Ma ikkagi kirjutan avalikult edasi ja kui mõnel inimesel asjad endaga ei saa parandatud, sis mitte ainult natuke baari tegemistest ja elust soojal maal, vaid ka kõigest halvast, mida toob kaasa alkohol ja üleüldine hoiak kohalike suhtes.
Igatahes olid meil mõned vabad päevad, mille jooksul jõudsime pidevalt riius olles sõita sõpradega Kratiesse jõedelfiine vaatama.

Sõit oli Kratiesse päris tüütu. Hommikul varavalges hakkasime Sihanoukvillest minema. Poolest päevast olime Phnom Penhis. Siis transporditi meid teise bussijaama ja laaditi minibuss viimse võimaluseni rahvast täis. Niimoodi, põlved lõua all jõudsime viie tunni pärast kohale. Meid Kerliga istutati Mekongi kaldapealsele päikesesoojangut imetlema.

Mehed ise läksid hotelli vaatama. Päikeseloojangu käigus tutvusime Beniga, kes meile järgmiseks päevaks tripi soodsa (!) hinnaga välja pakkus. Võtsin ta telefoni numbri, ning tegelikult ka olles meestega läbi rääkinud, kasutasimegi ta venna tuk-tuki teenust.
Mekong on ilus. Tohutu lai, kiire voolu ja tumekollase veega.

