Kell on pool üksteist hommikul ja ma olen kolme nädala jooksul maganud vist kokku kümme tundi.
Homset uusaastaööd ei taha ma ette kujutadagi!
Mingil hetkel ütleb ilmselt mõistus üles õnneks!
Reiko on sujuvalt täiesti juua täis olnud viiendast detsembrist alates. Ema ja õe sünnipäevad on nii tähtsad, et nende tähistamiseks tuleb võtta aega, ja mitte vähe.
Praegugi puhkab mehike oma kuseloigus keset toapõrandat , et varsti uuele ringile minna.
Täna tabab teda aga ebameeldiv üllatus!
Esiteks leidsin ma taas ta rahavarud üles, ning tal pole millegi eest joogipoolist kohe soetada (kuigi mul on kahtlus, et praegu juuakse maha majamüügist saadud summasid). Teiseks panen ma ta lõunast alates, kuni homse õhtuni taas luku taha! Äkki suudab siis homme mõnegi tunni letis adekvaatne olla.
Ega mul sellesse küll usku pole, aga äkki...!
kaks päeva on ta parim sõber Mart siin olnud, aga Reiks ei saanud isegi aru, et sõber siin on.
Eile õhtuks puhus lõpuks klaariks nii palju, et suutis urust välja roomata ja Marti tervitama tulla.
 Mina olen igatahes seda meelt, et kui ta kohe-kohe ravile ei lähe, siis peale märtsikuud hakkan eesti tagasipöördumist sättima. Tasapisi teen praegugi ettevalmistusi.
Sellisel asjal, mis siin toimub pole mõtet.

Jõuluimed on taas ilmavalgust näinud!
Tänu eile alanud vaiksele Jõulurahule, mis kestab mõnedes baarides siiani, on rannas rohkelt näha magavaid päkapikke.
 Jõuluvaibakloppimine "Sessonis" käib täie hooga.
  Prostituudid kõnnivad ringi nagu punamütsikesed, ainult marjakorvi asemel on käevangus õndsalt totaka ilmega vanamehed. Ka neil on Jõuluime - fööniks on tõusnud tänu Viagrale/Kamagrale.
 Minu enda mees tegi ka endale Jõuluime - ei hakanudki kaineks, kui sõber saabus! Tavaliseltt ikka üritab klaariks end puhuda.
 Jõulurahusaginat on rannaäär täis!
Pohmellis ja poolpohmellis peaparandajate hõredat enesetunnet ära kasutades, tehakse neile küll karva, kui rahaeemaldamisi.
Ja ilmtingimata on vaja kõigil päkapikumütsi kandvatel valgetel neid mütse veel paar tükki omada!
MERRY CHRISTMAS!!!!!

 Hooaeg hakkab hoogi lisama!
Panime taas täna iseseisvalt rannatoolid välja. Pilt poole parem, kui madratsid laiali liival mustlaslaagril. Inimesef saavad korralikult pikutada ja ka ostavad baarist.
Ütlen ausalt, et kõik päevitustoolid hõivati viie minutiga.
Kõrvalt Coco pani välja vaid toolid,  päevitustoole ei julgenud veel.
 Khmeerid on üldse mõne koha pealt erilised "jänespüksid" Eile õhtul, või õigem oleks ilmselt öelda päeval, hakkas endises "Serendipitis" ja praeguses "Waikikis" diskor muusikat (vaibakloppimist) üle ranna laskma juba õhtul kuue ajal. Musa oli ikka räigelt kõva, ja kõik hoidsid kõrvu kinni. Aga keegi ei läinud midagi ütlema. Hoopis Coco omad vahtisid lootusrikaste nägudega minu poole, kui ma kodust tulin.
Loomulikult läksin ma ütlema. Palusin muusika B&B ajaks vaiksemaks panna, sest nad pole ainsad rannas. Pööritati silmi, aga paar detsibelli läks musa vaiksemaks. Siis läks juba Reiko (kaine!), ning röökis "Waikiki" valge omanikuga pikemalt. Khmeerist omanik jooksis lihtsalt eest minema. Reiko siis tutvustas valgele mehikesele olukorda. Ja ühtlasi teatas, et kui selline asi kordub, on praegust olukorda rannas arvestades ülilihtne Phnom Penhist välja kutsuda müramöötjad. (Nad on korra muide käinud rannas).  Sell hakkas kokutama ja seletama, et tal täna kavas jalkaõhtu ja kogu linna valged tulevad alla jalkat vaatama. No saime naerda. Reiks soovitas mehikestel jalutada "Big Easysse" ja järgi vaadata, kuidas käib valgete jalkavaatamisele meelitamine. Neil seal ülisuur ekraan, mõnus spordiatmosfäär jne. Nendel rannas klubimusa täispööretel tümpsumas, telekas pisike nagu p...seauk ja meelitavad rahvast.
 Tegelikult lõppeski "Waikiki" jalka fiaskoga. Inimesi oli napilt kümme ja neidki ei huvitanud jalka vaid väljareklaamitud odav õlu.
Aga hooaeg käivitub!
Juba on kohal ka esimesed lollid ja esimesed tropid, keda eriti ei soovi teenindada.
 Lolliks pean ühte ameerika taati, kes endale plikasi põrutamiseks rabab ja on korduvatest hoiatustest hoolimata ikka paljaks varastatud. Eile  peedistas teda baaris üks plika, keda me "munaks" kutsume. Muna on meeter kuuskümmend korda meeter kuuskümmend ja kaalub ka 160. Pagan teab, kas taat teda põrutatud saigi, sest plika on niiiii ümmargune ja ilma igasuguste väljaulatuvate sangadeta, et veerlema hakkamist ära hoida, aga plika arvab, et taat on nüüd ta mees ja kisas eile lausa hullupööra. kui avastas, et taadil juba uus mimmu. Tõstsime muna baarist välja, sest ta hakkas kriiskamisega juba Waikikile silmi ette tegema. Muna istus siis grilli ääres ja valas krokodillipisaraid, et mees teda petab! :). Taadil ei jäänud muud üle, kui palus Reiksil end motoga hotelli visata. Ossa raks, kus "muna" leekis nagu tulekera järele. Tulekera selle pärast,met munal on hõljuv punane rüü üll, et ta väga munana ei tunduks pimedas.
Aga täna hommikul käis taat juba küsimas, et ega ta eile oma telefoni meile letile ei unustanud - olla kadunud. Eks keegi neiudest saab nüüd helistada nutitelefoniga!
Tropid on meie kallid kaasmaalased kahekesi!
Paarike saabus eile, täis kui jääkarud ja teavad kõike! Ise küsivad ja vastavad! Hommikul räntsatasid baari, ja kukkusid kohe esinema. Kahemillise promilliga on praeguseks ujunud juba poolde lahte. Vaatame, kuidas tagasi saavad! Ja pärast lähevad rolluga ringi sõitma. Proovisin neid natuke maa peale tuua, aga ei olnud mõtet. Lasku käia! Mis sa ikka endast targemaid õpetad!
Nii kaua, kui kahe,  lastega peredega arutasime, mida nad saaksid teha täna, nii et paariaastased ei tüdineks, viskasid need purjus tuvikesed kõrvalaluast selliseid pärleid, et ma ei vaevunud neid isegi teretama korralikul peale seda. :), Eks kui kainenevad, siis saan ilmselt kuulda taas, et oleme kõige ebasõbralikum ja mitteabivalmim baar terves Cambodias!  Aga eks peab ju imagot säilitama!

 Pole tükimat aega viitsinud millestki kirjutada! Ei jätku lihtsalt powerit. Iga päev ajab üks jama teist taga!
Mingid päevad tagasi kõndis militaarpolitsei randa ja kamandas kõik rannatoolid-lauad katuse alla. Liival ei tohi midagi olla. Las turistid külitavad nagu kilpkonnad paljal liival.
Esimene päev külitasidki. Aga kaua sa ikka söödad liivakärbseid. Järgmisel päeval tiriti katuste alla pandud päevitustoolide madratsid randa liivale.  Agaramad  võtsid kokku koosoleku ja otsustati, et BBQ ajaks pannakse siiski toolid-lauad välja. Algul oli kaks rida, siis juba kolm ja tänaseks lausa neli.Kokku aeti ka koosolek maaomanikuga, ja teatati, et me ei maksa enam nii palju üüri, kuna ranna kaotamisega oleme kaotanud kliendid. Rahvas rahustati aga kenasti maha.  15 detsember saabub asjapulkadega kruiisilaev kelle pärast see tsirkus olla ette nähtud. "Sinisilmad" uskusid kõik kenasti kuni tänaseni. Minu härra hakkas lausa suurest rõõmust, et jõuludeks saab ikka ranna tagasi lausa topeltkoguseid "mekongi" manustama.
Täna aga jalutas pikki randa taasmil.politsei. Kibekiirelt peksti kõok toolid-lauad taas katuste alla. Meil sellega vedas, koos toolidega peksti meile söömakogemata ka noortegrupp, ca 15 inimest. Poisikonnad andsid oma parima, aga sellest edaspidi. Pollarid käisid ja kraaksusid kõigi peale, nagu varesed. Igast baarist pidi antama kellegi telefoninumber, kellele edasistest uuendustest-korraldustest teada anda. Mina istusin teisel pool letti ja tegin näo, et olen külastaja, sest viimastel päevadel kontrollitakse ka valgete töölubasid. Seda loomulikult mul ju pole.
Kuid ei, sedakorda olid luubi all hoopis baaride külge ehitatud varikatused. Anti aega kolm päeva, et need lammutada. Olin Occeutehalil vist veel ainus, kellel seda kuradima varikatust polnud, sest Reiksi joomade kõrvalt polnud jaksu leida selle ehituseks raha. Nüüd tänan õnne, et ei olnud. Kõrvalt "Coco" omad olid üsna pikkade nägudega. Seekord irvitasin neile otse näkku, sest alles tund tagasi oli Lina toonud meile tagasi laenuks võetud tsekiraamatu. Võttis tavalise, aga tagasi tõi paksu ja ise teatas naetatades, et näe, meil kulub üks selline raamatpäevas, teil ilmselt jagub nädalaks. Sa raisk, kus mul kihvatas! Hea meelega oleks ta p...sse saatnud, kuid tegelikult oli tal ju õigus.
Meil on juba mõnda aega staffiga lahkarvamused.
Lahkarvamused just selle tõttu, et mulle hakkas imelik tunduma, et kui inimesed on leti ääres ja söövad- joovad, on arved korralikud. Samas rannas istudes on sama seltskonna arved üliväiksed. ja tsekki ei taheta kuidagi kirjutada. Midagi tundus mäda olevat!
Ja oligi! Poisid (ka Saiha)kantisid raha omale. Seedisin kaks päeva, mida teha! Kui varguses süüdistan, pakib kogu staff ennast kokku ja kõnnib minema. Seda aga keset algavat hooaega lubada ei saa. Hakkasin hoopis kõva häälega tsekke nõudma ja võimalusel ise asju kirja panema.  Eriti närvi läks asja peale Hong, Saiha oli rahulikum ja Bizet ei teinud teist nägugi. Hong läks lausa nii kaugele, et ähvardas mind probleemidega, kui hakkan liiga nende tööd kontrollima. Siis tegin eile selle nalja, et panin baari ülbelt kell kümme õhtul kinni teatades, et mul pole mõtet lahti hoida, kuna sissetulek koosneb vaid paaritaalastest arvetest ja kuna sellise sissetulekuga pole mul nagunii raha, et makse maksta, siis on koht nagunii varsti suletud. Ei öelnud ma kellelegi, et nad varastavad, või ei viitsi baari pärast oma perseid toolilt tõsta. Lihtsalt teatasin, et vaadaku ise, kas hakkavad uuesti baari heaks tööle, või läheb kõik allamäge. Palusin järgi mõelda, et ehk on aeg ka ühiskassasse raha muretseda, et palka saada, mitte ainult oma taskutesse.
Oli üllatav vaikus!!
Täna hommikul oli Saiha kui ümber vahetatud! Ei jälgegi haige olemisest ja poolest lõunast palus vabandust, et läks kergema vastupanu teed!  Ühesõnaga, vist elus esimest korda tunnistas staff mulle, et kantis raha omale. Palus andeks ja lubas  et ei tee seda enam.  Ma usun teda, aga Hongi küll mitte!
 Nüüdseks on selline seis, et Bizet ja Saiha lõhuvad tööd teha, Hong eriti ei viitsi. Pole ju huvitav, kui endale ei saa teha. Vaatame, kaua see kestab!
Kogu sellise jama juures on veel tore see, et koju minnes ootab ees  sinaka tooniga paistes lõust. Tudiseb ja haiseb jube imelikult juba teist päeva. Vist hakkab maks üles ütlema, sest minu meelest pole ta juba teist päeva ka söönud, ainult tühjad pudelid vedelevad kõikjal. Mina ka neid ei korista, jummalast pohhui! Las vedelevad, lähen öösel koju oma tuppa magama ja kõik!
Loodan muidugi, et baaris saavadasjad korda tasahilju. Millal kõik tekkinud augud lappida saan ei kujuta küll ette, aga.....
Küll loksub paika!

 Kas siin maal pole tõesti midagi, mis natukenegi oleks rõõmsates värvides?
Popi kadus ära mõned päevad tagasi - öösel, nagu siin maal tavaks. Noh, lootsime, et keegi lihtsalt hirmutas teda ja küll ta kodutee leiab. Teda oli kerge hirmutada, ta oli natuke aravereline, kes ennast naljat võõrastel puutuda ei lasknud. Oli selline rääkiv loom ja kogu aeg tegi kõva häält, kui keegi üritas teda paitada või puutuda. Ei tulnud õhtuks koer koju. Jäi veel lootus, et on suureks saanud ja pruutidesse läinud.

