Poisteklubi on siis lõplikult lagunemas, Hong ja Jaja on läinud. Chay kokkab õhtuti. Stoppas küll nädalaks töö, kuid palus end tagasi võtta. Eks siis andsimegi poisile võimaluse. Nüüd aga tundub, et kangesti tahab minekut teha Khamera.
Kui ta motoga paugu pani ja haiglasse kukkus, ning me ta haiglaarve kinni maksime, siis tõotas pühalikult palehigis tööd rügada. Kuid nüüd, kui selgus eelmise kuu lõpul, et ega me seda raha talle kinkinud, vaid see läheb palgast maha, on poisil nina krimpsus ja ei viitsi end liigutada. Praegu aga on madalhooaeg tulemas, ning praegu, võrreldes eelmise aasta maiga, rahvast kuidagi eriliselt vähe. Tegelikult on ka söögikohti rohkelt juurde tulnud, ning ka ilmad on kuidagi väga vihmased-tuulised olnud. See tähendab,et rahvast tuleb sisse lükata kolm korda agaramalt kui enne. Aga kuna selgus, et pappi ei tule, siis liigub Kham nagu kilpkonn, ning elavneb vaid, kui mõni vabana tunduv neiu silmapiirile ilmub. Reiks ütleski, et poisil antenn funktsioneerib vaid naissoost olenditele.
Tegelikult pole see naljakas. Läksime sel samal õhtul, kui meil hommikupoole ööd oli baaris sees käidud, tunniks välja sööma, tagasi tulles istus Saiha üksi.
Pool õhtut oli enneistunud mingi valge neiuga lauas ja kui me sööma läksime, tõmbas ka minema. Reiks vihastas ikka hullusti. Helistasime ja käskisime kohe tagasi olla. Mina läksin koju, Reiks jäi baari sulgema. poiss tuligi koos neiuga ja istus randa maha. Reiks läks siis ütlema, et mingit istumist pole, tuleb hoopis tööle hakata. Selle peale teatas"härra",et tema lähebkoju ja istus moto selga. Reiks saatis ta persse, ning tõmbas moto istumise alt ära. Noh, baar sai kinni pandud, aga ma arvasin, et ega järgmisel päeval poissi pole. Kuid oh imet, tuli tööle ja vabandas. Ok, võtsime vabanduse vastu, kuid sama päeva õhtul tõmbas järjekordse valge neiuga enne sulgemist ööturule. Helistamise peale ronis muidugi tööle tagasi. Siis sai paar päeva normaalselt tööl oldud, kuni tuli Saiha sõbra pulm. Saiha ei tahtnud ise minna ja palus,et Khamera käiks tema asemel ainult õnnitlemas, ja tuleks siis tööle. Minna ei tahtnud ta ise muidugi sellepärast, et ka Jaja oli pulmas, ning karta oleks olnud tüli nende vahel.
Hea küll, aga nagu kiuste tuli päeval üks kohalik valge meilt paluma 17-le inimesele lauabronni. Ta on enne ka paar korda meie juures suurema seltskonnaga istunud, ning neile meeldis meie B&B ja kiire lauateenindus. Noh, Reiks teatas siisKhamerale, et käid ära vaid pool tundi ja alles siis kui laud on teenindatud.
Khamera kadus aga just vahetult enne inimese tulekut. Oli Saihale öelnud, et tuleb poole tunni pärast. Kui mina kell pool üheksa baari jõudsin oli pool tundi just möödunud. Saiha jooksis nagu orav rattas köögi ja rannavahet praadidega. Teisi möödajalutavaid kliente polnud aega vaadatagi. Paraku kehtib ka siin reegel, et kus on, sinna tukeb juurde. Ja nii peatus nii mõnigi seltskond meie grilli juures. Kuid polnud kedagi, kes oleks neid sisse visanud. Võtsin kätte, ning helistasin Khamerale, et olgu tagasi. Ei midagi, ja nii kolm-neli korda. Ta lihtsalt ei võtnud telefoni vastu, nagu selgus järgmisel hommikult. Chay oli ka üulmas ja nad olid kõrvuti istunud, kui ma helistasin. Chay ütles, et Khamera oli vaid naernud kui telefon helises. Nii siis kaotasimegi ilmselt päris hulga sissetulekut.
