Pole väga tükk aega taas kirjutanud, sest pole millestki kirjutada olnud. Elu on siiani olnud lihtsalt nii kiire.
Kati lendas Cambodiast minema ja peale seda on baaris valitsenud jube tühjus. Saiha tegi esimesel päeval vaid koomukseid, et mitte ise nutta ja mul ka nutma hakkamist takistada.
 Aga mis teha, Kui Katrin ükskord kodus, küll siis suhtleme skaibis taas. Pealegi on mul nüüdseks kindel plaan suvel ka koju puhkama kuuks-paariks lennata. Kas tagasi ka tulen, näitab aeg.
 Kuna Katit enam siin pole, elavnes loomulikult ka perevägivald.
Tsükkel on ikka sama, kuus purjus, kaks kaine. kaine peaga palutakse andeks, ja kahe päeva pärast vehitakse taas rusikaid nina all.
 Eile oli siis nn. Eesti Vabariigi Aastapäeva pidustused Beach Roadis. Härra oli kindel mineja, nii et mina jäin siis baari tööle. Ega ma eriti ei igatsenudki lauda, sest olin kuskilt külma saanud ja pisike palavik oli üleval.
Nagu tavaliselt tuli härra tagasi randa  kainena, sest seltskonnas ta ju ei joo, et saaks näidata, et kõik on minu väljamõeldis.
 Baaris hakkas vaikselt tipsutama,  ning, et saaks ikka hoo sisse, siis tasapisi hakkasid ka minu pihta mürginooled lendama.
 Kuna eestlased olid end hotellis juba päris toredadeks joonud, siis  alla randa jõudis neid vaid paarteist. Needki nõudsid kõval häälel viinalisa ja tuiasid edasi.
 Ja siis läks meie majas triangel lahti. Vüidetavalt ei luba Taavi ja Lauri rahval rannabaari külastada, sest minusugune mõrd on letis, kes rahvast väidetavalt vaid v....u ja m...i saadab.  ketras ja ketras oma teemasid. Kui vastu ütlesin, et jah, ei tulda, kuna sa oled siin koomas vaid ja mina pean olude sunnil tegema tööd, mis mulle ei meeldi, teatas härra, et  võiksin üldse oma eesti armukeste juurde sõita jne. Kõik mu FB-s olevad meesturravad on mul järjest läbi magatatud. Normaalne!
 Viskasin teda nii lolli jutu eest kõrretopsikuga. Sellest piisas, et sain ümber baarileti jooksu teha. Õnneks olid Chay ja Saiha veel üleval ja hoidsid suuremad kaod ära, nii, et praeguseks on vaid katkine nägu, õlg ja küünarnukk. Loomulikult tuli härra aga baarist koju alles hommikul. Ja mitte selleks, et vabandada, vaid, et mind ukse külge üles puua. Sain tulema ja nüüd vaatan, mis üllatused õhtul ootavad ees.

 Kivi valge rassi kapsaaeda!
 Pagan kui rõvedad oskavad teist osa olla puhkuse ajal!
 Alatihti tuleb ette, et meilt küsitakse, kuidas me suudame elada nii räpasel maal nagu seda on Cambodia, kus prügi vedeleb kõikjal. Aga ainsad, kes vähemalt meie linnas prügikaste purjus peaga pikali kukuvad, või lihtsalt tahtest lahedad olla, neid jalaga ümber nügivad - on valged.. Ok ega ma väidagi, et khmeerid ei loobi prügi maha, aga neile on see sisse kodeeritud juba sajandeid, et prügi käibki maas, meile aga vastupidiselt - prügi koht on prügikast. Mis kuramuse pärast te siis seda vaest ja räpast Cambodiat veel rohkem sittate!
 Küllalt olen kuulnud, et kohalikud mehed on igavesed räpakotid oma pikkade küüntega ja kommetega Käivad  häda tegemas iga võimaliku posti najal, nagu koerad, ning kui ikka till sügeleb, siis sügatakse avalikult.
Valge mees kusemas vastu baari presentseina pole aga midagi. See on loomulik, Vetsu minnes ei sulge enda järel iialgi ust, jälle loomulik.
 Kui kohalikud taxigirlid välja arvata, siis ei amele kohalikud kunagi avalikult ja sex tuleb nende puhul kõne alla, kui ollakse ikka tükk aega kindel paar olnud ja pere poolt on ka õnnistus, ehk nõusolek abiellumiseks antud.
 Teha napsuse peaga kell neli päeval avalikus rannas oma kutile sületantsu koos kerge striptiisiga on valgetel täitsa loomulik.Mis siis, et ka ülejäänud rand sellest kaudselt osa saab. Bikiinides poeskäimisest ma parem ei räägigi.
 Üldiselt käitutakse ikka päris nilbelt. Aga ok, käituge! See on ju teie puhkus, aga ärge arvustage siis sealjuures kohalikke.
 Olgu teie meelest kohalikud räpased, mis sellest, et tegelikkuses käivad nad kordi rohkem kui teie päeva jooksul end pesemas, aga teie olete ju VALGEST RASSIST!

