Näehh! Härra ilmus välja! Alguses hiilis koju nagu varas telefoni akulaadija järgi ja sel ajal kui me ära Samloemil olime julges ka koju jääda. No ja tundub, et ülbust ka jagub veel tagantjärele, hoolimata sellest, et meid hulluks suutis ajada.
 Esimese asjana hakkas kohe nõudma raha. Temal vaja viisat nüüd pikendada ja rendimoto maksta, ja üleüldse pakub Saiha sõber soodsalt motot müüa - see vaja ära osta. No ei ole probleemi, vastasin. Sa ju mitu päeva agarasti tööd teinud, raha peaks olema. See tähendab, et minust jäävad tal kõik need  tehingud praegu tegemata.
 Teisena oskas oma äraoleku kohta vaid öelda traditsioonilise "Palun vabandust" :)
 Aga tegelikult tahtsin kirjutada taaskord erinevatest turistidest.
 No ikka kohe, kui hooaeg hakkab tuure koguma, hakkab ka igatsugu rahvast käima. Mõni tuleb kohale ja joob end mõne tunniga nii pildituks, et aeleb keset teed tolmus, seelikusabad üle pea ja motomehed ringis ümber kino kaemas. Abikaasast-elukaaslasest ka abistajat pole, sest viimane pikutab mõned meetrid eemal kärbsed ümber suu sumisemas. Ja siis hiljem, kui ollakse asjadest ilma, või mis kõik iganes on juhtunud - süüdistatakse kogu maailma seda taipamata, et ise andsid põhjust. Mõne turistihakatise kohta kehtib ideaalselt ütlus, et mida pisem konn - seda kõvemini krooksub. Lendab kohale, ning kukub napsutama, selle asemel, et endale selgeks teha, mida ta Cambodiast ootab, mida näha tahab. Kraakleb ja kisab üle ranna. Viskab nalja, mille üle vaid ise naerab. Esitab nõudmisi nagu muuvistaar. Sellistel on arvamine, et meie siin koha peal oleme "Estraveli" esindajad, kes peavad nendega  tegelema ja nende reisiplaanid-tuurid paika panema, vastasel korral nõuavad reisiraha tagasi :)
 Kolmandad turistid on iseseisvad, tulevad, teretavad, teevad mõne napsu ja astuvad veel mõnel vabal momendil baarist läbi, et üht-teist, mis arusaamatu, üle küsida, või räägivad lihtsalt oma muljeid.
 Neljas osa on kenasti kodutöö ära teinud, on lahedad suhtlejad, kes tihti ka baaris aega viidavad. Teinekord on nendega ka maru väljas käia, või endale vaba päev teha. Mõni aeg tagasi olid meil sellised kahe perega siin, kellega sai ringi kolistatud. Praegu on sama seis - taaskord on kaks paari, kellega on tore koos midagi teha. Nendega me siis just eile Samloemilt saabusime.

