neljapäev, 30. august 2012

Tundub, et järjejutu saab praeguseks lõpetada, ei taha ära sõnuda, aga hommikul kell kaheksa oli kohal Jack - see uus poiss, ning peale kaheksat, kui tulin kodust telefoni järelt - oli platsis ka Saiha.

Vehkis usinalt luuaga, ning õpetas teist välja. Arvasin, et on madalam kui muru, aga ei, võib olla ainult tibake vaiksem. See muidugi arusaadav, sest koju mineku asemel jõi ta nädal aega pealinnas. Reiksi joomarlus on vist nakkav:)!
Aga baari äpardused muudkui jätkuvad. Täna ütles üles elektrisüsteem. Lihtsal põhjusel - vihma ja tormide perioodil on õhus nii palju niiskust ja meresoola, et see sööb kõik läbi. isegi on tunne nagu soolaheeringal, kui rannast koju tulla.
Öösel oli olnud Otresel tulekahju, mis täpselt põles ei tea, aga küll see selgub. osad räägivad, et ainult mets, osad teavad ka, et paar bungalowde kompleksi läks tulepoaks. tahtsin meelitada Laurit sinna sõitma, aga tal polnud aega. Uus esti "ürimees" Sten lubas vaatama minna ja õhtul tulla informeerima. Kui tal ikka on tuju tulla. Täna meestel jälle uus istung temaga. Tahavad ikka kangesti pundiga rannabaari osalust saada, aga meie tingimustega ei taheta nõustuda. Loodavad tulla rahata punti. Otsigu lolle
Staffile ajasin udu ja teatasin, et kui ei olda enam sõbrad, lööme pundi laiali - eriti plikad. Nüüd on selline ilus rahu, et hakka või uskuma. Elame-näeme, kaua see kehtib, ja mis järgmiseks tuleb. Igatahes hoiatasin mõlemat poissi nüüd ussitamise eest. Ega nad sellest õppust ei võta vist, on ju parajad kergeusklikud kõik, aga äkki.

kolmapäev, 29. august 2012

Järjejutu teine osa!
Kui ikka kellegi kallal enam ussitada pole, siis ussitatakse plikade poolt üksteise kallal! Nii ussilik-naiselik! Kuna meil baaris juhtub aeg ajalt hämaraid asju ja plikade arvates käib hiljuti uppunud naine meid aeg-ajalt öösiti külastamas, siis eile olla Mom teda näinud. Panen kohe Momi pildi ka üles, siis on näha kellest jutt.

Mom siis triibulises kleidis! Hommikul hakkas Mom rääkima, et nägi vaimu ja enam ei julge baaris magada, käis oma poissõbra Bizeti käest uurimas, et kas võib tema baari magama saada ööseks. Bizet ütles, või õigem oleks kirjutada olla öelnud, et see pole sobiv, kuna tema töökaaslased hakkaksid viltu vaatama. Meie plikad aga juba susistasid mulle, et Bizet ei tahagi enam Momi poiss olla. Mina arvasin, et siis peab Mom ka sellest teada saama, aga ei tohtivat. Pidi nutma hakkama ja jumal teab mis lollustega hakkama saama. Kummitus pidi ka olema Momi väljamõeldis, et ikka poiss tega maha ei jätaks. On kuramuse seebiooper koos tundmatute tavade ja mõttemaailmaga. Mul ikka palju veel õppida.
Täna tuli jutust välja, miks keegi kohalikest laipa veest välja ei too, kui see randa uhub. Selgus, et toob halva õnne kaasa ja probleemid ka. Vaat kuramus, ja Reiks otu tõi teise veel meie baari ette ja imestas pärast, miks kohalikel silmad kuuli läksid selle peale. Tagantjärele tark.
Tulepoisile aga meeldib vist ikka hirmsasti minu stafiks hakata, täna andis oma nõusoleku homsest platsis olla, aga tahab vahepeal ikka tuld ka teha, et anne rooste ei läheks.
Oh, vahepeal helistas Saiha, lubas olla homme hommikul platsis, ega ma aru ei saanud, kus ta oli, aga tundub, et juba sihanoukvilles. Kui ta ikka siit ära käiski!

