Lubasin kirjutada oma kahest vaieldamatult lemmikust "lapsest"
Kaua neid kaks muidugi püsib, on iseasi, sest praegusel hetkel käib väike jagelemine esikoha pärast.
Vanemal vennal on muidugi tubli edumaa kahe aasta näol, kuid noorem püüab nüüd kõigest väest seda tasa teha oma supersarmikusega :). Minul jääb üle neid vaid ohjes hoida, et vennakesed karvupidi kokku ei läheks nii, nagu esimesel päeval.
 Ja tasapisi harjutan neid mõttega, et kumbki neist pole selles süüdi, et kasvasid eraldi.

Vanem vend ei suuda kuidagi unustada seda, et vanemad lahutasid, ning ema võttis lahkudes kaasa vaid temast vanema õe ja noorema venna. Tema jäi isale. Lapsepõlv sai rikutud, sest isa hakkas peale ema lahkumist nii kõvasti jooma, et jõi maha nii raha, kui kodu.
Poiss pidi kooli pooleli jätma ja sattus lõpuks tänavale.
 Aastaid ei suhelnud ta selle pärast ka emaga.
Kõige hullem on aga, et selle lõhutud lapsepõlve ja mahajätmise viha valab ta pidevalt välja venna peale. Samas venda väga hoides ja armastades südames, teeb ta talle pidevalt sõnadega haiget.
 Vend ei saa aru ja hakkab loomulikult vastu - nii nad pidevalt jagelevadki.
 olen tasakesi püüdnud lahti seletada neile, et te kumbki pole vanemate lahkuminekus süüdi ja noorem pole ka süüdi selles, et vanem maha jäeti. Nelja-viieaastased lapsed ju ei otsusta ise, kas minna emaga kaasa, või jääda maha. Nii juhtuski, et väiksem ja väetim võeti, suurem jäeti, lootuses, et saab hakkama.
Saigi, aga on siiani pahane ja õnnetu, et vastupidiselt vennale, pole haridust, tervis on juba käest ära tänu tänavalapseelule ja kõik, mis on saavutanud, on tänu vaid iseenda tarmukusele, vanematelt pole iial abi saanud. Nüüd on vist esimene kord, kui ta palus emalt toetust juhul kui peaks abielluma. Ja emaga suhtlemagi hakkas alles sel aastal üle pika aja.
Vahepeal tundub mulle, et Veasna ei saa aru, miks vanem venna selline tigedik kipub olema. Eks tema oli ju vanemate lahku kolides veel väike poiss ja  ilmselt tänu ema paremale elujärjele, mis võimaldas tal paremat elu, ei saa ta venna mõttemaailmast ega (olgem ausad) kadedusest kunagi aru. Saiha ongi tegelikult ka kade selle pärast, et Veasna sai lapsena kõik mida hing ihaldas, tema pidi aga tänaval varastama, et süüa saada.   Hoolimata kõigest on noorem vend  tegelikult väga hooliv vanema suhtes
Siis, kui kunagi  poisid baaris nugadega kaklema läksid ja vanem vend mitmeks päevaks minema kadus, käis noorem mitu korda päevas baaris teda otsimas ja küsimas. Rahunes alles siis, kui vanem oli talle lõpuks teada andnud, et kõik on korras.
 Niimoodi nad teineteisest tagaselja hoolivad ja armastavad.
Sarnased on nad ka kohutavalt ja mite ainult näost, vaid ka käitumiselt.
Vaadates-kuulates praegust Veasnat meenub koheselt kahe aasta tagune Saiha.

Maneerid on samad, temperament samuti. kõnnak ja kehahoid nii sarnased, et purjus pealik ei suutnud terve õhtu, kui noorem vend oli tööl esimest korda, aru saada, kuidas Saiha suudab iga paari minuti tagant T-särki vahetada ja samas ranna ja baari vahet toimetada. Alles järgmisel päeval tuvastas, et poisse on kaks :) Eks endalgi oli sama lugu. Paar päeva hõikasin mitu korda Veasnat (Sna) Saiha asemel.
 Nüüdseks on supersarnasus  järele andnud. Üks on ikkagi vara täiskasvanuks saanud ja alailma kõige pärast muretsev, teine selline lapsemeelne ja  poisilik veel. Aga isemõtlevad on siiski mõlemad. Snal läks meie seltskonnaga harjumiseks aega vaid paar päeva, töökorraldus oli selge paari tunniga. Ja siiamaale pole ma vastupidiselt teistele poistele, pidanud talle kunagi tegema igahommikust "restarti" (ärkame, peseme, koristame, avame baari jne.) Kauaks nii jääb, nüitab elu. Kui kõik laabub olen ilmselt õnnega koos, et mul on kaks väga asjalikku poissi tööl.