 Reis oli sündmusterohke iseenesest.
Kuna "härra" polnud selleks ajaks veel elumärki andnud, polnud ka erilist tuju minna, kuid kuna külalistel hakkas aega nappima, siis ei saanud ka enam saarele sõitu edasi lükata. Tegime kataga stafile lihtsalt vaba päeva ja läksime. Õnneks ilmutas end keset ööd ka üks ärajoonud hääl telefonitsi.
 Hommikul tuk-tukis saime siis motojooksust osa. Õnneks õnneliku lõpuga.
 Läksime sadamasse kahe tukiga. Teised kimasid ees neljakesi minema, meie Kataga korjasime peale ka ühe võõra saarelesõitja ja kimasime järgi. Tuk on üldiselt selline kergelt poolkinnine transpordivahend, selle pärast olin ka üsna julgelt pannud seljakoti  enda jala ja tuki seina vahele. Lollpea olin!!! istusin tänava pool ju ja koti üks sangadest oli ka tibake ripakil. Noh ja ühel hetkel  oli madin käes. Äkitselt ilmus minu kõrvale üks käsi, kes üritas kotist kinni krahmata. Ma arvasin esimese hooga, et keegi tuttavatest motopoistest teeb nalja. Surusin lihtsalt jala tugevamini vastu kotti, kuid meie vastus istuv mees, kes oli näoga varaste  poole, jagas asja laksust ära ja lükkas moto tagaistmel istuva kuti käe tukist, ning kotist hooga eemale. Välkkiirelt lisas moto gaasi ja nägusid hoolikalt  varjates kimas moto edasi. Koht motojooksuks oli muidugi valitud ideaalne. Täpselt enne pikka tõusu Victory Hillile, kus tuk-tukil tavaliselt üles sõites "hinge kinni" tõmbab.
 Meid päästis suuresti see võõra kiirreageerimine ja ka see, et kott oli nii raske, et selle välja tõstmiseks poleks kleenukese khmeerisuli ühest käest piisanud. Kahju oleks koti kaotuse korral olnud aga maksimaalne. Pass, kassarahad, fotokas, telefonid jne.
 Krt! käed-jalad hakkasid värisema alles tagantjärele, kui juba laevas istusime. Nüüd olen siis taas ühe kogemuse võrra targem!
 Samloem võttis meid vastu aga väga musta ja kilekotise mereveega. Ujuda oli praktiliselt võimatu. Tunne oli selline, et keegi on mandrilt  vähemalt mõnikümmend prügikonteinerit saare poole teele pärituulega saatnud. Et saastast pääseda, kõndisime pool tundi saare vastasranda Lazy beachile.

Imeilus! Puhas ja rahulik! Kui keegi kunagi tahaks mulle muljet avaldada, siis see on see koht, mida alati olen nõus külastama.
 kahju, et idüll lõppes hoobilt tagasi Sihanoukvillesse ja baari jõudes! Nagu jala leti taha tõstsin, kõlas röögatus - kuule ma tahan näha ....... ja siis veel sinna minna ja.......  UHHHHHHHHHHHHH! Aja asi korda! Saatsin p... kohe lausa otsesõnu! Jaksatakse lällata - jaksavad ka omale muu tegevuse leida!

 Reiks on kolmandat ööpäeva kadunud!!!!
telefonile vastas kaks korda ja nüüd on ilmselt telefoni aku tühi, või on keegi tal selle pihta pannud.
Väidetavalt ei ole keegi siinolevatest eestlastest teda näinud, ega kohanud!
Ausalt öeldes ei tea ma, kas nutta või naerda. Igaks juhuks andsin isale sellest teada, et ma ei tea, kus nende poeg momendil viibib, kuid tunne on selline, et kui järgmiseks esmaspäevaks (siis on nädal möödas) pole elumärki andnud, tuleb meil katiga pöörduda ilmselt kohalikku politseisse, ning ka kohalike elanike FB lehel otsimiskuulutus panna.
Ma isegi ei kujuta ette, kus siis härra seekord aega viidab. Ega eriti palju variante polegi. Esimene variant on loomulikult neiu Awy Victory Hillilt. Sinna kibeleb Katrin kangesti vaatama minna. teine variant on kuskil guesthouses üksi end nii segi juua, et ei tea maast, ega ilmast. kolmas variant on juua koos mingite suvaliste tüüpidega kuskil ja magada ka suvalise põõsa all. Reiksi taset teades pole see mingi ime.
 Ja seekordne joomatuur sai alguse väga proosaliselt taaskord.
 Meie kõrval kahel pool on ööklubid, mis alustavad ülikõva tümpsuga umbes kella 11-ne paiku õhtul. Nende vahele, (siis meile ja cocosse) kogunevad sel ajal need inimesed istuma, kes seda melu soovivad kaugemalt kiibitseda ja samas ka juttu ajada. Minu mees on aga kindlal arusaamal, et ka meie baar peab muutuma nüüd ööklubiks. Võite siis vaid ette kujutada, kui ka siin hakkab kõva tümps kõlama. Kolm järjestikust baari püüavad sel juhul üksteisest üle ulatuda. Siiani on nende praeguste kahe vahel olnud küll kena võrdlus, et "Dolphini" vastu "Serendip" ikka ei küüni kuidagi. Rahvast on - aga mitte nii tublilt, ning mõnel õhtul on baaris vaid staf kohustuslikku tantsu tegemas.
 Minul asjasse usku eriti pole ja ega ma ei jõuagi 24/7 siin tööl olla, nagu ööklubi eeldaks. Reiks on tänu oma puhkuslikule eluviisile kahjuks nigel korra hoidja ja oma vara järele vaataja. Selllepärast tegin ka ettepaneku, et mina vean baari hommikust kuni ööklubitamiseni, kasum tuleb selle aja eest mulle ja öökasum läheb Reiksile. Kulud+maksud pooleks, ning mõlemil vahetusel oma alko ja eraldi staf.
 Härrale see miskipärast ei meeldi, ja püüab igati nüüd mul ajusid komposteerida. Kuid, tegin nüüdseks kindla otsuse, et kui selline variant vastuvõetav ei ole, siis edaspidi toimetab mees Cambodiamaal omaette. Mina pöördun tagasi koheselt, kui hakkab klubitamine.
sest päris tõsiselt ei suuda ma vedada ööpäev ringselt baari. Pealegi, näitas eelmine hooaeg, et noormehed, kes kangesti punti tahavad tulla (Eesti väikelinna musamehed), viitsid siin puhkusel olles väga tihedalt aega "sisalikega", ning isegi sõimasid mind üle leti, kui palusin, neil mitte nilbeks muutuda. Arvata on, et ööklubi tuleb pordellimaiguline.

