Kui mitu sammu on armastusest vihkamiseni??
Üsna mitu vist! Eks see oleneb inimese hingelisest valuvävist ka. Mõni kannatab alandusi vähem, mõni rohkem, mõni andestab kõik, mõni ei suuda andeks anda ka väiksematki eksimust. Müni usub lubadusi igavesti ja loodab, et kunagi need ka täidetakse, mõni lõpetab uskumise esimese pettumuse korral.

 Mina kuulun kahjuks nende tobude hulka, kellel lootus sureb viimasena. Isegi siis, kui igapäevase elu juurde kuulub valetamine, varjamine ja alandamine.
 Kunagi väga ammu, kui sai Eestist lahkutud tuli esimene lubadus. Kui saabume Cambodiasse, tuleb hakata baari korda tegema ja siis ei jätku joomiseks enam aega, ja ega pole tahtmistki. eestis on lihtsalt nii palju muresid, et ajab jooma. - esimese asjana kohe maandumise õhtul joodi end pildituks. Ja joomiseks on aega ja isu jätkunud ikka siiamaale. Pisemgi pahandus, või probleem tuleb ikka lahendada käpuli olles.Mis sest, et pärast on süümekad ja kassiahastus, ning tulevad lubadused. Ikka uued ja uued - ja mina usun ja loodan.
 Mingil hetkel enam ei uskunud - mõistus hakkas vastu, ning see ajas vihale. See oli periood,  kui me ainult sõimlesime vastastikku. Ei aidanud! Siis tuli periood, kui ainult nutsin ja palusin, et palun ära joo, palun ööbi kodus jne. Ei huvitanud - kõik jätkus. Siis selgus, et kuna olen halb ja keelan elamast lõbusat elu, leiti endale kohe raha eest "lõbus tüdruk". Vahele jäädes olid jälle lubadused-lubadused! Ei muutunud midagi. Kaks nädalat kasinalt kainust, ning elu läks veel hullemaks. Siis juba võrreldi, kes on hea ja kes halb. Kahjuks langeb kaalukauss siiani ikka minu kahjuks, see tähendab, et kõik, mis mina teen või ütlen on halb ja vale. Ma olen närviline, väsinud alailma, paks, söön mitu korda päevas, julgen vahete vahel olla lõbus (siis tuleb see seisund imekiirelt  mõne märkusega likvideerida),, ei oska klientidega sõbralik olla, ei tee kohe iga eestlasest turistile välja, ei teeninda kohalikke litse, ei pane raha õiget pidi kassasse, peidan raha, et saaks kuu alguses arveid maksta, selle asemel, et raha mujale paigutada. Julgen kogu selle sita sees suitsetada kolm pakki sigarette päevas, kirjutan avalikult bloggis,mis toimub, ütlen vastu, kui minu aadressil on lennanud järjekordne varjatud solvang jne,jne. See tubli töötlemine viis lõpuks selleni, et leides  kodust kalapilguga röötsakil olevuse,  viskasin teda tema enda poolt peidetud pudelitega.  Sest olles ise käpakil, vannuti mulle, et pole tilkagi võtnud, see on vaid minu arvamus, et mees on täis.. Need löömingud, kus me teineteist armutult loopisime ja peksime, said selle perioodi lahutamatuteks osadeks, kuni, lõpuks olin purukspekstud käe ja peapõrutusega sunnitud kodust lahkuma. Ma tean, et on inimesi, kes ei usu seda ja vannunad, et ma valetan. Ega ei saagi neid süüdistada mitteuskumises. Me kõik teame inimest, kes on lõbus ja leebelt naeratav, kunagi ei ütle halvasti,ega löö kedagi. Nii ta on!
 Eilse seisuga jõudsime perioodi, kus mulle tehti selgeks, et kuna peidan raha, siis tuleb mul vaadata esimesele lennule tagasipilet ja kaduda, sellelt maalt.
Vahest olekski see õige!?
 Ega mul polegi siin midagi, mis mind tegelikkuses nii väga kinni hoiaks. Samas ei tõmba mind ka Eestisse mitte miski, kui välja arvata noorem tütar ja loomad. Kodu pole mul ei seal, ega siin. Mõnikord, kui on eriti valus selle pärast, et kunagi nii tore ja hooliv inimene on muutunud millekski, millel või kellel pole nime, tahaks osta hunniku unerohtu ja jääda magama, et mitte enam rohkem pingutada.
 Näete, kui lolli jutuga kirjutis sai seekord! Küllap on tärkaval tüiskuul. Nii, et kõik, kel võimalus sättige end Fullmoonpartyle, elu on ju pikk pidu ja puhkus, mis sest, et vahel valus puhkus :)
 Ja nii ma taas siis istun ja mõtisklen, et kas on sellel kõigel olnud mõtet. On kõik see poolteist aastat olnud seda väärt, et andestada, loota, proovida veelkord ja veelkord, kui sulle öeldakse näkku, et kõik - ole homme läinud  ükskõik kuhu, peaasi, et oled kadunud.

