Täna oli üks tore päev! Sain oma õeluses ikka nalja nautida iga kandi pealt.
Esiteks avastasin hommikul, et mulle on saatnud sõbrakutse neiu, kel nimeks Ahhoy Kaka!
No nii vahva nimega neiu lihtsalt peab sõbraks võtma! Aga kuna ta lähemal uurimisel osutus ikka täiesti võhivõõraks, siis loobusin. No aga panevad ikka nimesid! Eurooplasele, eriti eestlasele, tunduvad  need nii hullud mõnikord, et isegi naerma ei aja.
 teiseks toredaks naerukohaks olid mingid Vana Euroopa näitsikud neljakesi.
Kuna täna oli vihmane, siis oli ime, et me üldse kedagi hommikul sisse saime, aga näe, vedas.
Neiud tellisid müslit jogurti ja keedisega. Mahlakest ka! mahla sisse jääd panna ei tohtinud, aga Hein tegi mahla siis neile veega pooleks, muidu lähevad plikad ju rammusa toidu-joogi peal paksuks.
Ja siis tuli päeva nael! Soa oli veel kööki tulemata ja Hein tegi ise neiukestele jogurtimüsli ära.
 Neiud sõid kõik kenasti ära, panid moosi ka peale ja puha.
Siis tuli Soa ja küsis, et mis selle kookosest paneerimispulbriga on nii hirmsasti möllatud, et purk laual pooltühi? Hein-mehike söötis tüdrukutele paneerimispulbrit jogurti ja moosiga. Issake, ma panin sellise naeru maha, et mõtlesin, et saan maksarebendi! Loodan, et plikadel ikka põhi all seisab, või mis veel hullem - kui kitib pärasoole äkki nii kinni, et ei liigu enam ei edasi, ega tagasi.
Oi see oli tore söögitegu Heini poolt!
 Aga neiukesed sättisid end kenasti kookosepulbrit seedima jalad tagumiku all ja nohistasid internetis, ning kaeblesid kellelegi telefonis, et ei saagi päevitada, turismifirma peab raha tagastama. Nemad kõik puha valged, aga lubati päikesereisi.
 Nii, siis saabus päeva kolmas üllatus. Ühejalgne hoogles karkudega lagedale, nukker pilk silmis, ning tegi njämm-njämm häälitsusi. Neiudel läks süda härdaks ja onkule taheti riisi tellida. Kui onku sellest aru sai ja lõugama pistis, pidin ma lausa püksi tegema. No nii naljaks oli!!
 Mis selle asja veel toredamaks tegi, oli see, et keset sajatamist helises kerjuspoisil taskus telefon, ning suure solvumise ja ähmiga rabas ta oma "apple" taskust lagedale. ossa pagan, kus neiud läksid kurjaks! Kõik neli tühja jogurtitopsi ja poolikud veepudelid lendasid kargukarla poole :) ;)!
 Selline sädin ja melu oli baaris, et isegi papakoid olid vait ja kuulasid huviga uusi ingliskeelseid väljendeid!
 No  aga ega siis suure irvitamise peale karistus tulemata jää!
Plikad said vihma vaheajal minema, meie koristasime baari ja palme völja tõstes tõstsin ka pilgva poole. Selline pilv oli hooga tulemas, et vaevu jõudsime varjud kokku korjata, ning katted alla lasta.
Esimesena andis vihmavalingule järele köögi vihmaveetoru, ning pizzaahi sai kaela järjekordse annuse vihmavett. Vesi lainetas taas üle ukseläve ja Soal oli tegemist, et köögist välja ujuda.
Järgmisena otsus minema lennata poistetoa katus. Eks essuhais vajaski tuulutamist, kuid sellise ilmaga - oleks võinud veel oodata.
Et see on Hongi ja Heini residents, tegid poisid imet, ning päästsid, mis päästa annab. Uus katus tuleb lähipäevadel muidugi välja mõelda.
Nii, et ikka ei tasu irvitada midagi, kohe kutsutakse õelutseja korrale loodusjõudude poolt.

 Vastukaaluks eilsele kobedale päevale ja väga töisele õhtule valitseb täna hommikul rannas selline vaikus, et tekkib tahtmine minna linna vaatama, kas pole toimunud öö jooksul mingit sunniviisilist turistide evakuatsiooni.