 Ma tahan KOHUTAVALT MAGADA!!!
Ma olen lihtsalt nii väsinud, et enam vist ei aita unerohigi.
Tundub, et ainsad korrad, kui saab korralikult magada, ongi need korrad, kui ma kodus ei ööbi. Peab vist tihedamini sealt eemale hoidma :)! Ja üldse pean vist vennaga hakkama läbirääkimisi tegema, et äkki paigutame ka Biku kuskile hotelli siiski. Meie majas on võimatu elada.
 Esiteks haiseb meil toas nii, nagu kuskil viinaravila vastuvõtukoridoris.  Pidev pohmellilebra ajab lausa oksele. Peale selle ju ka einestatakse, ning ega oma nuudlikarpe siis kohe välja prügikasti viida, ikka laua alla kõigepealt, et vaaraosipelgad ka oma osa saaksid. Ega ma ei viitsi koristada ka - kurat küll, ega ma miski koristaja tal pole.
 Teiseks magab härra pidevalt ristipõiki üle voodi viinapilv ümber pea hõljumas ja jalad tõrvmustad, sest pestakse end vaid kodust väljudes. Õhtul pooljaburana tagasi jõudes pole see oluline.
 Ja kolmandaks peab ta hakkama alati, kui mina ükskord koju jõuan, sõna võtma. Jube lahe on ju hakata kell kaks öösel arutama edasisi plaane baari suhtes. Ma olen sel kellaajal eriti varmas plaanitsema, kuid kahjuks magama hoopis. No ja kui ma ikka ei vedu ei võta, siis läheb lärmiks, et olen baari suhtes hoolimatu jne.
 Eilne teema oli loomulikult saarel käik. Miks teda ei teavitatud, et on minek. Kui ma ütlesin, et polnud kellelegi öelda, sest oldi kolm nädalat järjest juua täis, siis leiti, et selles suhtes on mul lihtsalt hea fantaasia, hommikuti ollakse ju kained (pohmellis)  ja üldse pidi ta jooma sel päeval kui meil oli puhkepäevseepärast, et TEDA SOLVAS see, et isegi kõik püsikliendid ! teadsid meie väljasõidust, ainult tema mitte.
 Ma tõesti ei viitsinud seda jauramist lõpuni kuulata ja läksin magama. Ega siis sellega asi lõppenud. Mingi aja möödudes nohises mees ka voodisse, ning hakkas andeks paluma. Palusin luba magada, kuid ei - mulin kestis kena tunnike. Igatahes oli kell kolm kui esimest korda öösel suitsu tegemas käisin.
 Selle ajaga oli alkoholiuim oma töö teinud ja norskamine larises üle toa. Ok, panin tropid kõrva ja üritasin magama jääda, kuid oh häda - härral hakkasid äkki läbi une käed-jalad niimoodi tõmblema ja vehklema, et kell neli olin taas eestoas suitsetamas.
Mingil hetkel olin vist tukastanud. Igatahes ärkasin üles selle peale, et mind üritati kallistada! Ohhhh, taas suitsetama!
 Kell kuus otsustas mees vannituppa kolistama minna. Loomulikult magamistoa ust lahti jättes jne. Oligi uni magatud selleks ööks.
 Täna pean tõeliselt plaani ööbida kuskil odavas hotellis, kus vähemalt keegi kõrva ääres ei räägi ja ei tõmble.
 Nüüd siis istungi baaris jääkohvi najal ja unistan unest! Mini-Saiha (Sna) vähemalt oskab hea magusa ja kange kohvi valmistada.
 Aga nendest kahest vennast kirjutan ilmselt edaspidi veel, praegu jälgin naljaga pooleks nende omavahelist rebimist kumb on teisest parem. Vanema ja noorema venna teema on täitsa õhus.

 Tegime staffiga ühe tubli ja kalli vaba päeva!
Lihtsalt olin eelmisel aastal peale aastavahetuspidusid teinud väljasõidu Koh Ta Kievile ja mõtlesin, et ka sel aastal võiks sama teha. Ainult saareks valisime sel korral Cambodia suurima - Koh Rongi. Sain kohe mitu kärbest ühe korraga - Kati polnud veel sellel saarel käinud, Koh Rongile käib nüüd mitu korda päevas tiibur, millega  sõidu tahtsin järgi proovida ja tahtsin oma silmaga veenduda, et saare sellel rannaribal saab normaalselt ööbida veel vaid nendes bungalowdes, mis asuvad Monkey omadest veel edasi. Ülejäänud rannariba on ülerahvastatud. Nii oligi, meie Treehoused olid nagu eraldi maailmas.

