Noh, nüüd siis siin maal ka see nali tehtud, et käidud lausa kaks korda hambaarsti juures.
Olin küll kuulnud eelmise aasta talvituvate eestlaste käest, et raha kokkuhoiu mõttes ravi hambaid ainult Cambodias, aga euroopa inimene on ju umbusklik. Ei saa olla arengumaal mingit normaalset arstiabi.!!!
Aga kujutage ette - saab! Täpselt nii, nagu mu koer sattus  väga hea venelasest veterinaari juurde, olen mina sattunud väga hea khmeerist dentisti juurde.
Esimest korda oli muidugi naljategemine, sest mul kukkus esihambast lihtsalt pisike plomm ära. Kham viis mind siis ühe arsti juurde peatänava ääres. Selline pisike kahe kabinetiga putka, kus teisel korrusel elab tohtrionu perega. Õeks-assistendiks ta oma proua. Ja ma olin kindel, et kabinetti astudes ootavad mind ees käsidrell ja sepahaamer´+tangid. Kuid ei - ootas hoopis  täiesti tasemel tehnika ja ka hamba ümber ei löödud pool tundi tantsu nagu eestis, et raha rohkem välja pressida, vaid siuh-sauhh  - viis minutit oli kõik puhastatud ja valgusplomm paigas. Ei mingit sonkimist ega solberdamist suus pool tundi. Ja plomm muide põsib juba kuu aega, ning ka hammas polnud valus peale puurimist plommimist. Eestis tavaliselt pakitseb see veel paar päeva. Hinnavahest ma ei räägigi. Esimene visiit oli 10 dollarit. Täna läks 5 taala rohkem,, sest hammas tuli välja tõmmata. Kiidulaulu ma veel ei laula, sest tuimestus toimib veel ja pool nägu, ning nina on minu juurest veel ära. Aga vaatama - eestis on kaks viimast korda mul  peale hamba väljatõmbamist löönud infektsiooni ja olen mituhead nädalat lidunud hambaauku puhastama, enne kui kinni hakkas kasvama. Siin läks ka muidugi tõmbamine püris raskelt, aga tehnoloogia on neil kuidagi teine. Ei raiutud kuskilt igeme ääri lahti, ega midagi, hoopis sehkendas  puuriga ja siis kruvis natuke mingi riistapuuga. pärast kontrollis kõik üle ja torkas mulle mingid tabletid kaasa, mis vaigistavad valu ja ei lase  palavikul-põletikul tekkida. tuimestus oli ka hämmastav. Arst polnud esimesse punkti süstimist veel lõpetanud, kui mul juba mokk töllakil oli ja midagi ei tundnud. Jäi ära see viis minutit praadimist ja ootamist kuni suu tundetuks muutub.
 Praeguse seisuga tundub, et siin on hambaravi tõesti heal tasemel. Igal juhul teatas onku, et kahe nädala pärast saab vaadata, mis me väljatõmmatud kohale istutame. Sinna oleks sobiv väike tehishammas organiseerida ja see ei pidada tema jutu järgi suurt kallis olema. Tundub, et teen ära. nagunii, on mul teisel pool suus ka üks ravi vajav kihv veel ripakil ja ka vaja üks uus klots paigutada, et kobe välja näha.
Kuid igal juhul nüüd tean, et silmaarsti ja  ambaarsti eestis vahetan ma siinsete vastu. :)

Mitu päeva kummitab mu palavikust raskes peas üks imelik küsimus!
Reiks nimelt väidab iga kord tuliselt, et see on igati loomulik, kui käimisraami toel liikuvasse vanatoisse, või muidu parim enne ületanud taati on armunud paar-kolm kohalikku kahekümneaastast. Või siis mõnda sellisesse tavalisse valgesse mehesse,  kes on üksi, või sõpradega reisima tulnud - nende pärast lausa  rabeldakse omavahel. Et see on loomulik, sest valged naised ei mõista oma mehi, ei saa aru, et mehed tahavad hellust ja hoolt Kodus ainult karjutakse ja ei nunnutata. . Ja nüüd äkki aasiasse sattudes on mehed ihaldusväärsed jne. mis sest et raha eest. Aga küsimus on hoopis selles, et kui need taadid siin endile on lohutajad leidnud, kes küll nende poolt maha jäetud valgeid kaasasid lohutavad? Millegipärast pole ma siin kordagi kohanud  seitsmekümnest vanaprouat seitsmeteistaastasega jalutamas. Pole tegelikult ilmatu kaua Türgi turismipiirkondades käinud, seal pidi siiski sellist pilti nägema. Eriti populaarne  pidi see olema sakslannade seal. Aga ikkagi - kes siis lohutab?? Kas kuskil on vanade nõidade hooldekodu?

