Kuidagi on niimoodi juhtunud, et poisid, kelle olen suure riiuga koju saatnud ja pärast järgi mõeldes tagasi palunud (kohalikud valged, tõuske nüüd tagajalgadele, sest nii ju ei tehta  k u n  a g i), on saanud kõige kauem paigalpüsivaks kaadriks.
 Kunagi ammu läks niimoodi koju Saiha,

kelleta nüüd baari ette ei kujutagi, vahepeal oli pikalt ära ka "lambaants" Jecku, kelle Saiha palus mul tagasi võtta. "Terav pliiats" ta küll pole, aga ajab asja ära.

Chay oli ka mingil hetkel nädal aega teises kohas tööl, aga siis palusin ka tema millegipärast tagasi. Temaga on vaid selline mure, et ei tohi ta tüdruksõpra baari ligidale lasta, siis ununeb töötegemine küll ära.
 Ja nüüd siis pisike Tyt. Tuut tähendabki khmeeri keeles väike muide :)
Kippus teine kangesti kaua magama lõuna ajal  ja selle pärast ma ta koju magama saatsingi.
 Aga siis tuli baari üks siin talvituv eestlanna oma lastega . Tal tüdruk kõnnib natuke kehvasti. Tytil on aga sama viga, kaasasündinud trauma. ning mina lollike oma hella südamega hakkasingi mõtlema, et küll sellel eesti emal oleks hea meel kui laps saaks hiljem hea töö peale jne. Siinsetes oludes on hea töö mõiste eesti omast suuresti erinev, aga kujutasingi ette, kui rõõmus võis poiss olla, et sai khmeeri baarist üle valgete baari tulla. Siin on võimalus ka inglise keel suhu saada ja edasi juba areneda. Ning nüüd järsku lasin ma ta lahti. Ja siis kujutasin ka ta ema ette, kui poiss läheb koju ja ütleb, et ta on töötu. Mõlemad on kurvad, ning nõutud, sest hooaeg algamas ja tööd leida pole enam kerge. Seda enam, kui oskusi ka napib. Noh, ja nüüd on meil Tyt tagasi hoolimata sellest et Reiks oli mu peale maruvihane. Ega ma talle hakanudki seletama, mis mõtted mul olid ja mida tundsin. Ega ta poleks aru saanud ilmselt. Pealegi on ta nagunii igaks õhtuks end taas mõttetuks trimbanud.
 Muidu on meil kõik ikka endistviisi. hooaeg ei taha ainult kuidagi hoogu sisse saada, rahvast on vähevõitu. Ei tea kas eurooplased on oma euroga juba täiesti küpuli ja reisimiseks raha ei jätku, või milles asi.