Ei olnud nii!
Popi tuli lõpuks koju, või õigem oleks öelda, et lendas koju, nagu oleks vanakurat kannul. Esikäpad olid randmetest veriseks mõlemad hõõrdunud ja katki, tagumised jalad kanged nagu pulgad. Värises nagu haavaleht ja nuttis kõva häälega. Hommikul läks ära! Läks parematele jahimaadele, ei jõudnud ära oodata, millal arsti juurde jõuame.
Värdjad! Värdjad, kes varastavad koeri, et neid kõigepealt piinata, ning siis süüa. Et sellistel värdjatel ka ükskord koerakont kurku kinni ei jää! Loodan siinkohal südamest, et jääb!!!
Kusti on nii õnnetu koos minuga, et kohutav! See on juba teine sõber, kes ta vastutahtmist hülgab! Kurb!

 Lasin köögist pilka lahti!

Ei saa ikka litsi tööle palgata. Pottide-pannide asemel vahtis hambad laiali baarileti ääres. Ja kilkas nagu teisedki pärdikud, mis sest, et endal põll ees ja kulp käes. Tööle pakkudes rääkis, mis kõik keeta-küpsetada oskab, aga kui oli üle nelja prae korraga oli plikal juhe koos, ning nutt lahti. Bizet pidi appi tormama. Nädal aega vaatasin, kas saab teisest töölooma, või ei. Ei saanud! Hommikuti kella üheksaks baari ei jõudnud ja kui tuli, nii potsatas kohe leti ette maha istuma. Isegi pilku ei heitnud köögi poole. Kui käskisin objektile minna, siis venis nagu vesipühvel. leti äärest kööki on kolm sammu, Tal läks aega vaata, et pool tundi nende kolme sammu astumiseks. Viimasel hommikul ootasin kohe paar tundi, et millal tibi suudab avastada, et kääk tuleks korda teha ja eilsed nõud korvist riiulitele laduda.  Ei tulnud tal see pähegi. Isegi spagetit, mis poest tõin ja lauale panin, tõsteti lihtsalt natuke eemale kui turukaup tuli. Kappi panemiseks oli pakike liialt raske.  Noh ja siis saigi mu mõõt täis! Raha oskas küll küsida kohe, kui tööle tuli, aga, et selle saamiseks tuleb liigutada kah end, see osutus vastuvõetamatuks. Nüüd las teenib põhielukutsega raha!
 Bizet!

Saiha, Bizet, Hong

Bizet tuli suvel lihtsalt meie baari elama, ning nüüd on kuidagi sujuvalt siia ka tööle jäänud. Panin ta isegi väikesele palgale, sest ta on asjalik.  Kahjuks teatas ta üsna hiljuti, et vana boss ootab teda "bongbaari" tagasi ja esimesest detsembrist ta lähebki. Saan tast aru, ta on seal aastaid töötanud. Kui ta siin oleks sama kaua, oleks mul samuti huvi teda tagasi palgata. Poiss räägib peale inglise keele ka vabalt prantsuse keelt, ning vietnami, ning hiina turistidega pole ka keeleprobleemi. Minu käest pinnib aina vene keelseid väljendeid, sest venelasi on palju liikuma hakanud.
 Poisid!
Reiksil on taas tsükkel, mis pole ju iseenesest midagi üllatavat. võttis üleeile taas tuurid üles ja hakkas baaris tüli norima. Alkohooliku eritunnused on tema puhul nii selged, nagu narkoloogi käsiraamatust maha kopitud.
Noh, noris ja noris, kuni kõigil oli töötuju alla nulli. Norib ta tavaliselt selliste asjade kallal, mida näeb momendil ja mis siis on tema arust valesti.
Sel päeval oli Chayl maalt külalised ja ta oli pool päeva vabaks võtnud. Kahjuks olen ma neil ohjad natuke lõdvaks lasknud, ning poiss ei ilmunud ka õhtuks. Köögis küpsetas Bizet. Reiks tõmbas Chayl kohe kahe päeva rahad maha. Mõtlemata, et poiss võtab vaba päeva tegelikult korra paari kuu tagant, ning samas ei ütle kunagi ei, kui on vaja midagi parandada, või teha. Mina leevendasin järgmisel päeval asja ühe päeva peale. Trehviks parandas ära ka vetsu ukse.
See selleks. Õhtul, kui härra poolpidusena  kodust tagasi tuli, oli suurem söögitegu läbi ja Bizet julges pikali visata pooleks tunniks. saiha ja Hong olid rannavalves.selles suhtes oli Reikol õigus, et ei Hong ega Saiha ei viitsi enam peale kümmet oma tagumikke maast lahti vedada, et kedagi sisse kutsuda. Eriti kehtib see viimasel ajal Hongi kohta.
Ega Reiko Saiha kohta ei hakanudki ütlema, sest poiss on nagu ta on, poolhaige ja teeb meie asemel ju ka meie tööd kogu aeg. Aga härra hakkas undama Hongi ja Bizeti peale, et mis nad lösutavad, teistes baarides kutsutakse kogu aeg istuma, meil mitte kunagi. Ja pole nad midagi nii väsinud, ainult teesklevad, magavad ju kõik päeval paar tundi. Soovitasin Reiksil tulla mõnel päeval ka hommikul kella kaheksaks baari, et teha poiste tööpäev täise ulatuses kaasa. Koristada, tassida asjad välja, lipata klientide vahet jne. Siis lõuna ajal kaks tundi magada, ja õhtul taas hooga rannas tuisata. Et vaatame siis, kui kell kümme väsimust peal pole õhtul, siis on poisid tõesti laisad. Võttis natuke hoo maha, aga napsuannuse sai ikka kätte.  Eile hommikul helistas kodust, et temal nii paha, tule appi, tee kummeliteed. Keegi on teda vist mürgitanud !! Läksin, tegin teed ja õhtuks oli tervis nii korras, et tuli taas baarist korda üle tegema. Et ma keeldusin kell 11 õhtul sööma minemast, siis lubas kõik Sihanoukville prostituudid sööma viia, ning kihutas baarist minema. Sellise hooga läks, et jooksis Saia ja Kerneri peaaegi pikali. Nad olid just alla randa teel, kui minu "auruvedurike" neist mööda puhises :) Täna pole veel helistanud, vist on taas tervis käest ära.

 Üleeilne ja eilne päev olid üllatusterohked!
 Tegelikult vist ei peaks mõnest asjast kirjutama, sest see tundub nagu natuke teiste mustamine, aga kuna ma sellega kogu aeg tegelengi, siis ikka vist võib.
Igal juhul tehti mind lolliks lausa kolme inimese poolt!
Alustaks üleeilsest! Meie Jäätise-Jukust!
Oleme talle teinud korduvalt märkusi, et ta ei kisaks üle ranna JÄÄTIS_JÄÄTIS!
Korraks tõmbab hoo maha kui ütleme, aga poole tunni pärast üürgab taas.
Poisid esitasid juba nädal tagasi ultimaatumi - kas nemad, või Jätsi-Juku.
Sest Juku segab tööd teistel.
Nõndaks! Üleeile kui õhtul tööle tulin, oli Jätsi-Juku kõpsti leti taga. Anna talle Offi moskiitode vastu. Mina ütlesin, et ei anna. Off maksab viis dollarit ja mine osta endale ise. Jukukene vastu, et ta pritsib ainult natuke. Mina jälle, et iga päev natuke, aga mina maksan. Jukuke solvus! Mina vana õelusekott võtsin aga veel teema üles, et ikka kisab liiga palju ja tegelikult me tahaks, et ta otsib endale uue koha. Ei meeldi ka meie kahelt poolt naabritele tema hüüded. Jukuke vastu, et ei otsi, talle siin meeldib. !!!!! Ja Coco omad on selle pärast pahased, et keegi ei osta neilt enam jäätist. Hallooo! meil endil ka jäätis menüüs - ikka ostetakse.
Seletasin talle, et paraku, kui on valida, kas vihased naabrid ja staff, või üks Jäätise-Juku, siis valin esimesed.  Muidu läheb staff lihtsalt minema. Juku rebis siis killu selle peale!
Poisid on lihtsalt pahased, sest ta lõpetas neile odavalt jäätise müümise. Ja lõpetas selle pärast, et meie poisid on igavesed vargad, kes kõiki tema asju varastavad, kaasa arvatud jäätis. Poisi-konnad on süüdi muidugi! Tegid ju alguses igal õhtul suud magusaks. Olen sellest vist isegi eelnevalt kirjutanud, aga nüüdseks on jäätis oma uudsuse kaotanud, ning kedagi tema kastike ei huvita.
Mina muidugi vastu, et pane oma kast lukku ja lõpeta süüdistuste pildumine, kui pole otseselt näinud.
Selle peale hakkas mehike jalgu trampima (vist moskiitod hammustasid valusalt) ning teatas, et tema ei lähe ikka kuhugi siit. Staff lihtsalt ähvardab, kus neil minna ja kes neid tahab. tema tunneb khmeere nii hästi. Mul jäi karp lahti! kuus kuud khmeeride keskel ja juba nii teadja. meie oleme kolmandat aastat, kuid üllatusi aina tuleb. Ning usun, et teised, veel kauem siin elanud valgedki ei tunne. meie Jätsi-Jukul aga khmeeride hingeelu selge kohe esimesest silmapilgust.
 Tõmbasin mehikesel pisut siis egot alla poole ja rääkisin talle, kuidas meid kaks aastat tagasi analoogse valiku ette seati. ja valides valge inimese, lahkus staff minuti pealt.
Selle peale hakkas mehike suuga matsuvaid häälitsusi kuuldavale laskma. Kahjuks jutuajamine sellel kohal ka lõppes, sest Saiha tuli baari toimetama.
Eile igatahes Jätsi-Jukut objektil polnud. Kas oli see tingitud vihmasest ilmast, või otsib ikkagi kohta - ei tea. Aga tundub, et tema meelest on kõik nii nagu peab ja ta ei häiri kedagi. Probleem on rohkem meis. Jäingi lolliks!
 Teine teema on pisut teistsugune!
 On meil siin juba mõned kuud üks noorpaar kellest olen ka eelnevalt mõne korra kirjutanud.
 Elustiil on neil selline, nagu ta on, aga see pole nagu meie teiste asi.  Aga oma oma ellusuhtumisega ja olekuga on nad mind ettevaatlikuks teinud küll. Olles ise siin pagan teab mitu korda vastu pükse  saanud usaldamistega, enam ei taha.
 Nõndaks siis,  millest nendega eile probleem tekkis ja kuidas mulle sõnad suhu pandi ja mind lolliks tehti.
Tulid teised paar päeva tahasi rõõmsalt alla randa oma viimast tööpäeva tähistama. jutt oli täpselt selline, et kas me saame praegu nn. lahtist arvet teha, meil palk kätte saamata. Ok, ikka saab! Seda enam, et nad ka enne lahtist arvet teinud.
  Teisel hommikul polnud ikka veel raha, aga no küll me saame, praegu nädalavahetus ja pla-pla-pla.....  Kolmanda päeva hommikul tekkis mul tiba kahtlustav tunne. Roadi raamatupidamine ei ole nagu kuuldavasti selline jokutaja, et ei maksa lõpparvet kohe välja. Kuna olen siin ühe residendist sakslaselt samasuguse tünga saanud, siis uurisin tausta. Ja selgus, et meie noorpaaril juba ammu palk taskus.
 Ossa pagan, aga ikka tulistavad õlledega. Tulin siva baari, et oma härrat ka hoiatada. Ning mis ma näen kohale jõudes - noorpaar laseb õllel taas hea maitsta.
 Olen siga mutt, astusin ligi ja küsisin otse välja, et mis pagana moodi te oma arve ära maksate, kui palk ammu taskus. Oh kui ma siis sain! Mis õigus on mul üldse nina nende asjadesse torkida ja mis see minu asi on, kas neil on palk saada või mitte. Proua tõmbas end nii käima, et lausa kiljus. Nemad polevat mulle midagi palgast maininud, neil igakuine tuhandeeurone sissetulek olemas ja mis ma pablan. Kui nemad tahavad, siis nemad ka maksavad ja neil olla lausa mulle kingituseks masaaž mõeldud. Mul polevat mingit õigust neile, kui klientidele arvet esitada. Ma peaks üldse rõõmustama, et nad otsustasid meie baaris süüa-juua, sest neil olevat kohti ja sõpru, kes neid aidata  Nüüd midugi jään sellest ilma, sest olen nii kibestunud ja ülbe, et julgen neile arvet esitada.
Püüded asja selgitada, miks ma arve esitan ja huvi tunnen, et kas ollakse maksejõulised lõppes fiaskoga. Kriisked olid ikka tublid. Sain päris ilusti sõimata. Isegi Reiks, kes midagi ei teadnud asjast, kuna oli just joomatuuri lõpetanud ja sügavas pohmellis - kaasati asjasse.  Julgesin poistelt nende kuuldes küsida, et kus Reiks on, kui kähbati üle leti, et läks oma minu poolt krussikeeratud närve rahustama. !!!!!!!! 
Arvata on, et seda raha, mis noorpaar siin raiskas, ei näe baar ilmselt.  Kui nii läheb olen taas targem ja teistel, kes tahavad lahtist arvet, tuleb ilmselgelt neid tänada, kui selline teenus võimalikuks ei osutu.
 Aga nüüd!!!!
Keset kirjutamist algas Sihanoukvilles veefestival! Tõsi küll, päev varem, kui peaks, aga algas!
 meie jaoks algas see keset paduvihmahoogu terves pikkuses alla prantsatanud vihmaveerenniga. Renn jookseb kahe baariosa vahel ja otse üle pizzaahju. Ahi sai sellise survepesu osaliseks, et kaasas sellesse ka Jätsi-Juku kastikese. Terves kõõgis oli vett üle labajala kõvasti põrandal. Tänaseks on siis külmkappide sisse lülitamine ja pizzaahju kasutamine lõpetatud. Kogu pistikutesüsteem pillub sädemeid nagu uusaastaöö ilutulestik. Turumees tuli just kaubaga (õigem oleks kirjutada, et ujus kohale koos kaubaga), ning teatas, et terve linn on vees. Vahva! Peaks koju helistama, uurima kas härra pole uppunud äkki! :)