 Blogiks natuke täna veel meie vahvatest ja nutikatest sisalikest. Praegu veel eriti hea blogida, sest etendus on poole peal, ning tegelaskujud "head tuttavad" pealegi.
Olen kuskil eespool kirjutanud, et "sisalikel" tuleb enne kolmekümnendat eluaastat barangile tanu alla saada, sest vastasel juhul hakkab ta turuväärtus kukkuma. Džungilst tuleb ju uusi iga hooaja algul robinal juurde ja omakülamehed enam valge poolt pruugitud kaupa ei taha. Nii tuleb pidevalt liikvel olla, et mitte võimalust maha magada.
Kõrvalbaari tulid umbes poolteist tundi tagasi istuma neli valget kutti, vanuses 25-35.a. Värvuselt näha, et ilmselt esimesi päevi intensiivsema päikese käes.
 Juhuslikult oli täna plaanis õhtupoolik rannas veelta ka Chendal, Iwyl ja veel ühel koleelukal. :)
 Väga kiirelt hoivati laud kohe mehikeste kõrval, telliti kann õlut ja hooöimata sellest, et väljas on praegu kohalike mõistes jahe, ning merevesi külm, kooriti end pesuväele (mitte pävkade), ta mindi hullama vette.

Kena tunnike pidid memmekesed vees ja liivas püherdama kiljudes, aga mitte keegi lauast ei pööranud lihadele tähelepanu, siis aga äkki - oh õnne kaks barangi otsustasid ujuma minna. Chendakene oli kuhugi jalga lasknud, järel on vaid kaks koleelukat. Jess vette sukelduti valgete järele veel kiiremini kui alligaatorid. Nii, ja üks valgetest viitsiski "neiukestega" vestlema hakata.

Paraku mu juust fotikas ei suumi nii hästi, et ilusaid teravaid jahifotosid saaks teha.

Valge vist tüdines siiski ruttu neidude käigefraasidest ja kobis oma lauda tagasi. Sisalik-alligaatorid jäid vette ligunema.
Egas jahedast ollusest kebisid sinihuulelisedki siva kaldale tagasi. Nüüd uus nipp, käepaelamüüjad poisikesed kampa ja lihtsalt hullama(sooja vaja ju saada) ümber nelja apaatse barangi laua, nii, et liiv tuiskab. Nimetul miffil  on nats sitem seis, vees ei pööratud ka talle erlist tähelepanu, sestap kukutas ta end hullamishoos valgete toolile "kogemata". Näh, ja asi mõjus, juba äaheb õllekannude kokkuklopsimiseks, tundub, et selliste nippidega, saab hiljem muudki klopsida. Vaatame edasi.  Teeme viis mintsa suitsupausi :)
OOO muus nipp, pane sõbrantsi trussadesse liiva, see on ikka very sexy! Aga ei mõjunud kahjuks :(.
Vahepeal helistas meie "peresõbranje" kellelegi. Olin juba valmis, et kohe heliseb Reiksi telefon laual, kuid ei õnneks. Ilmselt otsitakse Chendakest taga, ta ju karja juht tavaliselt. Huvitav, kuhu ta kadus??  Korraks ainult virvendas tee peal, aga nagu  meie staff minu ümber ringkaitsesse asus, kadus see miff minema.
Meie oma ilmselt trallab siin, lootuses see neljane laud maha võtta, või oodata ära, millal meie boss baari saabub.
Viimase koha pealt peab pettuma, sest sellel jälle joomapäevad ja istub kodus luku taga. Isegi tablettidest pole tolku, sest vägisi ma neid talle sööta ei saa, ja ise ta neid ei taha võtta. Nii siis juba mitmes kord on ainus tee luku taha panna.
 Nii, vahepeal siis meie sisalikerindel toimunud muutustest. Iwy lontsis kuhugi minema peale telefonikõnet, ja üks neljase laua kuttidest tuli meie baari juttu rääkima - eestlased pagan! Küllap ka see oli põhjus, mis üks iludus jäljed tegi. Ega ma polnudki kade tüdrik - valgustasin kenasti noormehi, et seal on ja saab, hinnatabelit kahjuks ei osanud eriti täpselt tutvustada, sest pole kursis pisiasjadega..
Praeguseks lasi ka viimne koleelukas kodu poole varvast. Nii, et seriaali lõpp!

 Kurat küll, nii tore on Jaanipäevaks endale külge saada miski tõsisemat sorti viirus. Kurk valus, nina tilgub, silmamunasid liigutada on ülihell ja palavik püsib teist päeva +38 nagu õhutemperatuurgi. Ainus vahe on, et lõdisema võtab see +38 kogu aeg.. Suure vaevaga vedasin end alla randa baari, sest isegi raskelt haige inimene vajab natuke süüa. Poisid tegid suure kruusitäie ingveriteed ka. Ega ma  muidu poleks tulnud, aga Reiksil on täna "Ankor" õlletehases miski peenemat sorti viigipüksiüritus. Ja arvata võib, et tasuta õlut voolab seal küllaga. Ei tahtnud poisse päris kahekesi baari jätta, sest Khamra ei käi praegu kohal ja Saiha kokkab ka sisseviskamise kõrvalt. Nii siis mõtlesingi, et oleme nagunii  jube paljud tegemised teise õlgadele lükanud.
 Poiss tuli ju Phnomist tagasi koos sõbraga, aga nüüd läksid siin miskipärast Tšomrongiga jagelema ja viimane põrutas pealinna tagasi.