 Meil oli eile kontserdipäev!
Tegelikult algas asi juba varem ja lihtsalt lõppes kontserdiga, kuna esimesed eesti "pääsukesed" lendavad juba tagasi koju.
 Mõni aeg tagasi jõudis siia üks eesti noorpaar, kes jääb talvituma. Neile pidi kohe-kohe järele jõudma ka noormehe vend koos sõpradega. Ja, et kui kohalik eestlaskond vastu pole, siis võib vennas siin mõne lauluga meile esineda, kuna ta kenasti viisi peab ja kitarri mängib. Mis seal ikka, muidugi võib!
 Jutu käigus selgus, et vennas on Eestis ikka päris kõva tegija, mitte mingi künkal kannet plõksiv Vanemuine" :).
Ühesõnaga laulis ja mängis meil eile õhtul Karl-Erik, koos sõbra Egertiga. Perekonnanimed võib igaüks juurde mõelda vastavalt oma soovile, või teadmisele.
 Mina olin igatahes nii loll, et  polnud poisist kuulnudki.  Eks muidugi juba tükike kodumaalt eemal ka oldud ja kuna siin on eestikeelsete telesaadetega kitsas käes, siis on see ka kohati aru saadav. Nii ma oma teadmisi Youtube kaudu täiendasingi.
 Esinemine oli igatahes lahe! Mulle meeldis!

  Poisid tegid algul väikse proovilaulu meil "Amigos" kahekesi leti taga,  kohalike neidude suureks meelehärmiks. Sest poisid lihtsalt jalutasid korraks alla randa istuma, ja siis võtsid ühtlasi ka arvutist laulu lahti. Plikad aga olid klõpsti valgeid noormehi nähes ka baarileti ääres. Sädistasid nagu varblased poriloigus, kuid asjatult.
 Pidid suled ripakil üsna pea minema löntsima, sest kuidagi ei võetud vedu :).
 See eest "Beach Roadil"  ja eriti hiljem "Ledis" lasid vene neiud sellise tantsupeo valla, et hoia alt.
 Eestlased, nagu tavaliselt plaksutasid kombekalt ja õõtsutasid end vaid muusika taktis. Mis teha, oleme sellised pikaldlased, algul ei saa vedama, pärast pidama. tegelikult ikka saime pidama. Läksime Reiksi ja Kataga koju telekat veel vaatama. Kuigi korraks oli mul tunne, et teeks pidu edasi. Jumal tänatud, et ei teinud, mul oli koju jõudes juba poole tunni möödudes peale siidri (meil nüüd siider müügis) manustamist  selline peavalu, et karju appi. Ja nii vaat, et hommikuni välja. Mitte mingi pohmellivalu, vaid sõna otseses mõttes ülimigreen. Arvata on, et siider ei ole siin maal enam mu lemmikjookide nimekirjas kahjuks.
  Aga stafi üle saime naerda tublisti  tänu laulupoisile. Rääkisin neile ükspäev , et näete, see keskmine poiss, kes leti ääres istub ja praadi ootab, on eestis sama kõva tegija praegu, kui meil siin Preap. Pärast tükk aega jälgimist-järgimõtlemist  hakkas Saiha mind usutlema, et kas ikka on? On-on  kinnitasin ja näitasin neile videot. Suur oli meie jõnglaste imestus, et staarid on samasugused inimesed :) nagu teisedki. Soovad sama toitu, joovad sama jooki, räägivad, naeravad ja möllavad sama moodi. Polegi vaja kullatud lusikaid, ega portselantaldrikuid. Ja riides on ka sama lihtsalt kui lihtsurelikud. No ma sain ikka lõuatäie  naerda.
 Stafist niipalju, et täna peaks tagasi oma "koolirännakutelt" saabuma ka Jien ja Jecku. Tundub, et suure hurraaga  kooli minekust ikka asja ei saanud. Kool on küll tasuta, aga, et ööbimiskoha ja toidu eest tuleb ikka maksta ja see meie kooner Jeckule ei istunud. Kuna olin neile lubanud, et, kui nende õpingutest asja ei saa, siis kahe nädala jooksul on neil võimalus tagasi tulla, nad tulevadki. No vähemalt helistasid eile, et tulevad.
 Khamerast aga pole ei kippu, ega kõppu. Telefonile ei vasta ja sõpradega ei suhtle. Tema tuleb ilmselt stafi hulgast maha arvata. Kurb - sisseviskajana oli ta siiski hea.
 Ah jaaa! Saiha ema on Sihanoukvilles! Tuli poissi vaatama. Ma ise pole teda näinud, aga poiss ütles, et ema on siin ja Reiks kinnitas sedasama. Saiha pole emaga juba paar aastat suhelnud, sest neil on üks väga-väga ammune "must kass"  vahelt läbi jooksnud. Nimelt ei suuda Saiha siiamaale emale andestada, et viimane isast lahku minnes teised õed-vennad kaasa võttis, aga teda isa kasvatada jättis. Teised said kõik ilusti koolis käidud ja järje peale, kuid temal jäi tänu sellele, et papa jooma hakkas kool pooleli jne.
 Eks vaatame, eile olid ikka rääkinud, ning ema pidi ka täna baarist läbi tulema, ehk lepivad ära - ikkagi oma ema ju.