Mina olin valmis ta lahti laskma koheselt, kuid, Reiks arvas, et vaatame veel. Kuna meil on praegu kohe-kohe 1poiss juurde tulemas, siis ootame selle ära, ning siis saadame loodri koju. Igatahes ilmus mehike ka järgmisel päeval alles kell kaheksa õhtul välja. Mina olen siiamaale keeldunud temaga kaks päeva rääkimast. Eks vaatab edasi.
Vargapoiss pole ka randa ilmunud, tema suhtes oleme ikka ootereziimil - küll ta tuleb!
Koduse elu kohta ei oskagi enam midagi kirjutada. Kuidagi oleme taas enam-vähem elu stabiilseks saanud, kuigi tean, et enam kunagi ei saa ma endale rusikaga vastu rinda lüüa ja uhkusega kindlalt öelda, et minu mees ei pea mind iial, kui teised räägivad oma meeste kõrvalehüpetest. Juba selle pärast ei saa, et tegin seda kuni aprilli keskpaigani nii kindlalt, kuigi kõik juba teadsid peale minu.Nii, et rohkem ma end selliselt lolliks teha, ega ullikeseks pidada ei
lase. Aga tundub, et numbrivahetus koos viimase Reiksi poolse kõnega vist mõjus. Vähemalt pole neiu trehvanud enam helistama minu kuuldes. Sest mingil ajal oleks ta ikkagi vist ju helistanud nii, et ka mina oleks kodus olnud. Olen oma tuleku-mineku kellaaegu lausa tahtlikult väga segamini ajanud, et poleks mingit süsteemi enam. Vaikus! Või ehk vaikus enne tormi. Elu näitab!

Meil käis üleeile öösel taas kutsumata külaline. Kaamerapilt pole just eriti terav, kuid poisid suutsid siiski vennikese ära tunda.

Külastas mehike meie baari varahommikul, siis kui kõigil uni eriti sügav, aga väljas juba piisavalt valge, et saaks ruumis tegutseda. Asjatas ümber baarileti kena kümme minutit, võttes kaasa minu letile unustatud fotoaparaadi ja kaks laetavat taskulampi. Baari sisse ikka tulla ei julgenud, sest Saiha magas baari põrandal.
Fotikast on kahju. Oli küll rannalt leitud, kuid parem, kui Reiko poolt ostetud juust, mis on väga nigel.
Politsei käis ka, jõi coca-colat ja lobises maast-ilmast. Lubas poisi vangi panna, kui (!) MEIE TA KINNI PÜÜAME. Tõeliselt abivalmis onud olid :)!
Staff arvas, et küllap mehike ka paari päeva möödudes taas välja ilmub, sest siis on raha, mis fotika eest saadud, otsas. Reiks lubas igatahes selli ujuma viia :)!
Seda muidugi juhul, kui ta parasjagu ise alkoholis ei uju. Kisub igatahes taas sinna kanti.