Õhtul helistas Khamera. Ta ei suutnud üle ühe päeva baaris meiete vastu pidada ja sattus jamasse. Läks koju, sest Saihad ka polnud. Reiks rääkis taga pikalt, ning rahustas maha, lubades tal nii kaua kodus olla, kuni tagasi oleme.
Jõedelfiine muidugi nägime, kuigi eelnevalt oli meile mainitud, et meil pole mõtet sellist sõitu ette võtta, delfiinid näitavatend ainult jaanuaris. Sellise jutu peale naersid kohalikud meid välja. Tavadelfiiinidest jõe omad muidugi on erinevad.Esiteks on nad hoopis tömbi ninaga, nagu pekingi paleekoerad. ja nad on tunduvalt ujedamad. Niimoodi paadi kürval hullama ei kipu, nagu mere omad. Hoidsid ikka distantsi. Kuigi - ega uudishimu anna häbeneda. Paadi alt salamisi läbi libisema olid päris meistrid.
tunnike jõel delfiine imetlenud, kõlastasime ka Kratie suurimat pogodat. Siis lasime tukimehe minema,ning avastasime omal käel linna.
Kuna erilist midagi vaadata polnud, siis võtsime järgmiseks hommikuks bussipiletid tagasi Phnom Penhi, et õhtuks Sihanoukvillesse jõuda ja vaadata-kuulata, mis siis täpselt juhtus meie äraolekul.
Minibuss tegi megakiiret sõitu, ning viie tunni asemel olime pealinnas kolmega. Uwe-Kerli võtsid endale hotelli, meie bussipiletid edasi. Et aega oli mitu head tundi, kolasime turul. Õhtul, kui Sihanoukvillesse jõudsime, olid kõik kolm poisinolki meid ootamas. Kham oli ka Saihale helistanud, ning seegi oli kodust tagasi sõitnud. Läksime meile ja kuulasime siis Khamera ära. Noh, oli jah jamasse kukkunud. Hakkas napsutama, peale baari kinni panekut napsutas muidugi edasi. Kna aga oli baaris vaid plikadega, kasutasid need muidugi juhust, et talle s...a keerata.
Sel ajal kui Kham magas, käidi baaris sees ja võeti ära väike vana läpakas.
Khamera jutust tuli välja, et eelnevalt oli Pai juhust kasutades, et meid polnud, lausa avalikult istunud Skayga meie baaris. Kurat, kus Reiks vihastas, Selge sõnaga oli öeldud plikale, ja ka Skayle, et oma jalga enam siia ei tooks see poiss. Arvestades eelnevaid ussitamisi ja suutmatust seda poistetiimi riidu ajada, pluss veel see, et läpaka võtjal oli täpselt teada, kus asub kaamera, ja kus on öösel arvuti, ning kuidas baaris käratult, ilma toolide otsa koperdamata liikuda - pidi see olema oma inimene, või see, kes eelnevalt siin töötanud. Selgemast selgem ju kelle kätetöö see oli!!! Reiks läks baari, et ka Lauriga asjast rääkida, mina jäin poistega meile istuma. Kuna ka Saiha oli iseseisvalt süüdlase peale tulnud, siis lihtsalt istusime ja rääkisime Khamerale ja Tyrale kõigest, millega tüdrukud on paari kuu jooksul hakkama saanud. Lõpuks leppisime, et järgmisel hommikul on poisid baaris tagasi. Nii oligi - kõik toimis jälle, ainult plikad käisid ringi nagu munas kanad, sest ütlesin poistele meelega kõva häälega, et teame, kes arvuti võttis. pipi üritas seda minu käest aina teada saada, aga tulutult. Oli täitsa naljaks. Reiks ütles, et kohe, kui läheb baari renoveerimiseks, saadab ta plikad koju ja enam tagasi ei võta. Mina oleks nad hea meelega kohe miname saatnud.
Õhtul läksin Paiga riidu. Ma polnud ta`ga terve päeva rääkinud midagi. Kuna me turult sel päeval unustasime küünlaid tellida, siis oli meil vaid näputäis neid. Ok selle õhtu oleksime ilusti välja tulnud, aga pika laenas minu nina all osa oma Skaypoisi baarile. Ma küsisin, et mida sa teed. Tema olla eelmisel päeval neilt laenanud ja nüüd annab tagasi. Vihastasin ja käskisin lolluste tegemise asemel tööle hakata. Vaevalt ta nüüd "Kurebbaarist" nelja küünalt laenas. Poisid olid just teatanud, et laenasid need küünlad hoopis "Cocost".
Niiii, sellest hetkest valitses vaikus meie riigis!!!! Terve järgmine päev ei kuulnud ma plikade suust peale laulmise midagi, mind välditi täiega :)! Õhtul teatas Khamera, et tüdrukud lõpetavad järgmisest päevast töö. Meile sobis. Arvestasin palgad välja ka kohe õhtul.
Hommikuks olidki neiukesed läinud, ning meie baarist saanud "meesteklubi", Tyra ja DJ võtsid üle köögi, koristasid ja kraapisid seal terve päeva, Kham ja Saiha toimetasid baaris. Jutuks tuli, et Khameral tuttav naine (mitte plika) otsib tööd. Kella kolmeks tuligi Sofia töövestlusele ja alustab meil köögis alates novembrist.
Nii lahedat koostööd, kui nüüd kaks päeva ja praegu kolmaski poole peal - pole ma veel näinudki. Ja ütleme ausalt, et toidudki parema maitsega. Khameral on annet kõikvõimalike kastmete ja maitsestamiste peale. Mulle oli isegi uudiseks see, et kohe esimesel hommikul ta turult tuleva kraami õksipulki läbi vaatas. tagasi saatis osa paprikast, sest see polnud värske (!). Ma poleks seda osanud vaadatagi ja plikad ei teinud sellist asja kunagi.
Tänasest ehitatakse ka uut baariletti, äkki liigub mõnigi asi paremuse poole. Äkki!!
Eile õhtui rääkis Saiha mulle, millest tegelikult kunagi tüli alguse sai. No poleks uskunudki seda, mida mu kõrvad kõik kuulsid. Õiendasin temaga, et ta kohe alguses ei rääkinud minu, või Reikoga, aga ta põhjendas, et ei tundnud meid siis veel nii hästi, ja lootis, et saab asja ise ära lahendada.
Ühesõnaga, tegi "perekond" nii palju omale, kui suutis, ja kuna uued tulijad kaasa ei läinud, mindigi riidu. ja kui Reiks tasapisi kahtlustama ise hakkas, arvati, et kutt on koputanud, ning sõda algaski!