 Kiluuputus!
 Kätte on jõudnud taas veebruar, mis tähendab kaasmaalasete-eestlaste vältimatut kogunemist meie kuningriiki!
 Sellega kaasneb ka kiluuputus, Mitte, et midagi oleks pahasti, aga meie peres söön kilu ainult mina. Ja kui ikka päevas saabub kilukarpe kaks-kolm, siis tekkibki uputus. Õnneks on tulemas Vabariigi Aastapäev ja kilud lähevad üldkasutusse. Traditsiooniks on kujunenud kiluvõileivad pika laua taga.
 Aga tegelikult on ikka hea meel küll, kui  külalised ka külakosti viitsivad tuua. Lõin täna kodus külmkapi ukse valla, ja seal kus vaid pikka aega vaid veepudelid seisid hoovas ninna selline kodueestilik külmkappiluhvt, et lausa nina läks puhevile. Vorstid-singid-pasteedid. peenleival oli kohe eriliselt hõrk lõhn. Ja mis kõige armsam - "Merevaigu" juust lausa hüppas ise välja. Eile kui paki kätte saime (erilised tänud Katariinale ja teistele temaga koos reisijatele), viskasime kodus lausa näppu, et mitu ja millega nüüd võileibu tegema hakkame kohe. Põdraliha konservi jätsime esialgu rahule, sest valik oli nii mitmekesine, et poleks lihtsalt korraga jõudnud süüa. Isegi kass Juta sai ühe imepisikese sprotikese, rohkem ei raatsinud anda.
Reiks ja Kati rõõmustasid loomulikult ka "uute" "Kroonikate" ja muude ajalehtede üle.
 Reiksiga on momendil üldse oma teema.  Praegu püsib töömeeleolus ja üritab mitte murduda.. Muidu tegime diili, et  kui vääratab tsüklisse, siis läheb eesti ja hakkab  abi otsima. Loodame, et saab ilma selleta jalad taas alla, aga täna on küll tal juba selline üliraske päev. Otsib põhjuseta tüli ja tigetseb pidevalt. See on selge ohu märk taas.
 Aga rahvast on palju ja see tähendab ka omakorda pingeid baaride vahel.
Meie kõrvaltnaabritele ei mahu kuidagi pähe, miks meil on baarileti ümber istujaid "must,iljon", nendel vaid tühjus. Algul oli neil baarilett üldse nurgas, siis aga vedasid meie järgi keskele. ostsid kümmekond pukki ka istumiseks ümber ja jüid kliente ootama. Paraku jäi neil kahe silma vahelesee, et meil istub enamus kaasmaalasi leti taga. Ja kehtib reegel, et kus on, sinna tuleb juurde. Nüüd on siis naabritel kasutusel uus nipp. Mida rohkem meil koguneb leti ümber inimesi, seda tugevamaks läheb nende muusika. Ikka nii, et üks inimene võrdub kümme detsibelli. Lükkamegi siis alati oma musa välja, sest nende kuku-ruku-kuuu ületab mõistuse. Rahvast see neile juurde ei meelita, aga meie juurest õnneks ära ka ei peleta. Nii nad siis panevadki kõverate nägudega paar tundi baari enne meid kinni.
 Kõverate nägudega on nad ka selle pärast, et saatsin nende kokabrigaadi (Cheu ja Chram) koju. Nende, sest meespool oli nende Lina onu. Koju saatsin sellepärast, et mul oli kogu aeg kahtlus, et toimub mingi asjade ja söökide kantimine kõrvale. Vahele nad ei jäänud, aga klaasid ja muud vidinad olid järjepanu  kadunud. Nüüd otsime taas uut kokka ja niikaua on jällegi Chay köögis. Turuarved on taas stabiliseerunud ja 50 kilo riisi ei lõppe otsa nädalaga. Ok, staffi on ka vähem. Sna sai kuskile mujale tööle ja käib meil vaid hommikuti abis. Vennad ikka ei saanud koos nägelemata töötada. ja Jeckukene läks meil lihtsalt oma meelest parema töö peale. Sõber kutsus teda kolmeks õhtuks appi. Lubasin, aga kui kolmest sai viis, siis teatasin poisile, et ei maksa talle tervet päeva, kuna töötab vaid pool päeva. Selle peale hiiliski Jecku hommikupimeduses asjadega uude kohta. Paraku pole ullikesel taipu ette mõelda, et sai  sinna vaid kõrghooajaks appi. Madalhooajal lüüakse need abikäed tagasi koju. Jäävad vaid need, kes on ennast tõestada suutnud. meie jecku on juba korra niimoodi sule sappa saanud "Piraadi klubist". Ja seda oma aegluse tõttu - kui teine teeb kümne minutiga vähemalt viis kokteili, saab tema maha vaid ühega. Ja kiirus on määrav baaris.
 meiegi saime temaga hakkama vaid seepärast, et ta oli tegus hommikupoole rohkem, siis kui rahvast aga vähem. Õhtul oli ta lihtsalt selline paari laua teenindaja. Üle viie inimese jooksutas tal juhtmed kokku. :)