Tere tulemast Imede maale!
Sofia tuli kööki tööle tagasi! Väike Mie on suuremaks kasvanud poole aastaga ja on nüüd tööl kaasas. Möllab baaris ringi, ning võõrastab vaid kohati. Pool aastat tagasi oli ta nii arg, et piisas vaid tema poole vaatamisest kui hakkas nutma. Nüüd on kõik teisiti.
Tänu Sofia kokakunstile on meil juba nädal  läinud töötähe all. Rahvas on baaris tagasi, sest toit on ülihea. Süüa see naine oskab teha!
 Kolm päeva on nabani nalja saanud. Kambodžas on valimised ja enamus rahvast ei toeta sugugi praegust vietnamimeelset peaministrit. Praegust siis jälle, et opositsioon kaotas vaid vähese protsendiga. Ja niipalju kui olen meie poiste jutust aru saanud, kahtlustatakse, et tulemused on võltsitud. See võib olla ka täiesti tõsi siin riigis. Käivad jutud, et osa rahvast ei saanudki hääletada, lihtsalt teatati, et neil puudub hääleõigus. samuti olla käinud vetnamimeelsed hääletamas mitu korda jne. Spekulatsioone on mitmeid. Pealinnas läks igatahes eile õhtul märuliks kergelt.










Arvata oligi,sest mitu nädalat on kestnud miitingud ja rongkäigud. Ja meie linnas, nii nagu teisteski oli enamuses siiski opositsioon. Suur vahe oli rahvaarvus,  kui tänaval toetati  preagust peaministrit, olid uhked autod pooltühjalt rongkäigus, kui opositsiooni - oli rahvast murdu motodega, tuk-tukidega, autodega.
Praeguseks s.t. täna hommikul pole enam midagi rohkemat pealinnas toimuvast kuulda olnud. Loodetavasti rahuneb see keevavereline rahvas maha. Mingi jutt, käib kuust ajast, et vaadatakse- oodatakse, mis toimuma hakkab.  ootame siis ka koos khmeeridega. Sellest saan  igatahes aru, et mingi teema on seoses Vietnami ja vietnamlastega.  Et khmeerid neid ei salli, olen vist juba kunagi kirja pannud ja ka selle, miks nad ei salli. Jgaks juhuks võin veel üle korrata, et peaminister toetab kõvasti naaberriigi rahva sisserännet ja see omakorda vähendab kohalike jaoks tööle saamist ja oma rahvas vaesub. just praegu ütles Chay, et FB-s oli teatatud, et tegelikkuses võitis siiski op.partei ja nüüd siis ollakse paar päeva eriti kõrgendatult tähelepanelikud kõige suhtes.
Aga olgu, aitab poliitikast, nagunii, on terve hommikupooliku olnud mu arvuti vaid poiste päralt ja leti ääres oli mini-riigikogu. Selline khmeerikeelne arutelu käis, et mul oli lausa naljakas. Seda enam veel, et Sofia on rahvapartei (peaministri partei) pooldaja ainukesena seltskonnast.
Ausalt öeldes olen mina siiski  opositsiooni poolt, nii vähe kui ma poliitikast üldse huvitun. Hoolimata  sellest et valgetel oleks kasulikum praegust pead toetada. Nimelt tahab opositsioon teha valgetel siin töötamise keerulisemaks, nõuab rohkem pabereid jne. Aga samas seisab preagu riigi areng ikka tugevalt paigal ning ilmselt siis läheks kohalikul rahval tublisti kergemaks majanduslik olukord.
Ok, ikka olen poliitikas - aitab nüüd. Räägin parem ikka imedemaast. Kuigi ka see on poliitikast läbipõimunud jutt.
Nimelt keelati kogu riigis kahel päeval alkoholimüük, et rahvast kontrolli all hoida. See tähendas, et mitte keegi ei pidanud saama ei poest ega baaridest 27.-28.07. napsu osta. Osa valgenahalisi võttis asja väga tõe pähe, ning hoidis lausa restoraniuksed suletud. Meie, kes me oleme selliseid aktsioone kodumaal juba kogenud - varusime suuremas koguses viina ja rummi baari.Vaate lollid ei tellinud, sest arvasime, et vaadiõlut avalikult-salaja on müüa keeruline.
Nii, saabus 27. juuli hommik. Alkoholi polnud meie poolses osas kellelgi väljas. Korralikud! Ning siis tuli üks poistest khmeeribaaride poole pealt tagasi ja teatas, et alates Bongbaarist on kõigil alkohol letis ja ka laudadel. Tegin kontrollreidi, ja veendusin, et nii oligi. Kibekähku laksid pudelid letti ja selleks korraks oligi alkoholikeeld lõppenud. Lõunaks kees õlle-viina müük juba täiel aurul. Seda enam, et ilm oli ilus, rahvast palju ja keelatud vili ju kõige magusam. Õhtupoolikul käis politsei asjaga tutvumas, kuid nähes, et keelst on üle astunud kõik, lõi käega ja kadus rannast.
Päris valimistepäeval kordus hommikul sama, kuid ettevaatlikumalt. Õlled olid kenasti ümber valatud kohvitassidesse. kella kuuest õhtul läks aga lausjoomaks. Käisime vist oma neli-viis korda poes õlletagavara täiendamas, sest vaadid said kahekesi loomulikult tunniga tühjaks.
Ning kuna barangidel oli ohutuse mõttes soovitatud pealinnast kaugemale hoida, oli rahvaarv baaris vaat, et kohati suurem kui kõrghooajal. Buddha soosis samuti joojaid - ilm põsis mõlemil päeval kuiv.
ööl vastu tänast kiskus jälle äikese üles ja praeguseks on päikesevõtust taas asi kaugel. Vihma sajab!

