! Ma ei teinud väljagi, lasin asjad kokku pakkida, helistasin Reikole, et võtku palgarahad kaasa, sest neilk lahkub. Rääkisin Moiga, kes lubas,et kui asjad bisiks lähevad,tuleb khmeeritoitude valmistamisel appi õhtul, ning arvestasin saadaolevad summad välja. Reiks oli teel baari leidnud juba ka uue koka tänu ühele motomehele, ning ka helistanud kohe sellele.
Nii, pere istus turtsakate nägudega oma kompsude otsas, Reiks tuli, mina hakkasin raha lugema ja.... tuli Pai pisarsilmi rääkima, et nemad ikka ei taha ära minna. Ah-haa! Jõudis neilegi kohale, et ma polegi nii pehmeke, nagu nad lootsid! Ütlesin, et keegi pole ei Paid, ega Skayd vallandanudki, ainult köögistaff võib koju minna, kui neile ei meeldi töötingimused. Siis hakkas ka köögiplikadel nututuur, olid kohe kõigega päri, peaasi, et tohivad ikkagi olla edasi tööl. Andsin siis neile veel korra andeks, ning seletasin veelkorra lahti nende tööülesanded. Lubati hakata enda järelt puhtust usinalt pidama.( Seda ma veel jälgin, kas see ka toimib!) Igastahes alustati kohemega-suurpuhastusega.
Asjale pani punkti ka veel uute töötajate vestlusele ilmumine nii kiirelt. Meie sussisahistajad said äkki tõeliselt aru, et nad polegi asendamatud! Sisimas ajas mind asi juba poole möllu pealt naerma, sest nad lootsid, et lähen esimesena lepitust otsima, ning paluma neil jääda. Seekord oli aga teisiti, valge mutt oli kõigutamatu, ega teinud esimest sammu!
Olen jah, lubanud Saihal kodus haige olla, nii kaua kui ta vajalikuks peab, või võtnud Skay tagasi tööle, kui ta on Paiga riidu minnes teatanud, et lahkub minutipealt, ning ongi lahkunud, aga see on nagu teistsugune teema olnud. Ja pole ka seganud teenindamist. Nüüd loodan, et alluvate - ülemuse asi on paika pandud. Reiks pidi muidugi alguses krambid saama, kui kuulis, et vaat, et ühel vähestest teenimispäevadest otsustan ma lapsed koju peksta. (kiirelt plahvatav, nagu ma olen). Egas ma ju tõeliselt neid ka ei vallandanud, lihtsalt käratasin, et kui tööd teha ei taheta, võivad astuma hakata. nemad siis arvasidki, et lähevadki, vüi vähemalt näitavad, et lähevad. Tegelikult olin ma üsna pabinas isegi õhtu suhtes, sest oleksime kaotanud päris palju ilmselt, aga pähe istumine tuli ka ära lõpetada. Pealegi on meil "kuldpaar" - juhmakas Jeck, kes teeb tööd igal ajal ja Saiha, kes saab hakkama ka köögis kui vaja. üli käigus panin ka Miku paika, ning teatasin, et ka tema peab oma töölaua ise koristama. Eks siis elame- näeme, kauaks asi korras püsib! Loodan muidugi, et rohkem sellist riidu ei tule!

Ilmad on muidugi olnud vahepeal ülihullud! Igal hommikul alustame tööpäeva merest liiva tassimisega. Lihtsalt suur tuul, vihm ja tugev lainetus teeb oma töö, ning paarikümnemeetrisest liivaribast on järel vaid mõned meetrid. Ühel õhtul loksus laine lausa kahe meetri kaugusel baarist.

Rannatoolid, mis seisid kogu aeg puu all, on juba tassitud baari seina äärde, sest ühel ühtul olid nad juba teel meritsi Koh Ru poole! Terve eilse päeva, kui kallas lausvihma, tegelesime baari esiseina tuule vastu kindlustamisega. Need seinad on vaid kolm suurt koormakatet, mis igal hommikul üles keeratakse, ning kui vihm tuleb, siis alla kibekiirelt lastakse. A ga paari viimase tugeva tuulega on need seinad olnud kummis nagu täispurjes purjekas, ning vesi tuiskas alt sisse baariletini välja. Eile ehitasime lisatoestuse keskele, nüüd püsivad vast ees ja ei lendle baari.
Egas me üksi tegele selliste asjadega, kogu rannabaaride rahvas möllab liiva vedamise, ning baaride kindlustamisega. Lausa pidu vihmas. Ühel päeval kaevasid "Serentipi" baarmanid koos liivaga välja ka suure kuldketi, selle puhul tehti kiirelt välja pudel "Mekongi" naaberbaaridele (meie "Amigole" ja "Coco Shackile".) Oli täitsa mõnus töö kõrvalt napsitada vihmasel liivaribal. Järgmine hommik otsisid meie teiselt poolt kõrvalt "Lemon Mooni" omad oma rannariba läbi lausa sõeltega, aga ei midagi.... tühjad peod! Nemad koos "Dolphiniga" on ka ainsad rannas, kes ei korista oma ala, ega vea ka liiva, ainult lebotavad, ning mängivad mingeid tobedaid mänge. Näiteks lasevad üksteist ilutulestiku rakettidega ! . Ja lõbu on laialt kui keegi neist haiget saab, või siis aetakse üksteist vee- ja mingite muude püssidega (umbes nagu meil vanasti hernepüss) taga. Noh, igal ühel omamoodi arusaamine sellest, mis on lahe!

Rahvast jääb ka iga päevaga aina vähemaks, kohe-kohe lahkuvad ka viimased eestlastest turistid, Eks sügisel siis saabuvad uued!