 Uue moto võtsime ka kuuks rendile. Katrin lubas kohe ka selle taburetiga sõitmise ära õppida, et kui sõbrantsid küll tulevad, hea ringi kimada. eile harjutas Reiks teda samuti kohaliku sõidustiiliga Palusin,neil baarist kojutuua ühe riiuli. Naeru ja kilkamist oli olnud kõvasti, kuid koju nad sellega jõudsid.

Noh, kõik mu järel nuhkijad ja muidu lihtsalt huviga kaasaelajad-lugejad - rõõmustage!
 Kuigi millestki kirjutada pole, kirjutan ikka, sest elu on nii üksluiseks muutunud, et karju või appi.
 Eelmisel nädalal julgesin ühel hommikul juba mõttes arvata, et madalhooaeg tundub lõppevat - ja näe paganat - sõnusin ära! peale seda mõtet valitseb turistide poole peal selline tühjus, et hakka või arvama, et kõikide riikide välisministeeriumite kodukatel on eriti suurelt ja eriti punaselt kirjas soovitus Cambodiase mitte reisida. Et on kole ja palav ja ebasõbralik jne, jne. :).
 palav on jah, ja veel niiske ka. Sajab ka ikka veel korra päevas. Eile kui koju hakkasin sõitma, jõudsime motoga vaevu "Kerala" Guesthouseni, siis tuli taevast alla selline valing koos mürinaga, et isegi oma nina ei näinud. Kogu tee muutus hetkega mäest alla tormavaks jõeks.. Ja otse loomulikult algas sadu just sellisel ajal, kui rahvas end tavaliselt õhtuks randa istuma sätib. Korras oligi jälle see õhtupoolne osa. Kui hommikul veel keegi tiksus rannal, siis peale vihma valitses vaikus. Hommikupoole olime ka Kataga ise päevitustoolidel külili. Meie õnneks on rand ja vesi muutunud peale seda, kui randa tulevat teed ja randa ennast koristama hakati kohe poole puhtamaks muutunud. Enam ei pea koos kilekottidega ujuma ja isegi merepõhi paistab kätte. Vähemalt seegi hea, ei pea puhtas vees ujumise nimel teise linna otsa iga kord sõitma. Keegi võiks muidugi rannalt koristada ka tüütud maniküüri.käepaela-masaazimutid, kuid kahjuks seda imet vist ei juhtu. Pigem tekkib uusi mutte juurde. Need uued ei tunne ka kohalikke valgeid veel nägupidi ja kraabivad sääri, lootuses tööd saada. Noh, küllapsaavad paari päevaga ikka näod selgeks.
 Tasapisi on hakanud ka eestlasi kohale jõudma. Kes muidu nädalaks paariks puhkama, kes pikemalt talvituma. Küllap seepärast mul oligi juba ühel hommikul selline kõrghooaja tunne.
 Ühel päeval käisime Reiksiga üle pika aja taas rolluga ringi tiirutamas. Paar päeva enne seda olin suutnud end Otresel päikesest ära põletada lasta, ja nii sõitsimegi lihtsalt suvalisi radu pidi, ning merest hoidsime kaugemale. Alustasime ekslemist otrese küla tagant ja ronisime päris pikalt rolluga mööda mingit mäkkeviivat teed pidi ülespoole. Tee äärsetest küladest vahtisid meid kõik igatahes imelikult, nii inimesed, kui vesipühvlid.