1995-1997 aastal hävitasid punakhmeerid kinnitamata andmetel Cambodia 8-st miljonist elanikust 2-4 miljonit. Kaks kuni neli sellepärast, et täpset arvu ei tea keegi, ning ilmselt ei saa keegi kunagi teada. Kohutav on seegi, et punakhmeeride juhid olid küll täiskasvanud, kuid armee koosnes suurel hulgal lapssõduritest. Samuti oli vangivalvurite ja piinajate hulgas väga palju lapsi. Oli täiesti tavaline, et piinaja oli kasinasti kaksteist, aga piinatav üle neljakümne. Mullatoidule saadeti kõik haritud inimesed, arstid, õpetajad, tõlgid, insenerid. 17. aprillil 1995, saatis punakhmeeride võim ühe päevaga Phnom Penhist välja, maale asumisele kogu elanikkonna. Kõik muidugi maale tööle ei jõudnudki. Kuna iga inimene pidi eelnevalt enda eluloo täpselt kirja panema (ka lapsed), siis sorteeriti inimesed vastavates kontrollpunktides ka ära, vastavalt "ohtlikusele"  Osa saadeti nn. metsa õppima, osa läks edasi provintsidesse laiali maad harima. Metsa õppima minek tähendas ilmselgelt, et need inimesed kadusid igaveseks. Perekonnad lahutati esimesel võimalusel  Iga väiksemagi eksimuse eest järgnes karistus - surmanuhtlus. Ega kõiki ei tapetudki vangilaagrites, või lastud lihtsalt metsas maha. Kuna inimesed, kes maale tööle saadeti, olid enamus ju linnainimesed, siis ei osanud nad maatöid. Vigastasid end põldudel ja surid ka nälga.Tapeti inimesi aga täiesti meie jaoks mõistetamatutel põhjustel.. OK, rikkad tapeti rikkuse pärast, aga tapeti ka need, kes olid koolis käinud ja oskasid lugeda-kirjutada lihtsalt. Või inimesed kes kandsid prille. Põhjenduseks prillikandmiseleoli see, et oled palju lugenud. Lapsed tapeti lihtsalt igaks juhuks, et nad ei hakkaks tulevikus vanemate eest kätte maksma. Või tehti neile nii kõva ajupesu, et nad hakkasid ise oma vanemaid ja sugulasi reetma ja osutusid tapjateks. Ühesõnaga ei peetud linnadest pärit, või lihtsalt targemaid inimesi mitte kellekski.  Nad polnud nn. mulatanid (põlluharijad). Tõelisteks khmeerideks lugesidki punakhmeerid vaid mulatane, kes olid maal sündinud ja mitmed põlvkonnad ilma hariduseta seal ka elanud. Ülejäänuid (linnadest pärit haritumaid) tuli hakata ümber kasvatama nüüd piitsa ja püssiga.
Ma olen käinud nii Killing Fieldil, kui Tuol Slengis.
Esimene neist, oma riita laotud pealuudega ja ühishaudadega jättis mind millegipärast täiesti ükskõikseks. Jah, oli kole lugeda lastest ja näha seda puud, mille vasti imikud lihtsalt surnuks löödi, või katsuda oma käega üliteravaid palmirootsusid, millega kõrisid läbi lõigati. Kuna  padruneid ei jätkunud nii suure hulga inimeste tapmiseks.

