pühapäev, 29. detsember 2013

 Poisid ja nende songsad! (tüdruksõbrad)
Baaris käib parasjagutubli kokkuheitmise-lahkukolimise aeg. Elu keeb nagu  "Vaprates ja Ilusates"
  Chay kakleb oma kauaaegse pruudiga nagu vana abielupaar, kes üksteisest tüdinenud, kuid lahku kolida ka ei viitsi, sest harjumus on jõud.
Küll ei meeldi tüdrukule, et poiss liiga kaua tööl on, s.t. elab ööpäevaringselt baaris ja tööpäev lõppeb tõesti kell kaksteist öösel. Vaja oleks ikka tüdrukuga väljas käia ju. Samas ei lepi tüdruk ka sellega, et poiss teenib tema arvates liiga vähe. Ikka rohkem oleks vaja, et neiu hilpudelembust rahuldada.
 Nii nad siis jagelevadki iga pisiasja pärast. Lubasin täna, et poiss saab õhtul tunnikese vabaks, et minna randa kontserdile. Nüüd on tüdruk juba varakult platsis, kuigi ära saan lubada poisi alles siis, kui grilliaeg läbi. Nii peab nüüd neiu siin passima veel paar head tundi. Ega ma tegelikult eriti seda neiut poolda, aga pole minu asi öelda. See ikka Chay enda valik. Ega poiss on tegelikult tibake õnnetu selle pärast, et plika nii nõudlik on ja pingutab tõesti kõvasti, et pruudile meele järgi olla. Seda enam, et siin maal ju mehele minnes, või naist võttes ei mõelda eriti armastusele, vaid vaadatakse esmajärjekorras väljavalitu majanduslikku seisu. Nii on alati võimalik, et  ühel hetkel  plika teatab, et sorry, ma ei viitsi enam oodata, naabripoiss Phalil on rohkem pappi - ning läinud neiu ongi.
 Jecku leidis endale armastuse tööpostilt. Ning kohe nii tõsise, et sokutas teise siia töölegi. Jin aga osutus loodriks meie juures ja saatsime ta minema. Oma töö asemel kõndis ta vaid Jeckul sabas ja valvas poissi grilli kõrval. Plika läks tööle muijale ja murdis kiirelt ka poisi südame, sest ilmselt huvitas teda poisist  rohkem see, et sai teise rahavoogusid kontrollida ja käsutada. Hull lugu muidugi see, et ega ta lõpetanud seda ka eemal olles. aeg ajalt käis siin, tegi murr-murr ja ilmselt sai alati taskuraha. Kui Jecku endale normaalse nutika telefoni hankis, seisis see ka rohkem Jini käes mu meelest. Sellest telefonist murtud hing alguse saigi. Poiss tegi plikale väikse jõulukingi ja läks seda jõululaupäeval üle andma. (rannastaff kipub vaikselt euroopastuma :) ). Üksiti tahtis tagasi "laenata" ka oma telefoni, plikal aga oli toa uks kinni. Jeckuke va uudishimulik lükkas silma lukuauku ja nägi seda, mida poleks pidanud - või jumal tänatud, et varakult ära nägi - plikal uus peika voodi äärel istumas. Kuramuse plika!! Poiss oli nii murtud, kui tagasi tuli, et ma kartsin, et teeb endaga midagi. Ta meil eriti  õrnake selline. Terve jõuluöö ma teist köögis lohutasingi klienditeeninduse vahepealt. Poisi jutust selgus siis ka see, et egas pole see esimene kord Jinil teda petta, kuid eelnevad korrad on Jecku talle andestanud.  Poiss oli ikka nii hullus seisus, et saatsin ta päevaks õe juurde närve kosutama. Praegugi jääb aeg-ajalt äkitsi seisma ja kaugusesse nukralt vaatama.
 Meie praegune pesamuna  Tyt jäeti ka nädalapäevad tagasi maha, oli samuti nagu õnnetusehunnik, kuid tal läks õnneks, polnud nii suur armastus, leidis ruttu karaokest uue sõbranna. Asi muidugi praegu vaid sõbrannatamises vaid - eks vaatame edasi.

 Nädalapäevad tagasi hakkas meie  Saihale aga silma üks pisike plika turult.  Eks poiss käis ta ema käest kala ostmas ja tüdruk on emal seal hommikuti abis. Mis ta nüüd nii pisike, lihtsalt väikest kasvu. Poiss igatahes  võttis pähe, et tema peab selle tüdrukuga kindlasti abielluma, nüüd ja kohe! Tõmbasin ta hoogu natuke maha, soovitasin aega anda ja järgi mõelda, kas on ikka liblikad kõhus, või läheb lihtsalt kergema vastupanu teed, et  tasuta seda vanainimeste asja iga kell saaks ajada.  No saimegi teise mõtlema vähemalt.
 Tema meil see lõhutud perekonnast, seepärast on tal põhimõtteks, et kui naine, siis kogu eluks. Ilus! Sellepärast tegingi tasakesi  selgitustööd, et vaid raha ja seksiga pere koos ei püsi, samuti ei tekki armastus iseenesest aja jooksul, peab ikka särinat ka olema. Nüüd on tüdruk siis õhtuti meil nõusid pesemas, sest Saihal on veel kriteeriumiks ka see, et naine ei tohi olla laisk Nüüd ta siis neiut testibki, mis on minu meelest jube. Egas ma seda talle ka ütlemata jätnud, kuid või ta kuulab. Neil omad põhimõtted ja arusaamad. Tänaseks on juba selgunud, et koos Saihaga meeldib Jeinile ka üks teine mees, aga see on juba kinni. Eile oli "noortel armunutel" köögis sel teemal päris pikk jutuajamine, mis lõppes neiu nutuga. Vähemat pole veel kumbki murtud süda, sest neiu palus järgimõtlemise-otsustamise aega.  Poiss omakorda lubas sel juhul, kui neiu teda rohkem armastab, kui teist, teha aasta pärast pulmad ja olla truu elu lõpuni. Tema puhul pole see ime, sest tean natuke lähemalt ta lõhutud lapsepõlvest ja suhetest emaga peale seda. Talle sooviks tõesti seda õnnelikku peret, millest ta lapsena ilma jäeti.
 Nii meil siis uus aasta lähenebki "ladina ameerika seebi vahus"

laupäev, 21. detsember 2013

  Kätte hakkab jõudma jõuluaeg, aga meie poistel vist on aastaajad sassis ja pusklevad nagu noored kitsed kevadel. Vähe sellest, et pusklevad.  "Jooksuaeg" on vist täies hoos, sest ka tekst on muutunud üpris üheülbaliseks. Võtavad üksteise kallal nagu jaksavad. saihal on koguni pruut turule tekkinud ja nüüd ta palkas pruudi veel meile õhtupoole kööki Chayle ka appi. Võtsimegi, sest Chram ja Cheu on siiamaale kodus. Chrami emaga juhtus miskit ja nad tulevad tagasi, kui muti taas terve on, ehk siis väidetavalt-loodetavalt uuel aastal.
 Aga pruudi sokutas poiss siia tagamõttega ikka, et näha, kas neiu ka töökas ja tubli on. See Saiha meil pruutide suhtes nagu orjapidaja - tüdruk ei pea ilus olema, aga peaasi, et töökas. Ma ikka olen aru pärinud, et kuhu armastus siis jääb, kuid seda siinsele rahvale selgeks teha, et kokku elatakse ikka armastuse pärast, on mõtetu. Koos elatakse, sest on vaja järelkasvu, kes su eest tulevikus hoolitseb, ja naist, kes aitaks majapidamist ja äri edendada, mitte mingi armastuse pärast. Noh, ja tore kui see ka ajapikku tuleb, kui ei tule, ega pole ka midagi katki.
 Täna peaks siis poisi pruudi ära nägema. Ise ta kangesti pabinas, et kas ikka meile ka meeldib. :)
 Seevasti Jecku ja Tyt on murtud südamed - mõlemi pruudil algas ka vist pereheitmisaeg, sest poisid saadeti kus seda ja teist. Nüüd siis mehikesed otsivadki uusi jahimaid ja pusklevad.
 Viimasel ajal algab hommik käesurumisega.
 Ikka, et vaadata, kes küige tugevam!
 Siiani on selleks osutunud meie tibatilluke Tyt.
 Ise on ta selle üle muidugi hirmus uhke.
  Tegelikult on meil juhtunud ka igasuguseid muid asju, aga kuna olen endale mingi viiruse hankinud, siis pea ei taha töötada nii nobedasti kui vaja. Nii, et kirjutan mõni muu päev kõigest.
 pealegi on baar rahvast täis tulnud ja siis on ka kirjatöö võimatu.

pühapäev, 15. detsember 2013

 On möödunud üüratu aeg sellest, kui viimati blogisin!
On juhtunud igasuguseid asju vahepeal, aga kõigel ei taha, ega viitsigi peatuda.
Kõige rõõmustavam on, et Reiks on suutnud kaine püsida tervelt kaheksa päeva. See on tema Cambodia rekord viimase aasta jooksul. Eile küll oleks äärepealt vääratanud, aga tuleb talle au anda - suutis ennast viimasel hetkel ohjeldada. Vaatame kuidas tänane päev möödub.
 Siis tuli meile külla, ja jäi päriseks kassipoeg. Selline pisike ja Cambodiale traditsiooniliselt ilma sabata.(kui kunagi fotoka koju võtan, saab ka pilti). Noh, kui juba tuli - olgu siis. Hakkasime teda Jutaks kutsuma, kuid kuna ta on hästi jutukas ja kogu aeg seletab omas keeles midagi, on ta hüüdnimeks nüüdseks kujunenud Kräun. Vahepeal jõudis Kräunakas juba ka ööpäeva kadunud olla (Järgib oma peremeest), aga eile ilmus taas välja ja röökis täiest kõrist rõõmust, et kodutee oli üles leidnud.
Aga ka sellest ei tahtnud ma kirjutada,  aga vahepalana ikka mainimist väärt.
Rand on vaikne, ilmselt seoses mingite pisirahutustega Tais ei julge valged siia reisida. Või on ühisraha oma töö teinud, ja rahval lihtsalt pole millegi eest reisida. Igatahes elu on vaikne.
 Tasapisi sätime üles  jõulukaunistusi ja Katale saabus ka piparkoogipakike sõbrannade poolt.  Jõuluküünal oli ka pakis, ja no oli ikka kohe jõulutunne käes ka kohe, kui lõhn majas. Pean end ikka ühel päeval kokku võtma ja ka kodus jõuluvidinad üles panema.
 Hapukapsasuppi keetsin mõned päevad tagasi. Ossa kus oli supil menu. Lauri lõi rekordi, sõi kohe kolm portsu, Reiks pressis sisse kaks, aga hästi suurt. Kata ka meestest maha ei jäänud. Kahjuks ei saanud Krisile-Petsile midagi säilitada, sest teisel päeval olid taas mehed varakult supi ümber, nagu mesilased kärje ümber - ja otsas oligi. Ilmselt pean jõulunädalal ka  ühe pajatäie keetma. Siis nagunii selline hapukapsa-piparkoogine aeg.
 Kaks hammast lasin ka korraga välja tõmmata. Eestis poleks sellist "sadismiklubi" ilmselt arstid ette võtnud, aga siin pole probleemi. Kahjuks on jäänud ühest hambast mingid tükid ikkagi  suhu ja praegu võtan hoogu, et minna kontrollima. Pagan küll, olgugi siin supertuimestus ja taskukohased hinnad - ei meeldi mulle see arstil käik mitte üks raas. Näis, mis doktorionu teeb kui tagasi lähen peale lõunat.
 Kuid tegelikult tahtsin hoopis rääkida sellest, kui palju on Cambodia arenenud selle pooleteise aasta jooksul edasi.  Kortermaju ja uusi suuri hotelle kerkib igal nädalal uusi juurde. Otresel käib selline ehitamine, et endisest vaiksest ja puhtast rannast, on järel riismed. Käisin seal hiljuti kilekottidega võidu suplemas vees. Müügimutid on ka enamus Otresele ümber asunud. (pluss meie rannale). Saartel on olukord vist isegi hullem, arvestades aasta tagust olukorda.
Koh Rong Samloem
Koh Rong

