Õnnelikult, sest EstonianAir lihtsalt hilines nii palju, et minf mölliti pmber Finnairi peale. Tegelikult sain tublišoki, kui Tallinna lennujaamas lendu oodates mind äkki nmeliselt välja kutsuti. Noohh, mõtlesin, nüüd on küll miskit mäda. Läksin siis Chek-in`i leti juurde asja uurima. Seal siis teatatigi mulle, et lähen Soome Finnairiga ja, et tuleb jube kiirelt jõuda järgmisele lennule. Sain esimesena lennukist maha, ning jooksin rahva kahte lehte laiali. Peale jõudsin, endal keel ripakil põlvini. Selles olin muidugi kindel, et mu pagas ei jüua, aga pärast Phnom Penhi jõudes avastasin ka koti küljest lipiku - "Hot! Ning riided, mis polnud juba mitu aastat selga mahtunud, jõudsid kõik kenasti kohale! jes! ma olen mingi 12 kg suutnud maha võtta, reiks teist sama palju1 pagana mõnus on vanu riideid jälle taaskasutusse võtta.
Lend läks muidugi nii, nagu pikad lennud ikka, see kord veel eriti tüütult, sest pool lennukit oli tais mammasid oma tittedega. Mul pole tittede vastu midagi, aga ma ei saa aru, miks peab sõitma 10000km. kaugusele puhkama koos imikuga. See on imiku jaoks lihtsalt jube ja endale pole see ka puhkus ju. Pealegi, väide, et paarikuune, või paariaastane seda reisi elu lõpuni mäletab, on jama, ega ikka ei mäleta küll. Sellest ei saa ka mammad aru, et ülejäänud lennukitäis rahvast, kes "sõbralikult" naeratab, ning stjuardessid, kes nende tittede pudelitega ringi lippavad, neid tegelikult mõttes maapõhja neavad. Olen kogemata pealt kuulnud kahe teenindaja juttu, kui nad arvasid, et ma neist aru ei saa ja see polnud küll lastesõbralik tekst, mis kuulda oli. Aga noh, see selleks. Lennates sain taaskord aru, kui ebarentaablilt mõnda lendu ikka kasutatakse. AirFrance lend Pariis - Phnom Penh- Saigon on selline tore näide. Kõigepealt lendame vuhinal üle Phnomi Saigoni (Ho-Chi-Minh), paneme seal minejad maha, peale uusi ei võta. Siis lendame käputäise rahvaga Phnomi. Seal ikka saab rahva peale ka võetud, siis jälle tagasi Saigoni ja alles seal siis laaditakse lennuk täis. Lahe ju ja ega lennukil kõtust ka kulu!!!!
Maha ma lõpuks sain, viisa ka uude passi, ning "teletupsu" nimeline takso oli ka vastus. Et tuuli oli ka pealinnas, siis sõitsime koos Sihanoukvillesse. Sain kohe tee peal ka põhjaliku aruande sellest, mis vahepeal oli sündinud. Nädalaga on ikka palju muutunud. Uusi söögikohti on avatud taas, ja kaluriküla põles maha. Sellest muidugi kahju, see oli vahva vaatamisväärsus.
Sihanoukis viskasin kodus teised riided selga ja sõitsin baari. Väga lahe, mul ju uued hilbud ja pea ka blond nüüd. Seisin Khemeraga tükk aega vastastikku enne kui ta äratundmisrõõmust kilkama hakkas. siis veel kukkus mind keerutama ka. Jeerum, ise selline väike, ma oleks võinud hoopis teda õhku tõsta. Saiha lasi parasjagu toolil seistes "Cocoshacki" vahelist seina alla, ning jõllis mind sealt ülevalt samuti jupp aega lolli irvega. Tegelikult käib ta teist päeva juba selle irvega nüüd ringi. Eks tal oli liiga hea meel vist. Tuuli rääkis, et nad olid Khemeraga lausa päevi lugenud, millal "emme" tagasi jõuab. Noh, kui see nii oli, on tore! hilbud jagasin ka kohe kätte neile kingituseks. Pisikesele "buffalole" tõin klaaskuuli mängulumega. Jättis selle baari minu kätte, et vennad kodus ära ei lõhuks. Käis ja kallistas mind terve õhtu läbi. Ma ju ta kaitseingel, kui politsei rannapoisse peedistab ja müügiks olevaid asju konfiskeerib. Poiss lippab siis alati minu juurde ja ma peidan ta raketid ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar