Näehh! Härra ilmus välja! Alguses hiilis koju nagu varas telefoni akulaadija järgi ja sel ajal kui me ära Samloemil olime julges ka koju jääda. No ja tundub, et ülbust ka jagub veel tagantjärele, hoolimata sellest, et meid hulluks suutis ajada.
 Esimese asjana hakkas kohe nõudma raha. Temal vaja viisat nüüd pikendada ja rendimoto maksta, ja üleüldse pakub Saiha sõber soodsalt motot müüa - see vaja ära osta. No ei ole probleemi, vastasin. Sa ju mitu päeva agarasti tööd teinud, raha peaks olema. See tähendab, et minust jäävad tal kõik need  tehingud praegu tegemata.
 Teisena oskas oma äraoleku kohta vaid öelda traditsioonilise "Palun vabandust" :)
 Aga tegelikult tahtsin kirjutada taaskord erinevatest turistidest.
 No ikka kohe, kui hooaeg hakkab tuure koguma, hakkab ka igatsugu rahvast käima. Mõni tuleb kohale ja joob end mõne tunniga nii pildituks, et aeleb keset teed tolmus, seelikusabad üle pea ja motomehed ringis ümber kino kaemas. Abikaasast-elukaaslasest ka abistajat pole, sest viimane pikutab mõned meetrid eemal kärbsed ümber suu sumisemas. Ja siis hiljem, kui ollakse asjadest ilma, või mis kõik iganes on juhtunud - süüdistatakse kogu maailma seda taipamata, et ise andsid põhjust. Mõne turistihakatise kohta kehtib ideaalselt ütlus, et mida pisem konn - seda kõvemini krooksub. Lendab kohale, ning kukub napsutama, selle asemel, et endale selgeks teha, mida ta Cambodiast ootab, mida näha tahab. Kraakleb ja kisab üle ranna. Viskab nalja, mille üle vaid ise naerab. Esitab nõudmisi nagu muuvistaar. Sellistel on arvamine, et meie siin koha peal oleme "Estraveli" esindajad, kes peavad nendega  tegelema ja nende reisiplaanid-tuurid paika panema, vastasel korral nõuavad reisiraha tagasi :)
 Kolmandad turistid on iseseisvad, tulevad, teretavad, teevad mõne napsu ja astuvad veel mõnel vabal momendil baarist läbi, et üht-teist, mis arusaamatu, üle küsida, või räägivad lihtsalt oma muljeid.
 Neljas osa on kenasti kodutöö ära teinud, on lahedad suhtlejad, kes tihti ka baaris aega viidavad. Teinekord on nendega ka maru väljas käia, või endale vaba päev teha. Mõni aeg tagasi olid meil sellised kahe perega siin, kellega sai ringi kolistatud. Praegu on sama seis - taaskord on kaks paari, kellega on tore koos midagi teha. Nendega me siis just eile Samloemilt saabusime.

 Reis oli sündmusterohke iseenesest.
Kuna "härra" polnud selleks ajaks veel elumärki andnud, polnud ka erilist tuju minna, kuid kuna külalistel hakkas aega nappima, siis ei saanud ka enam saarele sõitu edasi lükata. Tegime kataga stafile lihtsalt vaba päeva ja läksime. Õnneks ilmutas end keset ööd ka üks ärajoonud hääl telefonitsi.
 Hommikul tuk-tukis saime siis motojooksust osa. Õnneks õnneliku lõpuga.
 Läksime sadamasse kahe tukiga. Teised kimasid ees neljakesi minema, meie Kataga korjasime peale ka ühe võõra saarelesõitja ja kimasime järgi. Tuk on üldiselt selline kergelt poolkinnine transpordivahend, selle pärast olin ka üsna julgelt pannud seljakoti  enda jala ja tuki seina vahele. Lollpea olin!!! istusin tänava pool ju ja koti üks sangadest oli ka tibake ripakil. Noh ja ühel hetkel  oli madin käes. Äkitselt ilmus minu kõrvale üks käsi, kes üritas kotist kinni krahmata. Ma arvasin esimese hooga, et keegi tuttavatest motopoistest teeb nalja. Surusin lihtsalt jala tugevamini vastu kotti, kuid meie vastus istuv mees, kes oli näoga varaste  poole, jagas asja laksust ära ja lükkas moto tagaistmel istuva kuti käe tukist, ning kotist hooga eemale. Välkkiirelt lisas moto gaasi ja nägusid hoolikalt  varjates kimas moto edasi. Koht motojooksuks oli muidugi valitud ideaalne. Täpselt enne pikka tõusu Victory Hillile, kus tuk-tukil tavaliselt üles sõites "hinge kinni" tõmbab.
 Meid päästis suuresti see võõra kiirreageerimine ja ka see, et kott oli nii raske, et selle välja tõstmiseks poleks kleenukese khmeerisuli ühest käest piisanud. Kahju oleks koti kaotuse korral olnud aga maksimaalne. Pass, kassarahad, fotokas, telefonid jne.
 Krt! käed-jalad hakkasid värisema alles tagantjärele, kui juba laevas istusime. Nüüd olen siis taas ühe kogemuse võrra targem!
 Samloem võttis meid vastu aga väga musta ja kilekotise mereveega. Ujuda oli praktiliselt võimatu. Tunne oli selline, et keegi on mandrilt  vähemalt mõnikümmend prügikonteinerit saare poole teele pärituulega saatnud. Et saastast pääseda, kõndisime pool tundi saare vastasranda Lazy beachile.

Imeilus! Puhas ja rahulik! Kui keegi kunagi tahaks mulle muljet avaldada, siis see on see koht, mida alati olen nõus külastama.
 kahju, et idüll lõppes hoobilt tagasi Sihanoukvillesse ja baari jõudes! Nagu jala leti taha tõstsin, kõlas röögatus - kuule ma tahan näha ....... ja siis veel sinna minna ja.......  UHHHHHHHHHHHHH! Aja asi korda! Saatsin p... kohe lausa otsesõnu! Jaksatakse lällata - jaksavad ka omale muu tegevuse leida!