pühapäev, 24. märts 2013

Mitu aega on mööda läinud, kui pole ridagi kirjutanud.
Tegelikult on nii,et kui hommikul poest moto tagaistmel tagasi loksun, siis tulevad ümber vaadates küll igasugused mõtted pähe, mida kirja panna. Aga kohale jõudes on tavaliselt kohe kiire, ning päevapoole ei viitsi enam blogida.
Ega suurt midagi juhtunud polegi, Rahvas tuleb ja läheb, tänavapilti sigineb aina rohkem untsantsakaid. asisem puhkaja hakkab ilmselt juba kodu lähedale hoiduma.
Tegime eestlastega järjekordse treti Koh ta Kievile. Et Süsi on tagasi saanud oma rõõmsa meele ja erksa olemise, sai ka tema loomulikult kaasa võetud.
Süsil ju pruut saarel. aabusime, ja keda paadivastus polnud, oli pruut. Mul oli koerast kohe kahju, sest eks ta tundis ju koha ära ja hakkas ringi vaatama. Kartsin, et ka pruut on parvoviiruse Süsilt saanud.
Kolasime siis kutsaga kahekesi ringi.



Täna tuli meil staffiga üle pika-pika aja kogemata juttu punakhmeeride ajast.
Tegelikult hakkas Chay arutlema, et miks on Cambodias nii, et kõik asjad ostetakse sisse välismaalt ja oma riigis ei osata eriti midagi valmistada. Või kui valmistataksegi, siis ikka on eesotsas välismaalased, kes asja juhendavad ja kohalikud välja koolitavad. Lasin tal tükk aega iseseisvalt selle üle juurelda, kuni ta tuligi selle peale, et neil on üks targem põlvkond vahepealt kaduma läinud. See tähendab, et tapetud.
sealt siis juba areneski arutelu selleni, miks kogu ehitus ja teised sellised lihtlabased oskused, mida iga mees peaks oskama, neil nii algelised on. Neil pole kedagi, kes neid õpetaks kodus, sest ka vanemad on neil jupunakhmeeride aegsed lapsed, kes jäid vanematest enne ilma, kui need oma tarkusi jõudsid edastada. Sellest neil ka ilmselt see praegune kiirustamine naisevõtu-mehelemineku ja lastetegemisega.
Pikk arutelu lõppes sellega, et kuna nad vähemalt laste tegemisel abi ei vaja, läheb ilmselt mõne põlvkonna pärast nende elu jälle rööpasse. tahaks loota küll, et kümne aasta pärast neid enam lambaantsudeks ei peeta.
Ma pole kunagi kirjutanud vist õhtust baaris peale kahtteist!
Sellest siis, et milline näeb välja meie sulgemiseelne ööelu. Tegelikult ei näegi eriline välja. Leti ees tilpneb mõni mustemat verd eurooplane, või jumal ise teab, mis maalane (momendil on selleks Taani türklane) ja üritab olla vaimukas. Parematel päevadel päästab mind nendest nn. vaimukatest poistest mõnikaasmaalane. Mõnikord veab, et Reiks on nii normis, ja ma san hoopis koju magama enne üllitisi. Kehvem stsenaarium on see, kui pean ise seltskondlik olema ja aina noogutama selleks, et olla seltskondlik. Ega ma õhtul enam suurt vestelda viitsi ja tavaliselt on selleks ajaks juba hääl ära räägitud.
Peale kahtteist ööseluimerdab tavaliselt rannas toolidel paar purjakil seltskonda, mõni valge oma kohaliku kaaslannaga ja kindlasti paar taati, kes on toolid pööranud tanava poole ja vaatavad "paraadi"
karvaseid ja sulelisi marsib mööda igasuguseid.
Kõrvalbaar asub otsi kokku tõmbama, väsinud vietnami litsid - koledad, kui minu elulugu, lohisevad kodu poole. Nende asemele tulevad poisid kleitides ja kontsadega.

kolmapäev, 13. märts 2013

Huvitav, kas eelmisel aastal oli tõesti märtsi kuus nii kiire, või oli kõik nii uus, et ma ei märganud, et puud-põõsad õitsevad. olin kogu aeg arvamisel, et Cambodia on üks õitevaene maa. Aga täna hommikul poodi sõites avastasin üllatusega, et teeääred on kirjud õitest. Punaseid-roosasid õisi on enamus puid täis, sekka kollased "hernepuu" õied. Hernepuu sellepärast, et tal tulevad peale õitsemist külge sellised paarikümne, kuni poolemeetrised kaunad. Ega ma tegelikult peale palmi, banaani, papaia ja mango ei suudagi teisi puid tuvastada. Ongi lihtsalt puud. Ja ka palme on jumal teab mitut erinevat sorti siin.