teisipäev, 28. august 2012


See on siis ilmselt viimane pilt minu poolt, kus on peal nii Jeck, kui Saiha koos!
Ma isegi ei tea, kuidas, millest, või kui kaugelt peaksin alustama kirjutamist, et kõik asjad paberile (arvutisse) saaks.
Igal juhul on meie lahedast -mittelahedast staffist järel vaid riismed. Poisid on läinud! Järel on vaid, Mom, Pai ja Pipi. Ka Mikk on ometi läinud!
Ühel hetkel sai lihtsalt ka Lauril ja Reiksil mõõt täis, kuna Mikk jälle laiskles vaid toas, ja otsustasid, et alates 15. 08., on see mees baarist vaba. Aga kuna Mikk sattus purjutades kaklusesse ja sai noaga kätte, tehti temega lõpparve juba varem.
Paar päeva ajasime läbi siis vaid Pai, ning Pipiga, siis tõi Bizet meile tööle oma pruudi Momi kokaks. Tundub olevat päris tore tüdruk, kuigi ei valda inglise keelt. Minuga tahab väga suhelda, nii me siis vehklemegi vastastikku käte ja jalgadega, ning Pai-Pipi tülkimise abil. Süüa teeb ta hästi igatahes. Kuid Saiha vastu ässitasid plikad ta kohe üles, sest plikadel ei mahu siiamaale hinge, et Skay lahti lasime. Eks sellepärast ussitavadki täiega ja tundub, et ussitasidki kaks sõpra vihavaenlasteks. Tagantjärele tuleb nende jutust ikka mõndagi sigadust välja ja eks nii töödeldigi Jecki Saiha vastu oma juttudega. Kahju, et ei saa aru khmeeri keelest, sest ilmselt nii mõndagi on taipamata siiani tänu sellele. Igatahes on poisid nüüd tülis ja baarist riismed!
Nii palju suutsin aru saada, et esimene tüli tekkis täiesti niisama, mitte mingil erilisel põhjusel, Plikad olid suutnud lihtsameelsele Jeckile pähe taguda, et Saiha on looder, kes kasutab oma maohaigust ettekäändeks, et mitte tööd teha, ja Jeck on ainus kes töötab. Õnnetuseks juhtus tol päeval, kui Saihal jälle halb hakkas ka Jeckul paha tuju olema. Saiha palus tal enda eest päevavarju alust tõsta, ning siis läkski raginaks ilmselt. Mina märkasin alles õhtul, et vennikesed ei suhtle omavahel. siis hakkasingi seda asja uurima. ja kuulsingi, et kuna Saiha olla bosside lemmik ei pea ta midagi tegema. Ohhooo, kes meil siis teeb? Ok, Jeck tegi tõesti kõiki naiselikke töid, pesi wc-d ja puhastas menüüsid, aga ta oligi selline naiselik poiss. kahtlustasime vargsi, et on teine kapist välja tulemata ladyboy. Pagan teab!
Tülli läksid nad nii suurelt, et nädal aega ei rääkinud omavahel. Eriti tundus pika vihaga olevat Jeck. Saiha ikka unustas mõnikord ära, et nad riius on ja suhtles ühepoolselt. Küll proovisin nende mõlemiga rääkida, aga tulemuseks öeldi :"never".
Siis tuli kätte Aigari tagsilennu aeg Eestisse. Enne seda tegid Reiks ja Aigar veel väikse kultuuritripi Seam Reapis. Mina andsin staffile 18-da augusti vabaks ja ühinesin trippijatega Phnom Penhis. oli ikka värskendav kogemus üksi ööbussiga pealinna sõita! Pealinnas tegime siis päevatiiru kodusõja meenutamiseks nii Tuol Slengi kui Killing fieldi. Tuol Sleng oli minu jaoks sama masendav kui eelmisel korral.
Massihaudadega Killing field seevastu ei avaldanud eriti suurt muljet. oli küll kole vaadata pealuudega täidetud mälestustorni ja näha Pol Poti reziimi ajal hukatute sadade inimeste massihaudu, aga ei erilisi emotsioone. järgmisel päeval tegime turutiire. Kuna raha nappis, oli Aigarist päris kahju, ta oleks ikka poole rohkem endale asju tahtnud lubada, aga ehk järgmisel suvel siis. loodan, et tuleb ikka tagasi, pärast poisi äralendu oli tuba kohe nädal aega tühi ja kõle.
Okey, edasi!
Meie äraolekul olid poisid end suutnud kokku võtta ja ära leppinud. Jeck oli isegi Saihale välja teinud, ning koos oldi Otresel käidud. Aga mingi okas ilmselt Jecki torkima jäi, sest uus tüli oli kiire tulema.