No nii, baar avatud, higi maha pestud, ja kuna internet jälle töötab, siis võiks millestki kirjutada. Tegelikult tahtsin rääkida motokultuurist kuid vahepeal on teisi asju juhtunud taas, ning kirjutan motodest ja nendega sõitmise valudest-võludest natuke hiljem.
Kirjutan hoopis pesemisest kõigepealt.
Nii palju paljaid poisse pole ma vist oma elu jooksul enne näinudki, kui siin igal hommikul. Staff magab ja elab ju baaris, ning kakõik hommikused, päevased ja õhtused protsetuurid käivad siin kahes toiletis. Kuna on palav, siis kogu baari koristamine-avamine toimub poolpaljalt, ümber vaid käterätikud, mis aeg-ajalt puusadelt maha kukuvad (nalja kui palju). Peale avamist tekkib kohe järjekord pesemiseks, kuna rahvast on rohkem, kui pesemiskohti. Nii siis töllerdataksegi ringi nagu Tarzanid. Esialgu ma ei teadnud kuhu silmi peita, nüüd olen ammu harjunud meeste aluspesuga. Alles üleeile itsitasin mõttes, kui poisid olid oma pesu kuivama riputanud, et võin isegi eksimatult öelda, kellele millised püksid kuuluvad. Tõdrukud pesu väel ringi ei hulgu, neil on selleks pidžaamad, mida siis pool päeva seljast ei võeta. Ega ma isegi parem pole, kui staff pesnud-kamminud, lähen ise ka pesema. pesuväel just ringi ei uita, kuid märgade sassis juuste ja suure rätikuga küll.

Nii, üles panin küllvähe korralikuma pildi, pole kogu maailmal vaja siiski teada, mis värvi mu stafi trussikud on :) !