 Saatsin "Kobra" tagasi sinna  kust tuli!
Suutis viie päeva jooksul, mis ta tagasi oli, sellise kaose tekitada, et lausa lust. Ei pidanud mu närv vastu. Kolm kuud tänaval on selle toreda inimese täielikult hävitanud.
Ja kuidas ta veel ropendas ja sõimles! Ohh, seda poleks pidanud kuulama! See, et peaksin tema khmeeriperset suudlema ja peale seda lendama tagasi sinna, kust olen tulnud tema maad lagastama, oli veel selline ilusti öeldud lause. Igatahes sai ta endale seekord peale värviliste kaltsujuppidest sulgede, sappa ka fiktiivse suure sule. Tagasiteed meie baari tal enam pole!
Kõik viis päeva kuulsin ma hommikul tema vabandust, et täna enam ei juhtu seda, et ta kristalmetafiinist ja alkoholist end segi kammib juba lõunaks. Nüüd ja kohe hakkab taas inimeseks.
Hakkaski - kuni lõunani. Siis kadus pooleks tunniks kuhugi ja tagasi tulles hakkas trall peale. Küll ta sulatas bensiinikanistritesse joogikõrsi, et teha õhtuvalgustust, küll valas põrandaid. Vetsudes meisterda mingit sõnuseletamatut süsteemi jne. Mul tuli elavalt meelde meie kadunud ehitusmees "Pupsik", kes meil eestis radika seinale kolmnurka keeras, sest radika üks ots ei tahtnud soojaks piisavalt ruttu minna. Või selleks et vanast telekast mõni kanal välja pigistada, terve toa traati risti-põiki täis vedas. No see oli tollal meie jaoks lausa hullumeelsus. Aga nüüd tundub hoopis lapsetempudena. "Kobra" viis asja hoopis uuele levelile.
Viimane piisk oli siis üleeile. Poolest päevast hakkas ta taas keset kõnniteed taas kõrsi sulatama ja kasutatud küünaldega ühte valama. hais oli jube. Põlema pani ta need laternad juba kell kolm laudadele. Peale paari kergemat suurleeki, keelasime tal selle katsetuse ära.
Siis tuli õhtu. Et rahvast oli vähe, tegime Reiksiga rahvast ja sõime rannas. Tavaliselt teeme seda ikka kuskil baarileti ääres. Rahva mängimine mõjus - kohe tulid veel paar inimest istuma. Ja siis hakkas taat kohe taas trallitama. Särk oli ikka veel algul seljas, sest me ei lubanud alasti rannas olla, aga kohe ujus noormeeste lauda ja hakkas mingit jama suust välja ajama.  Vahepeal keksis meie laua äärde ja üritas meilt pooleliolevaid toitusid tagasi kööki transportida. Käratasin talle paar korda üsna kurjalt.
Mingil hetkel ta igatahes arvas, et tema vahetus on läbi ja nüüd on aeg puhkuseks. leidis kusagilt vana dressipluusi, tõmbas selle kapuutsi pähe, kõrvad sättis kenasti üle ääre välja. Särgi viskas nurka, ning püksivärvli vahele sidus kirjud kaltsuribad. Tantsis minutit viisteist meil, siis tegi tiiru "Dolphinisse". Sealt sai peoga neoonrohelist rinnakarvadesse.  Edasi viis mehikese tee avatavasse "snaphousesse". Sealt leidis endale suure vihmavarju, ning edasi hõljus juba sellega.
Mingil hetkel otsustas taat uuesti meie  alale tulla tagasi. Seekord juba plekkpurgiga jalkat mängima.
Pagan küll, mul viskas nii üle! Käratasin talle, et ta lõpetaks. Ossa pagan, vana oli vist just uue laksu siise tõmmanud - kus läks keema!
Siis kuulsingi kõike, mis ta meist arvab! Ega peale seda enam pikka pidu polnud. Saiha viis oma telefoni pandimajja, et saaks talle 50 dollarit anda, sest vana keeldus muidu lahkumast. Ning arvestades tema olekut, oleks tulnud tõsisemaid probleeme.
Taat loopis oma kaltse siin edasi-tagasi, lõpuks taltus ja kolis  minema. Tagasi igatahes pole tunud ja loodame, et ei tule.
targemaks sain aga küll taaskord. Ei ole mõtet aidata inimest, tuleb sitt kuhjaga tagasi. las igaüks abistab end ikka kõigepealt ise.
 Teine teema on meil Ty. Kaugemalt vaadates, kui ta "Serendipis" töötas - tundus täitsa töökas poiss olevat. Nüüd on selline uneklubi lahti, et hoia alt. Alles eile tegin talle dollarilise trahvi selle eest, et ta hommikul üles ei saanud. Täna sama teema. Selle asemel, et ärgata, kobis eest diivanilt tahatuppa tuttu tagasi. lasime siis poistega tal magada nii kaua, kuni und jätkub. Ärkaski nüüd kell pool üks, teretas teisi ilusti. ja asutas end sööma. Mina, vana õelus, palusin tal nüüd järgi mõelda, et kas ta ikka tahab siin töötada, või läheb koju, magab paar kuud, puhkab, ning asub siis täie võimsusega tööle.
No vaatame, praegu istub ta nina norus taga nurgas ja mängib solvunut. Mängigu! Kui kavatseb siia jääda, siis järgmisel korral ma isegi ei ürita teda üles ajada - saab lihtsalt ärgateskohe lõpparve.

 Taas on natuke aega mööda läinud, kui pole kirjutanud!
Tegelikult, mida aeg edasi, seda vähem ma üldse tahan siinsest elust kirjutada. Rõõmsaid, või naljakaid hetki on nii vähe, et neid ei raatsigi enam kogu maailmaga jagada. halamist on aga nii palju, et seda pole mõtet jagada - see ei huvita kedagi.
 Alustaks ikkagi selle halaga! Et rahvast pole, mis on üllatav, kuna on juba ikkagi novembri algus jaeuroopas peaks külm olema. Kuid rahvast puhkamas sooja vee ääres pole. Ja pole ilmselt sellepärast, et neil pole raha tulla. Ja kui neil pole raha tulla, siis see tähendab, et meil pole raha, et siin edasi olla.
Raha võib-olla isegi oleks, aga Reiks on lihtsalt nii tiheda joogigraafiku endale sisse seadnud, et lisateenistuse jaoks aega ei jätku.
 Joob ta praeguseks juba kaheksandat päeva. Kui kolm esimest kuud peale nn. "raviseansse" Eestis, oli graafik kuus tööl, kuus vaba, siis nüüd on seitse tööl, viis vaba. Asi areneb!
Midagi ta muidugi eriti sel töö ajal ilma asjust ei jaga. Ja kuna ka vabad päevad libisevad kiirelt mööda, siis ei jõua ta ka selle ajaga asjades selgusele jõuda, mis toimub. Üleeile veeres baari ja hakkas mulle soomlasi, kellest üks juba aastaid Koh Rongil majutust teeb ja teine nädalaid siin puhkamas juba, tutvustama. No mine metsa! ma helistan talle, et aja endale jalad alla, soomlane tahab sinuga nõu pidada. Ta veereb siia ja kukub neid mulle tutvustama.
 Paar päeva tagasi tuli ta lõuna paiku tööle, et mind veidi varem koju lasta, sest olin hommikul juba poole seitsmest platsis olnud (sellest pärastpoole, miks). Sain natuke kodus magada, kui vana koju maandus. Silmad olid juba kõõrdi joodud ja hakkas mulle rääkima, et tema on haigeks jäänud. oli peldiku peeglist vaadanud, et nägu puhta paistes. Ilmselgelt miski kole lõunamaa taud külge hakanud. hea kui Ebola ei ole. ja tema ei saa sellise paistes larhviga letis olla. Selle momendi mõte oli mul ; "Türa, ma ei või!!, Joo vähem, jõuab maks puhastada organismi. Suust sisse läinud Lõunamaa haigus! No mida veel!
Aga tegelikkuses näebki ta juba välja nagu paistes arbuus. Nahatoon hakkab ka omandama sinakaslillat varjundit. Põsed ripuvad õlgadeni ja nina ja suu on pundunud nagu ..... Panin väikse illustreeriva pildikese ka üles. Reiksi puhul selline asend pole muide mingi ime. Paindub kenasti.

 Ja ka koju tulekuga pole tal kunagi probleeme olnud.
Kahju, et internetti ei saa parmuhaisu üles panna, aga küllap teadus varsti ka nii kaugele areneb! :)
 Ega ma ise ka enam miski kaunitar sellise elu juures välja ei näe, väsimus ja tüdimus on maad võtnud igati.
  Maiko saatsin baarist nelja tuule poole - kasvagu suureks! Tuli mingil hetkel ja palus end tagasi tööle. Hea küll, andsime veelkord võimaluse. Töö sama, mis poistel. Aga ei, ainus kord kui tabaari avama sattus, oli see kord, kui ta "Dolphinist" otse tuli. Siis ka rohkem koperdas siin ringi ja lõunaks oli kadunud. Järgmisel hommikul oli meil kanalisatsiooni korda tegemine. Selle pärast ma ka varahommikul juba baari tulin. Siis pole nii palav kaevata. Lõunaksolime poolsurnud, aga kanalisatsioon oli puhastatud. Poiss ilmus välja kell viis õhtul, et nüüd siis asub leti taha. Läks sama kiirelt tagasi sinna, kust tuli. taaskord oli see, kergema töö teema. Pea asi, et saaks letis olla, mujal on ju jama. Nüüd kuuldavasti pidi ta asuma tööle "Utoopiasse" Sinna ta ka sobib. Seal võib piiramatult omasugustele jointijüridele jou-jou teha!  Sitta temaga - mul kohe hing kergem. Reiko hakkas  muidugi undaama, et oi-oi, mis nüüd saab, Maikol pass ju Ana juures pandis, sest polnud viisa raha ja Ana tegi oma rahadest viisa. Ja, et nüüd peame meie selle kinni maksma. Ega ikka ei pea. Ärgu kujutagu ette. Las poiss loksutab ise paika ennast ja maksab oma võlad. Meil enda omadegagi tegemist.
 "Kobra tuli tagasi pealinnast. olin juba kuulnud, et ta seal kerjab, aga, et asi nii hull on, poleks uskunud. esiteks ei tundnud ma teda äragi. Kõhn nagu surmakutsar. Mingid türklased olid talle bussipileti välja teinud, et ta Sihanoukvillesse saaks. ilmus vennike baari, üleni kaltsus ja nälginud. Viinaviga koos narkootikumidega on ka kahjuks küljes. Viis kuud tänavaelu on oma töö teinud.