Kaks eelmist õhtut ja eilne hommik olid nii töötihedad, et tekkis juba selline kõrghooaja tunne! Eilne õhtu veel eriti, sest kõrvalbaar istus täitsa nukrate nägudega, samal ajal kui meie poistel oli tuli takus teenindamisega.
Mingid vahvad Rootsi plikad tulid hommikupoole istuma ja õhtust (!) bussi ootama. Kuna nad olid seitsmekesi ja seadsid päris toreda laagri siia sisse, siis hakkas loomulikult ka igasugu sorti noorhärrasid end kõrvallaudadesse sisse seadma. Nii see rahvas kogunes.
Ainsaks tõrvatilgaks oli mingi kohalik prostituut oma valge issiga, kes tulid õhtul üheteistkümne paiku, võtsid kahe peale ühe õlle ja pärast kisasid, mis jaksasid, et nemad käivad rannas iga päev ja peavad sellepärast saama õlle viiekümne sendiga. Isegi poisid naersid neile näkku selle jutu peale. Aga see selleks!
Meie uus-vana poiss Hein jooksutas kohalike laua pärast endal juhtme nii kokku, et kui ma ütlesin, et kuuele inimesele kuut ämbrit jääd pole ette nähtud, hakkas ta nutma. Temal on päeva parim laud ja mina rikkuvat nüüd selle ära.

 Oli jah päeva parim kassalaud, aga nii palju ikka jääd ei saa tasuta tassida. Pealegi ei võtnud ma päeval seda tavalist jääd. Alati on teist nii palju madalhooajal üle, et sulab nii sama. Mitte, et jää nüüd tapvalt kallis oleks, aga praegu on iga dollar hinnas.
Poiss põrnitses mind tükk aega, enne kui maha rahunes ja olukorraga leppis.
 Üldse tahaks ma, et kui Reiko nüüd tõesti suudab viinavabana püsida, siis võiks ta juhtimise ikka uuesti enda peale võtta.
Mul on sellest kamandamisest täiesti kõrini. Räägi, palju räägid, järgmiseks päevaks on taas meelest läinud.
Iga jumala õhtu olen poistele meelde tuletanud, et kui rahvas enam rannas ei istu ja söö, siis õllesõpradele pole maitseaine, -kastmete korve vaja. Olge kenad, tooge ära. Veepiiril on nii pime, et ei näe, kui rannalapsed seal ketšupit ja äädikat näppavad.
 No ei saa nad seda pisiasja meeles pidada. Eile, siis kui konkreetselt mingi käratsev jõuk toolidel möllama hakkas, tuli Saihal see iseseisvalt meelde lõpuks ja korjati asjad ära.
No ma ei tea. Mille kuradi pärast peab neile kõike nii mitmeid kordi meelde tuletama. Peale vaadates meil nagu ikka arukad poisid, aga näe - mälus ikka väike lühis sees.
 Valgete poolt on sel madalhooajal trendiks kujunemas kõikvõimalikud mädanevad jalahaavandid.
Algul ei pööranud ma sellele tähelepanu, aga kui juba mitmes inimene minu poole pöördus küsimusega, et kuhu pöörduda oma jalahädadega, siis hakkasin paratamatult jälgima.
 Ma ei tea, kes neid hammustanud on, aga kõigil on sellised suured augud jalgadel ja näevad välja ikka kohutavad. Noh, eks muidugi see praegune turist siin on lohakas kah. Keegi hammustab, kratsitakse hammustus katki, mustus läheb sisse, ja ega ravida pole aega. Selle asemel juuakse ohtramalt õlut ja kõnnitakse edasi paljajalu. Magatakse ka muidugi seal, kus juhtub. Nii, et ega midagi pole imestada. Ainult, et kuidagi liiga palju, sel aastal!

MA TAHAN SIIT MINEMA - ja kohe!!!!!
Ma vihkan inimesi, kes on lõbusad!
 Ma vihkan inimesi, kellel on keegi, kellega kõike jagada!
Ma vihkan inimesi, kellel on võimalik käia väljas puhkamas1
Ma vihkan kohalike pidutsemist!
Ma vihkan valgeid troppe teisel pool letti tatti pritsimas!
Ma vihkan momendil absoluutselt kõike ja kõiki!
Sellist deprekat pole mul siin veel kordagi olnud ja kahjuks see läheb iga päevaga hullemaks!