Alguse sai see pisitasa sellest, et ühel õhtul avastas Reiks Jecki rannatoolist magamast. tegi poisile siis taaskord selgeks, et kui oled väsinud, tule ütle ja poe paarikümneks minutiks kapi taha. Järgmisel õhtupoolikul kui Saiha sõi, siis Jeck lihtsalt istus kõrval, rahvas kõndis mööda, sisseviskajat polnud. Läksin õtlema, et nii ei saa, kui üks sööb teeb teine tööd. Vastuseks poiss ainult irvitas. ok, tegin kurja häält - kobis tööle, aga nagu ma ära läksin, oli ka tema kadunud olnud. Reiks oli maru vihane ta peale.
Järgmisel õhtul sama lugu, hakkas Saiha sööma, kadus Jeck sootuks minema. Avastasin ta kõrvalt "Dolphinist" koos sõbraga puusa nõksutamast. Ossa kus ma vihastasin. Panin talle kõigi nähes vastu pead ja teatasin, et võib edasi töötada seal kus tantsib. Eks see tohlakas oli minu poolt liig, aga viskab ikka üle küll, kui järjepidevalt peab teda taga otsima või üles ajama.
Kobis siis "tantsupoiss" baari tagasi, mina vabandasin oma käitumise pärast, sest ega ikka pole ilus hoope jagada.(pealegi on khmeerid uhke rahvus ja kõrvakiil oli minu poolt tõsine solvang talle). Tundus siiski, et vabandus võeti vastu ja leppisime ära. Aga hiljem selgus, et oli puhas näitemäng. kuna mina olen ikkagi tööanja, siis ei saa ju minu peale viha kanda, selle asemel oli Jeck hakanud öösel jaurama saiha kallal. Teema ikka endine, et Aili hoolib ühest rohkem kui teisest. Selle peale lambaants ei suutnud tulla, et mul poleks olnud ta kõrvalbaaris trallimise vastu midagi, kui ta oleks öelnud mulle, kuhu läheb. Teised oskavad seda imehästi, ainult tema mitte.
hommikuks olid nad maha rahunenud ja kui mina baari avama tulin tundus kõik korras olevat. Korras, kuni mulle hakkas tunduma, et poiste omavahelises vestluses on agressiivsust. pärisin Pipilt, et milles asi, aga plika ütles, et ainult nokivad teineteise kallal. Ja siis äkki oli asi nokkimisest väga kaugel. Mingil hetkel kostsid baarist ikka väga kõvad möirged, ning järgmisel hetkel nägin kuidas Jeck tormas kookosenoaga (matšeete ja kirve ristand) Saiha poole. Tekkis paras rüselus, asjad purunesid, aga Pai suutis mingil momendil Jeckil turjast kinni saada ja kööki poisi visata. Mina hoidsin Saihad saalis paigal. Korraks rahunesid mõlemad, aga nagu Pai Jecki köögist päästis, tormas juba Saiha talle kallale. Hüppasin vahele, kuigi pelgasin, et saan Saihalt vastu lõugu, oli ikka nii keema läinud teine. Khmerboxing oli päris tõsine. Mingi nipiga suutsid tüdrukud Jecki jälle kööki kinni panna ja Saiha hakkas kotti pakkima, et ära minna. Helistasin Reiksile, see lendas kohale, ning palus Saihal mitte päriselt töölt ära minna, lubas vaid väikse puhkuse mõneks päevaks, et maha rahuneda. Rääkis poisiga päris pikalt ja uuris, milles tüli põhjus. Aga ega suurt sotti saanud temagi, sest see käärimine oli ilmselt juba pikema ajaline olnud. Eks teema ikka selles oli, et Jeck vastu kõrvu sai. Ilmselt nokkis Saiha teda sellepärast ja õrnahingeline Jeck solvus uuesti. Siis lasti käiku juba mõlemapoolsed solvangud, ja nii see tuli lahvataski uuesti.
Jeckiga rääkimisest ei tulnud midagi välja, sest ta keeldus meiega suhtlemast. Selle peale tegi Reiks otsuse, et Jeckil tuleb töölt lahkuda. Saiha oli läinud vahepeal otsima enda asemele poissi, et vaba nädalat saada.
Jeck pakkis asjad ja läks. Mina ikka korraks sain jutule, aga tüli põhjust ei avaldanud ta ikkagi, selle asemel hoopis mustas sõpra.
Sõber saabus paari tunni möödudes koos Saoga "Valgest Draakonist" ja teatas, et Sao tuleb tema asemele. Ise oli ta kahe tunniga end suutnud maani täis juua. Mingil hetkel märkas, et Jecki pole enam baaris ja hakkas halama. Kudagiviisi suutsime Paiga ta mõneks ajaks magama sundida.
Pai tegi talle nende kuulsat "Tiggerpalmi" masaazi, ja selleks ajaks kui Lauri tuli olukorraga tutvuma, oli poiss töökorras enam-vähem.