Koh Rongil pole endisest Monkey rannast midagi järel. Mõnus omaette olek on jäänud aasta taha. Nüüd tuleb seal hommikuti ärgata, mitte linnulaulu, vaid mootorsae vingumise saatel, sest kerkivad üha uued guesthoused. Ka Long Beachil on tekkimas juba asustus. Kahjuks on samasugune ehitusbuum hoo sisse saanud ka Samloemi Saracen Beachil. Tundub, et seal rahu ja vaikust nautida on praegu veel viimane aeg. Järgmisel aastal ilmselt vaba jalatäit sellel rannal pole. See on natuke kurb, sest alles poolteist aastat tagasi polnud rannal ühtki ehitust.
Samloem praegu
Samloem poolteist aastat tagasi

 Ja oh neid laevu ja laevukesi, mis nüüd mõlemi saare vahet vehivad käia. Kui vanasti :) sai Koh Rongile nn. liinilaevaga, kord päevas ja Sukeldujate laevaga varahommikul ka, siis nüüd vuhiseb mandri ja saare vahet lausa väike tiiburike, ja neli korda päevas supsib seda vahet nõeluda. Mis viga nüüd ühepäeva trippi teha. Kuigi ühe päevaga ei saa saarest mingit aimu. saar on lihtsalt nii suur. Ja ega teistele randadele ka ikka ei jõua, sest rannad on eraldatud korralkaljudega.
 Eile selgus veel, et veel on uus suur tiibur käiku lastud. Sellega saab koguni saarelt saarele ka liikuda. Selline liinikas siis. Meie endine väike kai, kus loksusid vaid kalapaadid, näeb juba tillukese sadamana välja.
 Momendil, kui kirjutan, loksub kai ääres koguni neli varianti laevu, millega saartele minna. Kaks tiiburit, Freedom bungalows  spetsiaalne alus ja "party boati väikevend, mis käigus ka juba kolm-neli päeva.
 Huvitav, kus pagana kohast nad loodavad endile kõik need reisijad leida?
 eile, kui suur kollane tiibur randus, oli ta puupüsti tegelikult reisijaid täis. Samas ainult Koh Rongi vahet silkav vüike tiibur oli inimtühi, ja täna teisele ringile ei läinudki, vaid seisab kai ääres. Ilmselgelt ei ole reisijaid.
 Ning kui sel ajal kui meie siia kolisime, sai Samloemile vaid  Roberti laevaga.


 










Siis nüüd juba teist hooaega kihutab seda vahet ka tunduvalt igavam "Party Boat"
 Ja just-just siis lisandus talle väikevenna ka. Ma pole veel kursis, milliseid tiire see väiksem pidulaev teeb, aga ilus näeb välja küll.
 Nii, et elu keeb merel. Huvitav, kaua läheb aega, et ka Koh ta Kiev muutub nii  lihtsalt ligipääsetavaks. Siiani saab sinna ikka veel kalapaatidega. Arvata on, et ega see laevaliini sisseseadmine muidugi enam kaua aega ei võta.
 Tegelikult on sellest natuke nagu kahju. Kaob ära see Cambodia ehedus ja kõik on muutumas turistikaks.

kolmapäev, 4. detsember 2013

 Mis siis vahepeal ka juhtunud on?
MITTE MIDAGI!!!!!!
Kõik on nii jube endine, et midagi pole kirjutada.
Mingil hetkel, nädal tagasi vajus staff nii laisaks, et pidasin igavesti kõva sõnavõtu maha. Vahtisid mind vihaselt, aga pärast, kui ka Reiks mind toetas (mida juhtub ju üliharva), siis hakati tööle. Aeg- ajalt vajavad "oinapealuud" raputamist, et krapsud olla. Chay  võtsin tööle tagasi. Lihtsalt tuli poiss ühel hommikul siia, ja küsis, et ega ma ei saaks talle natuke süüa anda. Rahad olla otsas ja tööle pole saanud veel kuskile. Mina lollakas oma haleda südamega käskisin kööki kobida, kõht täis süüa ja rahvast sisse viskama hakata.

 Nii ta meil tagasi oligi. Tegelikult poleks arvanudki, et ma tast nii puudust tundsin, aga nüüd on jälle kuidagi turgu lihtsam teha,  vajalikke asju ostmas käia ja kõik mis katki sai ka kohe esimeste päevadega uuesti parandatud. Tal lihtsalt on oskust selliste töödega tegelda. Olgu ta siis nii lohe aeg-ajalt kui tahes, aga igasugu asjaajamiste ja  tööde peale on ta meister.
 Pisike Tyt areneb ka  päris jõudsalt keelega edasi. Kui algul oli vaid ehmunud silmadega pisikest kasvu umbkeelne khmeeri poiss, siis nüüd saab juba naljgi teha teisega ja pisema jutuga saab ka hakkama. Klientidega oskab ka tasakesi juba asjatada.
 Rahvast liigub siiski vähevõitu. Kas hakkab Cambodia end ammandama, on liiga palju tekkinud baare ja kõikjale rahvas ei jõua, või kurat teab milles asi. Kuid võrreldes eelmise aastaga on vaikne, isegi liigagi vaikne. Aasta tagasi vehkisid poisid sel ajal juba tööd teha kahes vahetuses. Nüüd on tore kui see üks vahetus kella kaheni öösel baari lahti peab. Ja siis käib ka viimane tund juba ühe-kahe laua tiksumise arvelt.
 Invaliidist taat, kelle me tööle hea suhtlemise ja keeleoskuse pärast võtsime, ei ole õhtuti ka "terav pliiats". Sarnaselt Jeckule vajub ära. Jecku ikka veel liigub ka poolunes, kui röögatusega üles raputada, aga taat istub ja magab silmad pärani. Eks ole ka arusaadav see, et vanusevahe teistega mängib rolli.
  Nii, et igav elu meil siin. Mitte midagi uut. Täna olid leti ääres kahe aasta jooksul esimesed Leedu turistid :)
 Tulid küll vaid kolmeks päevaks rannapuhkusele, aga tore ikkagi. Abistasin teisi kuidas suutsin, et nad selle lühikese ajaga saaksid ka natuke aimu Sihanoukville ümbrusest ja saartest, kuna ühe saare külastus oli neil kindlalt plaani võetud..
 Päevitustoolid on ka lõpuks värvimise viimases järgus, ülehomsest on juba kõik ilusti kollased ja rannaliival.
 Nendega seoses tuli ilmseks ka üks kummaline asi, mis paneb ilmselt nii mind, kui Saihad ja ka Reiksi (kui on asjalik moment), natuke terasemalt jälgima uut staffi (kokk, grillmeister ja ka Sna). Nimelt sain esimese värvipotiga värvitud, neli tooli. Tõin teise poti järgmise nelja jaoks - ja oh ülla-ülla -  jätkus vaid kahe jaoks. Pagan!! Kumb kurat neist kandib tasahilju asju kõrvale - Sna või Cheu. Teisi nagu ei kahtlusta eriti. saihal pole värviga eriti miskit teha, Jecku mõistus ei küüni sinnamaale, et  kõrvale kantida miskit. Chay alles tuli koos värviga tööle.(Pagan, aga äkki tema! Ta ju ei teadnud, et eelmisest jagus neljale toolile!), ikkagi ei usu, sest eelmisel aastal ei kadunud midagi peale kebabimasina, ja selle kadumises ma kahtlustan hoopis Jajad, kes rahahätta sattus. tyt on liiga happy, et khmeeri poolelt valgete poolele oma puudega (kõnnib kehvasti tibake) sattus ja ilmselt ei riski sellise rumalusega.
 Igatahes on taaskord õhus vana hea venelaste isake-Stalini deviis:"Usalda, aga kontrolli!"