 eelmise pühapäeva õhtuks, kui "boss" oli end rummi abil taaskord käima tõmmanud, käis ta kõrvalklubides sõimamas, et need julgevad kella kaheteistkümne ajal öösel muusikat mängida. loomulikult saadeti ta pikalt p...se.
 käisin järgmisel hommikul "Dolphini" omade ees vabandamas ja asja silumas. Õnneks on seal küllaltki mõistev khmeerist omanik, kes asjast aru saab. Ometigi oli meil täna hommikuks rannas olev valgustus täiega maha ja puruks tõmmatud. Ilmselt siiski nüüd kellegi kättemaks õiendamaskäimise eest, või tõesti paremal juhul mõni eriti loll ja purjus turist. See oleks parem variant tegelikult. sest siis tuleb parandada vaid 1 kord. Aga kui klubide vaheliseks sõjaks nüüd läheb, siis pole mul enam miskit teha. Karta on, et  kui kivi on veerema lükatud, enam ei saa peatada. Olen siis nüüdseks jäänud igati veel  äraootavale seisukohale!

 Täna algavad kolm päeva kestvad pidustused, ehk siis nn. veefestival Bon Om Tuk. Aga kuna minu arvuti on paranduses ja olen sunnitud kasutama Kata raali, siis pildid katsun hiljem juurde lisada, kui oma vokk on hinge sisse saanud (kui saab, sest meresool rikub siin kõik mis võimalik). BOT toimub taaskord üle kahe aasta, sest vahepeal olid kaks leina aastat.

BOT on khmeeride uusaastapidustuste järgi tähtsuselt teine mitteusuline püha ja tähistab Tonle Sapi jõe voolu ümberpöördumist, ning vihmahooaja lõppu. Sel puhul koguneb rahvast rohkesti pealinna, kuid ka teised veekogudega õnnistatud linnad ja asulad pidutsevad. Nii on meilgi juba mitu päeva tegeletud hiiglasliku kontserdilava püstitamisega ranna äärde.