Pestakse end üleni lausa mitu korda päevas, vähemalt rannapoisid küll. See on mudugi arusaadav, sest nad on pidevalt päikese käes. Kuid naljakas on see, et vastupidiselt enda puhtana hoidmisele, ei armasta nad enda tagant koristada. Kus kükitavad, seal on hunnik, kehtib nende kohta ideaalselt. Praeguseks olen vaid saiha suutnud välja koolitada, et kasutatud salvrätikute koht pole maas, vaid prügikastis, ning oma söögikarbid-topsikud ei pea ka veerema mööda baari põrandat kogu päeva. Plikadele pole see tarkus veel külge hakanud, kuigi räägin seda neile järjekindlalt iga päev. Khemera koolitus kannab tasapisi juba vilja, iga kord ei ole joogipurgid enam laiali. uus poiss Tyra on loomult intelligents (same-same Saihaga) talle pole siiani vaja olnud märkust teha prahi koristamata jätmise kohta. Ja kui me tema ja Kerliga koos motoga baari taga sopalompi ühel õhtul sukeldusime, pesi ta isegi Khemera moto kohe puhtaks. No see on selline väike vahenali, mille peab ära rääkima. Kõigepealt läksime meie ühel õhtul Khemeraga kahekesi motoga sõitma tiba napsustena, ning ei jõudnud kaugemale kui viis meetrit. Siis vajusime sopalompi motoga poolkülili. Kiljumist kui palju, Saiha kimas välja vaatama, kas Khemera mulle mitte liiga vanainimesele ei tee. Ja, et sellest veel ei piisanud, siis hakkasime peale templikülastust kolmekesi Tyra, Kerli ja mina Khemera motoga õhtul koju sõitma. nagu olin Tyrat hoiatanud, et ei tohi "tiiki" sõita, vajus moto külili. Kerli istus küljega, ning lendas selili sopa sisse koos Tyraga, sest tema ei saanud lihtsalt tänu meile motolt maha hüpata. Mul vedas, olin viimane, ning hüppasin maha, mis sest,et vette. Igatahes olime märjad ja porised, ning nalja oli megapalju. See oli seesama õhtu, kui olin Khemera ja Saiha "Vana Tallinnaga" ära kustutanud, sest nad ei suutnud tulla kella viieks täpselt tööle. Ja kui lõpuks jõudsid olid napsused. Olin ülivihane, aga need kaks lolli suutsid seda jälle - hoida mind tulivihasena vaid viis minutit. ma ei saa aru, mis nipiga nad suudavad mu sõimu naljaks pöörata nii, et ma ka ise lõpuks naeran.
Nõndaks, nüüd jõudsingi läbi mitme teema selle juurde, millest tegelikult olen paar päeva kuulnud, osa saanud ja proovinud lohutussõnu leida. See on siis prostitutsioon Cambodia moodi. Sellest, et siin vanataadid noorte tüdrukutega ringi jalutavad pole eriti midagi. Kuid teine teema on euroopa tüdrukud, kes siinsete eksootiliste poiste südameid igal nädalal korra murravad. Ja ega minu staff pole selles suhtes erand. Taaskord istub mul üks poistest nukralt randa toova tee poole vahtides. Rääkis neiu ära, viis tantsima, raiskas kogu oma rahanatukese kokteilide peale, ilmselt ka magas öö hotellis, ning siis sõitis teatas tüdruk, et see oli tema viimane puhkuseõhtu, ja ta lendab koju tagasi. kas tuleb veel kunagi siia - pole teada!
Tüdrukud on ju nende arust kenad, blondid, heleda nahaga jne. Nii juhtubki, et vähemalt kord nädalas on keegi baarist korraks kõrvuni armunud. Kahjuks kestab tüdrukupoolne armastus vaid õhtu. Ning vastupidiselt vanataatidele, lasevad tüdrukud endile hoopis välja teha. Ega uhked khmeeri poisid muidugi ei talukski seda, kui neile välja tehakse, kui nemad on oma arust tüdruku välja kutsunud. Tegelikult võtavad ikka tüdrukud neid rajalt maha. Olen proovinud neile selgitada eurooplaste mõttemaailma , n et ärge võtke valgeid neiusid kohe südamesse, te olete neile vaid puhkuseseiklus, kellest on pärast lahe sõbrantsidele jutustada. Kuid ega minu jutt neile keevaverelistele ei aita, nagu keegi naeratab ja teeb ettepaneku minna ööklubisse, on kõik ununenud. Nii siis ollakse järgmisel päeval silmad peos ja valutava hingekesega tööl.
Hooaeg on tulemas, kujutan ette juba, kuidas pean ema-Tereza olema, kui silmad peos kõndima hakatakse. Iga kord saavad haiget, kuid õpetust ei võta. hea, et vähemalt mehed rasedaks ei jää, see mul siin veel puuduks :)!
Naljaks on muidugi minu jaoks seegi, et olles vaid 20-25 aastased, ongi põhiteema, et peab kohe-kohe leidma endale oma tüdruku, ruttu pulmad tegema ja lapsed muretsema. Muidu ollakse liiga vanad. Hämmastav arusaam vanadusest. Kuid ma tean seda Pipi jutu järgi ka, et üle kolmekümne ollakse siinses mõistes vana.

Kuningas on surnud! Elagu kuningas!
Meil lõppesid just viisteist päeva kestnud suured usupühad. Neil on muidugi mingi nimi ka, aga minu keele jaoks on see väljahääldamatu. Kahjuks suri ka pühade viimasel - kõige tähtsamal - päeval vana kuningas Norodom Sihanouk. Rahu tema põrmule! Ega ta olnudki enam valitseja, seda teeb juba ammu tema poeg. Aga tundub, et rahvas hoolis ikka vanataadist üsna palju. Huvitav, kaua nüüd leinaaeg kestab.
Pühade aeg oli igatahes äretult pikk ja päädis ka meie pogodas käimisega. Soovi minemiseks avaldasin mina. Istusime minu kojutuleku õhtul stafiga ööturul ja sõime. Siis ma küsisingi poistelt, et kas ka mina tohiksin mingil päeval pogodasse minna, kui on pühad. khemera tegigi ettepaneku, et läheme viimasel päeval, siis on kõige rohkem pidulikum ja väga palju rahvast.
Vahepeal jõudsid Sihanoukvillesse Uwe ja Kerli. Nemad avaldasid ka soovi tulla, ja nii sai meid päris suur family, kes läks siis templisse. Kogunesime kümneks kõik baari, Reiks läks tüdrukutega tuk-tukiga, meie ülejäänud motodega. Algselt oli teemaks muidugi peapogoda, see Sihanoukville suurim, aga Khemera laitis selle mõttemaha, öeldes, et seal on nii palju rahvast, et asi ei tundu kohapeal enam lahe. Nii läksimegi hoopis Otrese pogodasse. rahvast oli sealgi väga-väga palju. mina sörkisin Pipi sabas, sest ei teadnud ju mida seal teha tuleb. Kõigil oli vaeste jaoks süüa ja munkade jaoks mingit muud nänni kaasas. istusime päris kaua ummikutes isegi motodega, enne kui templi väravani saime. Siis läksime uude templisse, kuhu pipi pani meie poolt annetuse munkadele. seal sai igaüks ka oma soovid Buddhale edastada. Soovisin päris paljusid asju, kuigi Pipi ikka kahtles kõvasti, kas nende jumal ka valgeid aitab. Elame näeme. Ühe asja unustas staff mulle muidugi mainimata, kuigi sellest erilist probleemi polnud, sest ma polnud ainuke. Nimelt on naistel sel päeval templis seljas valged pluusid. Meestel muidugi ka enamusel. Nii, et meie olime tibake kirjumad, kuna see pisiasi läks lastel minekuärevuses meelest ära.
Soovid soovitud, läksime sellesse pogoda ossa, kuhu panime annetused vaestele. Nii palju khmeeri toite korraga pole ma näinudki.

Siis kõndisime päris vanasse pogodasse, meie Pipiga tegime seal ka kõik rituaalid läbi, poisikrantsid ja meie turistid istusid seina ääres ja vaatasid. Pärast Saiha itsitas,et ma pidin olema samasugune nagu tema ema.
Pipiga käisime läbi ka pogoda seintel oleva piltiderea ja sain kiirkoolituse budismist, ning Buddha tegemistest. tuli välja, et ta oli juba lapsena Buddha ja tegi igasuguseid imesid. kaheteistkümne tähtsama teo kohta jagati mulle ka informatsiooni, aga ütleme ausalt, ega meelde küll ei jäänud.

Hiljem tegime templi ees Kerliga suitsu. Siis avastasime, et kogu müüri äär on riisikakukestega kaetud. Kui pipilt pärisin, milleks, sain teada, et öösel tulevad need inimesed kellel on kadunukeste hingedega probleeme ja viskavad need kakukesed väljaspoole templimüüri. Sinna kuhu on raputatud ka surnute tuhad. terve see müüritagune oli tuhast hall. tegelikult pannakse tuhk sellistesse suurtesse tornidesse, mille nimi mul meelde ei jäänud. Aga see on nende lõbu kellel on raha. Vaesed lihtsalt peale surnu põletamist lasevad tuha üle müüri lendu.
Üldse maetakse siin surnuid üliharva, enamus siiski tuhastatakse, aga mitte krematooriumis, vaid lõkkel. Päris jube minu mõistmist mööda.
Kolm tundi läks mööda lennates, Ära sättima hakates tegime veel koos stafiga pilti, ning kuna baari tahtsime avada alles õhtul, siis otsustasime ka Otresele sööma minna.

Siin siis me oleme, meie praeguse stafiga, loodan et poiste praegune koosseis jääb kauemaks samasuguseks - nad on koos hea tiim.

Otresel oli lahe, tegime khmeeritoidu lõuna, kuna Khemera on sel alal, mida valida lausa spets. nii siis võtsime ühiselt praetud riisi ja nuudleid, kürvale veel kohalikku mangosalatit. Kuna meid oli nii palju, ja olid pühad, ning veel, et olime puhtalt khmeeribaaris söömas, siis tuli maja poolt lauale ka khmeeripärane krevetisupp. Igatahes oli staff nii happy, et isegi saihaga vahetati mõned laused pühade puhul.

Kõhud täis - sügelesid meie kolm poissi minema. lasimegi neil minna, aga enne tuletasin neile meelde, et pool viis olgu baaris, sest kell viis avame.
Kolistasime plikadega tukiga tagasi Sihanoukvillesse, Uwe ja Kerli jäid veel päeva nautima.
Kodus magasin natuke ja kella poole viieks venitasin end baari. Arvake ära, keda polnud! Loomulikult Khemerat ja Saihad. Nad ju enne juba sügelesid minekule, sest Saiha oli just eelmisel õhtul ühe valge tüdruku "rajalt maha" rääkinud ja ilmselt oli vaja seda tähistada. ;)
Ja nii oligi - meie sexyboyd tulid pool kuus, kui meil Tyraga oli juba kõik korras, ning tuju oli neil ütlemata ülev. ma olin niimaru vihane nende peale, aga... vaid viis minutit. Sest kauem mul lihtsalt see selliste klounide hulgas ei õnnestu.

Ma isegi ei tea millest täna kirjutada! Eile oli ülikehv päev! Kohe igas mõttes ülikehv. Ma olin vihane stafi peale, sest nad olid mölakad ja Khemera oli seda veel ka eile. Need rootsi tolkamid ronisid jälle meie baari savutama, ning loomulikult pahvis Khemera ka nendega koos. Saiha ei julgenud enam. Noh, eks ta tunneb mind kauem ka. Täna käis pärimas kui lähedal ma üleeile olin sellele, et teda minema saata. No ikka väga-väga lähedal. täna lugesin mõlemile sõnad peale ja ütlesin, mis ma sellest kanepiaisust baaris arvan. Igatahes on mul tunne, et kui Khemera seda arvesse ei võta, töötab ta edaspidi hommikuses vahetuses ja kodus tehku mis tahab. Saiha suutis mind muidugi jälle moosida oma telefonisooviga. Eks vaatab, kui baaril hakkab minema, siis äkki reiks on nõus talle laenama seda raha paariks kuuks. see tähendab seda, et ta on meil jälle nagu tasuta tööjõud. Noh, ja eks paistab kuidas ta end üleval peab ka.
Kanepit tossutavad siin vist peaaegu kõik mingil määral. Eile oli mul tunne, et isegi Mom sai suutäie, tal istus ka mingi tuttavate kamp siin. Praegu igatahes on kord momendil majas. Õhtul tuleb mingi sünnipäev sisse ja mina veedan selle õhtu kodus. juba selle pärast, et ma ei viitsi enam eriti mõne inimesega suhelda. Seis umbes sama, nagu aastaid tagasi "talukõrtsis", nii kaua, kui olin vajalik, oli tore ja kui enam mitte, siis kõnni koju. Nüüd siis sama. Jõudsin rahaga kohale ja ega mind enam baari asjadesse pühendada ei tahetud. reiks selline pehme, et ei julge öelda ka, et kogu raha enam mängu ei lähe meie poolt. Mina muidugi ütlesin, kui oli kuulda gigantlikest ehitusplaanidest. see tähendas, et olen halb, kuna ma ei jätnud mainimata, kui palju tehti algul läbimõtlemata oste, pluss veel Mikk. Tulemuseks oligi see, et mul soovitati minema baarist minna, ma olla liiga kauaks siia jäänud. Nii kergelt ma seekord ei tagane, kui ei meeldi mõnele mehele, et ainult tema võib kõike öelda, siis võib ju ise baarist eemale hoida. Nagunii on staff minult mitu korda pärinud, miks ta elab sellisel maal, kus kohalikud on tema arvates kõik lollid. Tähelepanelik staff, ma ütleks.