pühapäev, 24. november 2013

 Näehh! Härra ilmus välja! Alguses hiilis koju nagu varas telefoni akulaadija järgi ja sel ajal kui me ära Samloemil olime julges ka koju jääda. No ja tundub, et ülbust ka jagub veel tagantjärele, hoolimata sellest, et meid hulluks suutis ajada.
 Esimese asjana hakkas kohe nõudma raha. Temal vaja viisat nüüd pikendada ja rendimoto maksta, ja üleüldse pakub Saiha sõber soodsalt motot müüa - see vaja ära osta. No ei ole probleemi, vastasin. Sa ju mitu päeva agarasti tööd teinud, raha peaks olema. See tähendab, et minust jäävad tal kõik need  tehingud praegu tegemata.
 Teisena oskas oma äraoleku kohta vaid öelda traditsioonilise "Palun vabandust" :)
 Aga tegelikult tahtsin kirjutada taaskord erinevatest turistidest.
 No ikka kohe, kui hooaeg hakkab tuure koguma, hakkab ka igatsugu rahvast käima. Mõni tuleb kohale ja joob end mõne tunniga nii pildituks, et aeleb keset teed tolmus, seelikusabad üle pea ja motomehed ringis ümber kino kaemas. Abikaasast-elukaaslasest ka abistajat pole, sest viimane pikutab mõned meetrid eemal kärbsed ümber suu sumisemas. Ja siis hiljem, kui ollakse asjadest ilma, või mis kõik iganes on juhtunud - süüdistatakse kogu maailma seda taipamata, et ise andsid põhjust. Mõne turistihakatise kohta kehtib ideaalselt ütlus, et mida pisem konn - seda kõvemini krooksub. Lendab kohale, ning kukub napsutama, selle asemel, et endale selgeks teha, mida ta Cambodiast ootab, mida näha tahab. Kraakleb ja kisab üle ranna. Viskab nalja, mille üle vaid ise naerab. Esitab nõudmisi nagu muuvistaar. Sellistel on arvamine, et meie siin koha peal oleme "Estraveli" esindajad, kes peavad nendega  tegelema ja nende reisiplaanid-tuurid paika panema, vastasel korral nõuavad reisiraha tagasi :)
 Kolmandad turistid on iseseisvad, tulevad, teretavad, teevad mõne napsu ja astuvad veel mõnel vabal momendil baarist läbi, et üht-teist, mis arusaamatu, üle küsida, või räägivad lihtsalt oma muljeid.
 Neljas osa on kenasti kodutöö ära teinud, on lahedad suhtlejad, kes tihti ka baaris aega viidavad. Teinekord on nendega ka maru väljas käia, või endale vaba päev teha. Mõni aeg tagasi olid meil sellised kahe perega siin, kellega sai ringi kolistatud. Praegu on sama seis - taaskord on kaks paari, kellega on tore koos midagi teha. Nendega me siis just eile Samloemilt saabusime.
 Reis oli sündmusterohke iseenesest.
Kuna "härra" polnud selleks ajaks veel elumärki andnud, polnud ka erilist tuju minna, kuid kuna külalistel hakkas aega nappima, siis ei saanud ka enam saarele sõitu edasi lükata. Tegime kataga stafile lihtsalt vaba päeva ja läksime. Õnneks ilmutas end keset ööd ka üks ärajoonud hääl telefonitsi.
 Hommikul tuk-tukis saime siis motojooksust osa. Õnneks õnneliku lõpuga.
 Läksime sadamasse kahe tukiga. Teised kimasid ees neljakesi minema, meie Kataga korjasime peale ka ühe võõra saarelesõitja ja kimasime järgi. Tuk on üldiselt selline kergelt poolkinnine transpordivahend, selle pärast olin ka üsna julgelt pannud seljakoti  enda jala ja tuki seina vahele. Lollpea olin!!! istusin tänava pool ju ja koti üks sangadest oli ka tibake ripakil. Noh ja ühel hetkel  oli madin käes. Äkitselt ilmus minu kõrvale üks käsi, kes üritas kotist kinni krahmata. Ma arvasin esimese hooga, et keegi tuttavatest motopoistest teeb nalja. Surusin lihtsalt jala tugevamini vastu kotti, kuid meie vastus istuv mees, kes oli näoga varaste  poole, jagas asja laksust ära ja lükkas moto tagaistmel istuva kuti käe tukist, ning kotist hooga eemale. Välkkiirelt lisas moto gaasi ja nägusid hoolikalt  varjates kimas moto edasi. Koht motojooksuks oli muidugi valitud ideaalne. Täpselt enne pikka tõusu Victory Hillile, kus tuk-tukil tavaliselt üles sõites "hinge kinni" tõmbab.
 Meid päästis suuresti see võõra kiirreageerimine ja ka see, et kott oli nii raske, et selle välja tõstmiseks poleks kleenukese khmeerisuli ühest käest piisanud. Kahju oleks koti kaotuse korral olnud aga maksimaalne. Pass, kassarahad, fotokas, telefonid jne.
 Krt! käed-jalad hakkasid värisema alles tagantjärele, kui juba laevas istusime. Nüüd olen siis taas ühe kogemuse võrra targem!
 Samloem võttis meid vastu aga väga musta ja kilekotise mereveega. Ujuda oli praktiliselt võimatu. Tunne oli selline, et keegi on mandrilt  vähemalt mõnikümmend prügikonteinerit saare poole teele pärituulega saatnud. Et saastast pääseda, kõndisime pool tundi saare vastasranda Lazy beachile.
Imeilus! Puhas ja rahulik! Kui keegi kunagi tahaks mulle muljet avaldada, siis see on see koht, mida alati olen nõus külastama.
 kahju, et idüll lõppes hoobilt tagasi Sihanoukvillesse ja baari jõudes! Nagu jala leti taha tõstsin, kõlas röögatus - kuule ma tahan näha ....... ja siis veel sinna minna ja.......  UHHHHHHHHHHHHH! Aja asi korda! Saatsin p... kohe lausa otsesõnu! Jaksatakse lällata - jaksavad ka omale muu tegevuse leida!

neljapäev, 21. november 2013

 Reiks on kolmandat ööpäeva kadunud!!!!
telefonile vastas kaks korda ja nüüd on ilmselt telefoni aku tühi, või on keegi tal selle pihta pannud.
Väidetavalt ei ole keegi siinolevatest eestlastest teda näinud, ega kohanud!
Ausalt öeldes ei tea ma, kas nutta või naerda. Igaks juhuks andsin isale sellest teada, et ma ei tea, kus nende poeg momendil viibib, kuid tunne on selline, et kui järgmiseks esmaspäevaks (siis on nädal möödas) pole elumärki andnud, tuleb meil katiga pöörduda ilmselt kohalikku politseisse, ning ka kohalike elanike FB lehel otsimiskuulutus panna.
Ma isegi ei kujuta ette, kus siis härra seekord aega viidab. Ega eriti palju variante polegi. Esimene variant on loomulikult neiu Awy Victory Hillilt. Sinna kibeleb Katrin kangesti vaatama minna. teine variant on kuskil guesthouses üksi end nii segi juua, et ei tea maast, ega ilmast. kolmas variant on juua koos mingite suvaliste tüüpidega kuskil ja magada ka suvalise põõsa all. Reiksi taset teades pole see mingi ime.
 Ja seekordne joomatuur sai alguse väga proosaliselt taaskord.
 Meie kõrval kahel pool on ööklubid, mis alustavad ülikõva tümpsuga umbes kella 11-ne paiku õhtul. Nende vahele, (siis meile ja cocosse) kogunevad sel ajal need inimesed istuma, kes seda melu soovivad kaugemalt kiibitseda ja samas ka juttu ajada. Minu mees on aga kindlal arusaamal, et ka meie baar peab muutuma nüüd ööklubiks. Võite siis vaid ette kujutada, kui ka siin hakkab kõva tümps kõlama. Kolm järjestikust baari püüavad sel juhul üksteisest üle ulatuda. Siiani on nende praeguste kahe vahel olnud küll kena võrdlus, et "Dolphini" vastu "Serendip" ikka ei küüni kuidagi. Rahvast on - aga mitte nii tublilt, ning mõnel õhtul on baaris vaid staf kohustuslikku tantsu tegemas.
 Minul asjasse usku eriti pole ja ega ma ei jõuagi 24/7 siin tööl olla, nagu ööklubi eeldaks. Reiks on tänu oma puhkuslikule eluviisile kahjuks nigel korra hoidja ja oma vara järele vaataja. Selllepärast tegin ka ettepaneku, et mina vean baari hommikust kuni ööklubitamiseni, kasum tuleb selle aja eest mulle ja öökasum läheb Reiksile. Kulud+maksud pooleks, ning mõlemil vahetusel oma alko ja eraldi staf.
 Härrale see miskipärast ei meeldi, ja püüab igati nüüd mul ajusid komposteerida. Kuid, tegin nüüdseks kindla otsuse, et kui selline variant vastuvõetav ei ole, siis edaspidi toimetab mees Cambodiamaal omaette. Mina pöördun tagasi koheselt, kui hakkab klubitamine.
sest päris tõsiselt ei suuda ma vedada ööpäev ringselt baari. Pealegi, näitas eelmine hooaeg, et noormehed, kes kangesti punti tahavad tulla (Eesti väikelinna musamehed), viitsid siin puhkusel olles väga tihedalt aega "sisalikega", ning isegi sõimasid mind üle leti, kui palusin, neil mitte nilbeks muutuda. Arvata on, et ööklubi tuleb pordellimaiguline.
 eelmise pühapäeva õhtuks, kui "boss" oli end rummi abil taaskord käima tõmmanud, käis ta kõrvalklubides sõimamas, et need julgevad kella kaheteistkümne ajal öösel muusikat mängida. loomulikult saadeti ta pikalt p...se.
 käisin järgmisel hommikul "Dolphini" omade ees vabandamas ja asja silumas. Õnneks on seal küllaltki mõistev khmeerist omanik, kes asjast aru saab. Ometigi oli meil täna hommikuks rannas olev valgustus täiega maha ja puruks tõmmatud. Ilmselt siiski nüüd kellegi kättemaks õiendamaskäimise eest, või tõesti paremal juhul mõni eriti loll ja purjus turist. See oleks parem variant tegelikult. sest siis tuleb parandada vaid 1 kord. Aga kui klubide vaheliseks sõjaks nüüd läheb, siis pole mul enam miskit teha. Karta on, et  kui kivi on veerema lükatud, enam ei saa peatada. Olen siis nüüdseks jäänud igati veel  äraootavale seisukohale!

laupäev, 16. november 2013

 Täna algavad kolm päeva kestvad pidustused, ehk siis nn. veefestival Bon Om Tuk. Aga kuna minu arvuti on paranduses ja olen sunnitud kasutama Kata raali, siis pildid katsun hiljem juurde lisada, kui oma vokk on hinge sisse saanud (kui saab, sest meresool rikub siin kõik mis võimalik). BOT toimub taaskord üle kahe aasta, sest vahepeal olid kaks leina aastat.
BOT on khmeeride uusaastapidustuste järgi tähtsuselt teine mitteusuline püha ja tähistab Tonle Sapi jõe voolu ümberpöördumist, ning vihmahooaja lõppu. Sel puhul koguneb rahvast rohkesti pealinna, kuid ka teised veekogudega õnnistatud linnad ja asulad pidutsevad. Nii on meilgi juba mitu päeva tegeletud hiiglasliku kontserdilava püstitamisega ranna äärde.
 Ok, kontsert kontserdiks. Korraldatakse ka muid üritusi ja põhiteemaks on ülipikkadel kanuudel võidukihutamine Mekongi jõel. Pidu on suurejooneline, kauplustel on allahindlused, riigiasutused on kinni jne.
 1010 a. juhtus veefestivali viimasel päeval kohutav õnnetus, milles hukkus ligikaudu 350 inimest. Õnnetus juhtus Diamond Islandi põhjasillal. Kuna Diamond Islandil asuvad Phnom Penhi paljud meelelahutuskohad ja palju firmapoode, kes olid teinud festivali viimase päeva puhul kaupadele allahindluse, siis kiirustasid paljud inimesed (enamus naisterahvad) soodsalt firmakaupu soetama. Sillal tekkis tropp, keegi külvas ka paanikat, sest ei pääsetud edasi, ega tagasi, ja asi lõppes sellise jubeda kaosega, et tallai üksteist surnuks, lämbuti palavuse ja teiste kehade all, uputi sillalt alla hüpates jne, jne.
 Kaks kolmandikku hukkunuist olidki naised-lapsed. Ning sillale maha jäänud jalanõusid hinnates andis erikomisjon teada, et hukkunute näol oli tegu riigi jõukama elanikkonnaga. Juhtunu oli igatahes kohutav ja selle pärast jäeti järgmisel aastal festival ära, et mälestada hukkunuid.
 Aastal 2012 oli BOT uuesti plaanis suurejooneliselt korraldada ja eelnevalt oli tehtud ka kõik endast olenev, et seekord midagi ei juhtuks, kuid..... siis otsustas vana kunn Norodom söögipulgad nurka visata. ja seda just suurte usupühade viimasel päeval, kuu enne veefestivali. Kuna kunn oli rahva seal äss, siis keelati mõneks nädalaks igasugune muusikaline jauramine lõbusate nootidega ära ja leinaaeg venis kuni selle aasta veebruarini, kui ma nüüd ei eksi. Ah, võib olla ka märtsini. Igas tahes seisis Norodom rahvale vaatamiseks päris kaua põletamata.
 Nüüd aga anti täna taaskord Bon Om Tukile täiskäik! Kas see ka meie rannaelu mõjutab - saab hiljem selgeks, kontserti peaks ikka vaatama õhtul minema. Pidid kohalikud kuulsused ka lavale tulema. :)