Selline siis on peamine mälestusmärk - pealuudega stuupa.

Lisää kuvateksti

                                                                                                                                               

Tuol Slengi (S-21) ei lähe ma ilmselt enam kunagi. Ma ei saa seal hingata. Need seinad ja klassiruumid on täis nii jubedaid mälestusi, et see lausa õhkab neist välja. S-21 oli vangilaager, kus piinati inimesi ja kust neid edasi juba tapmisele saadeti, kui nad enne kohapeal juba ei surnud.
 Ausalt öeldes polnud mul plaaniski kirjutada aastatetagustest õudustest siin maal, kuid lugesin just hiljuti üht raamatut, mis kirjeldab ühe 11 aastase khmeeritüdruku läbielamisi sel ajal ja tema pääsemist Taisse.
 Peale selliste raamatute lugemist, või juttude kuulamist, vaatan ma taas natuke aega seda maad kus ma elan hoopis kurvema pilguga.
Kuigi kurvastada pole nagu enam mõtet, mis olnud see olnud. Inimesed on noored ja rõõmsad. Hommikune motopoiss, kes mind baari transpordib röögib täiest kõrist ja viisi pidamata laulda läbi vihmapladina. Või naksutab keelt nagu geko ilusatest plikadest mööda sõites. Kohe-kohe on tulemas valimised! Noorem rahvas, see teadlikum ja haritum nüüdseks,  kes ei loe end mulatanideks, loodab südamest opositsiooni võitu, et midagi selles korrupeeerunud ühiskonnas muutuks paremaks ja kaoks eestotsast endised punakhmeerid, kes oma mustad tunked ja erepunaste ruutudega krama jõudsid õigel ajal vahetada teiste värvide vastu. See tähendab, et nad olid nii targad, et astusid punakhmeeri ridadest õigel ajal välja.

Krama muide on khmeeride traditsiooniline ruuduline meie käterätikut meenutav narmastega puuvillane sall-pearätt, mida kasutatakse kõigeks. Peakatteks päikese eest, seotakse kaela, käte pühkimiseks, laualinikuks. Ka minul on üks selline garderoobis. Nooremad enam seda rätti nii väga ei kannagi enam, ainult maal veel kantakse,aga vanematel inimestel on ta ikka au sees. Turistidele parseldatakse neid maha lugematul hulgal, aga kunagi mitte enam erepunaste ruutudega.  

 Täna on Reiksi sünnipäev!
Ja täna hakkasin vaatama oma esimesi blogipostitusi. Imelik on see elu! Avastasin, et eelmise aasta 17. aprilli kohta olin kirjutanud, et Reiks  on esimest korda siin maal kahenädalase joomatsükkliga maha saanud. Selle aasta 17. aprill oli see kuupäev, kui ta oma khmeerist sõbrannaga mulle vahele jäi ja kui tema juttu uskuda, siis kestis seiklus kaks nädalat. Kas see 17. aprill hakkabki mind kummitama?
Sellist suursadu, mis meil kestnud on juba kolmandat päeva, pole siin oldud aja jooksul veel näinud. Tuul on iiliti ülitugev ja vihma kallab ämbritega. Alles nädal tagasi olime rõõmsad, et meri pole randa sel aastal veel "ära  söönud". Nüüd on paar vihmapäeva teinud oma töö ja liiv kaob rannast kui mitte minutite, siis pooletunni kaupa. Eile avasime baari alles õhtuks, sest päeval oli ainult vesi, vesi ja veelkord vesi. Inimesed istusid hotellides lõksus.
 Täna on natuke  selgem päev ja ka inimesi liigub ringi, kuid siiani pole poisid veel kedagi sisse visata suutnud. Panin nad kappe koristama ja laiskvorst Chay köögikappe pesema. Eile käis Sofia end tööle tagasi rääkimas ja tegi ka mürkuse, et köök on kole must. Tal on selle koha pealt tuline õigus.
 Näe! Jälle hakkas kallama nagu oavarrest! Ja just mõtlesin, et teen väikse kulutuse ja meisterdan mehele sünnipäeva puhul eestipärase kartulisalatikausikese! Äkki jääb vihm vahepeal natukeseks järgi! Loodame!

 Hall ja ilmetu ilm ei kutsu rahvast randa!
 Eilne päev tundus lausa nutuselt lõppevat, kuid õnneks hilisõhtul läks turistidel hotellides olemine igavaks ja tuult trotsides tuldi ka alla randa. Öö möödus loomulikult taas plekikolina ja padupaduvihma saatel.
Korteriomaniku sain eile siiski kätte ja Chay abiga rääkisin talle ka vihmaveeprobleemist. Tammus jalalt jalale, käis kõik toad läbi, lubas parandada ka katki kukkunud välisukse klaasi, ning nii see asi ka jäi.
  Khmeeridelt kiiret reageerimist asja lahendamiseks oodata ei tasu. Ilmselgelt kulub katuse parandamisele nädal, kui mitte kuu. Ja ka sel juhul on see väga kiire tegutsemine. Üldjuhul käib asi ikka väga teotempos.
 Meeldetuletuseks kasvõi burgeri tellimine Kepis. Tellisime burgerid ära, kui hotelli asju pakkima läksime, et siis kui kümne minuti pärast alla tuleme on kohe hea võtta ja bussi peale hüpata, et Sihanoukvillesse sõites süüa.  Ja otse loomulikult hakkas neiu saiu valmistama alles siis, kui olime juba kottidega tagasi ja buss ootas.
 Õnneks buss ootabki, sest ka bussijuht on ju khmeer :) Ainsad, kes närvitsevad ja stressavad on barangid (valged inimesed).. Teise näitena võin tuua selle kuidas lasime reisibüroos endale pileteid bronnida. AirAsia leheküljel bronnides kippus pidevalt error tulema, läks pisut kauem aega. Meie oleme sellega loomulikult harjunud ja teame, et tuleb lihtsalt kannatlik olla. Neiu pakkus peale poolt tundi üritamist, et me võime minna jalutama või tulla homme tagasi, et siis tal valmis tehtud. Ha-ha-haaa! Oleme natuke piisavalt kaua siin elanud, ning lükkasime ettepaneku viisakalt tagasi. Istusime rahulikult edasi ja peale minu kahte suitsupausi (s.t. umbes teise pooletunni jooksul) õnnestuski neiul lõpuks piletid välja trükkida. Siin maal toimib eestlaste kuldne vanasõna täiega, et tänaseid toimetusi ei tohi homse varna lükata.Homme ei tee neid toimetusi keegi nagunii.  Oleks me võtnud vastu ettepaneku tulla büroosse tagasi järgmisel hommikul, oleks ilmselt sooduspiletitest ilmajäämine olnud kindlustatud, kuna neiu oleks hakanud asjaga tegelema samal hetkel uuesti, kui me sisse astume. Laiskus ja aeglus ülekõige! Õnneks stressivaba, kui ära harjuda!
 Eile käis ka üle pika aja esimene tööotsija. Soovitasin tal tagasi tulla kahe kuu pärast kõsima, kui ta pole  midagi vahepeal leidnud. Tundub, et kodus hakkab riisipõldudel selleks hooajaks töö lõppema ja poisid imbuvad jälle linnadesse. Tore, kuid praegu ei vaja me baaripoisse. Ainult  kööki oleks hädasti kokka vaja.
Sofi tugasitulekus ma kahtlen väga.  Reiksile oli proua telefonis teatanud, et tuleb 17.07. Täna igatahes toimetab köögis endiselt Chay ja Sofiast pole haisugi.. Saiha teadis rääkida, et ta tuleb hoopis alates augustist. Eks paistab.
 Muide, avastasin täna, et meie Jeck on lahti saanud oma koledatest pikkadest küüntest, mis nõrganärvilistes eurooplannades vastikust äratavad ja panevad valged inimesed arvama, et teenindaja on natuke vikerkaarevärviline. Tegelikuses on asi hoopis proosalisem. Pikad küüned meestel tähendavad  puhta töö tegijat. See tähendab, et mees töötab teenindajana, baaris, poes, pangas, kus iganes, aga mitte ei tee põllutööd, ei ehita jne.