 Läksime kümnekesi, Chram ja Cheu jäid maha, sest nad olid niigi kaks kuud kodus. Maha jätsin ka Reiko, sest tal oli eelnevalt juba kakskümmend päeva järjest aina holiday olnud.
 Seda, et üldse saarele läheme mainisin ka eelmise päeva õhtul. Ja oh imet, härral jätkus veel kuraasi võtta sõna selle koha pealt, et teeme vaba päeva. Tema enda vabad päevad ununesid kohe, kui kuulis, et ka meie läheme lõbutsema.
  Poisid tõesti lõbutsesid!  Nii säravaid silmi ja "kevadiste vasikate" möllamist polnud ma tükk aega näinud. Kui vähe on õnneks vaja :)
Joosti ja mürgeldati mööda randa nii kuis jaksati. Seda enam, et meie Katiga ei viitsinud neil sabas ka sörkida, vaid lasime poisid omapäi saarele lahti, ning päevitasime samal ajal.. Kõrvalt "Dolphini" khmeeri staff oli ka saarel, nii, et poistel oli ka teisi omasuguseid seltsis, mitte ainult valged.
 Saarele minnes oli üks väike intsident, mis oli natuke solvav, aga samas arvestades kuritegevuse järsku kasvu Koh Rongil, polnud ka miskit imestada. Nimelt käis laevas ringi paber, kuhu kõik kohalikud puhkama sõitjad pidid oma isikuandmed kirja panema. Ma saan aru, et vargusi ja muid jamasid on saarel nüüd palju, aga ikkagi tekkis selline valge ja neegri tunne. Seda enam, et valgete andmeid ei küsinud keegi ja ometi oli ka laevas peotäis selliseid kräämusid, keda mina isiklikult karvavõrdki ei usaldaks.. Kuid see selleks!
 Üldkokkuvõttes oli tore. "Tittedega" (s.t. Tuudi ja Snaga) käisime korjasime hunniku uusi tuhatoose. Poisid leidsid lausa kolm eriti suurt merekarp-tuhatoosi, mida ma randa ei raatsi pannagi. Külastajad pätsavad omale need imekähku
 Mina kõmpisin tegelikult niisama kivide vahel kaasa, sest sel ajal kui minu prillisilm märkas esimest väikest karbikest oli poistel juba kilekott täis. Ei saa ma kohalikega võistelda.
 Mitteteadjatele siis, et Sna on Saiha noorem veli, keda ma olen juba tükk aega meile tööle tahtnud meelitada - lõpuks õnnestus,

vasakult siis: Veasna(Sna), Jecku, Chay, Saiha ja Tyt. Pildilt on puudu vaid meie Veasna(Kobra), sest taat ei viitsinud noortega koos ringi lipata.

Päev saarel möödus igatahes imekähku. Tegime meie bungalow rõdul laheda pikniku poistega. Kati ei viitsinud osaleda, vaid külitas niisama toas ja elas söömaorgiale kaasa. saiha oli aga dzentelmen, ning viis oma tüdruksõbra, koos tolle õega  restorani. Ega ta oli ikka sama kaval, kui kõik vallalised noormehed, kellel plaanis plikaga murr-murr teha ilma, et teised vahele segaks.