neljapäev, 14. november 2013

 Kui midagi väga tahta, siis seda ka saab!
Ma olen kuskil eespool  juba meie invaliididest küll juttu teinud, aga eks aja kuludes tuleb jälle ka see teema taas üles võtta uuesti.
 Neid kätetuid  jalutuid on lihtsalt kogu Cambodia täis. Ajapikku on aga selgunud, et sugugi mitte kõik neist pole miinide või pommitamise ohvrid. On ka neid, kes on mõne muu õnnetuse üle elanud ja on ka kurvema saatusega noori. Neid, kes sünnivad vaesesse perre, kes teab mitmenda lapsena,  jaei paista silma eriliste annete ning nutikuse poolest. Nendega käib perel lihtsalt. Kui on tüdruk, siis viib tee linna, kas kuhugi koristajaks- kokkajaks, või , mis veel lihtsam taxigirliks. Viimane amet eeldab siiski ka natuke taipu, ning kenadust. Kuigi meil on nende seas ka "koleelukaid". Poistega on karmim värk - käsi maha ja kerjama!
 Jube! Kuid reaalsus!
 Samas on mehi, kes hoolimata oma invaliidistumisest üritavad tööle saada. Aasta tagasi Tonle Sapil käies nägime seal ühekäelist paadimeest, kes mängeldes sai hakkama suure paadi juhtimisega. Ja nüüd on meil endal tööl Veasna - neljakümnendates härrasmees ühe käega.
 Tuli end  lihtsalt ühel päeval tööle paluma ja kõik. Lubasime algul mõelda, sest egas invaliidi tööle võtmine on  siin maal natuke riskibisnes. Teised invaliidid hakkavad äkki mölisema, või valged turistid peavad teda üheks järjekordseks rahamangujaks jne.  Mõtlesime paar päeva ja otsustasime proovida. Nüüd on juba viis päeva Visnal tööle hakkamisest möödas ja asi sujub. Esimene eufooria on tal muidugi üle läinud. Ka tema puhul pole olnud erandiks see, et iga  luud pühib algul hästi, pärast kulub. Esimesed kaks päeva vehkis ta rahvast sisse visata nagu hull, nüüd juba  mökutab teinekord ja venib toolilt püsti, kui kliendid tulevad.
 Aga töötab. Kirjutab arveid vasaku  käega, viib asjad lauda, pühib ja koristab. Pole probleemi ja teised "paraolümpikud" on ka vait. Algul vaatasid naljakalt, et miks üks loll ei kerja vaid teeb tööd, kuid nüüd on üle läinud ka jõllitamine.  Pealegi, olles elanud mingi aja euroopas, valdab ta perfektset inglise keelt, õpetab teistele mu umbkeelsetele seda samuti, ning mulle mööda minnes tibake khmeeri keelt.
 Chay töö stoppisime ka. Ei saanud ikka asja tast. Mitte kuidagi ei suutnud viimasel ajal enam ennast töölilt püsti ajada ja telefoni kõrva äärest eemaldada. Pealegi panin ta ka tööle nagu teised - terve päeva, mitte ainult hommikul. oli nõus, aga küsis, kas võib oma uneaja arvelt linnas iga päev käia. Ok lubasin, kuid lõppkokkuvõttes istus ta tunde ööturul, samas kui teised magavad päeval vaid tunnikese-kaks. paar korda hoiatasin, ja kuna ei jõudnud kohale, siis -head aega! Kahju on natuke, aga mis teha.
 Vaikne on ka kuidagi novembri kohta, ja sajab! Sellepärast vist, et tegelikult üsna lähedalt möödus ju meist taifuun Hayan. Õnneks pööras ta küll Vetnamini jõudes üles põhja ja jättis meid lõunas rahule. Kuid uudistest pilte vaadates on õudne tunne küll. Täna kirjutas ka tuttav poiss kriisikoldest, et on elus ja terve, kuid elektrita ja kiviaega tagasi paisatud. Oli hea uudis1

reede, 8. november 2013

 Kuidagi on niimoodi juhtunud, et poisid, kelle olen suure riiuga koju saatnud ja pärast järgi mõeldes tagasi palunud (kohalikud valged, tõuske nüüd tagajalgadele, sest nii ju ei tehta  k u n  a g i), on saanud kõige kauem paigalpüsivaks kaadriks.
 Kunagi ammu läks niimoodi koju Saiha,
kelleta nüüd baari ette ei kujutagi, vahepeal oli pikalt ära ka "lambaants" Jecku, kelle Saiha palus mul tagasi võtta. "Terav pliiats" ta küll pole, aga ajab asja ära.


Chay oli ka mingil hetkel nädal aega teises kohas tööl, aga siis palusin ka tema millegipärast tagasi. Temaga on vaid selline mure, et ei tohi ta tüdruksõpra baari ligidale lasta, siis ununeb töötegemine küll ära.
 Ja nüüd siis pisike Tyt. Tuut tähendabki khmeeri keeles väike muide :)
Kippus teine kangesti kaua magama lõuna ajal  ja selle pärast ma ta koju magama saatsingi.
 Aga siis tuli baari üks siin talvituv eestlanna oma lastega . Tal tüdruk kõnnib natuke kehvasti. Tytil on aga sama viga, kaasasündinud trauma. ning mina lollike oma hella südamega hakkasingi mõtlema, et küll sellel eesti emal oleks hea meel kui laps saaks hiljem hea töö peale jne. Siinsetes oludes on hea töö mõiste eesti omast suuresti erinev, aga kujutasingi ette, kui rõõmus võis poiss olla, et sai khmeeri baarist üle valgete baari tulla. Siin on võimalus ka inglise keel suhu saada ja edasi juba areneda. Ning nüüd järsku lasin ma ta lahti. Ja siis kujutasin ka ta ema ette, kui poiss läheb koju ja ütleb, et ta on töötu. Mõlemad on kurvad, ning nõutud, sest hooaeg algamas ja tööd leida pole enam kerge. Seda enam, kui oskusi ka napib. Noh, ja nüüd on meil Tyt tagasi hoolimata sellest et Reiks oli mu peale maruvihane. Ega ma talle hakanudki seletama, mis mõtted mul olid ja mida tundsin. Ega ta poleks aru saanud ilmselt. Pealegi on ta nagunii igaks õhtuks end taas mõttetuks trimbanud.
 Muidu on meil kõik ikka endistviisi. hooaeg ei taha ainult kuidagi hoogu sisse saada, rahvast on vähevõitu. Ei tea kas eurooplased on oma euroga juba täiesti küpuli ja reisimiseks raha ei jätku, või milles asi.