Eks algul oli ka minul selliseid küüsi kole vaadata, pikapeale olen harjunud. Pealegi on see selline vananev ja ilmselt ka ajapikku ka kaduv komme. Praegused noored, kes juba pikemat aega on maalt ära linnas tööl ja rohkem ameeriklaste, eurooplaste ja aussidega kokku puutuvad, enam pikkadele küüntele rõhku ei pane.
Ollakse  täiesti teadlikud sellest, et see siiski pole turisti silmis kena ja nemad ei oska nn. puhta töö tegija staatusest midagi arvata.. Nõnda siis on ka meil nii Saiha kui Jeck ilma "ninasõpradeta" s.t. lühiküünelised. Vaid Chay püsib kinni vanades traditsioonides.

 Ossa kus oli öösel torm!
Kahju, et "juustfotoaparaadiga" ööpilte teha ei saa. Ilmselt oleks mere ääres tulnud kenad kaadrid! Kuigi Reiks tuli viimasena baarist ja õtles, et kella 24.00 paiku polnud midagi veel, tuul oli maa poolt!
Selle eest kesklinnas möllas täiega. Aknad nagisesid, vihma kaitseks rõduukse ette pandud kilepresent ähvardas lahkuda koos rõduäärega. Uks käis kinni-lahti nii, nagu talle meeldis. Aknaklaasid  naksusid ja, et asi oleks igati täiuslik otsustas üks (võib olla ka rohkem) katuseplekkidest ennast pooleldi lahti kangutada ja vastu teisi loperdama hakata.. Tänu sellele oli terve öö meil maja ümber selline orkestrimuusika, et ERSO ei saa ligilähedalegi. Mõelge ise - presendi plagin, tuule vilistamine, naksatused akende poolt, vihma solin, ja eriti valju järjepidev plekikolin.
Sügav ja rahulik uni oli kindlustatud! Otse loomuliult jooksis vihmavesi ka kogu korteri ulatuses mööda välimise seina sisemist külge ülevalt alla otse tubede põrandatele. Magamisele vahelduseks käisime kordamööda põrandaid öösel "pesemas". Tegelikult jookseb vesi alati saju ajal tubadesse, kuid vaid natuke. Sel korral läks aga juba laristamiseks.
Hommikul mõtlesin, et kutsun kindraliproua üles ja näitan talle mis toimub, kuid omanikeperel olid uksed kõvasti suletud. Vahest trehvab päevapoole neid nägema, et saaks probleemist rääkida.
Ausalt öeldes oleks kahju korterit vahetada, asub teine päris turu ja "Samudera" juures, pole eriti kaugel ka rannast,on mõnusalt pisike, aga samas piisavalt suur, et oleks hingamisruumi. Päike ei passi ka kogu päeva ainult aknast sisse. Ning mis peamine, pole tüütuid pesunaisi naabriteks hoovi peal, sest meil polegi hoovi, on sissekäik otse tänavalt. Kui saaks selle vihmavee ka kuidagi seintelt mujale suunata võiks selles korteris lausa kauem kui aasta pesitseda. Esialgu tegime aastase lepingu. Noh, ega tehaksegi aastane leping, või poole aastane. Vähemaks ajaks ei taha kohalikud eriti tervet korterit või maja üürida.
 Rannas oli ka tuul öö jooksul ikka pöördunud ja mere vahule peksnud. Baari taga wc-de juurest kiskus katusepresendi lahti. Õnneks küll mitte täiesti, Poisid saavad asja jälle korda teha. Palmikatus polnud õnneks kuskilt läbi tilkuma hakanud. Isegi vana, vahetamata pool pidas vastu. Sellele sai suvel muidugi ka reikad peale löödud, sest üks suvine tormijupats kangutas kaks ülemist rida mattidest tagurpidi. Ning, et hilisemaid üllatusi ära hoida lasimegi siis neile toestuseks reikad peale panna.  Ohh, tundub, et õieti tegime. Vihma muidugi on öö jooksul jälle niimoodi alla valanud, et baari tagumist teed saab kasutada vaid paati omades. Alates meie baarist kuni "Surfini" lainetab järv. Ka on randa toov keskmine tee muutunud Mekongi sarnaseks. Merre voolab teelaiune punane saviveejõgi. Paadid on kõik sadamasse tuulevarju viidud õnneks. Õnneks sellepärast, et paaril korral on paat meie rannas randunud hommikuks. Korra seisis kohe mitu päeva, enne kui ära viidi.. Saari, mis muidu kenasti kätte paistavad näha jälle pole. Merel sajab!