Loodan, et lepivad ikka ära, nad ju nii kauaaegsed sõbrad, sellist sõprust ei saa lihtsalt pisiasjade pärast nurka visata.
 Teema algaski sellest, et sõber on pärit keskklassi perest ja töö tegemise asemel saab koolis käia. Siia tulles arvas ta, et ka Saihal on piisavalt aega koos ringi sõita. Tegelikult said nad vaid paar korda ringi tiirutada, sest sadas pidevalt.. Eks nii hakkaski Tšomrongil igav ja hakkasid mehikesed jagelema.
See raha teema on siin maal ikka päris raske teema neil. Kuna on taas rohkem vaba aega, siis saame jälle igasuguseid Cambodiat puudutavaid asju arutada. Tasapisi on lahti hargnemas ka Saiha perekonnatraama.
Ta tõi kodus käies kaasa oma lapsepõlvepildid. Siis need, kus veel kodu oli alles ja ema polnud teiste õdede-vendadega ära kolinud. Ühesõnaga õnneliku aja pildid. Hakkasin tasapisi uurima, mis juhtus, et ema teda maha jättis. Selgus, et poiss oli lihtsalt sõnakuulmatu ja keeldus koolis käimast. Samuti armastas ringi hulkuda. Nii jäetigi laps isale. Aga isa hakkas jooma, kui ema ära läks ja nii hakkas ka poiss hoopis rohkem hulkuma ja varastama. Ühesõnaga sattus tänavale. Õnneks korjas ta keegi valge üles ja pani ta tööle.
Nüüd tagantjärele, kui poisil hakkab juba mõistus pähe tulema,  kahetseb ta kõvasti  seda, et ei käinud koolis.  Ema juurde, kes on päris heal järjel ta ka ei lähe, isegi abi keeldub küsimast.  Lapsepõlves saadud trauma ja solvumine püsib siiani. Nüüd oleme tasapisi arutanud temaga ta tulevikuplaane.. Selge on see, et igavesti ta ju rannapoisiks jääda ei saa. Nii saatsimegi ta koju, et ta teeks omale ID-kaarti ja hiljem ka pangakaarti. Ka sellest oleme rääkinud, et pangakaart tuleks teha selline, et vähemalt aasta jooksul ei saa ta sealt raha kätte, vaid korjab juurde. Ühe aastaga ta just oma väikese kohvipoe raha vast kokku ei saa, aga hakkab äkki lihtsalt tunnetama seda, et kõik mis tuleb, ei pea kohe ka välja minema. Siiamaale kipub see vähene kõrghooajal saadud jootraha kohe ka kuluma maiustuste peale. Ok telefoni jaoks suutis siiski raha kokku korjata, nii, et lootust on, et saab teda harida. Eks paistab, kuidas mu õpetussõnad mõjuvad, kuid tore oleks kui saaks kasvõi ühegi olude ja ajastu sunnil hariduseta jäänud lapse  järje peale aidata. Ning mitte nii, et meie enname selleks raha, vaid ta ise pingutab.
 Näh, jälle vatrasin meie lemmiklapsest, agateistega nagu pole muret, jaega teised pole ka nii teravad pliiatsid, kel oleks tulevikuplaanid. Või pole nad lihtsalt nii avatud. Vähemalt pole teised katkistest peredest, kuigi ka mitte rikastest.
 Rannas aga valitseb ilus vaikus, kui mitte arvestada tuulemüha. Liivarand ontaganenud pea aegu puuni. kui homme tiba tervem olen, siis saab taas lõkke puu alla teha. Järgmisel kuul loksub seal vesi juba.
Täna on ka esimene päev, kui meie siane viiru uut sõbrannat tunnistas. Mitu päeva võttis ikka seekord aega, kartsime juba, et tuleb lind ära  vahetada.

Uued menüüd on ka lõpuks valmis ja isegi kasutuses, kuigi poolte toitudega olid poisid algul päris hädas. Wrappide pakkumise oleme ka tulevikku lükanud. Oh tegelikult oleks vaja üht tublit kokka, kes oleks ikka kohal terve päeva, mitte hommiku või õhtu. Kuid, küll ta tuleb, kui õige aeg käes on, nii nagu kõik asjad siin maal.