 No ma ei tea, kas olen mina loll, või on seda riik , kus pean elama!
Kaks aastat tagasi kogunes Khamra pere 18-dal aprillil baari kuninga sünnipäeva pidama.
Mul on see kuupäev ülihästi meeles, sest just sel päeval jäi minu härra mulle kaamerate abil vahele oma khmeerist sõbrannaga.
Täna on aga hoopis kuupäevaks 14. mai, ja taas kogunes Khamra pere siia, et kuninga sünnipäeva tähistada.
No ma ei saa aru! Kas selle onkli sünnipäev on liikuv püha, nagu meil vastlapäev, või on ta nii tähtis, et sünnipäeva tähistatakse iga kuu, nagu mõni pere teeb oma tittedega.
Igas tahes on vahmiil liiva peal külili nagu hülged ja pidutsevad.
 Mul endal pole pidutsemiseks mingit tuju!
Mul on sellest Sihanoukvillest niimoodi kopp ees, et oksele ajab!
Iga kuradima hommik üks ja sama, iga paganama õhtu on sarnane eelmisega!
Vesi on kuskilt katki juba nädal, poisid pesta ei saa, käin igal hommikul Panhale meelde tuletamas, et remondi toru ära, aga ei - ikka homme teeme täna pole aega.
Äsjaostetud fan pidas rannas vastu vaid nädala - siis hakkas suitsema.
Õllejahutite tööiga on ilmselt kolm aastat. Nädal tagasi sai vahetatud Cambodia oma, eile hakkas Ankori oma s...haisu välja ajama ja läks vahetusse.
Rahvast praktiliselt pole, või kui on, siis sellised, et karju appi. Tuli eilegi mingi paarike hommikul. Luges järjest kõikide restode menüüsid ja meieni jõudes olid lõuad juba üsna ripakil rinna peal.
Nemad olla sõpradelt kuulnud, et siin maksvat õlleke 25 senti ja kõhu saab punni mereandidest dollariga. Ja nüüd on kõik nii kallis. Torisesid ja kauplesid. Saatsin nad ülejala tagasi omale maale, sööge seal nagu jaksate, pole mõtet siin vigiseda.
Jaksasite siia lennata, siis jaksake ka elada siin!
Oi pagan, kuidas mul on S I I B E R !!

 Cambodia kohe oskab ikka ja jälle üllatada!
Paar aastat tagasi kirjutasin sellisest vahvast netiteenuse pakkujast, nagu OnLine.
Tegelikult on nende  tookordsest internetipaigaldusest möödas juba kolm aastat, aga muutunud pole midagi!
Helistasin eile hommikul kompaniisse, et probleem selline - side sitt ja luure lonkab, see tähendab, et internet rannas praktiliselt olematu.
Oi-oi meil praegu nii kiire, tuleme päeva jooksul läbi, oli kiire vastus. Lasin igaks juhuks poistel khmeeri keeles seletada, mis viga. Ok nemad teevad kontorist restardi. Ei aidanud! Mina läksin kell kaks koju, nemad jäidki restartima.
Kell viis helistas mulle mingi sell, ning kurtis, et tema on nööd baaris, et wifi ühendust kontrollida, aga mind pole. Mis mõttes - mind pole? Kas ma olen  mingi kuradima ruuter, või modem, mille jaoks on minu kohalolek vajalik, pärisin!?, oi-oi, sorry, tuli vastuseks, me ikka ilma sinuta ei saa parandada viga. No ma siis tegin neile puust ette ja punaseks värvisin kah, et saab ikka küll.
Loomulikult ei tehtud midagi! Ja õhtuks polnud netist enam riismeidki. Pärimise peale ikka sama jutt, et sind polnud kohal, me ei saanud viga kõrvaldada ja homme me ei tööta ka. Igavesti tore!
Esmaspäeval lähen siis kohe hommikul ONLine kontorisse ja palun koos rikke kürvaldamisega ilmselt teha enda passis ka nimemuutus. Kaks päeva on aega otsustada, kas uus nimi saab olema Modem Ruuter, või Ruuter Modem.
 Tegelikult on mul momendil veel teinegi meister-mees baaris!
Ankori kraan hakkas paar päeva tagasi tilkuma. Täna jõudis siis meister kohale! Eks tal ole kauge tulla ka. Nüüd ta siis vahib seda tilkuvat kraani juba kümme minutit. Enne seda sai veel üllatuse - meil polegi baaris remontimiseks vajalikke tööriistu. Poiss pidi sõitma enda omadele kompaniisse järgi. No mida asja, sa lambaants tuled parandama, aga tööriistakott on kontoris. Ma lasin sellise laia naeru maha, et poisid arvasid, et ega see sell enam tagasi julge tulla - aga näe tuli ikka!
ja nüüd mediteerib kraaniga! Aga kraan vana loll tilgub edasi ja ei kuuletu :)
Õnneks olen ma siin - ta saab parandada! Ja vist on minu nimedevalik suurenenud, Õlle Punsu on ka tore nimi ju :)!