 Ok, kontsert kontserdiks. Korraldatakse ka muid üritusi ja põhiteemaks on ülipikkadel kanuudel võidukihutamine Mekongi jõel. Pidu on suurejooneline, kauplustel on allahindlused, riigiasutused on kinni jne.
 1010 a. juhtus veefestivali viimasel päeval kohutav õnnetus, milles hukkus ligikaudu 350 inimest. Õnnetus juhtus Diamond Islandi põhjasillal. Kuna Diamond Islandil asuvad Phnom Penhi paljud meelelahutuskohad ja palju firmapoode, kes olid teinud festivali viimase päeva puhul kaupadele allahindluse, siis kiirustasid paljud inimesed (enamus naisterahvad) soodsalt firmakaupu soetama. Sillal tekkis tropp, keegi külvas ka paanikat, sest ei pääsetud edasi, ega tagasi, ja asi lõppes sellise jubeda kaosega, et tallai üksteist surnuks, lämbuti palavuse ja teiste kehade all, uputi sillalt alla hüpates jne, jne.
 Kaks kolmandikku hukkunuist olidki naised-lapsed. Ning sillale maha jäänud jalanõusid hinnates andis erikomisjon teada, et hukkunute näol oli tegu riigi jõukama elanikkonnaga. Juhtunu oli igatahes kohutav ja selle pärast jäeti järgmisel aastal festival ära, et mälestada hukkunuid.
 Aastal 2012 oli BOT uuesti plaanis suurejooneliselt korraldada ja eelnevalt oli tehtud ka kõik endast olenev, et seekord midagi ei juhtuks, kuid..... siis otsustas vana kunn Norodom söögipulgad nurka visata. ja seda just suurte usupühade viimasel päeval, kuu enne veefestivali. Kuna kunn oli rahva seal äss, siis keelati mõneks nädalaks igasugune muusikaline jauramine lõbusate nootidega ära ja leinaaeg venis kuni selle aasta veebruarini, kui ma nüüd ei eksi. Ah, võib olla ka märtsini. Igas tahes seisis Norodom rahvale vaatamiseks päris kaua põletamata.
 Nüüd aga anti täna taaskord Bon Om Tukile täiskäik! Kas see ka meie rannaelu mõjutab - saab hiljem selgeks, kontserti peaks ikka vaatama õhtul minema. Pidid kohalikud kuulsused ka lavale tulema. :)

 Kui midagi väga tahta, siis seda ka saab!
Ma olen kuskil eespool  juba meie invaliididest küll juttu teinud, aga eks aja kuludes tuleb jälle ka see teema taas üles võtta uuesti.
 Neid kätetuid  jalutuid on lihtsalt kogu Cambodia täis. Ajapikku on aga selgunud, et sugugi mitte kõik neist pole miinide või pommitamise ohvrid. On ka neid, kes on mõne muu õnnetuse üle elanud ja on ka kurvema saatusega noori. Neid, kes sünnivad vaesesse perre, kes teab mitmenda lapsena,  jaei paista silma eriliste annete ning nutikuse poolest. Nendega käib perel lihtsalt. Kui on tüdruk, siis viib tee linna, kas kuhugi koristajaks- kokkajaks, või , mis veel lihtsam taxigirliks. Viimane amet eeldab siiski ka natuke taipu, ning kenadust. Kuigi meil on nende seas ka "koleelukaid". Poistega on karmim värk - käsi maha ja kerjama!
 Jube! Kuid reaalsus!
 Samas on mehi, kes hoolimata oma invaliidistumisest üritavad tööle saada. Aasta tagasi Tonle Sapil käies nägime seal ühekäelist paadimeest, kes mängeldes sai hakkama suure paadi juhtimisega. Ja nüüd on meil endal tööl Veasna - neljakümnendates härrasmees ühe käega.