Mingil hetkel avastasime, etoleme jõudnud nii kõrgele, et kätte paistavad nii Sihanoukville, kui ka meri koos saartega.

 Päris ilus vaade oli, kuigi me ei osanud isegi aru saada, kus pagana pärapõrgus me asume.
Ja millega seal kohalikud tegelevad. Sest riisipõlde küngaste otsas polnud, vesipühvlid aelesid aga igas porilombis. Elektriliinidest polnud haisugi, ning teed olid kohutavas seisukorras, kuna vesi oli need praktiliselt ära uhtnud. Jõudsime järeldusele, et küllap siis kohalikud ilmselt teevad metsa, või põletavad sütt. Millestki peavad nad seal urkas ära elama.

 Mingil momendil jõudsime vene kirjadega restoranini!!!!!!!
 No kurat! Seda imest peab ju külastama leidsime.
  Kahjuks ei tulnud aga keegi  isegi majast nähtavale meie ilmumisel. Vaid koer lõrises kurjalt.
 Nii pidime siis taanduma ja nentima, et küllap on mingi venku siin lolliks läinud, et dzunglis restorani peab. Suur oli aga meie endi üllatus kui järgmise kurvi tagant ilmus nähtavale Phnom Penhi viiv suur maantee.
 Venelane polnudki lolliks läinud, vaid meie olime kaotanud kohataju ja märkamatult ümber linna sõitnud mööda metsa ja mägesid. :)