Järgmisel hommikul polnud aga enam kumbagi poissi, ei uut, ega vana. Olin algul üsna rahulik, sest teadsin, et Saiha läks ilmselt hommikuse bussiga Battambangi ja arvasin, et Sao läks teda saatma. Pärast selgus, et "Valge draakon" oli Sao tagasi tõmmanud, pakkused talle rohkem raha. Ilmselt oli poiss seda väärt, head staffi ei lasta niisama käest! Ja nii on meil nüüd juba viiendat päeva "baaris ainult tüdrukud". Vahepeal on Saiha kolm korda helistanud, esimesel korral kui kuulis, et pole ühtegi poissi lubas tagasi olla kolmandal päeval, teisel korral lubas kohe hakata tulema ja täna ainult nuttis telefoni otsas, et ei saa kuidagi Phnom penhist Sihanoukvillesse, sest pole raha. No ma ka ei saa teda sellega aidata, sest nende viie päevaga toimus baari kassas katastroof. Esiteks tuli Jecki palk välja maksta, siis elektriarve ruttu tasuda, et elekter kinni ei pandaks ja ega plikad pole midagi väärt sisseviskajad. Neil pole seda poiste kuraasi ja sarmi. Pipi on neist kõige tõhusam, aga tema puhul mängib rolli väike kasv ja noorus. Kuidas sa ikka lapsele ei ütled.
Ussitamisega tegelevad nad muidugi ikka edasi. Esiteks teatati mulle, et Saiha pettis mind, teda olla nähtud Sihanoukvilles. See jutt lõppes, kui sõbrad teda otsima tulid. Vähe sellest, ilmus otsima ka Saiha noorem vend. Oh sa müristus! Siiani arvasin, et ainult kaksikud on ühte nägu, aga see poiss on Saiha täpne koopia, ainult hilisema väljalaskeaastaga. Täiesti identsed vennaksed! Oleks pagana lahe kaht sellist staffi omadaa! Aga noh! Pole ühtegi. Nüüd üritatakse mulle vahelduva eduga selgeks teha, et Saiha muudkui varastas meie tagant (sellega üritati teda juba ennegi välja süüa), rääkis meid ropusti taga ja mida kõike veel. Noh, taga räägime meie neidki, kuigi ei ropenda, aga plikade juttu usun ma vaid 25% ulatuses peale koeradraamat. Siis aeti silmad kuuli pähe kui Reiks koera nende kalli Skay õe hoovist leidis. Nemad ei teadnud kohe midagi ja üldse enam ei suhtlegi Skayga. Ha-ha ei suhtle, ja kuidas veel suheldakse. Igal õhtul leegitakse poisi juurde kui ma läinud olen. Alguses ütles mulle seda Aigar, nüüd olen juba isegi peale sattunud suhtlusele, ha-ha-haa! Ja ikka ajavad silmad süütult pärani- nemad ei tee midagi. Sellepärast ma neid ei usugi. Võtsin isegi otsuse vastu, et kui peakski Saiha tagasi ilmuma ja uus poiss ka tööle saadama, ning nagu tekkib poiste vahel konflikt - lahkuvad õekesed. Aiatb ussitamisest!
Teist päeva üritan ära rääkida muulibaari tulepoissi, ta meeldis mulle juba esmamomendist, kui ta Saihad otsimas käis, aga poiss ei taha tervet päeva töötada, sest tal olla mingi kokkulepe muulibaari omanikuga. Mul aga hommikuks poissi eriti vaja pole, vastupidi, töö on õhtul ainult, sest rahvas tuleb õhtul sööma.
Bizet lubas ka mulle kedagi vaadata, sest selgus nüüd, et tema vahendab rannapoisse (jälle üks mafioosnik :)). Uuris, mis värk meil Jeckiga juhtus ja miks me ta vallandasime. Tema meile Jecki kunagi tõigi. Rääkisin siis, et poiss ei suutnud kuidagi põhjendada oma vihastamist, ja et tegelikult oli meil ta tagaotsimisest juba kõrini, selle pärast sai ka vastu pead.
Tänaseks selgus veel üks "tore" asi, "Royal Grupp" kelle käes on baaride all olev maa, rentis maa mingile Korea firmale, ning järgmisest kuust tõstab see firma maarendi hinda kahekordseks, ehk siis 400 asemel tuleks hakata maksma 800$ kuus. Õhtul pidi olema rannas baaridel koosolek ja rahvas hakkab arutama, mida teha, sest see on ikka üüratu suur summa välja käia. Reiks hakkas mõtlema baari müüki panemise peale, et Otresele või koguni Seam Reapi ümber asuda. Elame näeme! Timoga ei saa ka ühendust ja võlg on endiselt üleval!