 Tuli end  lihtsalt ühel päeval tööle paluma ja kõik. Lubasime algul mõelda, sest egas invaliidi tööle võtmine on  siin maal natuke riskibisnes. Teised invaliidid hakkavad äkki mölisema, või valged turistid peavad teda üheks järjekordseks rahamangujaks jne.  Mõtlesime paar päeva ja otsustasime proovida. Nüüd on juba viis päeva Visnal tööle hakkamisest möödas ja asi sujub. Esimene eufooria on tal muidugi üle läinud. Ka tema puhul pole olnud erandiks see, et iga  luud pühib algul hästi, pärast kulub. Esimesed kaks päeva vehkis ta rahvast sisse visata nagu hull, nüüd juba  mökutab teinekord ja venib toolilt püsti, kui kliendid tulevad.
 Aga töötab. Kirjutab arveid vasaku  käega, viib asjad lauda, pühib ja koristab. Pole probleemi ja teised "paraolümpikud" on ka vait. Algul vaatasid naljakalt, et miks üks loll ei kerja vaid teeb tööd, kuid nüüd on üle läinud ka jõllitamine.  Pealegi, olles elanud mingi aja euroopas, valdab ta perfektset inglise keelt, õpetab teistele mu umbkeelsetele seda samuti, ning mulle mööda minnes tibake khmeeri keelt.
 Chay töö stoppisime ka. Ei saanud ikka asja tast. Mitte kuidagi ei suutnud viimasel ajal enam ennast töölilt püsti ajada ja telefoni kõrva äärest eemaldada. Pealegi panin ta ka tööle nagu teised - terve päeva, mitte ainult hommikul. oli nõus, aga küsis, kas võib oma uneaja arvelt linnas iga päev käia. Ok lubasin, kuid lõppkokkuvõttes istus ta tunde ööturul, samas kui teised magavad päeval vaid tunnikese-kaks. paar korda hoiatasin, ja kuna ei jõudnud kohale, siis -head aega! Kahju on natuke, aga mis teha.
 Vaikne on ka kuidagi novembri kohta, ja sajab! Sellepärast vist, et tegelikult üsna lähedalt möödus ju meist taifuun Hayan. Õnneks pööras ta küll Vetnamini jõudes üles põhja ja jättis meid lõunas rahule. Kuid uudistest pilte vaadates on õudne tunne küll. Täna kirjutas ka tuttav poiss kriisikoldest, et on elus ja terve, kuid elektrita ja kiviaega tagasi paisatud. Oli hea uudis1

 Kuidagi on niimoodi juhtunud, et poisid, kelle olen suure riiuga koju saatnud ja pärast järgi mõeldes tagasi palunud (kohalikud valged, tõuske nüüd tagajalgadele, sest nii ju ei tehta  k u n  a g i), on saanud kõige kauem paigalpüsivaks kaadriks.
 Kunagi ammu läks niimoodi koju Saiha,

kelleta nüüd baari ette ei kujutagi, vahepeal oli pikalt ära ka "lambaants" Jecku, kelle Saiha palus mul tagasi võtta. "Terav pliiats" ta küll pole, aga ajab asja ära.

Chay oli ka mingil hetkel nädal aega teises kohas tööl, aga siis palusin ka tema millegipärast tagasi. Temaga on vaid selline mure, et ei tohi ta tüdruksõpra baari ligidale lasta, siis ununeb töötegemine küll ära.
 Ja nüüd siis pisike Tyt. Tuut tähendabki khmeeri keeles väike muide :)
Kippus teine kangesti kaua magama lõuna ajal  ja selle pärast ma ta koju magama saatsingi.
 Aga siis tuli baari üks siin talvituv eestlanna oma lastega . Tal tüdruk kõnnib natuke kehvasti. Tytil on aga sama viga, kaasasündinud trauma. ning mina lollike oma hella südamega hakkasingi mõtlema, et küll sellel eesti emal oleks hea meel kui laps saaks hiljem hea töö peale jne. Siinsetes oludes on hea töö mõiste eesti omast suuresti erinev, aga kujutasingi ette, kui rõõmus võis poiss olla, et sai khmeeri baarist üle valgete baari tulla. Siin on võimalus ka inglise keel suhu saada ja edasi juba areneda. Ning nüüd järsku lasin ma ta lahti. Ja siis kujutasin ka ta ema ette, kui poiss läheb koju ja ütleb, et ta on töötu. Mõlemad on kurvad, ning nõutud, sest hooaeg algamas ja tööd leida pole enam kerge. Seda enam, kui oskusi ka napib. Noh, ja nüüd on meil Tyt tagasi hoolimata sellest et Reiks oli mu peale maruvihane. Ega ma talle hakanudki seletama, mis mõtted mul olid ja mida tundsin. Ega ta poleks aru saanud ilmselt. Pealegi on ta nagunii igaks õhtuks end taas mõttetuks trimbanud.
 Muidu on meil kõik ikka endistviisi. hooaeg ei taha ainult kuidagi hoogu sisse saada, rahvast on vähevõitu. Ei tea kas eurooplased on oma euroga juba täiesti küpuli ja reisimiseks raha ei jätku, või milles asi.