 Inimeste ja loomade-lindude käitumine on ikka suht sarnane!
Tulin selle peale taas täna, kui oma arantinga-papakoisid jälgisin.
Poisid kinkisid mulle need papakoid mõned kuud tagasi. Juhtumisi olid need mõlemad emased. Elasid teised sõbralikult koos kuu aega, siis viskas üks neist äkki vedru välja. Teine oli kurb ja sellepärast otsustasin talle uue sõbra võtta.
Seekord siis ikka poisi. Pika otsimise peale leidsingi noormeeslinnu.
Ja mida tegi papakoineiu?
Kahe päevaga oli ta poisi vaeseomaks peksnud, pikad tiivasuled ära tõmmanud ja mehike kükitas ainult puurinurgas. Toidukausi ligi sai ainult siis, kui ma puuri kõrval seisin, pesemine toimus ka vaid siis, kui ma neid veega pritsisin. Julgem poiss end liigutada, pani memm nii moodi üürgama, et kõrvalpuuri viirpapakoid võtsid ka valvelseisakusse.
ÜÜhesõnaga oli täielik koduvägivald. Poiss vajus iga päevaga aina rohkem kössi ja muutus taadimaks. Suled sorakil ja pilk õnnetu. Kaalusin teda juba viirude puuri ümber paigutada, aga siis juhtus eile ime. Lesbist (ilmselt) mutt sai miski nipiga puuriukse lahti ja pani kodust plehku. Ning kui nad muidu ei viitsi suurt tiibu sirutada, siis nööd lendas memm lausa randa puu otsa. Poiss höödis teist mitu tundi, aga tulutult. Kui ikka armastust pole siis ei ole ju mõtet tagasi tulla, arvas memm, ning läinud ta oligi.
 Hoolimata sellest, et poiss oli täiesti terrori all elanud, oli ta nii kurb ja muudkui häälitses kurvalt.
Õhtul puges puurinurka kössitama.
Tegin siis väljamineku, ning tõin talle täna uue tüdruksõbra.

Ja oh imet! Plika koristas kohe viie minutiga puurikodu ära, kammis poisi suled sirgeks ja söötis teisel ka kõhu oma noka vahelt täis. Mehike lõi lausa särama. ei ole enam tuhmi pilguga ja sitaste-sorgus sulgedega taati nurgas, nüüd on selline asjamees, et lase olla. Koos askeldatakse puuris ringi ja paigutatakse asju teise kohta. isegi jooginõu muudeti kiirelt basseiniks.
No näete siis, ei saa ka linnud koos elatud, kui ikka tõmmet pole. Pole mõtet punnitada, tuleb mõlemil lasta oma teed minna ja kõik saab korda!
 Mina ise ikka punnitan veel!
Reiko on taas Eestis, et oma probleemidele lahendus leida.
See on juba kolmas kord, ja tunnen, et see on ka kõik. Kui ka sellel korral tulemust pole, siis enam ei jaksa.
Pileti tagasi Eesti ostsin juba ära, aga eks elu näitab, kas jään Eesti päriselt, või tulen siia tagasi. Tegelikult mulle ju meeldib elada siin, kuid mitte nii, nagu olen senini pidanud elama.