Olen oma lemmikstafis eile õhtust saati sitaks pettunud.
Mis pettunud, lolliks tehtud hoopis! olen talt kümneid kordi küsinud kanepisuitsetamise kohta, sest tean, et tal liigub seda kraami - ja iga kord on vastuseks olnud ei, kunagi tõmbasin, nüüd mitte, sest mul on maoga probleemid. Ei uskunud ma plikade juttu, kui need mulle rääkisid, et ta igal õhtul teeb suitsu, ning vaidlesin Reiksile vastu, kui viimane teatas, et ta nägi, kui Saiha kanepit tõmbas.
No ei saanud ju võimalik olla, ta ütles, et ei tõmba! no olin ikka pagana loll, loomulikult tõmbab, ise nägin ka eile kogemata pealt! No tehtigi mind lolliks! Huvitav, kas ülejäänud plikade jutt, mida ma lihtsalt ussitamiseks pidasin, vastab ka äkki tõele. Äkki oli ikkagi tema see, kes veini peitis ja äkki teebki iga asjaga vahelt??
Ma ikka ei taha uskuda, meil oli eile päris suur tüli. Arvasin, et põrutab taas minema ja seekord tagasi ei tulegi. aga oli olemas, ainult ei räägi midagi, istub õnnetu näoga nurgas, või siis teeskleb õnnetut nägu, et mul taaskord südant haledaks teha.

Kuramus küll! ma olin ikka liiga kindel inimeses. Nüüd on siis sama seis nagu Paiga juhtus peale seda kui Skay koera öösel ära varastas ja plika vandus, et ei tea, ning mõlemad poisiga tegid õnnetut nägu ja otsisid oma arust koera. Pärast, kui tuli välja, et koer oligi poisi majas, vandus Pai, et selle valetajaga ta enam ei suhtle, pidades selle all Skayd silmas. Peale seda ei usu ma enam ühtki Pai sõna, aina kontrollin - kas nüüd on sama moodi. Et ei räägi enam midagi, ega usalda ka. Ise ta muidugi ütles kunagi, et nende rahvast ei saa uskuda, ja usaldada. Okey, nad on siiski asiaadid, see tähendab, et üsna kinnine rahvas, kes oma eraeluga ei hoople kohe esimesel-teisel kohtumisel. ma olen nendega koos iga päev olnud juba kaheksa kuud, ning ikka tuleb neilt midagi uut.
Ilmselt mõistaks neid paremini, kui oskaks keelt, kuid see on ikka nii väändumatu eurooplase suule, et kui ma proovin miskit järgi öelda, mida Mom või poisid õpetavad, nad naeravad end ribadeks. Reiks lubas küll, et võtame sügisel õpetaja, aga mul pole sellesse ka enam usku. Olen ikka pagana moodi pettunud.