 Mõtlesin, et kirjutan täna õige kahest "vahvast" inimtüübist, kellega on tulnud siin kokku puutuda.
Esimene oleks siis loomulikult meie "sisalikud". Teema tuli meelde taas tänu sellele, et eile õhtul mõned neist meie baari külastasid taas.  Tegelikult jälgisin, ühte neist, ja  tuli meelde nende hea näitlemis- ja valetamisoskus. Näitlejannadena annavad nad kõigile Hollywoodikatele pika puuga. Või lihtsalt on rahaarmastus neil nii suur, et  sellega koos tärkab kohe ka lihtsalt armastus.
 Ah see selleks, aga valetamine tuli sellepärast meelde, et meie Sabrinakene venitas ka end kodust tite kõrvalt välja, et mõni uus valge mees  rajalt maha võtta, enne kui neiul parim enne tähtaeg kukub. Nägu oli laia naeru teisel täis, kui lauast ka valgenahalise vaba mehe leidis. Eks ma täna kuulen, kas Chris ka vedu võttis :) - vaevalt!
 Jah, miski ei veena mind selles, et Sabrina laps  valge mehe oma on,  nagu ta siin uhkelt kõigile kohe rasedaks jäädes uhkustades teatas.
 Ei veena lihtsalt sellepärast, et nad on valetamise meistrid. Üks sellistest "sisalikest" jäi jube laheda valega vahele, tänu sõbrannale, kes hakkas talle abi otsima oma poisssõbra käest.
 Tuli meile džunglist enne eelmise hooaja täit algust üks uus plika. Selline metsik ja kasimatu. Keelt ei osanud, huilgas ja hüppas nagu ahv meestele kukile. Dzungliahviks me teda kutsuma hakkasimegi. Sõbrustas siin teine ka eesti poistega. Vaesekesed ei julgenud  teda seltskondagi kaasa võtta, sest plika oskas süüa vaid lusikaga. Ja paigal ka ei istunud minutitki. Riideidki oli päris dzungli Janel rohkem Tarzani filmis seljas, kui tal. Aga noh, ilus ta oli ja ....miks mitte. Eesti  poisid sõitsid minema, tulid teised ja elu läks edasi, kuni ühel hetkel saabus meie väga hea tuttav. Kuna meie tuttaval oli ka kohapeal khmeerist sõbranna, siis ühel päeval oli see sõbranna palunud oma sõbrannat aidata. Olla  vaeseke just-just tulnud kodukohast siia, sest mingi prantslane olla teda kaasa kutsunud, lubades naiseks võtta. Aga näe, ei võtnud, kasutas ära ja lendas koju. Tütarlaps nüüd juba nädal aega hulkumas linna vahel, söömata-joomata jne. Tahab koju, aga pole piletiraha.  Hakkas meie tuttav siis meile ka sellest rääkima, et näe, mis õnnetus, neiut tabanud, kui seesama õnnetuke baarist laulu lõõritades mööda astus. ja oh imet - osutus juba pool aastat Sihanoukville vahel "hulkuvaks" džungliahviks. Pikk nädal ikka  plikal. Rääkisime muidugi omalt poolt siis ka ära, mis ja kuidas neiu siin aega veedab ja ega selle koju tagasisõiduga nüüd nii kiire tal polegi. Loodetud abi kojusõidu raha osas jäi  tal meie tuttava käest saamata.  Tegelikult on see ju pisivale, aga mängiti maha nii profesionaalselt, et lausa lust.  Teine neiuke, kes meil siin ringi liigub, oli alguses vait nagu sukk - ei oska inglise keelt. Okey! Poisssõber oli rahul, neiu ei sädistanud oma mõttetuid repliike jutule vahele. Aga, nagu poisssõber euroopasse tagasi lendas, sai neiu kahe nädalaga inglise keele suhu, sest järgmine poisssõber ei viitsinud tummahambaga jamada, vaid tahtis suhelda :). Noh, ja mis kunst on siis, endale  valge mehega laps meisterdada. Ja kui üks valge end isaks ei taha tunnista, küllap mõni ikka seda teeb, keda kannatab ära petta.
 Nii, ja teine vahva inimtüüp on india ärimehed. Nendega olen korra kokku juba eelmisel aastal puutunud. tuli meile üks selline sell baari, rääkis mesijuttu, kõsis igasuguseid asju a`la mis kuus su sünnipäev on jne. Ära minema asutades, soovis head õnne ja küsis viis dollarit - ta olla möödaminnes mu karmat puhastanud!!!!!!!
 No ausõna! kes tal palus seda teha! saatsin mehikese nii sügavale urruauku kui suutsin!
 Ja eile siis.... oss oli taaskord "asjalik2 peale õllelonkse, kui astusid kaks asjameest  baari. nemad tahtvat osta baari, või baari osalust. seletasid Reiksiga pool tundi asjalikult. Ega ma loll muidugi ei läinud kuulama, mis teema oli. Reiks ainult niipalju teatas oma õllenaeratusega, et poisid tahavad punti tulla. saatsin selle peale, mehe koju välja magama, et ta ikka aru saaks, kellega ta vindisena käed lüüa tahab. Ok sellega asi piirdus esialgu, sest Reiks teatas, et ta ei leppinud midagi kokku, vaid lubas mõelda. Aga täna hommikul indumehikesed kõksti platsis, ehitusmehed kaasas ja asusid asjalikult baari mõõtma, ning majandama, kuhu midagi paigutada ja millist baari osa soovivad nemad kasutada jne,jne.
 Helistasin käppelt koju,et küsida Reiksilt, mis värk on,ja kuulsin, et mingit kokkulepet pole olnud. Siis  läksin indupoiste käest küsima, et mida toimetate. Nemad vastu, et pool baari nende oma, neil juba bossiga kokku lepitud ja plää-plää-pläää, hakkavad ehitama. kihutasin sellid väga kiirelt minema ja palusin oma nägu mitte rohkem näidata. Kujutan, ette kui pettunud nad olid, ja küllap hiilivad veel tagasi, kui Reiks jälle nina õline letis on,. siis ta ju ei suuda  asjade üle otsustada, ning on kerge nahka üle kõrvade tõmmata. Ilmselge, et selliseid mehi punti võttes, on Reiks paari nädalaga pundist juba väljas ja tühjade taskutega.
 Selline asi tegi täna ikka jube kurjaks. Kogu aeg pean võitlema kellegi või millegiga, nüüd siis hakkavad lisanduma veel "ärimehed", kes ilmselt on kuulda saanud bossi alkoholilembusest, ja üritavad seda ära kasutades baari üle lüüa. Ohhhhh! Keegi võiks mingi ime korda saata, et see viinatamine ära lõppeks!