pühapäev, 12. august 2012

Telefon tuututab! Uimerdan üles, käin pesemas ja otsin välja sellised hilbud, mis eriti õhku läbi laseks. Kell on pool kaheksa hommikul ja kõik viitab sellele, et tänane õhutemperatuur ei lange alla +35. Juba nädal aega on ilmad same-same detsembriga, vihmaperioodist pole jälgegi.
Et külmikus on toiduainetest järel vaid joogivesi, astun lihtsalt uksest välja ja viipan moto kohale. Täna on motoks see poiss, kellele olen 50 centi võlgu, nii, et saan talle ära maksta. Tore, sest olen teda juba paar päeva tabada püüdnud. Ronin rattale ja randa! Juba tükk aega ei viitsi ma moto selga ronida kaksiratsi, poole mugavam on kõõluda üht kannikat pidi khmeeride kombel, jalad ühel pool. Seda muidugi ainult kindlate motomeestega sõites, mingi suvalise antsuga ei riski.


Terve kari moto- ja tukimehi soksabaitab mind rõõmsalt teeotsas rannas, sama kordub ka "Serendipist" ja "Cocost" mööda kõndides.
Qhoo! "Amigo" katted on ka pooleldi üleval juba ja Jeck veab toole välja, Saihal on endiselt palavik ja magab. Algab tavaline hommikupoolik rannas!
Teen õlejäänud kolmele kiiräratuse. Mikku ei puutu, las härra puhkab! ta nagunii ei suvatse enne lõunat ärgata. Niigi olen "vaesekesele liiga teinud", sundisin teda eile kell üheksa hommikul köögi suurpuhastust ette võtma ja õhel õhtul kui kõik ülejäänud staf oli bisi ja noad-kahvlid otsas, kamandasin teda nõusid pesema, sest tema ainukesena vahtis niisama. Suurpuhastuse tegi ta muidugi sellise, nagu Viivika mul vanasti, et koristas ära sealt kus oli näha. See tähendas muidugi seda, et panin ta kõike uuesti üle koristama. Hi-hii, oli teine pärast kohe niiii väsinud, et pikutas terve õhtupooliku oma toas.
Nii, plikad roogivad nüüd köögi puhtaks, sest õhtuti nad seda ei viitsi teha.
`Õhtul pesevad ainult nõud ja pühivad põrandad, aga rotid ajavad öösel nagunii midagi kuskil maha ja hommikul tuleb põhjalikumalt koristada.
Niikaua, kui poisid randa toolid lauad üles seavad ja saali pühivad, sean mina baaris asjad kappidest õigetele kohtadele. Ööseks on kõik vähegi väärtuslik luku taha tõstetud, et poleks kogemata sissetulnutele liigseid ahvatlusi.
Vahepeal olen ka kohvi tilkuma jõudnud panna. Jumala õigeaegselt, sest kostab juba "bang-bang" - saiaplikad tulevad, võtan kaks moosipirukat kohvi kõrvale.
Kohvitades annan paile telefoni ja turu nimekirja, et ta marketis tellimuse ära teeks, kui mina teen, saan kauba poole kallimalt, siis vaatan "Samuderast" vaja mineva kauba nimekirja üle, teen selles korrigeerimised, näiteks tõmban tomatipasta maha, sest mikul on seda veel terve kausitäis, ärgu laristagu, pangu vähem. Ta laristab ikka täiega iga asjaga, kui silma peal ei hoia. Pizzamaterjal on siin maal üldse üks kallis lõbu, ja eriti müümist ei tasu, sest teenime selle pealt vaid mõne dollari.
Et market tuleb kaubaga alles mõne tunni pärast, annan kassavõtmed Pai kätte, võtan moto ja lähen "Samuderasse" . Seal kordub hommikune soksabai rituaal, kõigepealt väljas olevate motomeestega ja siis sees poeplikadega. poole aastaga on kõik juba teretuttavateks saanud.