esmaspäev, 4. november 2013

 Vahepeal on olnud kiired päevad ja pole mahti olnud kirjutadagi.
Esimesed kaks lahedat perekonda on nüüdseks tagasilennul Eesti.
Täitsa naljakas, et aeg niiii kiiresti lendas! Alles nad tulid, reiks käis lausa  Sihanoukville lennujaamas vastus, et kõik sujuks, kuna tulijad olid siiski võõrad, kes olid ühise tuttava poolt meie tiiva alla antud.
  Kaks peret lastega vanuses 2-17a. Ja peab ütlema, et lapsed olid tublid! Ei suuremaid virisemisi ega jonnituure meie kuuldes vähemalt, välja arvatud väikemees, kelle me sujuvalt "vileks" ümber ristisime. No aga tema puhul on sireenide undamine veel arusaadav.
Koos sai käidud  Koh Rongil Mikku vaatamas Palm Beachil ja niisama ringi tuuritatud lähiümbruses.
Koh Rongi Palm Beach oli ka meie jaoks huvitav, sest senini olime saarel vaid ühes rannas peatunud. Seal on aga nüüdseks nii tihe asustus, et rahu ja vaikust pole enam kuskil. Ka rand seetõttu räpane juba. Palm Beach see eest omaette ja vaikne nagu unistus. Vahest ainsateks puudusteks on kivid meres ja kollane liiv valge asemel.
Selle kompenseerisid juba eelpool mainitud puhtus ja vaikus. merekarpe ma küll ise ei leidnud tuhatoosideks, kuid ega ma eriti otsinud ka. pealegi oli Mikk selle eest hoolt kandnud ja kogunud teidi kohe kilekoti täie. Minek saarele oli seekord aga õudusunenägu. esiteks oli paadike läinud saarelt tulles katki ja hilines tulekuga kaks tundi,  nii, et kella 2 asemel päeval oli start kell neli. selleks ajaks oli tõusnud selline tuul, et olime paadis nagu "Amerika Mägedel"- ikka üles-alla-vasakule paremale. Müraki ümbritäis vett näkku ja taas üles-alla. Kõhu ja küljelihased said igal juhul kõva trenni kaasa kõigutamisest. vahepeal oli ikka päris jube. Otsisin silmadega juba päästevestigi, kuid ei näinud. Eriti pabinat välja ka näidata ei julgenud - ikkagi külalised peal ja  lapsed ka veel. Õhtuhämaras saime siiski randutud ja hoolimata sellest et olime üsna läbiklopitud suutsime baariski napsu ja nalja teha. Tagantjärgi ju hea itsitada!
 Kuna rand on teistest saarte osadest kaugemal, ja suhtlust eriti ei ole - pole ka vabakaubandust. Seepärast viisime Mikule ka väikse külakosti. Polnud küll eestipärane suitsuvorts-kilukarp, kuid poisi suu venis kinki saades ikkagi kõrvuni, nagu jõuluvana nähes. Pani kohe baarigi varakult kinni, et maiustada :).
 Meie tegime järgmisel päeval taas ühe hullumeelse  retke saarel - kõmpisime poolteist tundi läbi saare Long Beachile ja joa juurde. ning seda pikki suurt teed, lauspäikese all. Tuulekest oli null, sest kahel pool teed on dzungel. tee ise on ehitatud ärimeeste poolt, kes kavatsesid selle abil saare neli küla ühendada motoliikluse abil. tee on aus, kahe suunaline ja puha, kuid kahjuks sai raha otsa enne selle valmimist.
Otse teise saare otsa kõndimiseks aga sobib, sest pole ikkagi vaja läbi võsa tuuseldada. Pealegi on vihmad alles lõppemas ja selle pärast ka igasuguseid usse ja putukaid võsas rohkem ees ootamas.
 Long Beach on endiselt veel ilus! Asustus vaid kahel pool otstes ja keskel 5 km tühja liiva ja sinist vett.
Trampisime peale palavust otsejoonesrannale ja kuigi algul arvasime, et esimese vettekastmise teeme kose all, siis merd nähes sai kiirelt ümber otsustatud. Kuidas sa ikka ütled rahvale, et ei, lähme mingi nire alla end kastma, kui helehelesinine vesi on nina all. tegelikult oli ujumine õige otsus, sest külasse jõudes selgus, et lastega kose juurde päsemine on omaette kunst. seepärast võtsid emad vastu mõistliku otsuse ning läksid tagasi mere äärde.
 Ülejäänud meeskond sumpas kõhust saati vees, läbi kahtlase puhtusega jõe kose alla. Külalapsed olid omatehtud paadiga giidideks kaasas. Nende jaoks olid ju valged ikkagi sissetulekuallikas. Kosk ise oli nadivõitu ja vee alla pääsemine päris vaevanõudev, sest ronida tuli üle libedate kaljunukkide. Aga ära sai käidud. Linnuke taas kirjas.
 Palm Beachi  vastus meres vahest kilomeetri kauguses rannikust on Song Sa saar. Saar iseenesest pole miskit - pisike kaljuküngas, aga ometi ei pääse sinna iga lhtsurelik.
  Aussist  ärimehed ostsid selle kunagi kopikate eest,  ehitasid saarele villad ja luxbungalowd, ning asi läks käima. Väidetavalt (KohRongi külastanud Song Sa külaliste jutt) maksab öö villas kuni 4000 dollarit. Staffi on aastaringselt 200 inimest. Elekter on ööpäev läbi, mitte mõni tund õhtul. igal elamisel on oma teenindav personal. Kokad on tööle palgatud tärnirestodest. saarel on ka oma paiksed arstid. iga elamise juurde kuulub ka bassein, sest rand praktiliselt puudub
  Meie rahakoti jaoks üüratu kallis koht, kus teha nagu ei tundu midagi. Kuid rahvast oli peal liikumas näha. Kuuldavasti on saar populaarne eriti venelaste seas. Kuid ka teised rikkurid ei ütle seal suvitamisest ära.
 Saarele saab vastupidiselt teiste saarte "kalapaatidele" kiirkaatriga, või kui paadisõit tundub odav - on võimalik ka helikopteriga maanduda.
 Selle kiirkaatriga teevadki julgemad külastajad "ekstreemväljasõite# vastas olevale Koh Rongile ja mujale ümbruskonnas.

Üldiselt oli saaretuur taas tore puhkus ka meie jaoks. Sest päevad on olnud üsna asjalikud. Praegu, kui kirjutan on üsna imelik, et terve kädistav seltskond eestlasi pole juba hommikusöögile ilmunud. Näe nii harjud ära ja võtad paari nädalaga omaks, et kui ära minnakse, siis on lausa tühjus hingeski mõnda aega.
 Eks meil on siin teisigi kaasmaalasi tasapisi liikvel, kes tulnud kauemaks, kes ka juba lahkunud. Reiksil käis üllatuskülalisena koguni klassivend siin. See oli täitsa lahe üllatus, sest Lauri helistas meile Koh Rongile, et kus me oleme, ta tõi Reiksile pealinnast  kingituse. Kui siis oma peredega  "Gabbagegardenis" trehvasime "kngitusega", oli juhheitamist mõlemil mehel. Koos käisid saarelgi, kuid seekord Samloemil. Mina kaasa ei kippunud, sest sõbra proua ei vaevunud siinelavate naistega suhtlema.K ui ikka tervitusele ei vastata, pole huvitav ka suhelda. Proovisime ühe teise eestlannaga ikka olla viisakad, kuid  tulemusteta. Vastu teretamist proua suust ei kuulnud ühelgi korral. ja ega me sellega midagi kaotanudki. Pole meie probleem.
 Selline siis nüüd olnud meie viimased paar nädalat! Vaatame mis paar järgnevat toovad, sest praegu on vaikus taaskord, enne kui saabuvad järgmised pered.

kolmapäev, 16. oktoober 2013

 Kui mitu sammu on armastusest vihkamiseni??
Üsna mitu vist! Eks see oleneb inimese hingelisest valuvävist ka. Mõni kannatab alandusi vähem, mõni rohkem, mõni andestab kõik, mõni ei suuda andeks anda ka väiksematki eksimust. Müni usub lubadusi igavesti ja loodab, et kunagi need ka täidetakse, mõni lõpetab uskumise esimese pettumuse korral.
 Mina kuulun kahjuks nende tobude hulka, kellel lootus sureb viimasena. Isegi siis, kui igapäevase elu juurde kuulub valetamine, varjamine ja alandamine.
 Kunagi väga ammu, kui sai Eestist lahkutud tuli esimene lubadus. Kui saabume Cambodiasse, tuleb hakata baari korda tegema ja siis ei jätku joomiseks enam aega, ja ega pole tahtmistki. eestis on lihtsalt nii palju muresid, et ajab jooma. - esimese asjana kohe maandumise õhtul joodi end pildituks. Ja joomiseks on aega ja isu jätkunud ikka siiamaale. Pisemgi pahandus, või probleem tuleb ikka lahendada käpuli olles.Mis sest, et pärast on süümekad ja kassiahastus, ning tulevad lubadused. Ikka uued ja uued - ja mina usun ja loodan.
 Mingil hetkel enam ei uskunud - mõistus hakkas vastu, ning see ajas vihale. See oli periood,  kui me ainult sõimlesime vastastikku. Ei aidanud! Siis tuli periood, kui ainult nutsin ja palusin, et palun ära joo, palun ööbi kodus jne. Ei huvitanud - kõik jätkus. Siis selgus, et kuna olen halb ja keelan elamast lõbusat elu, leiti endale kohe raha eest "lõbus tüdruk". Vahele jäädes olid jälle lubadused-lubadused! Ei muutunud midagi. Kaks nädalat kasinalt kainust, ning elu läks veel hullemaks. Siis juba võrreldi, kes on hea ja kes halb. Kahjuks langeb kaalukauss siiani ikka minu kahjuks, see tähendab, et kõik, mis mina teen või ütlen on halb ja vale. Ma olen närviline, väsinud alailma, paks, söön mitu korda päevas, julgen vahete vahel olla lõbus (siis tuleb see seisund imekiirelt  mõne märkusega likvideerida),, ei oska klientidega sõbralik olla, ei tee kohe iga eestlasest turistile välja, ei teeninda kohalikke litse, ei pane raha õiget pidi kassasse, peidan raha, et saaks kuu alguses arveid maksta, selle asemel, et raha mujale paigutada. Julgen kogu selle sita sees suitsetada kolm pakki sigarette päevas, kirjutan avalikult bloggis,mis toimub, ütlen vastu, kui minu aadressil on lennanud järjekordne varjatud solvang jne,jne. See tubli töötlemine viis lõpuks selleni, et leides  kodust kalapilguga röötsakil olevuse,  viskasin teda tema enda poolt peidetud pudelitega.  Sest olles ise käpakil, vannuti mulle, et pole tilkagi võtnud, see on vaid minu arvamus, et mees on täis.. Need löömingud, kus me teineteist armutult loopisime ja peksime, said selle perioodi lahutamatuteks osadeks, kuni, lõpuks olin purukspekstud käe ja peapõrutusega sunnitud kodust lahkuma. Ma tean, et on inimesi, kes ei usu seda ja vannunad, et ma valetan. Ega ei saagi neid süüdistada mitteuskumises. Me kõik teame inimest, kes on lõbus ja leebelt naeratav, kunagi ei ütle halvasti,ega löö kedagi. Nii ta on!
 Eilse seisuga jõudsime perioodi, kus mulle tehti selgeks, et kuna peidan raha, siis tuleb mul vaadata esimesele lennule tagasipilet ja kaduda, sellelt maalt.
Vahest olekski see õige!?
 Ega mul polegi siin midagi, mis mind tegelikkuses nii väga kinni hoiaks. Samas ei tõmba mind ka Eestisse mitte miski, kui välja arvata noorem tütar ja loomad. Kodu pole mul ei seal, ega siin. Mõnikord, kui on eriti valus selle pärast, et kunagi nii tore ja hooliv inimene on muutunud millekski, millel või kellel pole nime, tahaks osta hunniku unerohtu ja jääda magama, et mitte enam rohkem pingutada.
 Näete, kui lolli jutuga kirjutis sai seekord! Küllap on tärkaval tüiskuul. Nii, et kõik, kel võimalus sättige end Fullmoonpartyle, elu on ju pikk pidu ja puhkus, mis sest, et vahel valus puhkus :)
 Ja nii ma taas siis istun ja mõtisklen, et kas on sellel kõigel olnud mõtet. On kõik see poolteist aastat olnud seda väärt, et andestada, loota, proovida veelkord ja veelkord, kui sulle öeldakse näkku, et kõik - ole homme läinud  ükskõik kuhu, peaasi, et oled kadunud.