 Jätsime eile poisid jälle baari sulgema, sest õhtul oli täielik tühjus rannas.
khamra tuli ka isegi baari nägu näitama ja midagi juhtus Saiha ja Khamra vahel peale seda, kui me koju olime läinud. Mul on pikemat aega Khamra käitumine natuke närvidele käinud, aga poissi tundes ja teades, et kõrghooajal on ta asendamatu, olen siiani alati silma kinni pigistanud, kui ta ei tule tööle selleks ajaks kui vaja on. Samuti olen arvestanud ka tema tahtmisega, et kui talle haigla jaoks antud võlg tasa on teenitud, saab ta jääda madalhooajaks koju.  Nüüd aga jäi ta lihtsalt tööle tulemata koheselt kui Saiha haiglast tagasi tuli, meile sõnagi lausumata. Tegelikult ikka oli välja ilmunud, kuid hilja õhtul, kui me ise juba olime koju läinud. Ning ega ta polnud baaris midagi teinud, lihtsalt napsutas. Pealegi on teised poisid teinud päeval ära kogu ranna kindlustamise vee eest, värvinud seinad jne. Ja-ja! Meil on taas käes see aeg, kui kõnnitee ääres on jälle liivakottide rida ja liiva tassitakse kanderaamidega rannast juurde. Teksapüksid on jalas, kampsik seljas, ja eile külmetasid mul varbad kohe nagu koduski.. Cambodia sügis - temperatuur oli õhtul kõigest (!) +25,  jube külm tundus kogu elamine.
 Aga see selleks!
Eile siis ilmus Khamera jälle õhtul baari,  tiirutas siin niisama ringi ja istus internetis. Ega me suurt temaga rääkinud, sest ajasime Katriniga Skypes juttu. Aga kui olime Reiksiga koju läinud, oli poistel omavahel läinud vist jutuks töötegemisest ja kes kui palju midagi teeb. Igatahes oli Khamra midagi väga-väga sitasti öelnud minu kohta. Seda, aga Saiha ei kannata ja olidki tülli keeranud. Ilmselt pidi see ikka midagi väga kehvasti öeldut olnud, sest muidu ei kaitstaks mind nii tuliselt, et üks lausa teise baarist välja viskab. Loomulikult ei räägi Saiha-sunnik mulle, mis täpselt juhtus. Kuid mulle tundub, et teemaks jälle ikka raha, kõrvaltteenimisvõimalused jne. Khamra oli igatahes kihutanud minema ja lubanud tagasi tulla alles siis, kui kõrghooaeg algab.

 Kuna ma ei tea, mida poissminu kohta ütles, on natuke raskeoma seisukohta võtta, agatundub, et peaksin olema ikka päris solvunud. Tegelikult olen ka. Ütles, mis ütles, siiani olen teda ikka kaitsnud, kui reiks on ta peale vihastanud. Ja just paar päeva tagasi arutasime, kas mitte panna talle kokkamise eest  palka tibake juurde. Küllap ka see oli tüliõunaks, et Khamra nagu tõesti ei oska vastata samaga, kui teda aidatakse. Ise võtab antava tänuga vastu, kuid......

Suurest igavusest vihmasadude ajal, hakkasime baari seinu värvima, esialgu küll ainult need seinad, mis oranžid tulevad, aga küll jõuab paari kuuga ka rohelised osad ilusaks teha. Ja kuna täna vihma veel ei saja saadan Saiha ja ta sõbra Tšomrongi paariks tunniks ringi sõitma. Tšomrong tuli Phnom Penhist Saihaga kaasa, sest polnud kunagi Sihanoukvilles käinud ja on teise parim sõber, nüüd aga istub meil baaris vihmavangis, ning igavleb.

 Üleeile ajasin nad vägisi kose juurde, et teine midagigi näeks ümbruskonnas. Vihma hakkas muidugi täiega kallama ja tagasi jõudes olid mehikesed märjad nagu kassipojad. Peale selle olid hullukesed mesilasparve sõitnud, Saiha sai pähe nõelata, Tšomrong jalga. Häda nende poisslastega :)!
 Kole asi ootas mind hommikul veel baaris. Öösel oli ära surnud meie emane viirpapakoi. Mina arvan, et küllap ta oli haige, aga poisid arvavad, et rott murdis buuri sisse alt äärest ja murdis linnu maha.

Nüüd siis olime sunnitud juba kolmandat korda tooma meie täpilisele viirupoisile uue tüdruku. Sel korral siis helesinise asemel valge. Eks mõne päeva pärast panen ka uuest viirust mõne pildi, praegu nad alles harjuvad teineteisega. Igatahes esimese asjana andis poiss uuele neiule nokaga paar korda otsaette. Vaatame, kas võtab omaks üldse. Esimene neiu peksis kogu aeg teda, teine oli tasane ja malbe, paistab, mis nüüd toimuma hakkab :)!

 Sel aastal on kilekeepide moes värvimuutus. Kui eelmisel aastal olid siniste ja kollaste kõrval hirmus popid valged, siniste või roheliste mummukestega, siis sel aastal sõidavad nii naised kui mehed ringi erkroosade kilekeepidega. Hi-hi! Päris naljakas on vaadata mõnd vanemat härrasmeest sellise roosa lehviva asjandusega moto  seljas. Loomulikult pole kuhugi ka kadunud paksud sinised ja rohelised nokaga keebid.