Nüüd on ta mul siin mõned päevad kosunud.
Loodan kogu hingest, et saan vanamehe taas jalule aidata, aga kuradi raske on, kui üks sarnane juba kaelas loksub.
Saiha palus talle armuaega nädalakese veel. mina tahtsin ta eile õhtul juba minema lüüa, kui ta siin laudade vahel trallis ja tantsis. Oli ilmselgelt jääd suitsetanud. See teeb üliaktiivseks. Kui olin ta näo täis sõimanud ja magama üritanud saata, tõmbas ta endale roosa sääsevõrgu selga ! ja põrutas linna peale. Issand! Sa näed ja sa ei mürista - karjataks mu kadunud vanaema selle peale. Kahju, et ma koju sõites ei trehvanud teda. Roosas sääsevõrgus Kobra oli kindlasti mõne ööklubi atraaktiivseim meesklient.
Ega midagi, vaatan veel mõned päevad. Hommikuti on ta vinks-vonks, aga peale lõunat tuleks nagu malaaariahoog peale. Eile hakkas küünlaaluseid bensiinikanistritest (kasutatud) valmistama. Vaatame, mis täna eeskavas on.
 Nii, aga nüüd siis "jäätisejuudist pikemalt"
Jäätisejuut on israeli venelane, kes mingil ajal ema-isaga Israeli läks. On ka mõne aja New Yorgis resideerunud. Nüüd siis siin. Ja müüb jäätist. Teised venelased irvitavad tagaselja ta üle, mina irvitan ka, mis, sest, et venelane pole. Venelased arutasid siin omakeskis, et küllap on juutidelgi igas peres oma Ivanotška-turatsok. Teised kauplevad kulla ja antikvariaaddiga, Alex-poiss müüb jätsi. Ja mitte ainult, et müü, lausa pröökab hüsteeriliselt, seda pakkudes.
Aga teeme järjekorras.
Tuli poiss siia ja pakkus, et maksab üüri ja elektrit kui lubame tal külmiku randa oma baari ette panna. Lubasime, rahvas liigub ja ikka ju mõni tahab jäätist. pealegi on tal head Itaalia jäätised, mitte mingid jamad mahlapulgad. (vabandused kõigile mahlapulga armastajatele) Aga poiss pani oma äri käima vahetult enne hooaja  lõppu. Aprillist augustini ikka tiksus tal äri, sest vietnamlasi oli palju ja teisi pilusilmseid. Need armastavad jäätist. Seda enam, et Aleksil on ka tasuta proovimine. Ja kui tasuta midagi saab, siis......
Poiss pildus raha siia ja sinna! Ei uskunud meie hoiatusi, et varsti on tal näpud põhjas. No kuidas pole turiste septembris, kuhu nad siis  kaovad? Imestas vennike, et me korjame raha ja ei remondi peldikuid, või istume küünlavalgel, aga generaatorit veel ei osta uut, mis sest, et vana saba andis. Ja nüüd on mehike käpuli. Rendi sai kuidagi makstud, elektri jaoks raha pole. Ja tundub, et ei tule ka.
Nüüd on siis poiskal löönud Juudivaist välja ja püüab skeemitada, et meile mitte maksta.
Esimese asjana kui oma nn.pidustustelt Phnom penhist tagasi tuli, siis tegi teatavaks, et meie poisid on tal kolme päeva jooksul köögist nahka pistnud 10 kilo jäätist. Poisikonnad tegid jah endale õhtuti tasuta proove seal. minagi tegin. Seda selle pärast juba, et juut valab endale meie kanistrisst joogivett, aga ei maksa. Käsi hakkas ka selle all pesema alguses, aga siis tegin kisa. Joogivesi on joogiks, käte pesuks tuleb (kui tuleb) vesi kraanist. Kogumistanki vesi ei pidada tema käekeste pesuks sobima - sain vastu. Ha, siis osta endale ise pudeliga vett ja pladista palju tahad. Lõpetas selle pesemise ära. :)
Kümne kilo jutuga tegi Reiks talle üks-null (oli õnneks Reiksi kaine nädal ja tal oli mingi ajukäär töös). 10 kilo on poisil oma külmikus kokku magusat, meie maiasmokad sõid vast10 dollari eest. Reiks lubas selle kümneka tal rendist maha võtta. Aga egas siis juut jätnud - nagu ma välja ilmusin, nii kohe mulle ka kaeblema, et lapsed talle liiga teinud. Mina käskisin jätsikastile lihtsalt lukk muretseda ja kõik. Ja kuna juudipoiss on avalikult teada andnud, et tema iq on kõrgem, kui kogu Sihanoukville valgetel kokku, siis veel imestasin kõva häälega, et meie kõiketeadja ise selle peale pole tulnud, et kohalikud näppavad. Püüritas silmi, aga poiste maiustamisel on nüüd lõpp - muretses luku.
Eile tuli aga taas uue jutuga. Keegi olla üüsel tema jäätisekastil voolu välja lükanud. Maius puhta sulanud. Ja taas muidugi näpp pikalt poiste poole. Küsisin, et kuidas ta seda ette kujutab, kui baari sulgedes ma ka köögi sulgen ja hommikul ise lahti teen? Siis oli mokk maas! Aga poisid said aru, et neile miskit kaela tahetakse määrida ja nüüd on sõda vennikesele kuulutatud. Ilmselt tal siin pikka pidu pole. Khmeerid valesüüdistust erti ei andesta.
Ah üldse on ta üks tsirkusevend. Seda, kuidas ta kliente meelitades kisab, peab nägema. Vahepeal inimesed lausa ehmuvad. poisid on ka selle peale närvis, et ta meie kliente tülitab. Inimesed tulevad sööma ja tema mängib miskit reisijuhti laua ääres. oleme  talle mitu korda juba märkusi teinud. Paar korda on ta meie äraolekul oma playlisti mängima pannud. Nüüd enam mitte, sest kõrvalbaarid palusid tal see lõpetada. Oli küll kole muusika, kuulsin ka mõned korrad.
Aga arvan, et kui olen mõne pildi saanud, või asjad natuke edasi arenevad kirjutan temast veel. Ta on naljakas!

 Põrgut!
Tänane päev võiks vabalt olemata olla.
Hommik algas nii ilusti.
Poisid said normaalsel ajal jalad alla ja polnud ka nii palav avada. Muidu on nii, et kui kella üheksa ajal avama hakkame, pole hommikul dušsi all käimisel mingit mõtet. Peale avamist tilgun higist nagu hobune heiinaveol. Tõin nüüd nädaltagasi avamisajavarasemaks. Nagunii ju hooaeg algamas ja vaja varem tulla. Aga lapsed on harjunud magama, ning nüüd ei saa kuidagi veel silmi lahti.
Ok täna said!
Ja mina lollpea, kes käib üliharva siin meres, otsustasin, et just täna on see päev, kui lähen taas vette.
Kõik ju olid vees ja ujusid.
Võtsin koerad ka kaasa. Algul polnud midagi. Ainult vesi oli tobedalt mitte läbipaistev. Aga seda ikka juhtub siin vahete vahel.
Siis tuli Reiks ka (sellel on taas kaine periood) Kutsusin teda ka, et lähme koeri ujutama. Sest kui ma mõlemi koeraga vette lähen siis ujub Popi mulle kohe külje alla ja üritab õlale ronida. Kujutage ette mind vees mõllamas, väike Kusti kaenlas ja lambakoera suurune Popi õlal. Ei ole eriti vahva.
Noh, aga nii kaua kui Reiks ujukaid jalga ajab, võib ju kannatada koera kukil. Läksingi siis taas vette. Kusti oli kaenlas, Popi ujus kõrval. Nagu seisma jäin, et Kustit ujutama hakata, trügis Popi kohe ka kaenlasse. Võtsingi mõlemad kummagi kaenla alla ja tõstsin nad vees üles.

Ja mis ma nägin - koos koertega istus mul süles ka suurema taldriku suurune meduus.!!!
Ossa raisk! Ja sellele meduusile ei meeldinud mitte põrmugi süles olla.
Nüüdseks on mu parem käsi kaenlast kuni sõrmedeni punasetäpiline ja põleb nagu tules.
Lisaks on punasetäpiline ka üks rindadest pealt ja kogu kõht. Ning olgem ausad, ega need ei kipita vähem.

Jube kogemus oli!
Aga ega sellega veel päev lõppenud polnud. Tegelikult kestab edasi ja  eks üllatusi võib veelgi tulla!
Kodust tagasi tulles (magaa ma selle paganama meduusi pärast ei saanudki) tahtsin kohutavalt süüa. Et Reiksil on kaine periood, kutsusin teda siis sööma. Ja nagu tavaliselt - tema on juba söönud ja ei viitsi jne. Täiesti tavaline!
 Aga ma solvusin. Alles olid joomapäevad, mis tähendavad seda, et ega temaga kuskile minna siis ei saa. Ja enne seda kui kaine oli, siis olid pidevalt teistega mingid kohtumised, kuhu mind kaasa ei võetud. Ehe näide oli ühe eesti neiu poolt korralddatud õhtusöök, millest mulle isegi märku ei antud. Lihtsalt teatas õhtul, et läheb korraks Roadile, teised eestlased istuvat sead ja tahavad juttu temaga rääkida. Ma olin terve päeva baaris passinud ja ütlesin, et tulen siis ka kui sa ainult korraks lähed. Ei, ei nad seal söövad, siis on imelik kui sa seal passid,  ja mis sa hakkad korraks tulema, ma tulen kohe tagasi. Tuligi, kahe tunni pärast ja mulle oli nagu koerale toit karbiga kaasas. Põhiline oli veel see, et läksin tema Facebooki mängima ja siis avastasin sõnumid, kus teised teda juba tungivalt ootasid. Tekst selline, et kuhu sa jääd ja miks ei tule juba. Ja sugugi mitte juttu ajama, vaid söögiõhtu vene ja kodutoitude-salatitega oli plaanis.
Sarnaselt sellele teemale on ka sulgpallimäng sarnane. Arutati rannas napsustena, et hakkame mängimas käima. Mina sain sellest teada aga alles siis, kui kõik olid paaridesse jagatud ja härral lihtsalt ei jäänud muud üle, kui mainida, et me hakkame mängimas käima, kui tahad tule ka. Muidugi ma enam ei läinud ja ei lähe ka. Oleks ju võinud alguses mulle ka mainida, et teistel on mänguplaan, hakkame meie ka käima. Ei, ennast pandi paari ja siis ma tulgu kui tahan kah, et äkki on kellelgi aega minuga ka mängida.
Tegelikult on sellised asjad pidevad, alati kui miskit toimub, või kellelgi midagi vaja on, siis on Reiks kohe hakkamist täis ja abistamas.  Mina mangun tühipaljast välja sööma minemist ja ka siis tehakse seda üliharva, ja sööakse võimalikult kiiresti ja kõrvalises kohas.
Paha maik on asjast suus.
Pealegi valutab käsi ja ka pea meeletult.
Ning loomulikult ka täna kui solvusin, siis tehti mind ennast taas lolliks, ja pöörati asi nii, et tema saaks selle peale solvuda, et mina ei taha teda mõista, ja tema kogu aeg ju tegelikult kutsub mind ka, mis sest, et siis kas purjus peaga, kui ise tsükklis on, või siis kui muud võimalust pole, sest muidu ma saaks nagunii teada, et nad kuskil midagi korraldavad.
 Olen  niisiis haavatud ja solvatud, ja tänane päev oleks tõesti võinud olemata olla!

 Maiko kiskus eile taas tüli üles!
Ta kohe oskab oma sellise  tubli ja asjaliku olemise taga kuradit varjata.
Eile siis kasutas taas juhust, et hakata mulle ette kirjutama, mida ma pean kindlasti baaris muutma, et hakkaks rahvas käima. Selline rahvas, nagu talle meeldiks.
Kasutas ta loomulikult seda ära, et Reiks oli leti taga purjus, sest siis ei saa viimane midagi aru ja tuleb taas mulle kallale. Ilmselt lootis ta ka selget poolehoidu  teistelt eestlastelt.
 Minu üllatuseks kaitses mind seekord Taavi, kes tavaliselt just mulle vee peale tõmbab, vägagi. Lausa nii tõhusalt, et kui Maiko pärast tagasi tuli, et Saihad minu vastu taaskord üles keerata, mis tal ka osaliselt õnnestus ikkagi,tuli tal lõpuks taanduda.
Ja millest siis seekord asi alguse sai, ei saanud ma isegi aru. Peaksin ju olema harjunud nende igaaastaste tarkadega, kes kohale saabudes koheselt hakkaksid siin kõike väga paremini tegema. Ja kelle arvates oleme meie, kes oleme suutnud siin hinge jääda, need viimased lollid, kes tegelikult ei tea siinsest elust, ega äritegemisest midagi.
Närvi läksin ma aga taas selle tema teksti peale, et olgu ma parem kodune ja las tema majandab siin. Andku ma talle ainult võimalus.
Tal oli võimalus!
 Ma pole siiani talle tegelikult näkku tahtnud õelda, kui p...sse ta baari pooleteise kuuga keeras suvel. Ja, et tänu tema "rentaablile" majandamisele pidi Hong müüma moto, et saaks iga päev uut õlut tellida, mida odavalt sõpradele ilmselt jagati. Samuti on ilmselge, et sellise baaritamise pärast ka Kobra läks ära, mis siin toimus.
Nüüdseks olen sunnitud tegelikkuses hakkama poistele nende rahasid, mis baari alla läksid, tagantjärele välja maksma hakkama. Pean silmas siin saamata palku, mitu kuud. ja need summad on päris suureks kasvanud.
Reaalselt oleks pidanud need rahad kõik kassast tulema, kuid kui polnud tulemas midagi kassasse, siis....