teisipäev, 15. oktoober 2013

 Meil oli eile kontserdipäev!
Tegelikult algas asi juba varem ja lihtsalt lõppes kontserdiga, kuna esimesed eesti "pääsukesed" lendavad juba tagasi koju.
 Mõni aeg tagasi jõudis siia üks eesti noorpaar, kes jääb talvituma. Neile pidi kohe-kohe järele jõudma ka noormehe vend koos sõpradega. Ja, et kui kohalik eestlaskond vastu pole, siis võib vennas siin mõne lauluga meile esineda, kuna ta kenasti viisi peab ja kitarri mängib. Mis seal ikka, muidugi võib!
 Jutu käigus selgus, et vennas on Eestis ikka päris kõva tegija, mitte mingi künkal kannet plõksiv Vanemuine" :).
Ühesõnaga laulis ja mängis meil eile õhtul Karl-Erik, koos sõbra Egertiga. Perekonnanimed võib igaüks juurde mõelda vastavalt oma soovile, või teadmisele.
 Mina olin igatahes nii loll, et  polnud poisist kuulnudki.  Eks muidugi juba tükike kodumaalt eemal ka oldud ja kuna siin on eestikeelsete telesaadetega kitsas käes, siis on see ka kohati aru saadav. Nii ma oma teadmisi Youtube kaudu täiendasingi.
 Esinemine oli igatahes lahe! Mulle meeldis!
  Poisid tegid algul väikse proovilaulu meil "Amigos" kahekesi leti taga,  kohalike neidude suureks meelehärmiks. Sest poisid lihtsalt jalutasid korraks alla randa istuma, ja siis võtsid ühtlasi ka arvutist laulu lahti. Plikad aga olid klõpsti valgeid noormehi nähes ka baarileti ääres. Sädistasid nagu varblased poriloigus, kuid asjatult.
 Pidid suled ripakil üsna pea minema löntsima, sest kuidagi ei võetud vedu :).
 See eest "Beach Roadil"  ja eriti hiljem "Ledis" lasid vene neiud sellise tantsupeo valla, et hoia alt.
 Eestlased, nagu tavaliselt plaksutasid kombekalt ja õõtsutasid end vaid muusika taktis. Mis teha, oleme sellised pikaldlased, algul ei saa vedama, pärast pidama. tegelikult ikka saime pidama. Läksime Reiksi ja Kataga koju telekat veel vaatama. Kuigi korraks oli mul tunne, et teeks pidu edasi. Jumal tänatud, et ei teinud, mul oli koju jõudes juba poole tunni möödudes peale siidri (meil nüüd siider müügis) manustamist  selline peavalu, et karju appi. Ja nii vaat, et hommikuni välja. Mitte mingi pohmellivalu, vaid sõna otseses mõttes ülimigreen. Arvata on, et siider ei ole siin maal enam mu lemmikjookide nimekirjas kahjuks.
  Aga stafi üle saime naerda tublisti  tänu laulupoisile. Rääkisin neile ükspäev , et näete, see keskmine poiss, kes leti ääres istub ja praadi ootab, on eestis sama kõva tegija praegu, kui meil siin Preap. Pärast tükk aega jälgimist-järgimõtlemist  hakkas Saiha mind usutlema, et kas ikka on? On-on  kinnitasin ja näitasin neile videot. Suur oli meie jõnglaste imestus, et staarid on samasugused inimesed :) nagu teisedki. Soovad sama toitu, joovad sama jooki, räägivad, naeravad ja möllavad sama moodi. Polegi vaja kullatud lusikaid, ega portselantaldrikuid. Ja riides on ka sama lihtsalt kui lihtsurelikud. No ma sain ikka lõuatäie  naerda.
 Stafist niipalju, et täna peaks tagasi oma "koolirännakutelt" saabuma ka Jien ja Jecku. Tundub, et suure hurraaga  kooli minekust ikka asja ei saanud. Kool on küll tasuta, aga, et ööbimiskoha ja toidu eest tuleb ikka maksta ja see meie kooner Jeckule ei istunud. Kuna olin neile lubanud, et, kui nende õpingutest asja ei saa, siis kahe nädala jooksul on neil võimalus tagasi tulla, nad tulevadki. No vähemalt helistasid eile, et tulevad.
 Khamerast aga pole ei kippu, ega kõppu. Telefonile ei vasta ja sõpradega ei suhtle. Tema tuleb ilmselt stafi hulgast maha arvata. Kurb - sisseviskajana oli ta siiski hea.
 Ah jaaa! Saiha ema on Sihanoukvilles! Tuli poissi vaatama. Ma ise pole teda näinud, aga poiss ütles, et ema on siin ja Reiks kinnitas sedasama. Saiha pole emaga juba paar aastat suhelnud, sest neil on üks väga-väga ammune "must kass"  vahelt läbi jooksnud. Nimelt ei suuda Saiha siiamaale emale andestada, et viimane isast lahku minnes teised õed-vennad kaasa võttis, aga teda isa kasvatada jättis. Teised said kõik ilusti koolis käidud ja järje peale, kuid temal jäi tänu sellele, et papa jooma hakkas kool pooleli jne.
 Eks vaatame, eile olid ikka rääkinud, ning ema pidi ka täna baarist läbi tulema, ehk lepivad ära - ikkagi oma ema ju.
 Uue moto võtsime ka kuuks rendile. Katrin lubas kohe ka selle taburetiga sõitmise ära õppida, et kui sõbrantsid küll tulevad, hea ringi kimada. eile harjutas Reiks teda samuti kohaliku sõidustiiliga Palusin,neil baarist kojutuua ühe riiuli. Naeru ja kilkamist oli olnud kõvasti, kuid koju nad sellega jõudsid.

esmaspäev, 14. oktoober 2013

Noh, kõik mu järel nuhkijad ja muidu lihtsalt huviga kaasaelajad-lugejad - rõõmustage!
 Kuigi millestki kirjutada pole, kirjutan ikka, sest elu on nii üksluiseks muutunud, et karju või appi.
 Eelmisel nädalal julgesin ühel hommikul juba mõttes arvata, et madalhooaeg tundub lõppevat - ja näe paganat - sõnusin ära! peale seda mõtet valitseb turistide poole peal selline tühjus, et hakka või arvama, et kõikide riikide välisministeeriumite kodukatel on eriti suurelt ja eriti punaselt kirjas soovitus Cambodiase mitte reisida. Et on kole ja palav ja ebasõbralik jne, jne. :).
 palav on jah, ja veel niiske ka. Sajab ka ikka veel korra päevas. Eile kui koju hakkasin sõitma, jõudsime motoga vaevu "Kerala" Guesthouseni, siis tuli taevast alla selline valing koos mürinaga, et isegi oma nina ei näinud. Kogu tee muutus hetkega mäest alla tormavaks jõeks.. Ja otse loomulikult algas sadu just sellisel ajal, kui rahvas end tavaliselt õhtuks randa istuma sätib. Korras oligi jälle see õhtupoolne osa. Kui hommikul veel keegi tiksus rannal, siis peale vihma valitses vaikus. Hommikupoole olime ka Kataga ise päevitustoolidel külili. Meie õnneks on rand ja vesi muutunud peale seda, kui randa tulevat teed ja randa ennast koristama hakati kohe poole puhtamaks muutunud. Enam ei pea koos kilekottidega ujuma ja isegi merepõhi paistab kätte. Vähemalt seegi hea, ei pea puhtas vees ujumise nimel teise linna otsa iga kord sõitma. Keegi võiks muidugi rannalt koristada ka tüütud maniküüri.käepaela-masaazimutid, kuid kahjuks seda imet vist ei juhtu. Pigem tekkib uusi mutte juurde. Need uued ei tunne ka kohalikke valgeid veel nägupidi ja kraabivad sääri, lootuses tööd saada. Noh, küllapsaavad paari päevaga ikka näod selgeks.
 Tasapisi on hakanud ka eestlasi kohale jõudma. Kes muidu nädalaks paariks puhkama, kes pikemalt talvituma. Küllap seepärast mul oligi juba ühel hommikul selline kõrghooaja tunne.
 Ühel päeval käisime Reiksiga üle pika aja taas rolluga ringi tiirutamas. Paar päeva enne seda olin suutnud end Otresel päikesest ära põletada lasta, ja nii sõitsimegi lihtsalt suvalisi radu pidi, ning merest hoidsime kaugemale. Alustasime ekslemist otrese küla tagant ja ronisime päris pikalt rolluga mööda mingit mäkkeviivat teed pidi ülespoole. Tee äärsetest küladest vahtisid meid kõik igatahes imelikult, nii inimesed, kui vesipühvlid.


Mingil hetkel avastasime, etoleme jõudnud nii kõrgele, et kätte paistavad nii Sihanoukville, kui ka meri koos saartega.
 Päris ilus vaade oli, kuigi me ei osanud isegi aru saada, kus pagana pärapõrgus me asume.
Ja millega seal kohalikud tegelevad. Sest riisipõlde küngaste otsas polnud, vesipühvlid aelesid aga igas porilombis. Elektriliinidest polnud haisugi, ning teed olid kohutavas seisukorras, kuna vesi oli need praktiliselt ära uhtnud. Jõudsime järeldusele, et küllap siis kohalikud ilmselt teevad metsa, või põletavad sütt. Millestki peavad nad seal urkas ära elama.
 Mingil momendil jõudsime vene kirjadega restoranini!!!!!!!
 No kurat! Seda imest peab ju külastama leidsime.
  Kahjuks ei tulnud aga keegi  isegi majast nähtavale meie ilmumisel. Vaid koer lõrises kurjalt.
 Nii pidime siis taanduma ja nentima, et küllap on mingi venku siin lolliks läinud, et dzunglis restorani peab. Suur oli aga meie endi üllatus kui järgmise kurvi tagant ilmus nähtavale Phnom Penhi viiv suur maantee.
 Venelane polnudki lolliks läinud, vaid meie olime kaotanud kohataju ja märkamatult ümber linna sõitnud mööda metsa ja mägesid. :)