 Vahepeal on olnud kiired päevad ja pole mahti olnud kirjutadagi.
Esimesed kaks lahedat perekonda on nüüdseks tagasilennul Eesti.
Täitsa naljakas, et aeg niiii kiiresti lendas! Alles nad tulid, reiks käis lausa  Sihanoukville lennujaamas vastus, et kõik sujuks, kuna tulijad olid siiski võõrad, kes olid ühise tuttava poolt meie tiiva alla antud.
  Kaks peret lastega vanuses 2-17a. Ja peab ütlema, et lapsed olid tublid! Ei suuremaid virisemisi ega jonnituure meie kuuldes vähemalt, välja arvatud väikemees, kelle me sujuvalt "vileks" ümber ristisime. No aga tema puhul on sireenide undamine veel arusaadav.
Koos sai käidud  Koh Rongil Mikku vaatamas Palm Beachil ja niisama ringi tuuritatud lähiümbruses.
Koh Rongi Palm Beach oli ka meie jaoks huvitav, sest senini olime saarel vaid ühes rannas peatunud. Seal on aga nüüdseks nii tihe asustus, et rahu ja vaikust pole enam kuskil. Ka rand seetõttu räpane juba. Palm Beach see eest omaette ja vaikne nagu unistus. Vahest ainsateks puudusteks on kivid meres ja kollane liiv valge asemel.

Selle kompenseerisid juba eelpool mainitud puhtus ja vaikus. merekarpe ma küll ise ei leidnud tuhatoosideks, kuid ega ma eriti otsinud ka. pealegi oli Mikk selle eest hoolt kandnud ja kogunud teidi kohe kilekoti täie. Minek saarele oli seekord aga õudusunenägu. esiteks oli paadike läinud saarelt tulles katki ja hilines tulekuga kaks tundi,  nii, et kella 2 asemel päeval oli start kell neli. selleks ajaks oli tõusnud selline tuul, et olime paadis nagu "Amerika Mägedel"- ikka üles-alla-vasakule paremale. Müraki ümbritäis vett näkku ja taas üles-alla. Kõhu ja küljelihased said igal juhul kõva trenni kaasa kõigutamisest. vahepeal oli ikka päris jube. Otsisin silmadega juba päästevestigi, kuid ei näinud. Eriti pabinat välja ka näidata ei julgenud - ikkagi külalised peal ja  lapsed ka veel. Õhtuhämaras saime siiski randutud ja hoolimata sellest et olime üsna läbiklopitud suutsime baariski napsu ja nalja teha. Tagantjärgi ju hea itsitada!
 Kuna rand on teistest saarte osadest kaugemal, ja suhtlust eriti ei ole - pole ka vabakaubandust. Seepärast viisime Mikule ka väikse külakosti. Polnud küll eestipärane suitsuvorts-kilukarp, kuid poisi suu venis kinki saades ikkagi kõrvuni, nagu jõuluvana nähes. Pani kohe baarigi varakult kinni, et maiustada :).
 Meie tegime järgmisel päeval taas ühe hullumeelse  retke saarel - kõmpisime poolteist tundi läbi saare Long Beachile ja joa juurde. ning seda pikki suurt teed, lauspäikese all. Tuulekest oli null, sest kahel pool teed on dzungel. tee ise on ehitatud ärimeeste poolt, kes kavatsesid selle abil saare neli küla ühendada motoliikluse abil. tee on aus, kahe suunaline ja puha, kuid kahjuks sai raha otsa enne selle valmimist.

Otse teise saare otsa kõndimiseks aga sobib, sest pole ikkagi vaja läbi võsa tuuseldada. Pealegi on vihmad alles lõppemas ja selle pärast ka igasuguseid usse ja putukaid võsas rohkem ees ootamas.
 Long Beach on endiselt veel ilus! Asustus vaid kahel pool otstes ja keskel 5 km tühja liiva ja sinist vett.