Olen jälle õnnelikult tagasi Sjhanoukvilles.
Õnnelikult, sest EstonianAir lihtsalt hilines nii palju, et minf mölliti pmber Finnairi peale. Tegelikult sain tublišoki, kui Tallinna lennujaamas lendu oodates mind äkki nmeliselt välja kutsuti. Noohh, mõtlesin, nüüd on küll miskit mäda. Läksin siis Chek-in`i leti juurde asja uurima. Seal siis teatatigi mulle, et lähen Soome Finnairiga ja, et tuleb jube kiirelt jõuda järgmisele lennule. Sain esimesena lennukist maha, ning jooksin rahva kahte lehte laiali. Peale jõudsin, endal keel ripakil põlvini. Selles olin muidugi kindel, et mu pagas ei jüua, aga pärast Phnom Penhi jõudes avastasin ka koti küljest lipiku - "Hot! Ning riided, mis polnud juba mitu aastat selga mahtunud, jõudsid kõik kenasti kohale! jes! ma olen mingi 12 kg suutnud maha võtta, reiks teist sama palju1 pagana mõnus on vanu riideid jälle taaskasutusse võtta.
Lend läks muidugi nii, nagu pikad lennud ikka, see kord veel eriti tüütult, sest pool lennukit oli tais mammasid oma tittedega. Mul pole tittede vastu midagi, aga ma ei saa aru, miks peab sõitma 10000km. kaugusele puhkama koos imikuga. See on imiku jaoks lihtsalt jube ja endale pole see ka puhkus ju. Pealegi, väide, et paarikuune, või paariaastane seda reisi elu lõpuni mäletab, on jama, ega ikka ei mäleta küll. Sellest ei saa ka mammad aru, et ülejäänud lennukitäis rahvast, kes "sõbralikult" naeratab, ning stjuardessid, kes nende tittede pudelitega ringi lippavad, neid tegelikult mõttes maapõhja neavad. Olen kogemata pealt kuulnud kahe teenindaja juttu, kui nad arvasid, et ma neist aru ei saa ja see polnud küll lastesõbralik tekst, mis kuulda oli. Aga noh, see selleks. Lennates sain taaskord aru, kui ebarentaablilt mõnda lendu ikka kasutatakse. AirFrance lend Pariis - Phnom Penh- Saigon on selline tore näide. Kõigepealt lendame vuhinal üle Phnomi Saigoni (Ho-Chi-Minh), paneme seal minejad maha, peale uusi ei võta. Siis lendame käputäise rahvaga Phnomi. Seal ikka saab rahva peale ka võetud, siis jälle tagasi Saigoni ja alles seal siis laaditakse lennuk täis. Lahe ju ja ega lennukil kõtust ka kulu!!!!
Maha ma lõpuks sain, viisa ka uude passi, ning "teletupsu" nimeline takso oli ka vastus. Et tuuli oli ka pealinnas, siis sõitsime koos Sihanoukvillesse. Sain kohe tee peal ka põhjaliku aruande sellest, mis vahepeal oli sündinud. Nädalaga on ikka palju muutunud. Uusi söögikohti on avatud taas, ja kaluriküla põles maha. Sellest muidugi kahju, see oli vahva vaatamisväärsus.
Sihanoukis viskasin kodus teised riided selga ja sõitsin baari. Väga lahe, mul ju uued hilbud ja pea ka blond nüüd. Seisin Khemeraga tükk aega vastastikku enne kui ta äratundmisrõõmust kilkama hakkas. siis veel kukkus mind keerutama ka. Jeerum, ise selline väike, ma oleks võinud hoopis teda õhku tõsta. Saiha lasi parasjagu toolil seistes "Cocoshacki" vahelist seina alla, ning jõllis mind sealt ülevalt samuti jupp aega lolli irvega. Tegelikult käib ta teist päeva juba selle irvega nüüd ringi. Eks tal oli liiga hea meel vist. Tuuli rääkis, et nad olid Khemeraga lausa päevi lugenud, millal "emme" tagasi jõuab. Noh, kui see nii oli, on tore! hilbud jagasin ka kohe kätte neile kingituseks. Pisikesele "buffalole" tõin klaaskuuli mängulumega. Jättis selle baari minu kätte, et vennad kodus ära ei lõhuks. Käis ja kallistas mind terve õhtu läbi. Ma ju ta kaitseingel, kui politsei rannapoisse peedistab ja müügiks olevaid asju konfiskeerib. Poiss lippab siis alati minu juurde ja ma peidan ta raketid ära.