 Kuid neid peavad enamik kalliks, odavam on osta iga paari päeva tagant kilekeep. Hea mõtlemine, aga paraku nii nad mõtlevad. Sest äkki homme ei saja, siis ei pea kohe ju uut ostma. Selle peale nagu  ei tulda, et keep püsib mitu aastat. Meiegi muretsesime endile sellised eelmisel vihmaperioodil, ning kasutame neid ka nüüd. suurte sadudega.
 Ka täna on selline tore uputav päev.

Autod ja motod rühivad läbi tekkinud jõekeste-järvekeste. Eriti hull on Lion Plazal, kus kolm tänavat tulevad  mäest alla ringile kokku, ning ära voolata on vaid võimalik mööda neljandat teed. nii, et tavaliselt muutub plats vihmaga väikeseks järveks. Küll tehti sel aastal mega ehitustõid kanalisatsiooni ja vee vallas, kuid ei aita see ikka paduvihma vastu.
Lained on ka merel võimsad, praegu ilmselt oleks ka siin kõikvõimalike surfarite paradiis, kuid kahjuks pole hooaega..



 naaberbaari kutid ostsidendale Hiinast odava katamaraani, kuid kohe kui olid selle kokku saanud kiskus tormiseks, ja nii seevaene laevuke nüüd lösutab rannal, kell mastitipus tuulega haledalt kolksumas.

Kaks sõitu saidki sõbrakesed sellega teha.  Viimane kord rühkisid randa juba lainetel hüpates.
Nüüd käis laevukese omanik palumas, et kui keegi öösel katamaraani ümber toimetamist märkab, palun mingu meie staff keelama. Jecku seda vaevalt teeb, see magab tagatoas nagu karu. Saiha tuli eile tagasi, eks siis tema hoiab silma peal.
 Tuli tagasi koos sõbraga, kes jääb mõneks päevaks Sihanoukvillesse. Ja tulid hullukesed Phnom Penhist kahekesi motoga.
Kuus tundi tihedas liikluses "tabureti" seljas - no ei ole poistel aru raasugi.






 Enda isikliku mehikese lukustasin täna ülbelt korterisse. Tean küll, et euroliidus oleks see inimõiguste rikkumine ja mind pandaks ise ka ilmselt trellide taha, kuid no kuidagi peab saama inimese nii kaugele, et ta saaks jutust aru ja oleks natukenegi adekvaatne. Kodust ära tulles muretsesin küll, sest näha oli, et neelud olid tal ikka ülitugevad. Loodan, et ei hakka teiselt korruselt linadega alla laskuma, et poodi tormata.
 Äkki , kui torm edasi kestab ja rahvast ikka ei liigu, palun Saihal baar sulgeda ja lähen varem koju mehele seltsi. kui ta üldse vajab minu seltsi.

Eile võttis siis meie ilm kätte ja näitas ära, et vihmaperiood on tõega kohale jõudnud.
Poolest lõunas lõõtsutas sellise tuule üles, et kalameestel oli tegu, et paate varju saada.

Eelnevalt oli muidugi tänu tuulele vastikult vaikne hommikupoolik. Kohalikke müügimutte oli kolm korda rohkem kui potentsiaalseid kliente.

Lamasklesime kogu stafiga niisama. Kõrvaltbaari poisid lõid aega surnuks mingi minu jaoks mõistetamatu mänguga, kus jalaga lüües tuleb hoida õhus silgpalli palli meenutavat asjandust, ja seda siis kõik kordamööda vastavalt sellele, kellele on söödetud vidin.

Päev venis ja venis, kuni Reiks sellesse minu vihastamisega tibake värvi tõi. Mees tellis nimelt endale Eestist hirmkalli, alles müüki tulnud alkoholismi vastase ravimi, ning viib nüüd enda peal läbi loomkatseid. Et kui võtab tableti ja kohe selle õllega alla loputab, kas saab maksa täiega tuksi paari nädalaga keerata. Ilmselt saab,  sest juba peale teist õlut saabub mäluauk . Nii "tore".! Vihastasin ja läksin ära koju. Õieti tegin, sest juba koduteel hakkas sadama. Ja kus siis tuli. Kohe terve õhtu ja öö takkajärgi. Kuna meil on plekkkatus, siis oli kolin nii kõva, et istusingi praktiliselt öö otsa üleval. Tuul vuhises lausa sallise hooga, et asjad lendasid tänavatel. Mingil ajal avastasin, et kodust on vesi otsas. Tegin siis ekstreemi ja läksin välja vett ostma. Pagan, vihmakeep võttis sellise tuule alla, et kui oleks nöör taga olnud, oleksin ilmselt olnud Sihanoukville suurim tuulelohe. Midagi polnud teha, lenneldes veega tagasi jõudnud, kerisin end teleka ette kogu ööks. Hämmastaval kombel püsis elekter. Tavaliselt läheb juba pisemagi vihmahooga elekter minema. Seekord siis vedas.
 Ega ka praegune hommik eilsest muidugi parem pole. Rahvast on 0. Mingid hullud enesetapjate sugukonnast üritasid ujuma minna, kuid kanti laine poolt imekiirelt tagasi kaldale. Ja vihma aina kallab!