 Paraku on ju ümberringi ka teised baarid, ning siit-sealt on mulle räägitud, mis tegelikult toimus ja miks näiteks meie baarist sööki tellida oli sel ajal lausa mõttetu. Siin lihtsalt polnud midagi, või avati koht alles peale lõunat, kui oldi välja magatud.
Reiks lõi kodus selle aja sissetulekud, väljaminekud mingil ajal siin kokku ja arvestas natuke. Tegelikkuses oleks poisid pidanud kenasti omadega hakkama saama, kui oleks taga olnud toitlustamine ka. Aga see selleks. Järgmisel korral tean, et Saiha saab ilmselt ise paremini hakkama, kui mingi valge, kes esimest raksu aasias ja kohe tark on.
Üllatav oli ka see, et eile koju jõudes ei oodanudki mind ees sõimav elukaaslane, vaid sain kuulda hoopis kiidusõnu, et viimasel hetkel olin otsustanud Maikole mitte anda meie korteri võtmeid. Reiks oli selgeks ennast klaarinud ja maalis mulle silme ette elava pildi sellest, mis siis veel oleks meid oodanud tagasi saabudes ees

Üks väheseid kordi, kui olen millegi eest kiita saanud.
 Muidu on meil aga ikka veel ülivaikne. Ei taha kuidagi see hooaeg hoogu koguda. Eks natuke on veel vara ka, aga eelnevad kaks aastat olid oktoobri kuud siiski paremad, kui raamatuid vaadata.
Proovime kuidagi novembrini välja vedada, siis on lootust, et läheb lahedamaks.
 Tegelikult on täitsa huvitav jälgida, kuidas nüüd need suvel siia kogunenud "loksub paika" tegelased avastavad, et tasakesi on taandumas nende kambajõmmid, kes jointi ja odava õllega reggie järgi näppu suvi läbi viskasid, ning saabuma on hakanud hoopis teine kontingent turiste.
Ei Maiko, ega Kaido ei uskunud mind, kui rääkisin, et talvel on kõik teistmoodi. Kuulatakse hoopis teistsugust muusikat ja ka peod on hoopis intelligentsemad, kui nii võib öelda. kaido on muidugi hoopis teisest puust. Ta oskab sellest aru saada, et meilgi siin on erinevad hooajad ja kui talle asjad lahti seletada, siis ta ka saab sellest aru, mis talle on räägitud. Mitte et ta oma arvamust just alati muudaks, aga vähemalt ei sunni ta ennast peale pidevalt. samuti ei ürita ta manipuleerida staffiga, et minust lahti saada ja ennast asemele taas pressida.
Selle suhtes on Reiko ka õnneks minu poolel. Esimest korda ju ei avastanud seda, et meie nn. baarman kivis peaga letis on, mitte mina, vaid Reiks. Asi on ainult selles, et Reikost ei ole seda talle kõva häälega ütlejat, vaid ta paneb mind tanki, et mine ütle. Nii ma siis olengi vana-nõia kuulsuse saavutanud.
Ja kui aus olla, siis on mul sellest sügavalt savi!
Või nagu Taavi eile ütles, et neid jutumehi-tegijaid on siin igal hooajal, mõni tasasem, mõni agressiivsem, aga kui tegelikuks teoks asi läheb, siis pole enam miskit järel.
Peab taas harjuma nendega, vahepeal olin juba end lõdvaks lasknud, küllap sellepärast ka läksin nõmedalt närvi tühisest asjast.
Kuu-paari pärast on taas kohal kõik need ööklubide asutajad, nõudepesumasinate reklaamijad, toplesstüdrukute tööle rakendajad ja mis iganes!

 Ühed ja samad näod - ühed ja samad teemad!
Kerjused on teretuttavad, kui mitte enamat, rannalaste sirgumine on iseenesestmõistetav. Ainult vahete-vahel imestad endamisi, et näe, see valge väike tüdruk, kes aastaid siin emaga elanud, on neiuks sirgunud. Või  Jimile või Skayle on vuntsid tasapisi ette kasvama hakanud.
Kohutav!
Päevast- päeva üks ja seesama!
Äratus, poisid maast lahti, hommikukohv Veronikaga. Sügame natuke keelt klientide üle, kes on klounid praegu. Kuu pärast langeb see teema juba ära, tulevad uued kliendid, kes kõneainet ei paku nii palju. Virelemine lõunani, koju magama. Kui Õnnestub, siis saab vahetatud paar haukuvat lauset omavahel, sest muud suhtlust enam pole.
Eile tundsin end tõeliselt jõuetuna.
 Maiko tuli baari, rääkisime juttu, tema ajas ikka oma joru, et tuleb valged tüdrukud randa ja leti taha saada. Mina olgu kodus. Aitäh! Proovisin talle seletada, et selline asi siin ei mängi välja, sest kõrghooajal on alati omanik baaris, muidu läheb asi käest ära. Liiga palju on ahvatlusi. Ja tegelikult ei usalda ma valgeid mitte protsentigi, kes siin tänavalt tööd otsima on tulnud. No ei ole see rahvas, keda letti lasta.  ja need, keda usaldaks, selle palga eest, mis pakkuda on, ei tule.
 Pealegi ei suuda poiss uskuda, et sellist läbrutavat olemist, kus kõigil joint suunurgas tilpneb, ei ole hooajal eriti. On hoopis teine kontingent. Mõnikord tehakse superlollusi ja on jubedaid indiviide, kuid teistsugused on nad kindlasti kohe. Ja ei suutnud ma talle selgeks teha, et nii kaua kui suudan hoian baaril ise silma peal, mitte ei istu kodus ja ei jälgi, kuidas kõik osadekaupa maha laristatakse. Seda on need mõned kuud kahjuks näidanud. Saiha väidab kõll vastupidist, kuid kui ikka kuuled, et minu äraolekul olid peod hommikuni ja tantsiti letil, ning järgmisel päeval tehti baar lahti alles peale lõunat, siis.... Või kuidas koristamata lauad vedelesid pooleldi ülestõstetud, või alla laskmata katete vahel..... Jääb ära igasugune valgete trall letil töö tähe all! Aitab, kui kõigil ümbruse baaridel on Dolphinist siiber, vaja veel seda, et meil samasugune staatud oleks.
 Koju minnes ootas ees tore üllatus - mees oli adekvaatne, kuigi värises nagu sulav sült. Eriliselt tore oli see, et üritasin temaga isegi mingit vestlust arendada alkoholismi teemal. Vastus oli vahva! Tema joob päevas 1 dollari maha, mina suitsetan kolm dollarit. No mis sa kostad! Õnneks pole kolm pakki suitsu siiani mind seganud baari tulemast, või tööd tegemast. Tema läks üleeile veekompaniisse uurima, miks vesi randa ei jõua ja jäi enne sisenemist ukse ette magama. Lahe! Bizet sai ta vaevu moto peale ja tagasi koju sõidutatud. Kuid probleemi mees ei näe. Sestap tundsingi end eile nii näruselt. Kogu vestlus ongi selline, et mina räägin, või õigem oleks öelda, et mõnitan juba teda suisa. Temal on aga igale joomisele alati põhjus. Eriliselt mõjuv põhjus on see, et alkoholiprobleemist on nii raske jagu saada, et see ajab lausa jooma. Ütlesin talle eile, et ta tegelikult ju ei tahagi joomist maha jätta, ainult lubab. Temal kenasti vastus valmis, et pole raha arsti juurde minekuks. Kuid küsimusele, et mis ta arvab, miks meil seda pole, vastust ei tulnud. Tegelikult tuli, aga hiljem. Ja vastuseks oli, et mina pole sõbralik klientidega. Näed sa siis. Mina ei suuda sõbralik olla, sest tema on tas tsükklis ja olen just mõni tund tagasi võib olla kuulnud, milline vana lits ma olen, ning võib olla, et on mind ka natuke klobitud. Ja ikkagi tuleks olla rõõmsameelne, mis sest et muhk peas ja silm rullis :), ning tüdimus hinges.
Tüdimus on vägagi! Varem oli kellegagi jagadagi seda, kuid ajapikku olen arusaamisele jõudnud, et pole mõtet, kedagi nagunii ei huvita mis ja kuidas.
 Ja midagi on õhus!
Ma ei suuda aru saada, kas juhtumas on miskit head, või halba (meeled on kuidagi nüristunud), aja juhtumas on. Pidevalt oleks nagu mingi kripeldus sees, et pean kuhugi minema, kedagi aitama, või midagi tegema. See on kurnav kahjuks.
Ja selg on ka haigeks jäänud, rääkimata kõrva ja peavaludest, mis ilmuvad ei tea kust. Köhatamine on võimatu, sest siis on tunne, et kukal lendab kildudeks.
Vist hakkan mõistust kaotama! :)
 Igav on!
Tahaks teha juba midagi asjalikku, kuid rahakott ei luba!
Tuju on samuti allpool arvestust tihtipeale just selle pärast.
 Eelnevas bloggis nimetatud Arturile on vist ette kantud, et ma teda ei kannata. Käib spetsiaalselt leti ees ise oma ühte ülut maksmas, mille taga terve õhtu suudab mekutada ja viskab mingeid talle mõistetavad kilde. Loodav vist mind endast välja viia, või tahab oma imagot minu silmis parandada. paraku on minu jaoks esmamulje määrav ja see pole veel siiani mind petnud. Kahjuks või õnneks on enamikel kordadel inimene osutunudki selliseks nagu ma teda esimesel pilgul näen . Ohhhh!
Hulluks võib siin minna!
Äkki peaks endale proovima leida uue meessõbra! Aga siin maal on see võimatu. Need minu vanused, kes siia tulevad, tulevadki vaid noore liha jahile. Parim enne möödas kaup peale ei lähe, ja sinna klassi ma liigitun jaba ammu :)
Nähh, taas halan ja kirjutan vaid endast, tundmata huvi millegi muu vastu! Aga nii ongi!
Ja ma olengi jõuetu!
Tahaks nii tagasi seda aega, kui oli veel võimalus naerda ja päike oli rõõmus! Kui oli millest Reikoga rääkida, mida arutada ja jagada!  Praegu kipun juba kahetsema, et üldse kunagi seda kooselu alustasime. Kõik ilus on lõhutud ja kole kaalub selle üles.  Kurta pole kellelegi! Ja vahetevahel taban end soovimast, et palun ärge tulge siia baari, ma ei suuda kedagi näha, sest kõik tundub niiii võlts! Naeratan, mis ma naeratan, ikka tuleb kuskilt välja, et hullemat nõida, kui mina maamunal pole ja et olen eriline egoist, kes ei taha, et inimesed saaks poolmuidu meil lõbutseda. No ja olengi, mis siis! Teie ju ei tea keegi, mis tegelikult minu sees, või minu ümber toimub! Kui kõik kirja panna, jookseks nii mõnigi telefoni järele, et ette kanda ja siis enam pikka pidu poleks ilmselgelt. Seda muide on ju juhtundud nii münigi kord, et keegi on end puudutatuna tundnud ja kaevanud härra alkohoolikule. Vaevumata sõvenema, mis tagajärjed sellel on. Ma olen teadlik, mida ma kirjutan, ja mis on selle tulemuseks, aga algselt oli see mõeldud appikarjena. Nüüdseks, kuna kellelgi polnud mõtteski mind abistada, või toetada, on saanud mu bloggist kõige negatiivsuse laegas! Avage ja soppa hakkab lendama :)

Rahvas võiks juba liikuma hakata. Kõrini on sellest virelemisest. Homme peaks kirjade järgi maksma üüri, aga kui aus olla, siis minust jääb see esimest korda maksmata. Kassas on 15 dollarit ja ei sentigi rohkem. Kui täna imet ei juhtu, pole homme enam ka õlut mida müüa.
Pole lihtsalt millegi eest osta seda.
Reiks on juua täis juba teist nädalat  järjest. Ei viitsi ma teda enam koju lukustada, et ajutiseltki tsükklist välja tuleks. Elab väikeses toas, nagu siga sulus. Ukse hoian kinni, et hais väga välja ei pressi. Aeg- ajalt ta üritab loomulikult suhelda ka, aga kui ikka mõtestatud juttu suust välja ei tule, siis on see suhtlus rohkem temapoolne.
Ja kuna ta pole koju kinni pandud, siis käib ta suvalistel aegadel ka endale baarist raha juurde võtmas, et lõbusalt aega veeta. Ühesõnaga varastab iseenda tagant juba.
isegi ta armsale õele, kes suure suuga aidata kevadel lubas, pole ma teada andnud, kui efektiivne nende moraalne abi oli.
Aga rahvas võiks tõesti juba liikuma hakata. Mul oleks hädasti vaja uut hammast. Kaua ma siin naeratan üle leti nagu "Euribor" kolm kikut säramas. Läti poiss Koh Kongist tuli siia hambaid tegema, tal läheb ülemine jooks 1000 dollarit. No aga ta paneb kruvidega. Mina vist nii kallist lõbu endale lubada ei saa, aga kui aeg edasi läheb siis on mul varsti  sellised vanaema veeklaasi omad - koos kurgulaega.
Rahvas võiks ka sellepärast rohkem juba liikuma hakata, et siis kaoks neid kloune, kes meil praegu liikvel on, vähemaks. Meil on näiteks praegu liikvel nn. kuldne kolmik. Neljakümnendates "daamid" tätoveeringuid üleni täis ja 24/7 ka juua täis. Kaks on blondid, neist üks kuuldavasti mingi endine pornostaar, teine lihtsalt porno ja kolmas on brünett, kes bassihäälel hommikuti kohvi nõuab törtsu viskiga. Mõni päev tagasi olevat lihtsalt porno poisssõber pötsanud "neiu" passi ja raha ära. Vastutasuks sõi "neiu" paki unerohtu ära. Sõbraanjed tassisid ta turgutuseks kohe hommikul "Dolphinisse" Siin ta siis aeles igas asendis liiva peal, kuni ära toibus. Nüüd räägivad kurjad keeled ehk meie jäätisejuut Alex, et poisssõber olevat ennast venelase silla külge oksa tõmmanud. Huvitav, kuidas ta sinna sillale sai? See on ju lukus ja valve ka peal!
"Neiu" eile küll väga leinaja näoga rannas polnud, tatsas vindisena ringi, jalg sidemes. tahtis ilmselt veene läbi tõmmata, kuid ajas ihuliikmed sassi. Pole imestada!!
 Eile hommikul sain "Samuderas" toreda elamuse. Linna oli saabunud paar suurt bussitäit Lõuna-Korea noori, kes samaaegselt, kui valged hommikul oma baaride kaubavarusid poes täiendavad, otsustasid ka oma tagavarasid täiendada. Poodi lennati-rünnati madallennul. Kolm krapsakamat ja ilmselt kassiridena kirjas olevat jõmmi okupeerisid koheselt kassad. Ülejäänud 50 pilusilma tegid poes välkinventuuri. Kogu personal seisis ehmatusest halvatuna, kui möll lahti läks. Need kes kassas järjekorda hoidsid röökisid üle poe teistele. Jutt umbes selline siis, et "Mida sa näed?" "näen juustu!". "Võta kaks kangi!", "Mida veel  näed?" "näen viina!" "Võta kohe kolm kasti" jne. APPPPIIIIIII! Kadusin poest kus kurat! Tühja sellest kohvipakist ja burgerisaiast. Saame ilma hakkama.
Hiinakad on samasugused muidugi, pluss veel see, et nad käivad vihmavarjudega ujumas.