 Äsja lõppesid khmeerimaa suurima usupüha pidustused, mis nagu kombeks lõpetatakse kogunemisega Pogodasse, et teha annetusi ja saada munkadelt õnnistus.
Pogoda on siis siin maal tempel, kus mungad pesitsevad. Meie käisime sel aastal Rock Pogodas ja Diamond Sea pogodat külastasime ka möödaminnes.
Midagi uut  ja šokeerivat enam sel aastal polnud. Kuna tempel on suurem, siis tundus ka toidukausse ja lilli vähem olevat.

Viirukihais ja suits panid hinge kinni ja silmad vett jooksma nii, nagu ka eelmisel aastal.  Katile oli muidugi kõik uus ja ilmselgelt huvitav. Meiega oli kaasas ka üks Aussi poiss. No tema jaoks oli tõeliselt põnev, sest ta oli eelnevad päevad veetnud hommikust-õhtuni vaid baarileti ääres.
Tänu temale tegime ka tiiru teise templisse.
Noh, Diamond tempel on Roci kõrval ikka tõeline iludus, kuigi sealt ei avane vaadet Sihanoukvillele. Kahjuks, või õnneks oli seal tseremooniad juba lõppenud, kui meie kohale jõudsime.
Kuid egas me oma õnnistamisest ilma jäänud. Tegime selle kõik läbi enne. Ma  käisin koos Kata ja Khemeraga lausa kolmekesi personaalsel veega pritsimisel. Kulus ära- oligi vihmaeelselt lämbe :)

Ega muidugi midagi aru ei saanud, mis poiss meile joodeldades ette kandis, kuid ikka oli kena. Pärast selgus, et ta joodeldas üldse väga vanas keeles ja isegi Khemera ei taibanud tuhkagi, mis meile õnnistuseks kaasa lausuti.
 Kuna Rock asub täiesti linnas, siis on seal ka hulgaliselt kerjuslapsi elamas. tean, et neile ei tohi anda raha, aga kuidas sa ikka keeldud, kui kaks rosinasilma on kenasti ära õppinud inglise keeles suhtlemise ja oskavad veatult, ning aktsendita öelda :"Please one dollar?"

Jalanõude pärast, mis pidime igasse ruumi sisenemisel ära võtma ja ukse taha jätma, puhkes laste vahel lausa kisma, sest pärast said nad plätude valvamise eest ju sada rieli, mis meie mõistes on muidugi paar senti, aga neile ilmselt miljon.

Riisijagamise tegin ka tänu Khemerale läbi. See tähendab, et kõigil on kodus valmis keedetud riis termose sees ja see tuleb võrdselt jagada teatud arvu potikeste vahel. pärast viiakse need potikesed vaestele, et ka nemad saaks süüa. Tegelikult peaks selline annetamine olema iga päev ja ilmselt riigi poolt, sest ega ühtede pühade raames saa ometi aastaks kõhtu täis parkida, teadupärast siin maal ülessoojendatud toitu süüa ei saa, see läheb hetkega hapuks.

Aga pühad olid toredad,  mõni meist otsustas pühade puhul taaskord kohalikele demonstreerida, kuidas üks "tõeline kristlane" pidutseb ja "vennaihu tarbib", nii, et meie majas pühad veel kestavad.






Aga  "meie talv" ehk vihmaperiood ei taha ka kuidagi taanduda. terve eilse päeva sadas, öö on sadanud ja tundub, et ka tänane päev jätkub tuule-tormi ja vihmaga.

Rahvast muidugi sellise ilmaga liigub ülivähe. Õnneks pole siis ka staffil vaja pingutada, sest Jeck ja Jien läksid pühadeks koju ja Bopha lasime lahti. Tore tüdruk osutus teiseks Sofiks-manipulaatoriks. laisk oli ka veel peale selle. Igal võimalusel pikutas ja köögis ainult kisas, kui juhtus , et tunni jooksul tuli rohkem kui viis praadi valmistada.
 eks nüüd peame kibekähku kusagilt kööki staffi juurde saama, muidu läheb tööaeg liiga pikaks ja pingeliseks kõigil.
 Tegelikult, ega palju polegi juurde vaja, ainult üks normaalne kokamutt ja õhtuks üks poiss. Aga poisid lohutavad mind, et küll Buddha saadab mulle kellegi. No vaatame seda värki
 Täna nägin muide ka tõeliselt, kuidas laine lööb baarini välja. Päris võimas, aga nagu tavaliselt, ega siis ei istu ju fotokas näpus. Nii tuli pilt vaid juba taanduvast merest.