Kärutan riiulite vahel nimekiri näpus, kurat, juba nädal aega pole springroll souset ja normaalseid jäätiseid! See tähendab, et tuleb tagasiteel ka mujale poodi vaadata.
Laon tänase kauba kastidesse ( red bull,mahlad, juust, sai, piimad, coca, vein ankori purgid-pudelid jne), ning motomees tassib selle rollule. Mahutan ennast ka kastide vahele, ning lasen teha peatuse "Orangemarketis". Saan sealt paar karpi mingitki normaalset jäätist. Tagasiteel helistan vietnami polikliiniku ette jõues Paile ja palun Jeck muuli otsa vastu saata. Baari tagune tee on vihmadega nii hukas, et koos kaubaga on motol sinna keehv sõita. Tavaliselt tuleb vastu küll Saiha, aga selle kupatasin enne poodi sõitu arsti juurde, et mingit rohtu saaks.
Olengi tagasi baaris! Vahepeal on tekkinud kaks külastajat - kõva sõna!
Panen asjad külmikutesse ära, Pai rõõmustab nagu viie aastane uue käterätiku üle.
Vana haaras Mikk oma pizzaahju puhastamiseks, kuigi sai selge sõnaga öeldud, et selleks on käterätik liiga hea ja tuleb kasutada kaltsu.
Saiha tuleb arsti juurest tagasi ja teatab, et kell kaks peab uuesti minema analüüside vastuse järele.
Molutame stafiga niisama, annan Saihale aspiriini, sest tal on palavik ja kamandan magama kapi taha.
Aigar tegi mulle ranna playlisti ja kammin seda läbi, sest osa minu väljavalitud lauludest ei taha kuidagi sobida siia atmosfääri. Kustutan vaheldumisi laule ja loen Suzanne Collinsi "Näljamängude" kolmandat osa. Hea raamat!
Ohoo! Meie baari vajuvad neli itaallasest härrasmeest, näis kas tellivad süüa ka.!
Nii kaua, kui nad menüüd lappavad räägin kahest õnnelikust tulekahjust nädala jooksul rannas.
Kõigepealt jättis Saiha mõned päevad tagasi keeva õli järelvalveta gaasi peale. Õli plahvatas põlema ning poiss viskas selle kustutamiseks tulle veel ämbritäie vett. Leek lõi laeni, aga meie õnneks on köögil eterniit, mitte palmilehekatus. Ja, et õhuniiskus on väga suur ei võtnud ka puitsõrestik tuld. Aga mina olin saalis esimene, kes leeke märkas ja siis võib ette ainult kujutada, milline sireen mul kõrist tuli. Kaks päeva oli hiljem hääl ära ja kurk valus. Pool randa jooksis tulekustutitega kohale, aga õnneks polnud neid vaja. Ja eile õhtul tegid sama triki "Sessioni" töötajad, aga nemad ei teinud süüa klientidele vaid omale. Ja valasid ka vett õlile peale. Jooksime kõik ülihelikiirusel kustutama, aga ka sai õnneks ainult ehmatada. leek kustus ära nii, et ükski asi tuld ei võtnud.
Nõndaks, vahepeal on ka Mikuke maast lahti löödud, sest külastajad tellisid tublisti süüa. Ja Reikski on kohale jõudnud. minu hommikune vahetus on lõppenud, lähen koju, trükin jutu ära, magan natuke ja õhtul sulgen baari.


esmaspäev, 6. august 2012

Täiesti hämmastav kui õrnukesed ja samas julmad on kohalikud!
Ajasin üleeile õhtul Jecki täiega nutma. Tegelikult olin ta kallal näägutanud juba paar päeva, aga üleeile oli tal jälle üks nendest päevadest, kui ta on täielik lambaants, kes ei saa mitte millestki aru.