esmaspäev, 7. oktoober 2013

 Mõtlesin, et kirjutan täna õige kahest "vahvast" inimtüübist, kellega on tulnud siin kokku puutuda.
Esimene oleks siis loomulikult meie "sisalikud". Teema tuli meelde taas tänu sellele, et eile õhtul mõned neist meie baari külastasid taas.  Tegelikult jälgisin, ühte neist, ja  tuli meelde nende hea näitlemis- ja valetamisoskus. Näitlejannadena annavad nad kõigile Hollywoodikatele pika puuga. Või lihtsalt on rahaarmastus neil nii suur, et  sellega koos tärkab kohe ka lihtsalt armastus.
 Ah see selleks, aga valetamine tuli sellepärast meelde, et meie Sabrinakene venitas ka end kodust tite kõrvalt välja, et mõni uus valge mees  rajalt maha võtta, enne kui neiul parim enne tähtaeg kukub. Nägu oli laia naeru teisel täis, kui lauast ka valgenahalise vaba mehe leidis. Eks ma täna kuulen, kas Chris ka vedu võttis :) - vaevalt!
 Jah, miski ei veena mind selles, et Sabrina laps  valge mehe oma on,  nagu ta siin uhkelt kõigile kohe rasedaks jäädes uhkustades teatas.
 Ei veena lihtsalt sellepärast, et nad on valetamise meistrid. Üks sellistest "sisalikest" jäi jube laheda valega vahele, tänu sõbrannale, kes hakkas talle abi otsima oma poisssõbra käest.
 Tuli meile džunglist enne eelmise hooaja täit algust üks uus plika. Selline metsik ja kasimatu. Keelt ei osanud, huilgas ja hüppas nagu ahv meestele kukile. Dzungliahviks me teda kutsuma hakkasimegi. Sõbrustas siin teine ka eesti poistega. Vaesekesed ei julgenud  teda seltskondagi kaasa võtta, sest plika oskas süüa vaid lusikaga. Ja paigal ka ei istunud minutitki. Riideidki oli päris dzungli Janel rohkem Tarzani filmis seljas, kui tal. Aga noh, ilus ta oli ja ....miks mitte. Eesti  poisid sõitsid minema, tulid teised ja elu läks edasi, kuni ühel hetkel saabus meie väga hea tuttav. Kuna meie tuttaval oli ka kohapeal khmeerist sõbranna, siis ühel päeval oli see sõbranna palunud oma sõbrannat aidata. Olla  vaeseke just-just tulnud kodukohast siia, sest mingi prantslane olla teda kaasa kutsunud, lubades naiseks võtta. Aga näe, ei võtnud, kasutas ära ja lendas koju. Tütarlaps nüüd juba nädal aega hulkumas linna vahel, söömata-joomata jne. Tahab koju, aga pole piletiraha.  Hakkas meie tuttav siis meile ka sellest rääkima, et näe, mis õnnetus, neiut tabanud, kui seesama õnnetuke baarist laulu lõõritades mööda astus. ja oh imet - osutus juba pool aastat Sihanoukville vahel "hulkuvaks" džungliahviks. Pikk nädal ikka  plikal. Rääkisime muidugi omalt poolt siis ka ära, mis ja kuidas neiu siin aega veedab ja ega selle koju tagasisõiduga nüüd nii kiire tal polegi. Loodetud abi kojusõidu raha osas jäi  tal meie tuttava käest saamata.  Tegelikult on see ju pisivale, aga mängiti maha nii profesionaalselt, et lausa lust.  Teine neiuke, kes meil siin ringi liigub, oli alguses vait nagu sukk - ei oska inglise keelt. Okey! Poisssõber oli rahul, neiu ei sädistanud oma mõttetuid repliike jutule vahele. Aga, nagu poisssõber euroopasse tagasi lendas, sai neiu kahe nädalaga inglise keele suhu, sest järgmine poisssõber ei viitsinud tummahambaga jamada, vaid tahtis suhelda :). Noh, ja mis kunst on siis, endale  valge mehega laps meisterdada. Ja kui üks valge end isaks ei taha tunnista, küllap mõni ikka seda teeb, keda kannatab ära petta.
 Nii, ja teine vahva inimtüüp on india ärimehed. Nendega olen korra kokku juba eelmisel aastal puutunud. tuli meile üks selline sell baari, rääkis mesijuttu, kõsis igasuguseid asju a`la mis kuus su sünnipäev on jne. Ära minema asutades, soovis head õnne ja küsis viis dollarit - ta olla möödaminnes mu karmat puhastanud!!!!!!!
 No ausõna! kes tal palus seda teha! saatsin mehikese nii sügavale urruauku kui suutsin!
 Ja eile siis.... oss oli taaskord "asjalik2 peale õllelonkse, kui astusid kaks asjameest  baari. nemad tahtvat osta baari, või baari osalust. seletasid Reiksiga pool tundi asjalikult. Ega ma loll muidugi ei läinud kuulama, mis teema oli. Reiks ainult niipalju teatas oma õllenaeratusega, et poisid tahavad punti tulla. saatsin selle peale, mehe koju välja magama, et ta ikka aru saaks, kellega ta vindisena käed lüüa tahab. Ok sellega asi piirdus esialgu, sest Reiks teatas, et ta ei leppinud midagi kokku, vaid lubas mõelda. Aga täna hommikul indumehikesed kõksti platsis, ehitusmehed kaasas ja asusid asjalikult baari mõõtma, ning majandama, kuhu midagi paigutada ja millist baari osa soovivad nemad kasutada jne,jne.
 Helistasin käppelt koju,et küsida Reiksilt, mis värk on,ja kuulsin, et mingit kokkulepet pole olnud. Siis  läksin indupoiste käest küsima, et mida toimetate. Nemad vastu, et pool baari nende oma, neil juba bossiga kokku lepitud ja plää-plää-pläää, hakkavad ehitama. kihutasin sellid väga kiirelt minema ja palusin oma nägu mitte rohkem näidata. Kujutan, ette kui pettunud nad olid, ja küllap hiilivad veel tagasi, kui Reiks jälle nina õline letis on,. siis ta ju ei suuda  asjade üle otsustada, ning on kerge nahka üle kõrvade tõmmata. Ilmselge, et selliseid mehi punti võttes, on Reiks paari nädalaga pundist juba väljas ja tühjade taskutega.
 Selline asi tegi täna ikka jube kurjaks. Kogu aeg pean võitlema kellegi või millegiga, nüüd siis hakkavad lisanduma veel "ärimehed", kes ilmselt on kuulda saanud bossi alkoholilembusest, ja üritavad seda ära kasutades baari üle lüüa. Ohhhhh! Keegi võiks mingi ime korda saata, et see viinatamine ära lõppeks!

pühapäev, 6. oktoober 2013

 Äsja lõppesid khmeerimaa suurima usupüha pidustused, mis nagu kombeks lõpetatakse kogunemisega Pogodasse, et teha annetusi ja saada munkadelt õnnistus.
Pogoda on siis siin maal tempel, kus mungad pesitsevad. Meie käisime sel aastal Rock Pogodas ja Diamond Sea pogodat külastasime ka möödaminnes.
Midagi uut  ja šokeerivat enam sel aastal polnud. Kuna tempel on suurem, siis tundus ka toidukausse ja lilli vähem olevat.
Viirukihais ja suits panid hinge kinni ja silmad vett jooksma nii, nagu ka eelmisel aastal.  Katile oli muidugi kõik uus ja ilmselgelt huvitav. Meiega oli kaasas ka üks Aussi poiss. No tema jaoks oli tõeliselt põnev, sest ta oli eelnevad päevad veetnud hommikust-õhtuni vaid baarileti ääres.
Tänu temale tegime ka tiiru teise templisse.
Noh, Diamond tempel on Roci kõrval ikka tõeline iludus, kuigi sealt ei avane vaadet Sihanoukvillele. Kahjuks, või õnneks oli seal tseremooniad juba lõppenud, kui meie kohale jõudsime.
Kuid egas me oma õnnistamisest ilma jäänud. Tegime selle kõik läbi enne. Ma  käisin koos Kata ja Khemeraga lausa kolmekesi personaalsel veega pritsimisel. Kulus ära- oligi vihmaeelselt lämbe :)
Ega muidugi midagi aru ei saanud, mis poiss meile joodeldades ette kandis, kuid ikka oli kena. Pärast selgus, et ta joodeldas üldse väga vanas keeles ja isegi Khemera ei taibanud tuhkagi, mis meile õnnistuseks kaasa lausuti.
 Kuna Rock asub täiesti linnas, siis on seal ka hulgaliselt kerjuslapsi elamas. tean, et neile ei tohi anda raha, aga kuidas sa ikka keeldud, kui kaks rosinasilma on kenasti ära õppinud inglise keeles suhtlemise ja oskavad veatult, ning aktsendita öelda :"Please one dollar?"
Jalanõude pärast, mis pidime igasse ruumi sisenemisel ära võtma ja ukse taha jätma, puhkes laste vahel lausa kisma, sest pärast said nad plätude valvamise eest ju sada rieli, mis meie mõistes on muidugi paar senti, aga neile ilmselt miljon.
Riisijagamise tegin ka tänu Khemerale läbi. See tähendab, et kõigil on kodus valmis keedetud riis termose sees ja see tuleb võrdselt jagada teatud arvu potikeste vahel. pärast viiakse need potikesed vaestele, et ka nemad saaks süüa. Tegelikult peaks selline annetamine olema iga päev ja ilmselt riigi poolt, sest ega ühtede pühade raames saa ometi aastaks kõhtu täis parkida, teadupärast siin maal ülessoojendatud toitu süüa ei saa, see läheb hetkega hapuks.
Aga pühad olid toredad,  mõni meist otsustas pühade puhul taaskord kohalikele demonstreerida, kuidas üks "tõeline kristlane" pidutseb ja "vennaihu tarbib", nii, et meie majas pühad veel kestavad.






Aga  "meie talv" ehk vihmaperiood ei taha ka kuidagi taanduda. terve eilse päeva sadas, öö on sadanud ja tundub, et ka tänane päev jätkub tuule-tormi ja vihmaga.
Rahvast muidugi sellise ilmaga liigub ülivähe. Õnneks pole siis ka staffil vaja pingutada, sest Jeck ja Jien läksid pühadeks koju ja Bopha lasime lahti. Tore tüdruk osutus teiseks Sofiks-manipulaatoriks. laisk oli ka veel peale selle. Igal võimalusel pikutas ja köögis ainult kisas, kui juhtus , et tunni jooksul tuli rohkem kui viis praadi valmistada.
 eks nüüd peame kibekähku kusagilt kööki staffi juurde saama, muidu läheb tööaeg liiga pikaks ja pingeliseks kõigil.
 Tegelikult, ega palju polegi juurde vaja, ainult üks normaalne kokamutt ja õhtuks üks poiss. Aga poisid lohutavad mind, et küll Buddha saadab mulle kellegi. No vaatame seda värki
 Täna nägin muide ka tõeliselt, kuidas laine lööb baarini välja. Päris võimas, aga nagu tavaliselt, ega siis ei istu ju fotokas näpus. Nii tuli pilt vaid juba taanduvast merest.

esmaspäev, 30. september 2013

 Vihastasin momendil staffi peale, nii, et silmade ees must ja äärepealt oleks veel enne hooaja algust nad kõik tagasi riisi harima ja pähkleid korjama peksnud.
 Milles siis asi?
 Jeck on nagunii aeglane nagu vesipühvel ja kõrvakuulmine ka valikuline. Klient seisis leti ees, menüü käes, lambaants tegi kahele plikale, kellega pärast konflikt hinna pärast tekkis, šheike ja ei saanud samal ajal suud liigutada, et seisva kliendiga ka suhelda. Määgatas alles siis, kui mees oli juba selja keeranud. Saiha oli turul ja Chay kokkas köögis, sest Jien, selle asemel, et õppida selgeks nende toitude valmistamise, mida ta ei oska, mängib Jeckuga kodu. Teatasin siis, et järgmisest kuust võtame staffi juurde ja hakkab taas valik, kes jääb tööle hooajaks, ning millises vahetuses. Okey!
 Tatikad kaeblesid kohe, kui Saiha tagasi oli, sellele, et emme on vihane. Ah jaa, tuletasin neile veel meelde, et tuleb klientide laudade juures käia ja vaadata, et äkki soovitakse veel midagi tellida. See tuli nagu sellepärast meelde, et Kats on nüüd siin ja temale jäi see silma puudusena.
 Ok, Saiha tõmbas siis sae käima, et mis ma norin staffiga, ja miks ma vihane olen jne,jne, Lõppkokkuvõttes ma vihastasingi ja teatasin, et vabandust, kui ma julgen nõuda töötegemist, palun istuge rahulikult edasi oma telefonid näpus ja mängige, aga palka ärge ka küsige.
 Nüüdseks valitseb baaris äikeseeelne vaikus, mina ka ei kavatse ühtegi nõudmist esitada, ega meeldetuletust millegi kohta teha. Kui vaja, siis teen ise selle mis vajaks korda sättimist ära, ja kõik. Eks näis millal kintsu kraapima ja lepitust otsima tulevad.
 Aga Kats on siis läbi seikluste kohal!
Meil läks vastuminek muidugi tunduvalt valutumalt, kui temal kohalejõudmine tänu edasilükatud lennule.
Igatahes algas trall sellega, et laps helistas meie aja järgi kell kolm öösel Istambulist ja teatas, et Bangoki lend lükati edasi, ning ilmselt ta ei jõua kella seitsmeks õhtul Phnom Penhi..
 mina, kes ma kardan lendamist ise, kujutasin kohe ette mingeid jubedaid stsenaariume lennuki tehnilisest seisukorrast, ning sellega oli mu ööuni magatud. Päev otsa passisime siis pealinna turul ja ostlesime, sest me olime bussipiletid hommikusele bussile juba ostnud. tegime ka endale selgeks kõik variandid, mis siis õhtul saab, kui laps tuleb viimase lennuga, või ööbib Bangkokis. Hotelligi vaatasime valmis.
 Õnneks siis kõik laabus ja Kats jõudiski kohale. Janüüd läheb elu edasi.