 Kui nii edasi kestab, saab täna juba väga varakult õhtale. 
Vahepeal helistas Saiha Phnom Penhist ja teatas, et tunneb end juba paremini, ningtuleb täna õhtuse bussiga taas tagasi Sihanoukvillesse. Tore oleks, siis on baar jälle kontrolli all kui mind siin pole momendil. Praegustele "udumunadele" ma võtmeid ei usalda, sest nad on samal taemel kui nende napsulembeline boss. Aga ikkagi on elu ilus! Ka bossi "silmarõõm" on tagasi linnas ja käis oma seelikualust hommikul rannas tuulutamas. Pidi kahjuks taaskord pettuma, polnudki Reiksi letis. :)

Selleks, et aru saada, miks üks poiss saab palka rohkem, kui teine, või, miks ühel võimaldatakse saada ette raha arstirohtude jaoks, peab ilmselt tööle võtma ikka täieliku "udumuna"

Udumuna on meil siis vana-uus Jeck.

Ta kohe oskab"udumuna" olla. Üle nelja inimese lauas,on temajaoks juba liig, mis liig. Juhe jookseb kohe kokku ja kui need külastajad veel peaksid tahtma eraldi arveid -siis....

Eriti hea ehe näide oli üleeile. Tuleb poiss rannast, on just võtnud kaks söögitellimust, et neid kööki edastada. Hõikan talle, et võtku mööda tulles ka Happy Hour`i plakat kaasa. Aga ei!, Tema kahte asja korraga teha ei suuda - tassida plakatit, ning pidada meeles mida telliti lauast.

Hulluks võib minna. Seda enam, et "terav pliiats" Saiha on kodus haige.

Saiha kõrvalt nagu ei saanud arugi, et eine niii juhmakas ikka on. Eile Khamera lausa röökis ta peale, sest sell ei suutnud kahte kuuest lauda teenindada. Kham pidi köögist abis käima.

Reiksil läks samuti sõna otseses mõttes "sitt keema", sest moijiito tegemiseks kulus Jeckil kena 15 minutit, ning ega ta siis koksi valmistades muud suuda teha, ikka üks asi korraga. Eks paistab, kas Reiks ikka hoiab teda sügiseni, või saadab riisi lõikama tagasi.

Aasta tagasi ta nii juhmakas polnud,kui tööl oli. Kuid nüüd on selle khmeeribaaris töötamise ajal teinud suure "tiigrihüppe" tagurpidi. Eile õhtul lausa mõtlesin, et kohe kui Saiha tagasi on, saadan tõesti selle "udumuna" nelja tuule poole. Pole minagi enam harjunud, et kõike peab näpuga näitama ja üle kordama. Kõrghooajal oli meil selliste poistega lihtne - nelja päevaga ei saanud kodukorda ja baarivärki selgeks - võid koju minna. Praegu on Jecku üle nädala olnud, kuid mingit märki terava mõistuse tulekust ei esine.

 Aga palka mõistis küll kohe küsida, et tema tahab ikka sama palju kui eelmises baaris - unustagu ära, normaalne palk tuleb välja teenida, kuid tema sellise tasemeni ilmselt ei jõua kunagi, nagu Saiha.

Võtab üksi kahekümnese seltskonna vastu nagu nalja, jõuab selle kõrvalt ka teisigi teenindada, koksid kokku segada, ning ka lauad puhtad hoida. Sellest, et meie vabad minutid-päevad ka kõik temast sõltuvad, ma parem ei räägigi. Hommikused turulkäigud, raha vahetus - kõik, mis vaja saab tehtud kuidagi iseenesest.

Nii, et kuna hommikuti kokkab köögis ikka Chay, kes ka end teadupärast eriti kiirete liigutustega ei vaeva, olen tööl nagu "Nukitsamehe" eit - üks on loll ja teine laisk, mina pean üksi rabama.

Poisteklubi hingitseb edasi! Võtsime tagasi oma vana ammuse stafi Jecki vastavalt Saiha palvele.