Igatahes oli alguses jube vaikne päev ja ma lubasin Jecki tunniks magama. Tegelikult jooksid nad Saihaga võidu magama, aga Jeck jõudis enne. Saiha tegi siis kahe eest tööd, et hiljem tukastada natuke, aga tunniga lõi baari nii rahvast täis, et magamisest sellel poisil ei tulnudki ´midagi välja. Ajasin hoopis Jecki üles appi. Paras möll kestis õhtul üheksani, siis vajus rahvas ära. Ja Jeck ka! Kõigepealt avastasin ta rannas toolilt, kus ta põõnas. Lükkasin ta tooliga ümber ja teatasin, et veel on vara unemati juurde minna. Natuke aega hiljem magas ta kõnnitee ääres toolil, selle asemel et rahvast sisse visata. Ajasin ta jälle üles. Siis kobis ta saali tooli magama.

Siis ma vihastasin ja lasin kannu vett täis, läksin ajasin ta üles ja ütlesin, et kui veel näen teda magamas, valan veega üle.
Ei maganud enam, aga ühel hetkel oli kadunud. Uurisin Saihalt, kus ta on, aga see ei teadnud. Arvas ainult, et poiss läks uut kohta vaatama, sest on minu peale solvunud.
Nojah, mõtlesin, mis ikka lamba-antsust tahta. Tal pealegi kohati valikkuulmine ka nagu mu koer Tobiasel - kui palud lihtsalt siia tulla - ei kuule, aga kui annad süüa - kohe platsis, Jeckiga sama lugu. Kui palud midagi teha, ei kuule, aga kui hõiskad, et namm-namm, on kohe kuuldel.
See selleks, aga kui poiss polnud tükk aega tulnud, hakkasin muretsema ja otsima, ning leidsin teise prügihunnuku kõrval lörinal nutmas, sest tal on paha olla ja tema ei meeldivat mulle ja mina hoidvat ainult tüdrukuid ja Saihad jne,jne. Mul hakkas lausa kahju poisist, ise suur 24 aastane mees ja puha paiste nutnud ennast. Lohutasin siis teda kuidas jaksasin ja tõin baari tagasi ikka. Lugesin sõnad ka peale, et kui on haige siis tuleb mulle öelda, siis ma ei sunni tööle.
Leppisime ilusti ära, aga loomulikult on nüüd ülejäänud staff tal hammastega kallal, vaja ju norida, et jeck on piripill. tegelikult on Jeck-lamba-ants lihtsalt üks üdini püüdlik lihtsameelne mehike, kes on ka üliusaldav nagu koerakutsikas.
aga egas teised sellest hooli, kogu aeg käib üks pidev klobimine ja norimine teise kallal. Ise on nad samasugused. Eile õhtul jäi Piipi haigeks, oli külma saanud ja palavikus. Siis oli küll lössis ja tahtis kaastunnet, selle asemel aga, et nooremale õele magamiskoht valmis teha, läks vanem õde ja pani tesele kolaki mööda pead. Umbes, et mida sa looderdad. ???? Lõin siis jälle korra majja, söötsin Piipi tablette täis ja ajasin teki alla, tänaseks oli jälle töökorras.
Igal võimalikul juhul vaatavad kohalikud (ka tüdrukud) telekast khmeeri poksi või tai poksi. Nii lahe kui üksteist klobitakse ja keegi haiget saab, samas kui ise neil juhtub tulema väike kriim või küün murdub, on vaata, et haiglasse sõit. Äärmusest-äärmusesse! Ikka ja jälle sudavad nad mind üllatada.

