Tegime staffiga ühe tubli ja kalli vaba päeva!
Lihtsalt olin eelmisel aastal peale aastavahetuspidusid teinud väljasõidu Koh Ta Kievile ja mõtlesin, et ka sel aastal võiks sama teha. Ainult saareks valisime sel korral Cambodia suurima - Koh Rongi. Sain kohe mitu kärbest ühe korraga - Kati polnud veel sellel saarel käinud, Koh Rongile käib nüüd mitu korda päevas tiibur, millega  sõidu tahtsin järgi proovida ja tahtsin oma silmaga veenduda, et saare sellel rannaribal saab normaalselt ööbida veel vaid nendes bungalowdes, mis asuvad Monkey omadest veel edasi. Ülejäänud rannariba on ülerahvastatud. Nii oligi, meie Treehoused olid nagu eraldi maailmas.

 Läksime kümnekesi, Chram ja Cheu jäid maha, sest nad olid niigi kaks kuud kodus. Maha jätsin ka Reiko, sest tal oli eelnevalt juba kakskümmend päeva järjest aina holiday olnud.
 Seda, et üldse saarele läheme mainisin ka eelmise päeva õhtul. Ja oh imet, härral jätkus veel kuraasi võtta sõna selle koha pealt, et teeme vaba päeva. Tema enda vabad päevad ununesid kohe, kui kuulis, et ka meie läheme lõbutsema.
  Poisid tõesti lõbutsesid!  Nii säravaid silmi ja "kevadiste vasikate" möllamist polnud ma tükk aega näinud. Kui vähe on õnneks vaja :)
Joosti ja mürgeldati mööda randa nii kuis jaksati. Seda enam, et meie Katiga ei viitsinud neil sabas ka sörkida, vaid lasime poisid omapäi saarele lahti, ning päevitasime samal ajal.. Kõrvalt "Dolphini" khmeeri staff oli ka saarel, nii, et poistel oli ka teisi omasuguseid seltsis, mitte ainult valged.
 Saarele minnes oli üks väike intsident, mis oli natuke solvav, aga samas arvestades kuritegevuse järsku kasvu Koh Rongil, polnud ka miskit imestada. Nimelt käis laevas ringi paber, kuhu kõik kohalikud puhkama sõitjad pidid oma isikuandmed kirja panema. Ma saan aru, et vargusi ja muid jamasid on saarel nüüd palju, aga ikkagi tekkis selline valge ja neegri tunne. Seda enam, et valgete andmeid ei küsinud keegi ja ometi oli ka laevas peotäis selliseid kräämusid, keda mina isiklikult karvavõrdki ei usaldaks.. Kuid see selleks!
 Üldkokkuvõttes oli tore. "Tittedega" (s.t. Tuudi ja Snaga) käisime korjasime hunniku uusi tuhatoose. Poisid leidsid lausa kolm eriti suurt merekarp-tuhatoosi, mida ma randa ei raatsi pannagi. Külastajad pätsavad omale need imekähku
 Mina kõmpisin tegelikult niisama kivide vahel kaasa, sest sel ajal kui minu prillisilm märkas esimest väikest karbikest oli poistel juba kilekott täis. Ei saa ma kohalikega võistelda.
 Mitteteadjatele siis, et Sna on Saiha noorem veli, keda ma olen juba tükk aega meile tööle tahtnud meelitada - lõpuks õnnestus,

vasakult siis: Veasna(Sna), Jecku, Chay, Saiha ja Tyt. Pildilt on puudu vaid meie Veasna(Kobra), sest taat ei viitsinud noortega koos ringi lipata.

Päev saarel möödus igatahes imekähku. Tegime meie bungalow rõdul laheda pikniku poistega. Kati ei viitsinud osaleda, vaid külitas niisama toas ja elas söömaorgiale kaasa. saiha oli aga dzentelmen, ning viis oma tüdruksõbra, koos tolle õega  restorani. Ega ta oli ikka sama kaval, kui kõik vallalised noormehed, kellel plaanis plikaga murr-murr teha ilma, et teised vahele segaks.

Nimelt on tüdruk ju meie köögistaff., aga ema pelgas teda üksi saarele lubada, ning nii oli neiul ihukaitsjaks kaasas õde. Poisikrantsid on aga khmeerimaal sama kavalad kui mujalgi. - kuidagi, peab ju "salasilma" sulgema. Nii siis tuli Saihale appi Chay, kes tasahilju õega juttu puhus ja viimase tähelepanu hajutas.  Ma algul ei tabanud ära, et mille pagana pärast Chay õega sehkendab, endal tüdruk olemas - aga kui  mängu ära tabasin, sain nalja kõvasti. Noh, loomulikult, et liigseid jamasid ei tekkiks, siiski natuke hoidsin silmanurgast pilku peal.
Ööhakul läks aga mandril "diskoks" Reiks oli end alkoholi toel käima tõmmanud ja hakkas korda looma. Helistas ja õiendas alguses niisama, kuidas baarist oldi hommikul uisapäisa minema tormatud ja uksed olid lahti jne,jne.
 ma ei viitsinud talle eriti kaasa elada, sest tal oli keel üsna pehme helistades.
 Öösel läks aga asi käest ära. Nimelt helistas Reiksi telefonilt mulle hoopis tuk-tuki juht, kes palus abi. Ta oli mehikese baarist peale võtnud, et koju toimetada, aga, et tee oli pikk jäi reisija magama, ning ei kavatsenudki kodu ees ärgata. Nii, siis Mab tahtiski teada, mida edasi teha. palusin tal väsinud reisisell baari tagasi toimetada ja lihtsalt  tuk-tukist välja veeretada. Nii tehtigi.
 Hommiku poole ööd helistas Reiks ise ja nõudis koheselt mind. Kati saatis ta seenele, sest ma magasin.
 Helistasin siis hommikul tagasi, et küsida, mida härra soovis. Selgus, et oli baaris ärganud, võtnud moto ja sellega hunnikusse sõitnud, nägu puha puruks. Õnneks mitte meie moto, vaid motojuhiga moto. Eks ta oli ilmselt veel nii täis, et motojuht ei suutnud tasakaalu enam mingil hetkel säilitada, kui barang tagaistmel kõikus. Nii nad siis külje maha saidki. Ohhh! Isegi üks päev ei saa joodikust rahu, nii, et ta midagi ei korraldaks.
 Tagasitulek saarelt oli aga nii hirmus, et ma olin kindel - mandrile me elusalt ei jõua.
 Merel oli päris tugev lainetus ja tiibur  selline tibatilluke. Kaks korda väiksem kui eestlaste vanad "Jaanikad"-"Moonikad", mis kunagi Soome vahet uhasid. (nüüd vist vaid Naissaarde).
 No ja kujutage siis ette, kui selline alus alustaboma 40 minutilist kihutamist Sihanoukville poole avamerelt.
 Esimese viie minutiga olime läbimärjad, teise viie jooksul riietuti imekähku päästevestidesse. Kes karjus, kes kiljus, kes nuttis, kes naeris hüsteeriliselt, kuid tunne oli nagu ameerika mägedes, ainult vesisem.
 Mul olid jalad hirmust nii nõrgad, et laevast maha tulin pea-aegu käpuli.. katrin tõotas aga mitte kunagi enam laeva pardale astuda. Staff mängis kangelasi, kuigi kõik olid näost kaamed.
 Aga näe - ellu jäime ja nüüd on taas mille nimel aasta otsa pingutada - vaba päeva! :)