Ega ta nüüd terav pliiats pole, aga hommikuse poisina ajab asjad ära. Khamra ikka püsib paigas ja kokkab poole kohaga õhtuti, sest minna lasime köögimutil. Tegi siin teine oma seadusi ja sättis oma tööaega iseseisvalt. Siibrisse viskas see omavolitsemine - las sätib kodus edasi.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma pajatada!
Võtsime Reiksiga aja maha, ning sõitsime mõneks päevaks puhkama! Puhkusekohtadeks siis seekord Kep ja Koh Tonsay, eesmärgiks, oma suhted selgeks rääkida-kakelda!
Kaklesime juba minnes, sest ma ei tahtnud minna puhkama mehega, kes kaks eelnevat õhtut oli koju saabunud üsna kreenis. Aga läksime siiski.
Buss oli kõvasti tuubil kohalikke ja barange täis. Kuna tulime peale pea aegu viimastena, sai Reiks istuma lahtikäivale lisatoolile. Mina pidin end pressima kahe titega reisiva vietnamlanna kõrvale. Oh sa müristus. Mutt arvas, et tema ikka laiutab tittedega kahe koha peal ja mina istun istmevahes. Ei läinud läbi, näitasin käega, et tõmmaku aga tagumik koomale ja jalad tooli pealt maha ilusti istme alla. Ning üsna ülbelt istusin talle vaat et sülle. Tõmbaski end suure surmaga koomale. Siis aga hakkasid tited (umbes viiene ja kolmene) omavahel kiskuma. Kisa oli terve buss täis. Et lapsi maha rahustada, sai suurem endale mingi värvililise joogipläsku ja väiksemale lükati tiss hambusse. Viimasele vist ei meeldinud see eriti, ning lõi emmele hambad sisse. Naera lolliks. Memm kisas ikka ilusti omas keeles, ning väikemees sai tohlaka kirja. Kisa jätkus. Vahepeal oli buss teinud paar mõtetut peatust igas tänavaotsas ja peale sai laaditud veel kaks idamaalast ja kaks kohalikku. Ah jaa, kuskil tõsteti ka bussi hiigelsuur termokast, mis küll õnneks linnapiiril omaniku leidis ja Kepini kaasa ei sõitnud.
Kimasime siis paar tundi kuni Kampotini. Teel loopis vetnamlanna usinalt aknast välja kõik tühjaks söödud-joodud taara. Ning seda polnud vähe. Pudeleid, topsikesi, nutsakaid oli kaasas terve suur koti täis. Aken käis lahti- kinni, nagu "Selveri" fotosilmaga uksed säästupäevadel. Vahepeal prõmmis väike titt jalaga ka mind, et mul igav ei hakkaks, ega uni peale ei tuleks.
sellest kõigest oli muidugi veel vähe. Ees kolmesel kohal istus neli kohalikku, kellest üks oli haige (loodetavasti mitte linnugripis) ja talle tegi pool aega teekonnast tema armastav abikaasa, või õde nn. "khmeeri masaaži". Kogu bussike (minibuss) haises vana hea vietnami salvi järgi, nii, et silmad jooksid vett. Vahepeal hakkas haigel kutil vist endalgi sellest paha ja siis jooksis ropsirida võidu koos vietnamlanna toidupakikestega aknast välja teele. Oli tore bussisõit.
Õnneks lahkus kogu see kirev seltskond Kampotis bussist ja edasi sõitsime vähe normaalsemates oludes kuni Kepini.
kohale jõudes olin nii suures peavalus, et lubasin endale peale hotelli sisse möllimist ka peale sööki ühe dzinntooniku. Ja oh sa pimeloom - ettekandjaneiu jõllis mind nagu oleksin küsinud imelooma. Reageering oli atmin (pole). Võtsin siis neiu käekõrvale, talutasin baariletini ja näitasin, mis asi on dzinn. Selle peale toodi mulle vinge klaasitäis puhast dzinni ja küsimise peale ka purk toonikut koos taldrikutäie laimidega. Vaata ise muti, kuidas kokteili saad !!
Muidugi tõmbasin maennast sellest käima ja tüli oli kerge tulema. lõppkokkuvõtteks sellele päevale olin matige nagu herilane, lõhkusin ära hotelli fani ja Reiksil kukkus telekas põrandale. Olime üksteise peale niiiiii tigedad kui herilased. Hommikuks suutysime siiski leppida, omad asjad klaariks rääkida ja hotelli omad kinni plekkida. Eelarvesse tekkis muidugi kena auk, aga mis teha.
Pakkisime siis oma asjad, ning suundusime sadamasse, et Rabbit Islandile (Koh Tonsay) minna. Reisibüroo sell müüs lahkesti piletid. tagasitulekul pidime talle vaid helistama ja paat tuleb järgi. Kamandas siis mehike meid restorani poolele istuma ja ootama. Ootasime ja ootasime, aga paati ei kuskil. Lõpuks läksime küsima, sest kõhud olid ka juba tühjad, kuid tellida ju ei julgenud, äkki ei jõua praed valmis, ja selgus, et paat tuleb alles kell üks. Olime tund passind niisama. Kurat küll! Õnneks siiski paat tuli ja teekond saarele kestis vaid pool tundi. Möllisime end kohe ühte suvalisse bungalowsse ning tellisime ka esimesest söögikohast söögi. Oodata tuli üsna kaua, sest kohalikud ju venivad nagu teod, kuid ootamine tasus end ära. Toit oli hea ja ports nii suur, et Reiks, kes süüa ei võtnud, pidi ikkagi aitama mul pool ära süüa.