reede, 3. august 2012

Sünnipäevast saati on olnud üks jube närviline nädal!
Esiteks hakkas Reiks jälle pudelipõhja vaatama, ja seda kohe neli päeva järjest, mis tähendas seda, et olin enamuse aega tööl. Isegi oma sünnipäeval pidin baari kinni panema, sest tema jaoks oli naise sünna nii tähtis, et pidi nina täis tõmbama. Eks me siis olemegi nüüd Aigariga vahelduva eduga baari pidanud, ja kui kaks võhikut baari peavad, siis teadagi....
Alustama peaks aga hoopis sellest, et Skay varastas ühel ööl koera ära baarist. Lendasin talle peale, et olgu tagasi toodud, muidu teen rannas tal elu põrguks. ossa kuramus, kus lendas suguvõsa kohale, üks õdedest on lausa püstihull, röökis nagu ratta peal. Küsisin, et kus koer on? Nemad vastu, et see on nende koer ja nemad tahavad ka teada, kus on, ise röökis kogu aeg seejuures, Reiks oli tiba napsune ja tahtis talle lausa kallale minna, et ta vait jääks. Kogu ranna rahvas jooksis kokku. Skay ronis ka kohale ja tõotas pisarsilmi, et asub kohe koerakest otsima, sest tema ka "hirmsasti armastab teda", see oli muidugi jama, sest kui poiss meil töötas, ei teinud ta koerast väljagi. Noh, kobis lõpuks see hüsteerikute punt koju, ja meie panime kohalike valgete lehele netti kuulutuse, et koer kadunud. järgmisel päeval helistas meile üks mees ja teatas, et koer on tema naabri aias. Reiks läks siis Tommyle järgi ja ..... kelle aias koer siis oli - loomulikult Skay õe aias. Tõime koera tagasi, ning tund hiljem oli perekond jälle baaris,et andku me ikka koer tagasi, see nende oma. Reiks käskis neil koera nelja kuu toiduraha kokku ajada, et siis saavad koera tagasi. Lõpuks läks möll juba eluohtlikuks ja olime ikkagi sunnitud koera ära andma, muidu oleks hullud ilmselt baari laiali lammutanud.
Nii, et sellest veel vähe polnud, hakkas Pai tegema paar päeva hiljem vihjeid, et Saiha varastab meie tagant alkoholi ja suitsetab öösiti kristalmetafiini. Me ei teinud esiaalgu suurt numbrit, siis tuli üks paelapoiss ja teatas, et tema nägi oma silmaga, kuidas Saiha andis oma sõbrale pudeli. Järgmisel päeval tundus meile endalegi, et baarist oleks nagu üks vein puudu. Ok, hakkasime poissi jälgima, aga ei midagi.
Ja eile hommikul leidis Pipi riisikotist veinipudeli ja kanepipaki. esimese hooga sõitsimegi poisile peale, et tema äri, aga kui olime asja üle järgi mõelnud, siis tänaseks tundub meile üha rohkem, et keegi üritab hoopis Saihad süüdlaseks teha ja meie silmis mustata. Ega nüüd päris kindel tema süütuses olla saagi, valetas ju Skay ka pisarsilmi, aga Saiha solvumine oli nagu natuke teine. Ta pani lihtsalt asjad kokku ja teatas, et kui teda ei saa usaldada, ei saa ta ka meie juures edasi töötada. Pidin teda päris kaua veendma, et tema siiski pole ainus kahtlusalune. Ja tagantjärele oleme ikka vaaginud igasuguseid variante. Pealegi oskab Pai ka ikka valetada, peale koerajama, kui ka tema väitis, et ei teadnud kus koer oli, teatas ta et on Skay peale vihane ja ei suhtle enam poisiga. Suhtleb küll, aga teiste kaudu ja salaja, meie teadmata oma arust. Lambaantsude kollektiiv!
Ning täna, et asjale punkt peale panna oleks Saiha pannud äärepealt baari põlema. Lihtsalt õli läks pliidil põlema ja poiss viskas veel vett peale. Leek lahvatas hetkeks laeni, aga õnneks on nii niiske kõikjal, et puit ei võtnud tuld. Sellega oleks võinud minna ikka nii, et sauna panin - küla läks! Mul värisesid käed-jalad tükk aega pärast seda.
Üks tore asi ka, võtsime eile pärastlõunal Aigariga rollu ja sõitsime esiteks Rock Pagodasse munkadele külla.
Oranžikuuemehed tegid parajasti pogodas remonti ja kaks poissi tulid kohe ka meiega juttu ajama. Siis võtsime veel kätte, ning sõitsime prügimäekülla. Aigar ohkis kogu tee, et kuidas nad ikka niisugustes asjades (onnides) elavad, ja et asi ikka tore oleks tuli keset prügiküla paduvihm kaela. Vähe sellest, et hais tõusis taevani, ning tee muutus läbipääsmatuks mülkaks, pidime me otsima ka peavarju ühest onnikesest. Õnneks on see rahvas ääretult abivalmis ja lahke. Meile tehti kiirelt ruumi katusealuses ja "toolid" tõmmati kaltsuga puhtamaks, et istuda saaksime. Kuna aga Aigar oli ikka üsna kohkunud olekuga, siis tänasime kenasti, kui vihm vähemaks jäi ja sõitsime edasi, linnast välja. Seal avastasime täiesti ilusa pargiga inimtühja ranna.
Sealt rüüstasime natuke lilli baari taha istutamiseks ja kimasime "Airporti" kartulisalatit sööma. Oli üks kena rollumatk jälle!