Lubasin kirjutada oma kahest vaieldamatult lemmikust "lapsest"
Kaua neid kaks muidugi püsib, on iseasi, sest praegusel hetkel käib väike jagelemine esikoha pärast.
Vanemal vennal on muidugi tubli edumaa kahe aasta näol, kuid noorem püüab nüüd kõigest väest seda tasa teha oma supersarmikusega :). Minul jääb üle neid vaid ohjes hoida, et vennakesed karvupidi kokku ei läheks nii, nagu esimesel päeval.
 Ja tasapisi harjutan neid mõttega, et kumbki neist pole selles süüdi, et kasvasid eraldi.

Vanem vend ei suuda kuidagi unustada seda, et vanemad lahutasid, ning ema võttis lahkudes kaasa vaid temast vanema õe ja noorema venna. Tema jäi isale. Lapsepõlv sai rikutud, sest isa hakkas peale ema lahkumist nii kõvasti jooma, et jõi maha nii raha, kui kodu.
Poiss pidi kooli pooleli jätma ja sattus lõpuks tänavale.
 Aastaid ei suhelnud ta selle pärast ka emaga.
Kõige hullem on aga, et selle lõhutud lapsepõlve ja mahajätmise viha valab ta pidevalt välja venna peale. Samas venda väga hoides ja armastades südames, teeb ta talle pidevalt sõnadega haiget.
 Vend ei saa aru ja hakkab loomulikult vastu - nii nad pidevalt jagelevadki.
 olen tasakesi püüdnud lahti seletada neile, et te kumbki pole vanemate lahkuminekus süüdi ja noorem pole ka süüdi selles, et vanem maha jäeti. Nelja-viieaastased lapsed ju ei otsusta ise, kas minna emaga kaasa, või jääda maha. Nii juhtuski, et väiksem ja väetim võeti, suurem jäeti, lootuses, et saab hakkama.
Saigi, aga on siiani pahane ja õnnetu, et vastupidiselt vennale, pole haridust, tervis on juba käest ära tänu tänavalapseelule ja kõik, mis on saavutanud, on tänu vaid iseenda tarmukusele, vanematelt pole iial abi saanud. Nüüd on vist esimene kord, kui ta palus emalt toetust juhul kui peaks abielluma. Ja emaga suhtlemagi hakkas alles sel aastal üle pika aja.
Vahepeal tundub mulle, et Veasna ei saa aru, miks vanem venna selline tigedik kipub olema. Eks tema oli ju vanemate lahku kolides veel väike poiss ja  ilmselt tänu ema paremale elujärjele, mis võimaldas tal paremat elu, ei saa ta venna mõttemaailmast ega (olgem ausad) kadedusest kunagi aru. Saiha ongi tegelikult ka kade selle pärast, et Veasna sai lapsena kõik mida hing ihaldas, tema pidi aga tänaval varastama, et süüa saada.   Hoolimata kõigest on noorem vend  tegelikult väga hooliv vanema suhtes
Siis, kui kunagi  poisid baaris nugadega kaklema läksid ja vanem vend mitmeks päevaks minema kadus, käis noorem mitu korda päevas baaris teda otsimas ja küsimas. Rahunes alles siis, kui vanem oli talle lõpuks teada andnud, et kõik on korras.
 Niimoodi nad teineteisest tagaselja hoolivad ja armastavad.
Sarnased on nad ka kohutavalt ja mite ainult näost, vaid ka käitumiselt.
Vaadates-kuulates praegust Veasnat meenub koheselt kahe aasta tagune Saiha.

Maneerid on samad, temperament samuti. kõnnak ja kehahoid nii sarnased, et purjus pealik ei suutnud terve õhtu, kui noorem vend oli tööl esimest korda, aru saada, kuidas Saiha suudab iga paari minuti tagant T-särki vahetada ja samas ranna ja baari vahet toimetada. Alles järgmisel päeval tuvastas, et poisse on kaks :) Eks endalgi oli sama lugu. Paar päeva hõikasin mitu korda Veasnat (Sna) Saiha asemel.
 Nüüdseks on supersarnasus  järele andnud. Üks on ikkagi vara täiskasvanuks saanud ja alailma kõige pärast muretsev, teine selline lapsemeelne ja  poisilik veel. Aga isemõtlevad on siiski mõlemad. Snal läks meie seltskonnaga harjumiseks aega vaid paar päeva, töökorraldus oli selge paari tunniga. Ja siiamaale pole ma vastupidiselt teistele poistele, pidanud talle kunagi tegema igahommikust "restarti" (ärkame, peseme, koristame, avame baari jne.) Kauaks nii jääb, nüitab elu. Kui kõik laabub olen ilmselt õnnega koos, et mul on kaks väga asjalikku poissi tööl.