Trampisime peale palavust otsejoonesrannale ja kuigi algul arvasime, et esimese vettekastmise teeme kose all, siis merd nähes sai kiirelt ümber otsustatud. Kuidas sa ikka ütled rahvale, et ei, lähme mingi nire alla end kastma, kui helehelesinine vesi on nina all. tegelikult oli ujumine õige otsus, sest külasse jõudes selgus, et lastega kose juurde päsemine on omaette kunst. seepärast võtsid emad vastu mõistliku otsuse ning läksid tagasi mere äärde.

 Ülejäänud meeskond sumpas kõhust saati vees, läbi kahtlase puhtusega jõe kose alla. Külalapsed olid omatehtud paadiga giidideks kaasas. Nende jaoks olid ju valged ikkagi sissetulekuallikas. Kosk ise oli nadivõitu ja vee alla pääsemine päris vaevanõudev, sest ronida tuli üle libedate kaljunukkide. Aga ära sai käidud. Linnuke taas kirjas.
 Palm Beachi  vastus meres vahest kilomeetri kauguses rannikust on Song Sa saar. Saar iseenesest pole miskit - pisike kaljuküngas, aga ometi ei pääse sinna iga lhtsurelik.
  Aussist  ärimehed ostsid selle kunagi kopikate eest,  ehitasid saarele villad ja luxbungalowd, ning asi läks käima. Väidetavalt (KohRongi külastanud Song Sa külaliste jutt) maksab öö villas kuni 4000 dollarit. Staffi on aastaringselt 200 inimest. Elekter on ööpäev läbi, mitte mõni tund õhtul. igal elamisel on oma teenindav personal. Kokad on tööle palgatud tärnirestodest. saarel on ka oma paiksed arstid. iga elamise juurde kuulub ka bassein, sest rand praktiliselt puudub

  Meie rahakoti jaoks üüratu kallis koht, kus teha nagu ei tundu midagi. Kuid rahvast oli peal liikumas näha. Kuuldavasti on saar populaarne eriti venelaste seas. Kuid ka teised rikkurid ei ütle seal suvitamisest ära.
 Saarele saab vastupidiselt teiste saarte "kalapaatidele" kiirkaatriga, või kui paadisõit tundub odav - on võimalik ka helikopteriga maanduda.
 Selle kiirkaatriga teevadki julgemad külastajad "ekstreemväljasõite# vastas olevale Koh Rongile ja mujale ümbruskonnas.

Üldiselt oli saaretuur taas tore puhkus ka meie jaoks. Sest päevad on olnud üsna asjalikud. Praegu, kui kirjutan on üsna imelik, et terve kädistav seltskond eestlasi pole juba hommikusöögile ilmunud. Näe nii harjud ära ja võtad paari nädalaga omaks, et kui ära minnakse, siis on lausa tühjus hingeski mõnda aega.
 Eks meil on siin teisigi kaasmaalasi tasapisi liikvel, kes tulnud kauemaks, kes ka juba lahkunud. Reiksil käis üllatuskülalisena koguni klassivend siin. See oli täitsa lahe üllatus, sest Lauri helistas meile Koh Rongile, et kus me oleme, ta tõi Reiksile pealinnast  kingituse. Kui siis oma peredega  "Gabbagegardenis" trehvasime "kngitusega", oli juhheitamist mõlemil mehel. Koos käisid saarelgi, kuid seekord Samloemil. Mina kaasa ei kippunud, sest sõbra proua ei vaevunud siinelavate naistega suhtlema.K ui ikka tervitusele ei vastata, pole huvitav ka suhelda. Proovisime ühe teise eestlannaga ikka olla viisakad, kuid  tulemusteta. Vastu teretamist proua suust ei kuulnud ühelgi korral. ja ega me sellega midagi kaotanudki. Pole meie probleem.
 Selline siis nüüd olnud meie viimased paar nädalat! Vaatame mis paar järgnevat toovad, sest praegu on vaikus taaskord, enne kui saabuvad järgmised pered.