Ma alguses ei saanud asjale pihta. seisab kari kilisid vees, vihmavarjud pea kohal. Sajab või? Ja nad ei taha et juuksed märjaks saavad!? Ei1 Hoopis päikest karsavad.
Mis sa siis sinna vette üldse lähed. Või pane siis müts pähe. Vihmavari on ikka päris koomiline.
Ohh, hakkaks juba tavaturistid liikuma!

 On üks teema, mille kirjutamisest olen siiani proovinud hoiduda, aga kahjuks surub see ennast aina intensiivsemalt peale.
 Kanep!
Väidetavalt igati tervislik ja kahjutu!
Ok! Saan aru, kui keeratakse endale seltskonnas olles kambaga üks pläru ja kimutakse. Olen isegi nii proovinud. Aga kas ikka on tervislik, kui seda peab tegema iga päev?
 Kuna Maiko on enda jutu järgi seda teinud iga päev viimased 10 aastat, siis minu arvamus on, et ta on samamoodi sõltlane, nagu Reiks on alkoholist. Ja nii olengi märganud, et kui oma mees istub napsust õlise näoga letis, siis Maiks istub kivisilmsena ja õnnepilves näoga. Mingit matsu teenindamisest ei jaga kumbki. Reiksil on kahjuks ka veel jalad makaronistunud sel ajal. Maiko seisab püsti küll, kuid meelde ei jää talle midagi, mis momendil tehakse või öeldakse. Nõnda olen taas mina valvekoeraks, et kõik kontrolli all oleks.
 Eile tuli taas jutuks kõrghooaeg, kuna neli päeva on tänu pühadele olnud rahvarohked. Naersin, et see on nagu treening, või meeldetuletus, mis ees ootab.
No ja eile, siis kui kõik taas uimane ja vaikne oli, tulin tööle ja vahetasin taas selle jubeda reggie tavamuusika vastu. Noh sellise umpa-umpa, mis päevitajatele ja olelejatele rohkem meeldib. Ega mul pole reggie vastu midagi, kuid palun väikestes kogustes, mitte iga päev hommikust õhtuni. Samas muidugi olin vastik ja ütlesin, et reggie tuleb kõrghooajal unustada. Selle järgi eriti rahvas ei igatse. Ja siis tehtigi selline imestunud nägu, et kuidas nii - see ainus kuulatav muusika ja temal on juba paari õhtuga villand eesti musast, mida meie pisike tuumake rannal viina visates kuulas.
 Ma teatasin siis, et see on kõrghooaja paratamatus ja sellega tuleb arvestada. Rahvas, kes puhkama tuleb erineb ikka väga suvistest kaltsukubudest. Noh, egas kõik muidugi pole kaltsukad. On ikka teisi ka loomulikult. Kuid meile millegipärast sattuvad sisse pöörama just need nn. rastad. Ja selge mille pärast!  Puhas näide on mingi väidetavalt püsiasukas sakslane Arthur, kelle varjugi ma ei kannata paari intsidendi pärast. Esiteks tuleb ta baari vaid siis, kui on letis Maiko, või kui Maiko kellegagi juba õlletab. Sest siis on lootus, et kimutakse ka. Korra, kui poisid teda hommikul lihtsalt õlut jooma kutsusid, vastas ta päris nipsakalt, et praegu pole ju baaris midagi teha.  Mõned päevad tagasi, kui Taavi tegi spontaanse saabumispeo, oli sell kõpsti leti ääres platsis. Ja keeras endale ka kähku pläru ette.  Leti ääres kimumise olen juba tükk aega tagasi suurema tüliga keelanud, aga see ajukääbik ei suutnud seda meelde jätta. Nii nagu ka Maikol läheb see ikka ja jälle meelest. Eriti siis, kui meid endid baaris pole - kohe lastakse rihm lõdvaks.
 Tuletasin siis meelde esiti Maikole, et leti ääres istub ka inimesi, kellele see lõhn ei meeldi ja nad ei taha olla passiivsed kanepikõhvijad. Poiss ütles oma sõbrale edasi, aga see hakkas silmi pööritama, et kohe lõpetab ja tõmbas edasi. Tegin siis korra kurja häält. Aga järgmisena vedis vennike end kööki, vaatama, mis staff seal sehkendab. Köögi uksel on muide suur silt - "Staff only"  AJUKÄÄBIK!
  Selge näide, kuidas pidev kanepisuitsetamine mälule ja arusaamisele võib mõjuda.
Sama on nende kahega, kes siin kanda üritavad kinnitada. Pideva vinega ei ole nad siiani suutnud viisapikendamisega tegeleda, ega ka töö ja korteri leidmisega. Kui oleme neid üritanud nõuga aidata, siis naeratatakse viisakalt, aga ette ei võeta midagi. Nende pärast ma muidugi eriti pead ei vaeva. Ise nad korrutavad kogu aeg, et küll loksub paika, ja las siis loksutab ja loksub. Tundub, et hiljem saab meil päris naljakas olema seda loksumist vaadata kõrvalt.
 Vot, aga ikkagi  KANEP!
 Asi on tegelikkuses ka nii käest ära läinud, et politsei on lausa meetmeid karmistanud. Nüüd saame meie trahvi, kui klient baaris tõmbab. Tänan! Aga suvega on need imelikud siin väga harjunud sellega, et meil oleks nagu miski rohupood ja vaat et pakutakse meilegi üle leti.
Tegin sel teemal ikka väga kõva skandaali ja lõpetasin selle ära, et mulle üle leti näkku puhutakse. Sellest alates on meie Eesti poisil muidugi natuke igav, sest peab seda tegema rannas ja kassasse me teda ka eriti ei taha tänu kanepile. Pole ju teada, millal jälle üle on tõmmanud. Õde ja õemees ei taha ka enam eriti meil istuda, sest kanepipunt on laiali löödud. Pole ju enam tore, kui ei saa uimasena lebotada. Praeguseks on juba kolm päeva ilma nendeta möödunud. see on ka muidugi hämmastav, sest vahepeal oli Taavi ja Lauri väike istumine rannal ja siis on nad ju alati maialt kohal, kui miski pidu on. Ah ei tea. Loodan, et pole midagi pahasti. Maiks läks igaks juhuks kontrollima. Nad ju armastavad ka igatsugu sodi proovida.
 Pidu!
Pidu oleks olnud vahva, kui Reiks poleks taas peldikus salaviina tegemas käinud. Lauas istus nagu viks poiss, kuiva suuga, aga seda tihedamini vehkis pelleri vahet. Ja eks jalakesed väsisid õhtuks sellest käimisest päris pehmeks. Kuulsin taas milline vana lits ma olen ja kuidas ma äritegevust pärsin.  Olen juba nii harjunud, et kui seda ühel päeval ei kuuleks, siis arvaksin, et mehekesel on midagi pahasti. :)
Pärssisin aga tol õhtul äritegevust tublisti, sest teatasin kella kolme ajal, et hakkan tasahilju sulgema,  kuna pean mõne tunni pärast taas avama. Peale minu mehe said teised sellest kõik aru.  Natuke hämming oli Maikol, sest meie poisid s.t. Taavi ja Mattu ei isutanud eriti Dolphinis mingit hommikunijoomat edasi teha, vaid läksid laiali. Tegelikult tavaline asi nendele, kes pole kanepimehed. Tehakse pidu ja osatakse ka ilma kanepita olla lõõgastunud ja lõbusad.
 Tasapisi üritame siiski hooajaks valmistuda, hoolimata sellest, et veel on kuradima vaikne.

 Mida kõike elu kaasa ei too!
Mu puhkus Eestis maksab kätte!
Vähe sellest, et praktiliselt kogu see puhkus oli JAMA, kus ma mitte ei puhanud, vaid lihtsalt olin kohal, segades enam-vähem kõiki, kellega kokku puutusin, olen nüüd siin sellises seisus, et ei tea, mis homne toob.
Reiko joomist ei lõpetanud ja ei ole ilmselt kavaski. Kõik tema teemad, et käis arsti juures ja kodeeris jne. on puhas vaht suunurgas. Sama on terve perega, kes lubas hakata aitama raviga, saada ainult vend(poeg) koju. Moraalse toega pole siiani vist kedagi eriti aidata suudetud. Nii ka see kord.
Ainus, mis Reiks ise on suutnud teha, on see, et kained perioodid on natuke pikemad kui enne ja tsükklisolek kestab päeva või paar vähem. Agressiivsust ka pole, aga kõllap see on tingitud sellest, et elab eraldi toas, kus saab omaette kogu aeg tinistada ja ma isegi ei tee enam tast välja nendel perioodildel. Ootan (kui suudan sinnamaale välja vedada), seda aega, kui mul on võimu omaette elamine üürida.
 Kuidas siis mu oodatud ja igatsetud puhkus end kätte maksab.
Vähe sellest, et minu puhkuseloleku üle ei tundnud rõõmu ei mu oma lapsed, kelle jaoks olin elu segav faktor ja kohustus suhelda, hoidis nii mõnigi tuttav konkreetselt kõrvale. Saan aru, pidev olelusvõitlus on muutnud mind kibestunuks.
Ja aeg töötab endiselt minu kahjuks.  Iga järgnev päev toob kaasa uue lahmaka sitta!
Mitte kuidagi ei saa elu lillena võtta, nagu soovitatakse. Sissetulekut pole. Pole, sest pole ka turiste. Need vähesed, kes liiguvad, neid ei saagi sisse kutsuda, sest pole midagi pakkuda. Pakkuda pole, sest pole millegi eest pakutavat osta. Kui poleks olnud seda p...sssekukkunud puhkust, siis oleksin ehk kuidagi veel vee peal. Nii ongi nüüd see aeg käes, et üks mida ma südamest kahetsen on see, et raiskasin üüratu summa selleks, et sõita sinna, kuhu poleks vaja olnud.  Teiseks kahetsen ma seda, et ma üldse Eestist ära sõitsin. Oleks pidanud laskma Reiksil üksi tulla, siis oleks ilmselt ta põhjavajumine minu jaoks ka valutum. Ja  poleks sellist olukorda, kui praegu, et kõik teed on püsti ees ja ka tagasiteed pole.
Vähemalt tean, et kui peaks mingi ime läbi suutma end veel hooajani vee peal hoida, siis kõik järgnevad puhkused veedan kus iganes mujal, aga mitte kodus, kui seda üldse veel kunagi saab olema.
Skype lükkan ilmselt välja ja FB-s sõnumid ka. Ma ei suuda praeguseks hetkeks isegi iseendaga suhelda, rääkimata teistest inimestest.
 Ärge siis muretsega, kui kadunud olen orbiidilt. Kui peaks kunagi paremini minema hakkama, äkki siis tulen tavaellu tagasi.

Pchum Ben!
Surnute mälestamise püha. Aeg mil piir hingede ja inimeste maailma vahel arvatakse olevat üliõhuke.
 See aeg on taas kätte jõudnud. Pidustused kestavad juba paar päeva. Esimesed öised riisipallirituaalid on tehtud.
See tähendab, et minnakse varavara hommikul pagodasse, et asetadakleepuva riisi palle müüridele ja treppidele, anda neid munkadele söömiseks jne. ja seda selleks, et lepitada surnuid ja elavaid. Khmeeride uskumumuse kohaselt aitab annetatud toit ja palvused nende vägivaldselt surnud sugulasi. Surnud ei tunne siis enam nii suurt viha, neid tapnud inimeste vastu. Samuti aitab annetatud toit neid, kes on elanud mittebudistlikus vaimus. See tähendab, et on varastanud, tapnud, jne. Ematapja arvatakse olevat eriti madalal tasemel nende põrgus. Nii, ja kui nüüd sugulased viivad Pchum Beni ajal agarasti toitu munkadele, siis võib juhtuda, et kadunuke tõstetakse vähe paremale levelile. Ja järgmisel aastal veel ja jne, jne, kuni saabub ka tema jaoks aeg, mil ta tohib uuesti sündida ja oma võlga lunastama hakata.

Templid lüüakse eelnevalt säravaks ja puhtaks, nagu meil hauaplatsid, kui surnuaiapühad tulemas. :)
 Kõikvõimalikud riitused ja tegevused toimuvad pühade ajal iga päev ja minnakse templisse tavaliselt varavalges.
 Me oleme kahel aastal käinud, sel aastal ma ei teagi, kas enam viitsin. Äkki saadame vaid staffi, sest nad nagunii tahavad minna. Ahh, vaatame. Enam pole lihtsalt nii huvitav, kui alguses. pealegi, kuna sel aastal algasid pühad nii vara, pole ka uudishimulikke turiste, kes asja näha tahaksid. Neid mõningaid, kes püüavad siin kanda kinnitada, me viia ei julge. Nad lihtsalt pole need inimesed, kes oskaksid seal kohalikke solvamata olla. Mitte, et nad seda tahtlikult teeks - ei nad ongi süüdimatud!