Kaks päeva oli vahelt kaine, nüüd taas eile ja üleeile õllene. Üleeile oli lausa aru saada, et isutab juba. Käisime väljas paralleeltänavas ühe venelase juures söömas, seal selgus, et ka neile oli sel ööl sisse murtud. Ok, tundsime kaasa ja rääkisime, et meil oli sama jama. Tagasiteel hakkas miskipärast väike torin pihta, peale "Kurenbaari". Eriti tõmmati saag käima, kui selgus, et sel ajal kui meie sõime, oli Khamra mingi neiuga töölt korraks jalga lasknud. Siis läks ikka tõsiseks minu kallal võtmiseks, et ma tahangi baari põhja lasta, panen muusika vait, kui ööklubi muusika kõrval mürtsuma hakkab, ja et minu pärast polegi külastajaid jne-jne. Läksin selle peale ära koju. No mis ma ikka suudan öelda, või vaielda inimesega, kes lihtsalt niisama hakkab närima. Eile tuli aga kogemata Khamra jutust välja, et ta oli oma valge neiuga "Kurenbaari" läinud, ning seal oli tantsul olnud meie "peresõber" Iwy. Selge siis, miks baarist möödudes, minu peale pidi karjuma hakkama. Poiste jutu järgi on neiuke ennemgi pimedas rannas istunud, kuhu baarist pilk ei ulatu, sest valgus segab. Noh, ei tea, ise pole näinud. Reiks väidab ka, et enam pole kohtutud, kuid see on kaheldav väide. Naljakas on ka see, et tol hommikul kui Reiksi telefon kodus tühi olija ma kaardid ümber lükkasin, helistas neiuke küll ja saatis sõnumi. Kui Reiks nüüd kaardi mulle jättis ja endale täiesti uue kaardi ostis, pole siiski enam üritatud vanal numbril Reiksiga ühendust saada. Kohalikke olusid tundes (pole uusi valgeid mehi, keda rajalt maha endale sponsorsõbraks saada, pole enam, sest hooaeg on läbi) on see imelik. Ilmselt on numbrivahetusest imekiirelt teavitatud ja kõned tulevad uuele numbrile.
Sitta kanti on see elu siin üle visanud, sest inimene ise ei tee midagi, et ennast ja mind ki uuesti elule aidata.
ilus maa see Cambodia :)!

Võib olla olen ma paranoiline, kuid mulle tundub, et miski on mäda!
Kuidagi järsku ei helista enam neiu,või vähemalt pole märkigi tema numbritest, mis tavaliselt olid telefonis. Selle eest helistab keset ööd keegi Mike, et rääkida helitehnikast jne. Võimalik, et kõik vastavad numbrid ja sõnumid saavad lihtsalt koheselt kustutatud peale kasutamist ja saatmist. Võimalik, et olen paranoiline! Aga miski ütleb mulle, et nii see siiski pole. Kuna minu viimane sõna oli, et teist korda ma ei andesta ja olen siin kuni esimese joomatuurini, siis ilmselt peab nüüd kõike kahekordse hoolega varjama. On ju mugav, kui ma siiski olen siin ja teen baaris tööd. Ja siis ei pea ka kodustele aru andma, umbes nii, et hundid söönud ja lambad alles.
Kurat! Tahaks niiiiii väga loota, et olen ikka paranoiline.
Aga ikkagi. Hommik võib alata väga püikesepaisteliselt, kuid mingil hetkel käib krõks - ja meeleolu muutus on mehel käega katsutav lausa. Võib olla on see siiski vaid sellest, et ta nagu tõesti üritab napsu mitte võtta. Kuigi ka selle koha pealt esineb mul kahtlusi. Lõhna kui sellist juures ei taju, kuid käitumine on selline, nagu oleks võtnud. Ei tea! Kui küsin, siis ega ei vasta. Meeleolumuutustest saan veel aru, sest küllap ikka isutab meeletult jooma, aga.....
samas eile peale töö lõpetamist läksime veel "rootslase poe" ette korvpalli vaatama. Kõik tegid napsu, ja ärgitasid ka Reiksi, kuid mees jäi endale kindlaks - ei võta, ja kõik! Mul oli päris hea tunne kohe. Inimesel on siiski kindlameelsust, kas või natukegi, aga on! Selle üle olen ma jube õnnelik!
Vahepealon nüüd rannas juhtunud kole õnnetus1
Praegu on suur püha kolm päeva, sest kuningal on sünnipäev. Selle puhul on pangad ja muud suuremad riigiasutused kinni, ning pealinna rahvas Sihanoukvilles suvitamas. Rahvast on kõik hotellid täis. Ja juhtuski nii, et üks suuremat sorti buss tuli "New Sea..." ette rahvast peale võtma, aga pidurid ütlesid üles, ning buss põrutas täie hooga kallakut mööda alla mere poole, võttes kaasa ka ühe kohaliku proua ja mõned motod. Pidama jäi buss alles rannaribal.
Rahvast oli muidugi murdu õnnetuspaiga ümber ja kohalikud lambaantsud kukkusid kohe filmima kuidas proua piinleb kiirabi oodates. Läksin ka algul õnnetust uudistama, aga sellist jubedust nähes hakkas halb ja tulin tulema. Ei olnud kena pilt.