kolmapäev, 25. september 2013

 Mis inimesed siin küll elavad?
Meie baari tuli kutsikas, või ehk, mis kutsikas väike koerahakatis juba. Nöör oli kaela seotud, et teda ilmselt üles puua. Ma tean, et siin süüakse vahetevahel ka koeraliha ja selleks tapetaksegi niimoodi koeri. Aga see ünnetuke on vaevalt 5-6 kuune kuts. Eks ta pääses ilmselt plehku koerasööjate käest. Keegi ei tea, kaua loomake on hulkunud, aga ta annab "saleduse" poolest silmad ette ka ilmselt igale modellile.
 Püsti ta eriti ei seisa veel, sest koosneb vaid luudele tõmmatud nahast ja hiigelsuurest raskest peast. Aga sära on juba nüüd teisel päeval silmis, kuigi pean ilmselt siis kui loomake vähegi kosunum on teda ka arstile näitama. Ta on praegu lihtsalt niikõhn, et isegi kirbud on ta juurest jalga lasknud, sest pole midagi hammustada.
Esimese hooga pidi ta ka toidukausi äärepealt ära sööma. Harjutamegi teda praegu vähehaaval toiduga ja sellega, et toit ei kao kuhugi, ning seda pole vaja ahvikiirusel endale sisse kühveldada. Ehk teisisõnu saab ta praegu süüa iga paari tunnitagani lusikatäie. Ja ei midagi ülirammusat..
 Algul oli ta vaeseke ülikuri toidukausi peale, et see julges tühjaks saada, enne kui ta end oli lõhki söönud. Täna võtab asja natuke rahulikumalt. Ka Süsi-poissi ei ründa enam paaniliselt, kartes, et meie "nuumsiga" ta dieettoidu nahka paneb. Süsi ei saa muidugi asjast aru, miks sõbranna eriti püsti ei püsi mängides, ning miks ta enamjaolt pikutab, või lausa magab. Poisi meelest on majja lastud mingi eriti laisk plika :)
Kuid eks ta hakkab vast kosuma.
Õnneks on meie seltskond koeralembelised, nii, et isegi reiks ei teinud numbrit sellest, et kuts on plika, hoopis, arvas, et küll Roman (arst9 selle asja korda ajab. Peaasi, et loom saaks kodu.
 Vaatame mis tast hiljem kujuneb, aga praegu ma lihtsalt ei suuda aru saada "loomasõpradest", kes piinavad selliseid keeletuid olevusi. See koer ilmselt jääb meile elu lõpuni truuks valvuriks, kui kosub :)

pühapäev, 22. september 2013

Mõnikord on mul selline tunne, et enam ei jaksa - vot lihtsalt ei jaksa, löön kõigele käega ja teen lõpu!
Kohe kõigele lõpu!
Pole aidanud rääkimine, pole aidanud karjumine, vaikimine, asjade loopimine, kodust välja kolimine, teiste jutt. Kohe mitte midagi.
Nüüdseks on siis graafik - kolm tööl - kolm vaba!
Mul on tõsiselt kõrini sellest, et need paar tundi, mis ma lõunast koju lähen, pean alati mõtlema, et mis mind tagasi baari tulles ees ootab. Harvad on need juhud, kui ootab normaalne inimene. Enamjaolt ootab ikka totakas irve ja hall kalapilk. Sama on õhtuti koju minnes. Iial ei või ette teada, kas saan uksest sisse, või on härra selle varaste hirmus niimoodi lukustanud, et ka ise pole võimeline seestpoolt avama.
Olen sellepärast lasknud korra vennapojal turnida rõdult teisele korrusele, et uks lahti saada, olen lasknud Saihal luku läbi saagida, sest muud võimalust pole olnud. Olen ööbinud mujal linna peal. Aga ei midagi!
 Olen peksa saanud nagu koer, kannatanud välja peapõrutused ja verejooksud kõrvadest, käeluumurru ja väljaväänatud sõrmed. Puruks kisutud värskelt välja tõmmatud hamba haava. Olen olnud kõrge palavikuga üksi kodus, samas kui härra trallib "Ankori" peol ja ei ilmugi koju. Olen kuulanud pealtomavahelisi vestlusi teiste eestlaste ja khmeeri plikadega, sest vahetevahel teeb telefon härrale karuteeneid ja ühendab ka mind  vestlusesse, nii, et teised osapooled sellest ei tea.
 Ei aita midagi, kohe mitte miski ei aita! Niiiiii kõrini on kõigest!
Eilne õhtu oli üks ehedatest näidetest, mis saab siis, kui pole normaalset inimest kõrval baari pidamas.
Kunagi, kohe alguses oli ilus plaan tegutseda päeval söögikohana ja õhtul ööklubina. Selle pärast sai tehtud ka stafi töö kahe vahetuseliseks, sest õhtusel staffil läheks töö hommikuni. Ilus, aga teostamatu tänu alkoholile! Lihtsalt ma ei jaksa olla baaris 24/7 ja härrat siis leti äärde või kuhugi toolile magama jätta, pole mõtet rahvale naeruks. Tööinimest ju sellisest pole, kes paari õlle järel lihtsalt valimatult kõigilevälja käristab.
 Nii, nüüd aga tegi sama asja teoks esimene baar - päeval söögikoht ja öösel ööklubi. Rahvast oli eile õhtul lausa rohkem kui Dolphinis. Ja seda looulikult, sest uus ja puhas koht, mõnus muusika ja lahe personal leti taga, mitte ärajoonud lõust.
Kohe hinge tegi täis, kuidas üks inimene teadlikult hävitab kõike omaenda kätega ja sealjuures veel süüdistab kõiki teisi selles.
Mina olen süüdi, et ta siia tuli elama, kus on alkohol odav. Ja kui juba enam kainet nädalat polnud julgesin sellest avalikult teada anda ka teistele, mitte ei varjanud mehe napsuisu. Klassivend on süüdi, sest tegi valearvestused, kuna polnud kursis rannabaari eluga ja loodetud miljonid, mida saaks kõrist alla laristada - jäid tulemata. Ilm on süüdi, sest sajab ja soolane õhk hävitab tehnikat. Staff on süüdi, sest pole külastajaid. Sugulased-tuttavad on süüdi, sest ka neil juhtub eestis halbu asju ja muresid, milledele kaasa elamist hõlbustab ka õlleke. Ühesõnaga, kõik teised on süüdi, mitte härra boss!
 ja ongi mul kõrini, kohe nii kõrini, et kui oleks koht, kuhu just momendil ära kolida, ei kõhkleks hetkegi asjade kokku pakkimisega. Ideaalis jätaks ka baari kogu kupatusega põhja vajuma. Las vastutab - kui on selleks veel suuteline.
No niiiiiiii kõrini on kõigest!!1

reede, 20. september 2013

 Eile algas iga aastane khmeeride suur usupüha Tšom prek ai (kui ma nüüd õigesti kirjutasin selle nime). Algab see septembri lõpus või oktoobri algul, vastavalt täiskuule. Ja kestab viisteist päeva. Eile oli siis see päev kui käidi taas pogodas.
Öösel kella kahe ajal minnakse uuesti pogodasse tagasi, kaasas kleepuv keedetud riis, millest siis pallikesi veeretatakse surnutele. Pallikesed visatakse üle pogodat piirava müüri sinna, kus seisavad stuupad, millesse on maetud surnute tuhk.
Need, kelle hing pole rahu saanud, või need surnud, kel on lihtsalt omastele midagi veel öelda võivad end ilmutada, aga selleks ongi riisipallid, et neid elavate maailmaga lepitada.
 Võtsin ka hirmsasti hoogu eile, et läheks  Diamond Sea pogodasse öösel, sest see on minu teada ilusaim pogoda Sihanoukvilles
aga uni võttis võimust ja käimata jäigi. Tegelikult olen ma päris "jänes" ka ja kuna siin maal on see usk ikka üsna tugev, siis natuke oleksin ilmselt kartnud seda vaimude väljakutsumise rituaali nii suure inimhulga poolt.
Aga eks ma täna kuulen rannalaps Vini käest, kas tanägi vaimu, sest tema pidi emaga kindlalt minema.
 Juba kolmandat päeva möllab meil Sihanoukvilles kõva tuul koos vihmahoogudega. Meri on vahus, ning terve suve püsinud liivarand kaob tundidega merre.


"Serendipi" rannapuu on juba juuripidi vees, "Coco" oma lahutab veest vaid meetrike ja meie plätupuud vaid paar meetrit. Arvata on, et õhtuks on kõik puud vee sees. Noh, isegi hilja sel aastal. Eelmisel aastal olid puud vees juba juulis. Nüüd peaks hoopis peale täiskuu pühasid hoovus keerama ja liiva taas randa kandma hakkama. Paadid on kõik ilmselt tuulevarju jõudnud. Venelased tarisid eile isegi oma katamaraani veepiirist tublisti kaugemale. Ma ikka lootsin, et ühel ööl on tubli laevuke otsustanud iseseisvalt seiklema minna. Kuid poisid ennetasid seda võimalust. Selle asemel lahkusid täna hommikul kaipealsest baarist mõned toolid luba kõsimata. Ilmselt on boss viletsavõitu, sest toolidel oli meritsi lahkumisega tuline kiire. Küllap leiavad uue kodu kui mitte Koh Rul, siis Koh Ta Kievil ikka. Või mine tea, hea hoog seel põrutavad Vietnami välja. Kuid torm kestab ja ilmateadet vaadates sajab veel terve nädala.