 Süsist pole kolmandat nädalat mingit märki! Olen otsimiskuulutused ladunud üles kõikidesse valgete netiportaalidesse, mis Cambodias on, aga tulemusteta. Eriti närvi ajab, kui mõni kommentaariks klõpsab meeldimise. Kas tõesti meeldib, et koer on kadunud? Või on osa inimesi ajukääbikud?

 Kusti ootab ikka endiselt. Ma pole ühtki koera nii kaua kedagi taga otsimas näinud. Ja nüüd viimastel päevadel on ta hakanud vist minu lohutamiseks järgi tegema Süsi endisi trikke, et mulle meeldida. Hommikuti otsib mul kirpe nii kaua kui ma baaris toimetan, ja ripub püksisääres. Enne tegi seda Suss. Ka leti peale mööda pukke ronimise õppis ise ära. Väheke vaevaliselt see läheb, sest tal ju jalad tavalisest lühemad ja kere pole ka kõige graatsilisem. Aga teeb ära triki. Eks näis mis järgmiseks! Äkki lepib Pandaga ka ära ja ei kakle. Täna käib ta järjepidevalt Chayl järel. Hommikul istus truult Saiha voodil, sest ei saanud aru, miks Hong seal magab ja kus oma poiss on. Oma poiss sõitis Phnom Penhi eile, sõbrale nädalaks appi. Kustil on aga mure, et nüüd kaovad kõik sõbrad ära. Sellepärast siis valvabki ilmselt Chayd.  Või on tegemist hoopis mingi toiduteemaga.
Minu "kirbud" võeti ka täna eriti hoolikalt ette.

 Ilmad on meil ka sujuvalt täiesti p...sse läinud. Nagu esimene september kukkus, hakkas sadama. Ja mitte nii, nagu Cambodia vihmahooajale senini iseloomulik on olnud, et paar suurt sabinat päevas, vaid kallab kogu aeg. esimesed kolm päeva pidas ikka vahepeal vahet ja näitas päikest ka. Ühe päeva andis isegi hingetõmmet, oli kohe terve päeva ilus ilm. Kasutasime juhust ja käisime Maiko õele ja õemehele  linna näitamas. Viisime noored vee äärde ja pagodasse.

Isegi mina, vanainime ronisin joa alla ja lasin Reiksil pilti teha.
Pärast tegime tiiru venelase lennuki juurde. Tal on juba autod müügisalongis sees, mis sellest, et ehitus alles pooleli.
Ilusad ameeriklased seisavad salongis.
Süümas käisime loomulikult  uues "White Rabbitis"  Kartulisalat on neil endiselt paganama hea. Söömise käigus suutsid noored ära kaotada oma motovõtmed. Nende puhul see imestama ei pane, arvestades, mis "lillelapsed" nad on.
Nii, et tagasi tulime kahe motoga. Nende oma jäi "Rabbitisse" lahtimuukimist ootama. Õnneks lahtimuukimise käigus tulid ka võtmed liiva seest välja. Nii, et seekord lõppes neil taas kõik õnnelikult. Eks jälgime, kaua see neil veel kestab - see tore elu!  Tundub, et neil on juba vaja hakata tööd endale vaatama, muidu läheb elu hapuks. Äritegijaid nendest siin ei saa, see sai meile paari päevaga selgeks. Pidu, kanep, muud sissesöödavad ja hingatavad asjad ei ole just äritegemisele kõige paremad kaaslased. Ringisõidu ajalgi oli vaja ikka tobi tossama lükata. Ahhh, nende probleem.
 Meie probleem on praegu hinge sees hoidmine. Oma põntsu pani eestis käik loomulikult, kuid mul oli seda vaja. Ja nüüd on asjad väga-väga  sitavõitu. Seda enam, et see septembri algus on ikka kole. Praegu on järjest kallanud kolm päeva, ning tundub, et ka täna ei näita taevas mingitki selginemismärki.

Valab nagu ämbrist kogu aeg. Kodus on ka uputus, Köögis on kõik kausid ja kausikesed laotud laiali lauale, sest lagi tilgub just laua ja külmkapi kohalt.

Rahvast muidugi rannas pole! "Jäätiserabi" on parajalt hüsteerias, ta ikka ei uskunud sugugi, et september on suur nullkuu.
 Poisikonnadel on ka igav. Maiko pani neile lõuatõmbamiskangi lae alla, nüüd ripuvad sellel, et hooajaks end vormi ajada. Ma itsitan kõrval.
 Eile juhtus tegelikult üks kole asi ka, mis tagantjärgi mõeldes, siiski on õnnelik õnnetus kõigi jaoks
 "Coco" omad olid eile kinni. Ainult Lina tegi tuttavatega ise napsu ja pidas pidu Pere käis Phnom Penhis ja tulid tagasi alles õhtul hilja.
 Tulid tagasi ja kribisid kõik magama - väsinud ju sõidust. Reiks istus veel Timuriga "Amigos" ja ajas juttu, kui "Coco" vanaproua suure ähmiga sisse tormas ja appi kutsus.  Tegelikult, ega reiks ei saanudki esiti aru, mis memm tahab, sest memm ju puhtalt khmeerikeelne, aga et ta ägedasti vehkis ja oma baari poole nõitas, lippasid mehed vaatama. Selgus, et mutt oli ÕNNEKS  vetsu läinud ja avastanud, et katuse all seisva auto kapoti alt tuleb tossu. Noh, Reiks ja Timur tõmbasid kapoti lahti, ning selgus, et mingi geneka vidin oli põlema läinud. Ja õhku saades võttis kohe tuurid hooga üles. Kibekiirelt saadi tulekustuti voodi alt kätte ja lisaks lendasid toolipadjad autole. Timur tõmbas aku maha jamingit juhtmed veel tagant ära. Kustutati mootor ära oma jõududega, aga auto on nässus nüüd.
 tegelikult saadi alles siis aru, kui auto pärast halamine oli lõppenud, mis oleks tegelikult juhtunud, kui muti poleks vetsu läinud. Kõik oleks mõnuga maganud, reiks oleks koju tulnud, tuli oleks rohkem hoogu saanud kui aku oleks lõhki läinud, bensiinipaak oleks plahvatanud jne. Ilmselt oleks täna rannas vähemalt paar baari vähem olnud. Tundub, et Buddha ikka on olemas siin maal.

Kuna tänasest stardib taas khmeeride suurim usupüha, siis tuleb vist sellele sellile viirukiküünlade ostuks raha leida ja taas viimasel päeval ka kindlasti Pagodas käia annetusi tegemas.

 Olen taas tropp mõne inimese silmis!
Aga mul suht savi sellest!
Või nagu meie kohalik Kõrgõztanist pärit sõdalane Timur ütles; " Pohhui, mis teisec arvavad, peaasi, et enda hing oleks õnnelik ja vaba!"
 Juba pikemat aega on meil Reiksiga tunne, nagu ei kuuluks baar enam meile. Me oleme nagu mingid segavad faktorid, kes pärsivad rastade lahedat äraolesklemist baaris.
 Minul viskas üle juba tükk maad tagasi ja jagelesin Maikoga sel teemal. Tema vastus, et sul pohhui pole või, see on ju Cambodia!, hämmastas mind täiega tol korral.
Üleeile, kui palusin tal rastade muusika vaiksemaks keerata, hakkas ta lausa vastu.
'Ja siis mul kihvataski - on jah pohhui, mis siis, et eestlane ja aitas, kui olime puhkusel,vot ei meeldi mulle see kanepikõhvimine leti ees ja taga. Siiber juba sellest, et inimene sai lahkelt elama lubatud baari, tingimusel, et töötab õhtuti söögi ja öömaja eest, aga selle asemel vahib poolest õhtust mulle vastu klaasistunud silmadega sell, kes mõhkugi ei jaga. Pealegi on ta vist kõvat reklaami teinud, et meil ongi mingi kanepibaar, kus kõik lõbusalt pilves hõljuvad. Ta õde ja õemees olid küll teisel õhtul hämmastunud nägudega, kui ma nende pakutud plärust keeldusin. Umbes nii, et mis mõttes, kõik ju tõmbavad.
 Vot võtan end nõõd kokku ja lõpetan selle jama baaris ära!!
 Eile tulin õhtul tööle ja kuna Reiks on taas korgi otsa komistanud, teatasin, et täna on minu muss ja mina kassas. Ja tossamas käiakse baarist väljas, kui ei saja. Haaa! Selle peale kaoti kiirelt nelja tuule poole. Pole ju huvitav, kui suitsetada keelatakse.
 Happy hour on nagunii omaette valus teema, sest seda kiputakse ka tegema igale sissesadanud sellile kogu päeva. Need, kes siin paar nädalat ringi tripivad, või kuskil "Utoopias" flaiereid jagavad, ikka eriti püsikliendi mõõtu minu silmis välja ei anna. Need on just vastupidi sellised, kes teised turistid eemale peletavad. need on just need, kes hõljuvad kringi kalapilk silmis ja tahavad odavat õlut sinna juurde. Kanepihais on nende loomulik parfüüm.
Selle peale nagu ei tulda, et karistada saan esmalt ikkagi mina, kui baar kärsahaisu täis. Ja Oktoobrist-novembrist hakkab siiski kotipoiste asemel liikuma tavaturist, kellele alati ei pruugi meeldida sellised asjad. Kord nädalas on võib-olla lahe, aga iga päev mitte.
 Nõnda siis teatasingi eile, et igasugune kanepiklubi lõppeb leti taga, kui on isu, kaduge nurga taha.
  Ütleme nii, et enamik sai asjast kenasti aru, kui ära põhjendasin miks. Ega ma neid lausvihmaga randa ei ajagi, aga istuvad lauas ja vahele jäädes vastutavad ise. Ei ole meeldiv, kui politsei mulle peaks trahvi tegema. pealegi on politsei praegu, rahapuuduses (madalhooaeg) eriti elavnenud kõike ja kõiki kontrollima.
Samas on see hea, sest kuritegevus on paras probleem alati madalhooajal.
 Ja eriti madal hooaeg on täistuurid sisse saanud! Jäätisejuut lausa kisab hüsteeriliselt, et oma jäätist maha parseldada.  Natuke on ta juba uskumagi hakanud, et september on katastroof ärile.
 Meilgi ilmus esimene klient eile randa alles pärastlõunal. Lihtsalt vihma kallas kogu hommiku. Täna sama lugu! Lasin poistel kella 11- ni magada. Mis ma neist ikka üles ajan, õhtul võib äkki tööd olla.
 Uued üritajad Eestist on ka kohal, aga mida nad tegema hakkavad ja kuidas, ei kujuta ette. Praeguseks nad lihtsalt on viis päeva mööda randa ringi kolanud ja igal õhtul end kanepist ja alkost sassi tõmmanud. Isegi elupaika pole veel suutnud suuresti otsida. Ega me neist Reiksiga eriti aru saagi, on sellised lillelapsed, arvavad, et siine elu ongi selline suur pidu. Las arvavad, küll nad ise aru saavad, mis ja kuidas. Algul proovisime neid natuke aidata, aga kui ikka istutakse kell üks öösel veel rannas ja ei teata kus seekord ööbima minna, siis .... Soovitasin neil moto laenutada, et sõidame mõni hommik ringi ja vaatame koos kortereid, aga nende hommik algab siis, kui päike loojub. Ahh tehku, mis tahavad, ei peagi me neile mingit lapsevanemat mängima. Panused on igatahes valgetel tehtud, et kaua nad siin püsivad, enne kui hädakisa peale hakkab :) Kaidopoiss hakkas nutma kolme kuuga ja kuuendal kuul kadus Eesti ära. Skuuter hallitab kuuris, khmeer, kes pidi seda kaks korda nädalas tuulutamas käima, pole loomulikult kordagi nägu näidanud. Ka pole veel kuulda, et Kaido tagasi hakkaks saabuma. Kaldume reikoga arvama, et ega ta ei tulegi.
 Süsist pole ka siiani mingit märki, oleme igat moodi otsinud, aga ei. Tasapisi hakkan harjuma, et teda enam pole mind hommikul tervitamas. Kusti küll ootab veel lootusrikka näoga hommikuti, et tulen koos ta sõbraga.  Eile selgus, et isegi püsikliendist Ross Austraaliast vaatab igal hommikul oma linnatiiru tehes ringi meie koera leida lootes. Seda oli kuidagi eriti soe eile kuulda.
 Ja taas oli eile meil ka madu baaris. Seekord peenike, pikk, ja mürgine roheline puumadu oli end vetsulakke rippuma seadnud. Õnneks polnud mina see, kes ta sealt avastas, aga ega ma terve õhtu eriti vetsu ei kippunud. Tänagi mõtlen, et peaks minema ja koristama seal, aga vist delegeerin selle tegevuse poistele. :),  nad nagu rohkem selliste asjadega harjunud.

 Eile õhtuse seisuga tundub, et olen ennatlikult Dolphini omasid mustates neile liiga teinud, kuigi kaudselt on nad ikkagi süüdi koera kadumises.