Et päev oleks nagu põhjalikult tore, siis keerasid Hong ja Saiha ka mingist pisiasjast tülli ja nüüd põrnitsevad teineteist baari eri nurkadest. Uus poiss püsis aga tööl vaid mõned tunnid ja teatas, et peab käima mõned nädalad Phnom Penhis. Köögimutile pakkus aga mingi hotell tasuvamat tööd, ning see teatas samuti täna hommikul, et on viimast päeva. Kurat küll! Loodan, et selliste üllatuste pärast minu mees ei murdu ja ei hakka muresid jälle uputama.

Emadepäev!
Mõnikord tunnen, et mul oleks veel väga vaja oma ema tagasi, et rääkida.
Aga aeg on teinud oma töö ja rääkida saab vaid mõttes.
Selle eest on lapsed, kes tahavad rääkida. Ja kasulapsed, kes kinkisid mulle lihtsalt sellepärast,et ma siiski veel eesti tagasi ei lennanud ja Reiksile veel võimaluse andsin end parandada, neli potti orhideesid.
Sahkerdasid ja sahkerdasid siin kavalate nägudega, kui mingi suvaline lillemutt mööda kõndis ja pärast seda, umbes poole tunni pärast tulid küsima, et kas paneme lilled üles baari, või viid koju. Ma ei taibanud mitte midagi alguses. Mis pagana lilled? Siis selguski, et nemad (Saiha ja Hong) mulle kahepeale lilled ostnud, aga omapärased nagu nad on, ei osanud mulle neid kuidagi kätte anda. Ajas lausa nutma ja naerma korraga. Teadsin küll,et nad olid tol õhtul, kuiütlesin,et lendan minema, üliõnnetud ja nutsid. Aga,et ma neil nii kasuema olen..... tore.
Nüüdpraegu üritanmõlemileselgeks teha, miks kogu maailma lapsed, isegi suured lapsed, täna kingivad emadele lilli, või vähemalt helistavad neile. Üldiselt raske ülesanne selgitada, sest tundub, et khmeerid, kes küll väga hoiavad oma perekonda,ei tea emadepäevast midagi. Eks paistab, kas päeva jooksul jõuab selgitustöö kohale ja ikka võtavad empsidega ühendust. :)
Üldiselt on päev, nagu madalhooaja päev ikka. Randa tilguvad üksikud turistid, puhub tugev tuul ja päikesevõtust täna pole juttugi. Hommikul tibutas isegi tibake vihma.
Reiksil algab täna viies päev, kui ta pole tibagi napsutanud. Ilmselgelt on see tema jaoks kohutavalt raske aeg praegu. Juba eile oli mul selline tunne, et kohe murdub ja valab endale selle esimese, mis mehele ju midagi ei tee, kuid kahjuks ei jää ka viimaseks. Igatahes oli tal meeleolu kohutav ja vihastas ka selliste asjade peale, mis tavaliselt vihastamist ei vääri. Kardan väga, et ta ei pea vastu ja hakkab ikkagi kõik taas otsast peale. ma lihtsalt ei jaksa seda uuesti ja uuesti läbi teha. Aga loodame parimat! Tuleb ju positiivne olla. Viletsust ja vaesust niigi kuhjaga ümberringi näha.

uus poisteklui liige ilmus välja. Nimeks poisil Hansam esialgu. Eks kunagi panen ka pildi üles, ning ilmselt ajapikku saab selgeks, mis ta päris nimi on. Seda loomulikult, kui ta paigale jääb.
Uued naljamängud on ka olemas. Minu poolt saab ilmselt naljamänguks see, et võtan ükspäev kätte ja kirjutan raamatu "Kuidas viia elukaaslast enesetapuni". Pealkiri on rabav - eks ole! :) Aga ärge nüüd pablage, ma ei plaani enesetappu - pigem mõrva, kui neiu ei jäta telefoni rahule ja Reiks samuti.
Igatahes vallandus meil üleeile õhtul taas tüli. Teemadeks ikka joomine ja see naisolevus.
