Pole väga tükk aega taas kirjutanud, sest pole millestki kirjutada olnud. Elu on siiani olnud lihtsalt nii kiire.
Kati lendas Cambodiast minema ja peale seda on baaris valitsenud jube tühjus. Saiha tegi esimesel päeval vaid koomukseid, et mitte ise nutta ja mul ka nutma hakkamist takistada.
 Aga mis teha, Kui Katrin ükskord kodus, küll siis suhtleme skaibis taas. Pealegi on mul nüüdseks kindel plaan suvel ka koju puhkama kuuks-paariks lennata. Kas tagasi ka tulen, näitab aeg.
 Kuna Katit enam siin pole, elavnes loomulikult ka perevägivald.
Tsükkel on ikka sama, kuus purjus, kaks kaine. kaine peaga palutakse andeks, ja kahe päeva pärast vehitakse taas rusikaid nina all.
 Eile oli siis nn. Eesti Vabariigi Aastapäeva pidustused Beach Roadis. Härra oli kindel mineja, nii et mina jäin siis baari tööle. Ega ma eriti ei igatsenudki lauda, sest olin kuskilt külma saanud ja pisike palavik oli üleval.
Nagu tavaliselt tuli härra tagasi randa  kainena, sest seltskonnas ta ju ei joo, et saaks näidata, et kõik on minu väljamõeldis.
 Baaris hakkas vaikselt tipsutama,  ning, et saaks ikka hoo sisse, siis tasapisi hakkasid ka minu pihta mürginooled lendama.
 Kuna eestlased olid end hotellis juba päris toredadeks joonud, siis  alla randa jõudis neid vaid paarteist. Needki nõudsid kõval häälel viinalisa ja tuiasid edasi.
 Ja siis läks meie majas triangel lahti. Vüidetavalt ei luba Taavi ja Lauri rahval rannabaari külastada, sest minusugune mõrd on letis, kes rahvast väidetavalt vaid v....u ja m...i saadab.  ketras ja ketras oma teemasid. Kui vastu ütlesin, et jah, ei tulda, kuna sa oled siin koomas vaid ja mina pean olude sunnil tegema tööd, mis mulle ei meeldi, teatas härra, et  võiksin üldse oma eesti armukeste juurde sõita jne. Kõik mu FB-s olevad meesturravad on mul järjest läbi magatatud. Normaalne!
 Viskasin teda nii lolli jutu eest kõrretopsikuga. Sellest piisas, et sain ümber baarileti jooksu teha. Õnneks olid Chay ja Saiha veel üleval ja hoidsid suuremad kaod ära, nii, et praeguseks on vaid katkine nägu, õlg ja küünarnukk. Loomulikult tuli härra aga baarist koju alles hommikul. Ja mitte selleks, et vabandada, vaid, et mind ukse külge üles puua. Sain tulema ja nüüd vaatan, mis üllatused õhtul ootavad ees.