Vastukaaluks eilsele kobedale päevale ja väga töisele õhtule valitseb täna hommikul rannas selline vaikus, et tekkib tahtmine minna linna vaatama, kas pole toimunud öö jooksul mingit sunniviisilist turistide evakuatsiooni.

Kaks eelmist õhtut ja eilne hommik olid nii töötihedad, et tekkis juba selline kõrghooaja tunne! Eilne õhtu veel eriti, sest kõrvalbaar istus täitsa nukrate nägudega, samal ajal kui meie poistel oli tuli takus teenindamisega.
Mingid vahvad Rootsi plikad tulid hommikupoole istuma ja õhtust (!) bussi ootama. Kuna nad olid seitsmekesi ja seadsid päris toreda laagri siia sisse, siis hakkas loomulikult ka igasugu sorti noorhärrasid end kõrvallaudadesse sisse seadma. Nii see rahvas kogunes.
Ainsaks tõrvatilgaks oli mingi kohalik prostituut oma valge issiga, kes tulid õhtul üheteistkümne paiku, võtsid kahe peale ühe õlle ja pärast kisasid, mis jaksasid, et nemad käivad rannas iga päev ja peavad sellepärast saama õlle viiekümne sendiga. Isegi poisid naersid neile näkku selle jutu peale. Aga see selleks!
Meie uus-vana poiss Hein jooksutas kohalike laua pärast endal juhtme nii kokku, et kui ma ütlesin, et kuuele inimesele kuut ämbrit jääd pole ette nähtud, hakkas ta nutma. Temal on päeva parim laud ja mina rikkuvat nüüd selle ära.

 Oli jah päeva parim kassalaud, aga nii palju ikka jääd ei saa tasuta tassida. Pealegi ei võtnud ma päeval seda tavalist jääd. Alati on teist nii palju madalhooajal üle, et sulab nii sama. Mitte, et jää nüüd tapvalt kallis oleks, aga praegu on iga dollar hinnas.
Poiss põrnitses mind tükk aega, enne kui maha rahunes ja olukorraga leppis.
 Üldse tahaks ma, et kui Reiko nüüd tõesti suudab viinavabana püsida, siis võiks ta juhtimise ikka uuesti enda peale võtta.
Mul on sellest kamandamisest täiesti kõrini. Räägi, palju räägid, järgmiseks päevaks on taas meelest läinud.
Iga jumala õhtu olen poistele meelde tuletanud, et kui rahvas enam rannas ei istu ja söö, siis õllesõpradele pole maitseaine, -kastmete korve vaja. Olge kenad, tooge ära. Veepiiril on nii pime, et ei näe, kui rannalapsed seal ketšupit ja äädikat näppavad.
 No ei saa nad seda pisiasja meeles pidada. Eile, siis kui konkreetselt mingi käratsev jõuk toolidel möllama hakkas, tuli Saihal see iseseisvalt meelde lõpuks ja korjati asjad ära.
No ma ei tea. Mille kuradi pärast peab neile kõike nii mitmeid kordi meelde tuletama. Peale vaadates meil nagu ikka arukad poisid, aga näe - mälus ikka väike lühis sees.
 Valgete poolt on sel madalhooajal trendiks kujunemas kõikvõimalikud mädanevad jalahaavandid.
Algul ei pööranud ma sellele tähelepanu, aga kui juba mitmes inimene minu poole pöördus küsimusega, et kuhu pöörduda oma jalahädadega, siis hakkasin paratamatult jälgima.
 Ma ei tea, kes neid hammustanud on, aga kõigil on sellised suured augud jalgadel ja näevad välja ikka kohutavad. Noh, eks muidugi see praegune turist siin on lohakas kah. Keegi hammustab, kratsitakse hammustus katki, mustus läheb sisse, ja ega ravida pole aega. Selle asemel juuakse ohtramalt õlut ja kõnnitakse edasi paljajalu. Magatakse ka muidugi seal, kus juhtub. Nii, et ega midagi pole imestada. Ainult, et kuidagi liiga palju, sel aastal!