Poole tunni jooksul, mis Reiks läks koju ja kuni mina järele jõudsin, oli härra end purjuseks joonud ja magas diivanil. Telefon, ning neiu telefoninumbrid paberil kenasti kõhu peal. Kui äratasin ta üles, teatas ta mulle unesegaselt, et ära Ailile ütle, et numbrid on paberil. Noh, mulle oli see sama hea, kui härjale punane rätik. Ja tüli algas......
Ma ei usu siiamaale, et ta tahtis sellega mulle nalja teha. Ja et lihtsalt tahtis näha, kuidas ma reageerin. Reageerisin küll, aga teistmoodi. Lihtsalt naljasoon puudub sellise asja jaoks. Nõõdseks olen andnud lubaduse, et püsin siin, kuni järgmise naljani ja siis on kõik.
Aga järgmine tore nali ootas juba täna hommikul rannas. Õnneks ei pea ma sellise nalja peale ära sõitma, sest see on haige nali.
Meil on nimelt välja ilmunud härra perenõustaja-suhtekorraldaja-kõiketeadja.

Eks ma olen tal pidevalt ju hambus olnud, sest ütlen välja mida mõtlen. Ka üritan ma igati takistada neil sõpradel Reiksi täis joota, et siis baari arvel pidutseda. Olen ju seda nii mõnelgi korral tabanud. Praegugi seisab laual üks arve, millel maksmata lõbusate tüdrukute söögid. Välja tehti, aga pärast ei tunnistanud keegi, et just tema sõbranna kõhukese täis sõi. Küllap loodeti, et eks Reiks pigistab vindisena neiude koha pealt silma kinni, ta ju isegi neid tasuta kostitanud hea ja paremaga.
Noh, see selleks.
Igatahes olid härrad eile taas vaevunud ka meie baari külastada, ning ka meie järgi pärinud. Meie olime kodus, et arutada lahti Reiksi naljast tekkinud pundart. Saiha siis teataski, et me ei tule randa, kuna meil on suur probleem seoses khmeeri st tüdruksõbraga ja alkoholiga. Selle peale oligi suhtekorraldaja-perenõustaja teatanud, et probleemiks on hoopis see, et Saiha olla minu armuke. No anna kannatust!
Hea, et poiss sellise jutu peale tal kõri läbi ei lõiganud. Palusin lihtsalt täna sellisest mehest eemale hoida, kes selliseid jutte levitab.
Nüüd vist tean, ka miks nii mõnigi veel eelnevalt on meie perenõustajat püüdnud iga hinna eest vältida.

Täna stoppas siis Chaytöö. Kuu tagasi saatsin Jaja minema. Poisteklubi laguneb, aga midagi pole teha.
Esiteks ei salli ma reetureid. Selgus, et Chay oli olnud Reiksile nii mõnigi kord motojuhiks, kui oli vaja nn.neiu jurde sõita. Isegi siis, kui ma palusin minna mu arvuti järgi, mis oli remondis, sõideti tunniks Victory Hillile. Sellest momendist,kui seda teada sain, oli mulle poiss ka vastukarva. ja, et ta ka üleüldiselt oli laisk, siis võtsin täna väga kõvasti selle töötegemise teema üles. Kõrghooajal oli nagu kindel värk, et igasse baari jagus külastajaid ja sisseviskamisega ei pidanud nii intensiivselt tegelema. Aga nüüd, kui rahvast liigub tunnis kolm-neli inimest, tuleb neid ka pääda. Poiss istus selle asemel köögimutiga köögis, või kui mina koju läksin, siis veetis mitu tundi arvuti taga ja mööduvate turistide suunas ei tõstnud pilkugi. noh, ütlesin seda talle täna, sest pidin õhtul tööl olnud poisid magamast üles ajama, kuna rahvas kõndis mööda, agaees polnud kedagi. Kui teda kutsusin, siis ei teinud kuulmagi, parandas hoopis köögimutil lauakatet. Ja, et ta solvus minu sõnade peale, on temaprobleem. Ta nagunii on üks nendest, keda ma tagasi ei igatse.