Pagan küll, peab see "Suss" meil selline pisike ja asjalik olema, et kõik teda kisuvad.
 Eile õhtuks, kui olime taas nii Reiko, kui Saihaga teinud kõikvõimalikud tiirud linna peal, tuli mul mõte helistada Khamrale. Ta ju Siville poiss ja äkki teab, kus veel Dolphini majad asuvad. Rääkisin siis teema ära. Nats aja pärast helistas poiss tagasi. Tema tüdruksõber Morgan olla üleeile jalutanud linna mööda ja oli märganud meie Süsi SinCity baaris. Krt, see ju meie selja taga praktiliselt. Morgan oli veel imestanud, et miks koer siin, aga et küllap siis meiegi kuskil lähedal.
 Te ei kujuta ette, kui kiirelt me Saihaga sqaarile lendasime. Koera pilt telefoniga kaasas, sest Gekko Guesthouses on analoogne koer, aga väga vana, ja äkki Morgan ajas segamini. Gekko sealsamas lähedal. Aga ei! Turvamees ja plikad kinnitasid kui ühest suust, et terve õhtu uitas seal baaride vahel meie "Suss" kelluke kaelas. Sai veel plikadelt süüa, aga kätte end ei andnud. Üks tüdrukutest, kes meiegi baaris käinud, ütles kohe kindlalt, et see oli minu koer, sest ta oli isegi mõelnud, et küllap eestlased möllavad kuskil lähikonnas, et koer seal on. Kahjuks juhtus see kõik päev enne, kui meie sinna läksime. Eile õhtuks Süsi seal enam polnud. Jätsime turvale oma tel. nr. ja lubasime ka vaevatasu, kui koer välja ilmub. Vähemalt on lootus, et äkki leiab kodutee üles. Ilmselt on suured koerad ta peitu ehmatanud ja teelt eksitanud, sest kui ta juba roadi teele jõuaks, või tagumisele teele, oskaks ta koju tulla küll. Nüüd aga mõtlen endamisi, et missugune ajukääbik see küll olla võis, kes öösel koera rannast lihtsalt kaenlasse võttis ja eemale tassis. Loodan südamest, et see inimene kors samasugusesse situatsiooni ise sattub.
 Aga nüüd veel teine uudis!!
Saiha NEED pulmad jäävad ära!
Läkski nii, nagu ma talle kogu aeg ennustasin. Anna aega! Poiss leidis ühel hetkel, et turul töötab veel teinegi kena plika, kellele Saiha väga meeldib. Ja poiss hakkas kahel rindel susistama, nagu Chaygi. Aga kui Chay neiud elavad ja töötavad linna erinevates nurkades, siis Saiha omad vaid mõne meetri kaugusel teineteisest. Möödus vaid kaks nödalat, kui vanal pruudil oli uue pruudi olemasolu teada.  Ilmselt toimus mingi väike poksimine, sest poiss rääkis midagi kalade ja kohvi lendamisest turul. Aga eilse seisuga tõmbas vana pruut  Saihale vee peale. Lükkas telefoni levist välja, ja kui poiss lõpuks ühendust sai, siis lihtsalt saadeti ta p...sse.  Mulle see plika ei meeldinud, Snale ei meeldinud, poisi enda emale ei meeldinud - nii, et meie oleme õnnelikud selles mõttes, et poiss ei saa naiseks vietnamlannat, kes vaid raha armastab. Uuel tüdrukul olla suht ükspuha, mis poiss teeb ja kas tal raha on. tal endal isiklik kohvilett turul, nii, et hätta ei jääks. Aga mina, valge ema, olen täna kella kolmeks kutsutud plika koju, et plika ja vanematega tuttavaks saada, sest päris ema ei saa Phnomist tulla. Jeerum, minu jaoks saab see jube olema! Aga eks annan teada kuidas läks!

Süsit pole neljandat päeva! Oleme Saiha ja Reikoga kamminud läbi kõik võimalikud ja võimatud kohad, kuid tulemusteta. Poiss on sõitnud läbi kõik Dolphinile kuuluvad ja meile teada olevad majad - pole. Oleme otsinud läbi isegi Dolphini läbulaeva, et äkki hoiavad nad teda seal kinni, kuid ei. Kõik, isegi "Ankori" mehed, kes randa ülut toovad, hoiavad silmad lahti, sest ka nemad hoidsid me koera väga. Siiani ei midagi. Kusti istub nukra näoga baari ees, või baari taga ja vaatab ainiti teele. Miski sisemas ütleb mulle, et koer on siiski elus ja mitte supiks keedetud. Ilmselt on Süsi transporditud kuskile maal elavate sugulaste juurde, kust ta tagasi tulla enam ei oska.  Kustil on veel see muregi seoses sõbra varastamisega, et peab nüüd baaris sees istuma. Enne, kui Süsi ka oli, siis Süsi kaitses Kustit suurte koerte eest, kes Kustit millegipärast ei salli. Nüüd pole meie kõõrdsilmal enam kaitsjat ka.
 Kusti nutab ja mina ka.
Kõik see ja ka eelnevad jamad on kasvanud üle taluvuse piiri.
 Reiko nn. koodipanek osutus taas tema vuhvliks. Sell kuu jooksul, mis siin oleme on olnud taas kaks viiepäevast tsüklit. Sellele on lisandunud nüüdseks ka kanep.
Viimasega oli alles üleeile "tore" lugu.
Olen kogu aeg olnud sellele vastu, et suvalised kliendid oma pläru baarileti taga ette panevad. Pea igal korral olen palunud neid minna randa suitsetama. Seal on nende oma teema, kui vahele poitseile jäävad. Baaris karatakse aga mulle kraesse. Ja seda kanepipuru kimuvad kahjuks siin paljud turistid.
 Nüüd on selgunud, et  meie Eestis oleku ajal on Maiko, kes meid asendas, harjutanud klientidele sisse taas leti taga tossutamise. Tõmbab ise ka oma nn. põsiklientidest sõpradega üle leti. Olen talle paar korda selle kohta märkuse teinud, aga kurtidele kõrvadele. see on ju Cambodia, irvitab ta mulle vastu. Et kui sa neil suitsetada ei luba, ei tulegi nad baari. aga tänu sellistele kanepivennikestele, meil enam tavainimesed ei vaatagi meie baari poole. Hommikuti on Coco einestajaid täis, meil vaid mõni üksik, kes kanepihaisu kannatab, kui sedagi. Rääkisin sellest Reikole, noogutas kaasa, muud midagi. Nii - ja tulen ma siis üleeile õhtupoolikul baari ja mis ma näen - minu härra istub kassas, kliendid kahekesi teisel pool letti, ning joint parasjagu ringiga reiksini jõudnud. NO KELLELE MA SIIS RÄÄKISIN!!!!
Teine teema on litsid! Igaüks, kes eelnevalt on meie tegemisi siin selle blogi vahendusel jälginud, teab, miks minu jaoks on litsid baaris nagu härjale punane rätik. Ka selle teema rääkisin ma enne ärasõitu lahti. ja nüüdseks on asi täpselt vastupidine.  igal õhtul kiljub trobikond "paaviane" baaris. Eile lausa palusin Maikol, et ta oma kiljuva sõbranna randa toimetaks. Plika sai õnneks vist aru, et pole teretulnud ja kaapis ise minema. Aga sellest hoolimata trügib viimasel ajal taas see lõdvapäksikummiseltskond sisse. Seda enam, et Maiko isegi hõikab neid nimepidi üle leti sisse tulema.  Kui eile ühtul siis mingi Maiko nn. sõber krossitsikliga leti ette löristas, sai mul mõõt täis. Tõstsin häält ja küsisin, mida kuradit selline asi tähendab. kas see on veel meie baar, või Maiko isiklik hullumaja. Mees hakkas vastu karjuma, ja mind süüdistama, et peletan oma karjumisega kliendid eemale. Reiko, nagu tavaliselt noogutas kaasa teistele. Mina pole siin maal veel kordagi tema suust kaitsvat sõna kuulnud. Alati on teised õiged ja mina liputagu jõleduste peale saba. Mul jooksis sellise järjekordse solvangu peale taas juhe kokku. Ning tegelikult, kui nüüd hommikul targalt mõelda, siis jah.... Maiko on tore poiss küll ja tal on hea muusika playlistil, ning ta oskab klientidega rääkida jne. aga kui tahab minna, siis taga ei igatse ma teda grammigi. Baar on siiski baar ja litsimaja litsimaja. Neid kahte nagu kokku ei saa kuidagi sobitada. Ja kui kahe kuu pärast hakkab taas normaalne puhkaja nende seljakotimeeste asemel saabuma - mis siis saab:? Nii nagu praegu baari pidades hoiab tavapuhkaja meist kaugele eemale kohe kindlasti.
 Baarist veel! Panime baari müüki. Hoolimata sellest, et mingit ranna mahavõtmist ei saa veel niipea toimuma, müüme me koha maha. Asi pole seda väärt, et seda siin punnida pidada. Äkki saab kusagil mujal alustada hoopis teistmoodi. Kusagil, kus ei sööda teiste lemmikloomi ja litsid ei ripu sinu enda nähes su mehel kaelas. Kindlasti on veel maamunal ka selliseid kohti.

 Alustan päeva ilmselt kehva jutuga! taas on Süsi kadunud ja arvata on, et Dolphini-värdjad varastasid ta taas tagasi, sest me ju keeldusime neile 100 dollarit maksmast koera eest. Nad olla kuuldavasti Süsi eest sadamas 100 taala välja käinud (keegi ei usu seda), et koerake oma maal elavale sugulasele kingiks viia.

Ma ei taha mõeldagi, milline saatus mu koera nüüd ees ootab, kui ta taas põgenema ei pääse. loodan igatahes südamest. Aga, et midagi mäda on, on näha juba Kusti olemisest, istub taas ja vaatab nukra näoga ranna poole. ta ju ilma Süsita eriti iseseisvalt ei liikunud, Dolphini suured koerad tulid talle kogu aeg kallale. Süsi kaitses teda nende eest alati. seda oli nii naljakas vaadata, kuidas pisike Suss läks hoidis suurel pandal, või sahabil nii kaua käppadega ümber kalela kinni, kuni Kusti peitu jõudis. Ohh,  mu süda muretseb!
 aga kirja tahtsin panna sajandi armastusloo. Meil juhtub neid  alatihti, aga seekord juhtus hästi tuttava poisiga. Ei hakka nimesid esialgu nimetama, aga juhtus siis nii: poiss töötas grillmeistrina  ühes kohalike restos juba paar aastat. peab ütlema, et on hea grillija - aeg ajalt on ka meil liha pööranud grillil, ja tuleb välja küll. See selleks! Kohalikul restoomanikul aga on kena tütar sirgumas. eks siis noored armusid ära ja hakkasid omakeskis asjatama. Asjatasid päris kaua salaja, kuni kogemata kahepeale tite tegid. Nüüd siis tänu sellele, tuli asi avalikuks. ja selle asemel, et tulevase lapselapse üle rõõmu tunda, tõmmati armastusele kahinal vesi peale. Sellist "rotti", kes vaid alluvana töötab ja kellel pole raha, perekonda ei võeta. Armastus kästi koheselt lõpetada. No katsu sa niimoodi käsu peale lõpetada. Noored susistasid edasi salaja.. Aga Sihanoukville on väike küla, ning vanemate seljataga susserdamine tuli samuti kiirelt avalikuks. Poiss löödi töölt minema minuti pealt. Nüüd on ta siis meil maapaos, teeb murtud südame barbequed, vahete vahel nutab nurga taga ja siis töötab edasi. Algul käis pruut teda siin salaja vaatamas, siis aga said plika vennad asjast aimu, ning lubasid poisi eluküünla sootuks kustutada, kui asi ära ei lõppe. Tüdruk saadeti eile õhtul Sihanoukvillest ära Seam Reapi. Ilmselgelt selleks, et lasta seal sugulaste salasilma all katkestada rasedus ja sundida poiss unustama. Küllap leiavad tüdrukule ka rikka  poisi, kellega ruttu kokku laulatada. Naljakas,
Põhimõtteliselt on noortel siin vaba valik, kellega abielluda, kedagi otseselt lapsena paari ei määrata, aga sellest hoolimata paneb asjad paika raha. Kui ikka armsamal raha pole ja perekond vaesekest heaks ka ei kiida - siis pole midagi teha. Armastusest abiellumine on siin maal päris teisejärguline, sest ega armastus ei anna süüa ega peavarju. Ma ise ei kujutaks küll ette, et elan kogu elu inimesega, kelle vastu ma ei tunne mingit armastust. Selline perekonnaelu ei saa minu arvamist mööda kesta. Aga näe, siin maal on lahutusi  väga harva. Elatakse ühega elu lõpuni, hoolimata tunnete puudumisest. Eks mingid tunded ikka aja jooksul muidugi tekkivad. noh sellised sõbralikud ilmselt. Ja eks harjumus ka aja jooksul. Sellepärast noored arvestavadki vanematega, Ema-isa on ju elavad eeskujud, et niimoodi ongi õige. . Kui ikka vanemad on vastu, siis hakatakse vastu nende tahtmist kokku elama üliharva. Kui oled astunud vanemate keelust üle, ei saa sa arvestada ka sellega, et nad sind häda korral aitaksid. Chayga oli korra ka sel teemal juttu ja ta mainis, et kui ta peaks Mõniga abielluma, kes emale-isale ei meeldi, siis mingi häda või õnnetuse korral tuleb vanemate poolt abi asemel vaid parastamine. Vot siis!
 Nii ka ilmselt teeb meie uue(vana) poisi pruut. Poiss võib ju silmad peast nutta, aga ega see tüdruku vanemate südant härdaks ei muuda.  Poiss lubas muidugi paari kuu möödudes Seam reapi pruudile järgi minna, et siis on asjad rahunenud ja ehk ei valvata plikat enam nii usinasti sugulaste poolt. Saab näha, kas on nii suur armastus, et keegi ei suuda lahku ajada, või teeb ikkagi aeg ja kaugus oma töö.
 Nõnda on siis meil baaris selline nukker meeleolu.