Aga ega reis, mis algas sürrilt, ei tohi ju teistmoodi jätkuda. Kuni oma praadi ootasin, ilmus taganttoast paariaastane khmeeri jõnglane, ronis kõrvallauale, soristas sinna pika pissijoa ja hakkas selle sees plätsima. Itsitasime rõõmsalt, kui issi tuli poja järelt koristama, aga veel lõbusamaks läks, kui poiss koheselt, kui issi oli laua puhtaks saanud ja selja pööranud, lauale paar pätsikest ka poetas.
Tagatipuks kobisid ka kohalikud kanad laudadele toiduraasusid otsima. Tõeline külaidüll!
Kõhud täis söödud, läksime saart avastama. Kolasime kuni pimedani mööda dzunglit.
Avastasime paar kaluriküla teisel pool saart, ja arutasime, mis pagan paneb inimesed küll elama kuskil padrikus, ilma vee ja elektrita. Aga näe paneb. Ja kui sa ikka oled kalur, siis sa eladki sellises kohas kus oleks kalasaaki rohkem, mitte mugavusi.
Esimesse külla jooksid vähemalt paari kilomeetri pikkused veetorud kohale ja oli ka tee külla kobedam, kuid teine küla oli ikka päris korralikus dzunglis. Et aga hakkas pimenema juba, siis terve saare avastamise jätsime siiski järgmiseks korraks, ning pöördusime tagasi tsivilisatsiooni, nii paljukest kui seda saare turismipiirkonnas oli. Tagasitee tundus õnneks poole lühem, kui minnes, aga nii palju mürgiseid sajajalgseid kui sellelsaarel, pole me enne kohanud.
Kohalikud üldiselt ei armasta neid ussikesi, pidavat küll mitte tapma, kuid tegema väga haiget.
Õhtu veetsime nn. kohalikus pubis süües. Ujuma koos planktoniga minna enam ei viitsinud, kuigi seda oli seal tunduvalt rohkem vees, kui Sihanoukville ümbruses asuvatel saartel. Ja, et generaator lülitatakse välja juba kell kümme, saabus meilegi oodatud öörahu koos dzunglihäältega üsna varakult. Samamoodi varakult olime ka üleval. Nii hiiglaslikku sandwitši, kui sellel saarel, pole ma siin maal veel hommikusöögiks enne söönudki. Meenutas oma pikkuselt vana head pikka saia, mille sabas eesti aja alguses seisti linnas.
Pärast päevitasime, ning lasime endile masaaži teha. Kohe sellist head , kookosõliga ja puha. Kuigi Reiksile vist kookoseõli ei sobi, sest ta oli pärast nagu lepatriinu kirju. Mingil hetkel otsustasime, et nüüd meile aitab rahust ja vaikusest, ning kuna selgus, et reisibüroo poisil telefon ei vasta, smuugeldasime end ühe kohalikke sõidutava paadi peale.Poole tunni pärast olime mandril, ning kuna arvasime, et eelmine hotell meid näha ei taha, otsisime uut. Kuid nagu kiuste, kargas selle eelmise omanik kuskilt nurga tagant välja, ja teatades, et pole probleemi, kismasi tuleb ette ka parimates perekondades, ja olimegi sujuvalt uuesti samas hotellis. Seekord jäi muide kõik terveks. Ootasime hoopis vihmasaju lõpu ära ja võtsime endile moto, et käiga söömas krabiturul ja teha ka ring ümber Kepi linna. Loomulikult osutus moto täisparsaks, mis käivitus vaid siis kui temal tuju oli ja loomulikult läksime ka rahvusparki, ning jäime mäest alla tulekuga pimeda peale. Hea küll, olgu pime, aga tee oli ka porine ja libe punasest savist. Nii me siis mitte ei sõitnud alla, vaid liuglesime.
Et poolpimedas juba oli meie allesolef juust-fotokas keeldunud pilte tegemast, ajasime omale hargid alla juba kell seitse hommikul, ning tegime mäeluue fotosessiooni.
Linnale tegime ka ringi ümber. Ilus rahulik endine prantsuse provints mäeküljel, kus on rohkelt tänu punakhmeeridele mahapõletatud villade varemeid.

Loomulikult käisime ka uuesti krabimarketil ja siis otsustasime, et sõidame natuke ka Kampoti poole, sõitsime ja sõitsime, kuni olimegi Kampotis väljas.
Täiendasime oma rahatagavarasid ning kimasime ruttu tagasi, sest bussiaeg hakkas tiksuma. Nibin-nabin jõudsime tagasi, andsime moto ära, pakkisime asjad, haarasime burgerid mingist söögikohast, veendusime, et kohalikud on ikka lambaantsud, sest tellisime burksid ära, enne asjade pakkimist, et kui tuleme, on juba valmis. Ehheee, ega ikka ei olnud, hoopis hakati tegema, kui me juba tagasi olime. Kogu bussitäis valgeid ootas, kuni me oma hommikusöögid saime.
Ja nüüd siis tagasi. Vahepeal on ka kohale jõudnud Reiksi rohud, lubas katsetada, eks paistab, kas aitavad.