Nimelt on tüdruk ju meie köögistaff., aga ema pelgas teda üksi saarele lubada, ning nii oli neiul ihukaitsjaks kaasas õde. Poisikrantsid on aga khmeerimaal sama kavalad kui mujalgi. - kuidagi, peab ju "salasilma" sulgema. Nii siis tuli Saihale appi Chay, kes tasahilju õega juttu puhus ja viimase tähelepanu hajutas.  Ma algul ei tabanud ära, et mille pagana pärast Chay õega sehkendab, endal tüdruk olemas - aga kui  mängu ära tabasin, sain nalja kõvasti. Noh, loomulikult, et liigseid jamasid ei tekkiks, siiski natuke hoidsin silmanurgast pilku peal.
Ööhakul läks aga mandril "diskoks" Reiks oli end alkoholi toel käima tõmmanud ja hakkas korda looma. Helistas ja õiendas alguses niisama, kuidas baarist oldi hommikul uisapäisa minema tormatud ja uksed olid lahti jne,jne.
 ma ei viitsinud talle eriti kaasa elada, sest tal oli keel üsna pehme helistades.
 Öösel läks aga asi käest ära. Nimelt helistas Reiksi telefonilt mulle hoopis tuk-tuki juht, kes palus abi. Ta oli mehikese baarist peale võtnud, et koju toimetada, aga, et tee oli pikk jäi reisija magama, ning ei kavatsenudki kodu ees ärgata. Nii, siis Mab tahtiski teada, mida edasi teha. palusin tal väsinud reisisell baari tagasi toimetada ja lihtsalt  tuk-tukist välja veeretada. Nii tehtigi.
 Hommiku poole ööd helistas Reiks ise ja nõudis koheselt mind. Kati saatis ta seenele, sest ma magasin.
 Helistasin siis hommikul tagasi, et küsida, mida härra soovis. Selgus, et oli baaris ärganud, võtnud moto ja sellega hunnikusse sõitnud, nägu puha puruks. Õnneks mitte meie moto, vaid motojuhiga moto. Eks ta oli ilmselt veel nii täis, et motojuht ei suutnud tasakaalu enam mingil hetkel säilitada, kui barang tagaistmel kõikus. Nii nad siis külje maha saidki. Ohhh! Isegi üks päev ei saa joodikust rahu, nii, et ta midagi ei korraldaks.
 Tagasitulek saarelt oli aga nii hirmus, et ma olin kindel - mandrile me elusalt ei jõua.
 Merel oli päris tugev lainetus ja tiibur  selline tibatilluke. Kaks korda väiksem kui eestlaste vanad "Jaanikad"-"Moonikad", mis kunagi Soome vahet uhasid. (nüüd vist vaid Naissaarde).
 No ja kujutage siis ette, kui selline alus alustaboma 40 minutilist kihutamist Sihanoukville poole avamerelt.
 Esimese viie minutiga olime läbimärjad, teise viie jooksul riietuti imekähku päästevestidesse. Kes karjus, kes kiljus, kes nuttis, kes naeris hüsteeriliselt, kuid tunne oli nagu ameerika mägedes, ainult vesisem.
 Mul olid jalad hirmust nii nõrgad, et laevast maha tulin pea-aegu käpuli.. katrin tõotas aga mitte kunagi enam laeva pardale astuda. Staff mängis kangelasi, kuigi kõik olid näost kaamed.
 Aga näe - ellu jäime ja nüüd on taas mille nimel aasta otsa pingutada - vaba päeva! :)

 Vahetevahel tahaksn olla taas vaid turist! Eriti siis, kui näen kuidas mingi paaditäis rahvast saartele, või saartelt tagasi pöördub. Niimoodi ärevuses, või muljetest tulvil ja sõbralikud.  tahaks ka, et homme oleks taas uus päev uute avastuste ja seiklustega. Ja, et saaks õhtul hotelli ees,  või rannabaaris kaaslasega muljetada ja möödunud päeva koos läbi elada.
 Tahaks mingi aja pärast taas kahetsusega lennata koju - tõotusega, tulla kindlasti tagasi järgmisel aastal, kuigi järgmisel aastal on ilmselt teised reisisihid.
 Vahete vahel mängin mõttega, mida ma eriti taga igatsema hakkan, kui siit lähen ja olen järeldusele jõudnud, et kõike. Hommikust puusuitsulõhna ja jutuvadinat maja ees kuni rampväsinud öötundideni. Igatseks isegi lolliks suitsetanud motomehe rämedat sõimu, kui ma keeldun tema rattaga sõitmast.
 Ma isegi ei tea, mis paganat selle maa juures nii võluvat on, et siia kinni olen jäänud.
 Mõnikord kahetsen suuresti oma laiskust, ning ajapuudust, kui maja ees mutid rõõmsalt vadistavad ja ilmtingimata ka mind juturingi kaasavad, kui motot ootan. Saan ju ainult tükati aru ja ilmselt väga tükati, kuigi memmed üritavad igati end arusaadavaks teha. kujutan ette, et ma oleks ilmselt veel rohkem sellesse tobedasse maasse armunud, kui suudaksin kõike taibata.

Üleeile valisin terve öö endale pulmakleiti, sellist traditsioonilist  khmeerikleiti. Siidist ja sätendavat, ja tikanditega. Kuidagi ei suutnud otsustada, kas helesinine, või heleroheline - enne ärkasin üles.
  See uni oli küll ilmselt tänu Saihale ja tema naisevõtu tuhinale jätkuks, sest ta unistab sellest iga minut ja seletab mulle, mis ja kuidas. :)
 Aga võib olla tahas ise ka alateadvuses hoopis kedagi leida, kelle õlale taas toetada, mitte ise õlg olla. Tõsi küll - valikuvõimalused on siin kasinad. Kohalikku lesktaati kümne lapsega just ei tahaks ja ülejäänud omavanuste jaoks olen vana - nemad siin ikka viagra toel noort liha lantimas. Nii, et üsna nutused väljavaated muutuda õlast õlale toetajaks.
 ja ikkagi tahaks vahetevahel olla taas hoopis turist ja alles avastada seda maad.