Vahepeal pole elus suurt midagi muutunud. Käisime kaks püeva Koh Rongil, sest piletid on praegu uduodavad. lootsin sellest puhkusest ka tõelist puhkust, kuid enamus aega oli katastroof. Iga asjaga tuli see litsiniru meelde. Isegi normaalselt ei saanud omavahel rääkida. Pealegi jäi Reiks kohe esimesel õhtul haigeks, või teeskles, et on haige. Pagan seda teab. Olen ju nüüd igavesti paranoiline ja nuhin ta järel. Nii avastasin ka, et päev enne saaele sõitu, oli neiule sõnum teele läinud. Tekst oli küll kustutatud, kuid märk väljaläinud kirjast alles. Kuna neiu on niigi nagu puuk küljes, ja helistab igal võimalusel, küll oma, küll teiste telefonidelt, siis ma nüüd et tea, kas jutt, et sõnumi sisu oli olnud, et palun rahule jätta, oli õige, või mitte.
siiamaale on olnud ikka enam-vähem niimoodi, et hommikud algavad ilusti, aga õhtuks on jälle kõik kiiva kiskunud, Reiks napsune ja mina õnnetu. Ei tea, kaua ma niimoodi üldse jaksan. Äkki andsin ilma asjata talle andeks. Äkki on teistel õigus ja ta ikkagi ei muutu. Jutt, et üritab kõigi vahenditega alkoholismist jagu saada, on ammu muinasjutt.
Eile õhtuks tundus mulle, et nüüd kahetseb ta isegi, et tegi valiku ikkagi minu kasuks. Ja nüüd, et puhta poisina välja tulla, lihtsalt joob ja üritab mind endast taas välja viia, et siis saaks jalga lasta. Sest selline ju see põhjus tema seletuse järgi oli. Mina ei hoolivat temast ja ei suhelnud temaga. Küsisin tookord vastu, et kuidas saab hoolida inimesest, kes kuus päeva nädalas on koomas, või pohmellis ja sel ajal ainult sõimab, või nilbitseb. Või kuidas suhelda inimesega, kes enamus ajast mgab alkoholiuimas. Nii palju kui üritasin suhelda, siis selgus pärast, et tal oli mäluga probleeme ja ta ei mäletanud.
kelly ja Madise sünnipäev lõppes samamoodi katastroofiga.
Sõime-jõime, kõik oli korras, tulime ära baari tagasi, mina hakkasin vett jooma, sest võis loota, etäkki tuleb mõni sünnipäevalistest alla, kuigi jutt oli olnud "SinCitysse" edasi minekust. reiks muidugi õlletas hoolega edasi ja hakkas sõna otseses mõttes iga pisiasja kallal saagima. olime vahepeal hetkeks juba täiesti käsipidi kokku minemas. Siis suutsin ta maha rahustada, panime baari kinni ja lubasin, et läheme ka teiste juurest läbi.
teadsin ette, mis koht on "SinCity2 ja olin eelnevalt reikole juba ammu rääkinud, et kuna "sõbrannad" mulle niimoodi noa selga lõid, pole ma kohustatud sreykoutsidega suhtlema. Tundus, et oli sellest aru saanud, aga võta näpust.
nagu baari jõudsime ja selgus, et räägin vaid seal olevate eestlastega, hakkas pihta, et miks ma ikka tüdrukuid ei tereta jne. Nii kaua võttis mu kallal, et läksime peale üht kokteili ära koju. Kodus hakkas muidugi põhitriangel pihta kuni hommikuni. ikka teema selline, et kuna mina nüüd keeldun kohalike litsidega sõbralikult suhtlemast,siis tema ei saa enam kellegagi suhelda, sest teised käivad ainult sellistes kohtades, kus litsid on. Naera ribadeks1 Küll üritasin napsusele inimesele selgeksteha, et paar-kolm alailma purjutavat kaasmaalast pole veel kogu maailm, aga ei. Kui ikka kuulda ei taheta, siis ei kuulata. Nii on seis jälle tänaseks selline, et üks meist töötab, teine magab peatäit välja. Pärast lõunat ilmselt parandab pead ja kõik kordub.