 Tundub, et ma pole kaua kirjutanud, kui juba rahvas küsib järjejutule lisa!
Tegelikult pole millesti kirjutada.
Madalhooaeg on täies jõus ja mina vaevlen juba kuu aega külmetushaiguste küüsis. Kui palavikust lahti sain, tuli köha, kui köha taanduma hakkas, tuli loomulikult nohu ja koos sellega köha ka tagasi. Nii olengi päevast päeva nagu siil udus ja ühtegi head mõtet pähe ei tule.
Paar päeva tagasi sai käidud "Piraadis" ilusaima ladypoy valimistel. Üritus  oleks ilmselt olnud lahe, kui oleks rohkem ette valmistatud. Aga teha nii, et kui rahvas on juba kogunenud, alles siis sättida valgust ja muusikat paika, ning lükata aina algust 10 minuti kaupa edasi - ausalt öeldes viis huvi ürituse vastu tibake alla. Pealegi ei osalenud üritusel loomulikult need päris tõelised ja ilusad ladyboyd. Kohal oli vaid pööbel, see kes igal õhtul "Dolphinis" kõlgub ja kogemata aeg ajalt chaa asemet baat ütleb :) Mitteteadjatele siis, et naised ütlevad jaatades chaa ja mehed baat. Ühesõnaga, ei olnud meie Bianced, punapead, ega Sofiat oma sõbrannadega.

Näe, saigi "pervertide paraadi" pildid kenasti üles lõpuks. Ega poisstüdrukuid eriti rohkem polnudki kui piltidel. mõni vahest oli rohkem. Igatahes sai paraad läbi poole tunniga.
Istusime siis kolme uue eesti poisist turistiga ja ajasime juttu lihtsalt. Kuidagi läks teema invaliididest kerjuste ja lihtsalt vaeste peale. Samuti ka sellele, et ei pooldata rannas laste käest kauba ostmist.
Reiks on kategooriliselt selle poolt, et ei tohiks midagi osta. Mina nii väga pole, sest jah, ega rahvas nälga ei sure. aga ega nad ei jõua ka kogu oma pere lapsi koolitada. Keegi peab neist ikka tööd tegema.. Olen sellest juba  kuskil eespool targutanud, sellest nn. õnnelikust lapsepõlvest, nii  ei hakka kordama rohkem. Seda enam, et rannas on selline torm,  et tore kui õhtuks baarid teisele poole Sihanoukvillet pole lennanud. Presendid baari ees on pingul nagu äsja Tallinnat külastanud "Krusnsternil" Huvitav, kuidas ma koju saan?? Hommikul kui tulin, sain läbimärjaks, sest olin eile tarkpea ja unustasin keebid mõlemad baari. Õhtul ju ei sadanud :). Sel aastal on ikka kõvasti teistmoodi üldse vihmahooaeg. Eelmisel aastal olid mais kõvad tormid ja ainult sadas. Sel aastal vaid paar tugevamat tormi. Eelmisel aastal oli juuni lõpuks rannas olev puu juba juuripidi vees, sel aastal on puuni veek kena viis-kuus meetrit. Ja kui eelmisel aastal olid nii juuli kui august väga ilusad, siis nüüd kui juuli kohta seda öelda ei saa. Uputab ikka kenasti. Kõrvalbaarid olid hommikul oma korvtoolid kõik rannale tornidesse ladunud, et pärast hea laiali laotada. Mina oma udumunadel lasin toolid hoopis taha seina äärde tassida. Õieti tegin, sest praeguseks on "Coco" toolid kolinud meie baari ette, ning "Serendipi" omad "Coco" rannaribal kaootiliselt laiali. :) Pagan küll, aga koju tahaks ikka minna, sest tundub, et jääbki sadama. Ning pealegi hakkavad mul varbad tasakesi külmetama. Noh vaatan, äkki kannatab minna.