Aga kuidagi ilus on praegu loodus. Hoopis teistsugune, kui vihmaperioodi lõpus, kui peaks tegelikult kõik värviline olema.Kuid eks see paaniline õitseminegi näitab, et tasapisi hakkab ilm jälle tuulisemaks ja niiskemaks muutuma. Igatahes on hoovus juba tagurpidi, liiv kaob tasahilju rannast ja meri aurab igal hommikul.
Pisikesed krevetilaevad, mis igal õhtul päikeseloojangule vastu põristavad, naasevad hommikul pika kummituslaevade joruna. Kahju, et mu hea fotokas katki läks, nende paraadist saaks hea pildi. Terve silmapiir on hallis sudus ja sellet eralduvad mõnemeetriste vahedega sajad laevukesed. On ikka meres saaki!
Turistide näod hakkavad ka tasapisi muutuma. Naaberriikide rahvast on juba rohkem. Valged lähevad päev-päevalt rohkem sarnaseks mardisantidega, ehk siis tänavapilti hakkab tekkima rohkem rastavendi-õdesid ja kotipoisse. Kuid sekka suudab ikka veel ka Barbiesid sattuda. Peab mainima, et üks kaasmaalane taas jälle kohal. Alles lendas eelmine, suurem grupp neid olendeid minema, arvasin, et nüüd on kõik, aga ei, Buddha ikka hoolitseb selle eest, et oleks lõbus. Panen õige vast parimad killud kirja ( või äkki olen juba eelnevalt kirjutanud, aga kui, siis kordamine on tarkuse ema) 1)Ma ei saa tagasilendu broneerida!
Miks?
Prillid jäid lennujaama autosse!
Miks sa nad sinna jätsid?
Et prillirandid näkku ei päevituks!

2) Kust te need poisid olete leti taha saanud?
Nad on "puhastverd eestlased" (irw!)
Aaaaa, ja mina arvasin, et tõite Taist, sest Tais on poisid sama nägu!

3) See on hea, et kõik mis üle jääb, sööb staff ära!
???? Mille??
Noh, kõik selle, mis te prügikasti viskate! (Sel momendil kooris Chay arbuusi ja koored lendasid prügikasti)!!! Issanda loomaaias jägub kohti ikka kõigile :)
Sõsi saime Parvoviirusest terveks ravitud. Nüüd juba ülbiteseb, sest eks sai teine vist ära hellitatud, kui haige oli.
Ja, et minu Cambodia ikka täiuslik oleks, siis märkasin juba eile õhtul, et meie korteri vastu üle tee sätiti taas telki üles ja mögafoni katusele. Hommikul kostuski juba üürgamist. Ilmselt ongi Reiksil õigus ja oleme kolinud matusepüroo vastu. Ohh pagan, oleks võinud parem olla pulmamaja, oleks olnud lõbusam tümakas.

pühapäev, 10. märts 2013

Ha-ha-ha!!!!
Poleks uskunud, et vanamutt kahekümneste noorukite seas veel nii populaarne on!
Sain eile päris tubli suutäie naerda!
Stafid (hommik ja õhtu) ikka veel kergelt sõjajalal, eriti Mapid kahekesi. Ja, et ikka asjast täit ülevaadet saada, mis toimub, meelitasin eile Õhtuse stafi "Gabbage Gardenisse" sööma. Söömise käigus ju kergem neid pinnida, mis siis ikka tegelikult lahti on. Ja, mis selgus - Mapid üksteise peale armukadedad.

Enne oli Jaja see, kes oli omast arust minu lemmik, sest ta oli uustulnuk ja selline abivalmis alati, nüüd kui tuli nooruke Hong, läks Jaja kadedaks, et, miks Hong kogu aeg minu läheduses tiirleb ja tähelepanu otsib. No sain ikka naerda, kuigi, eks asjal tõepõhi all, väike Hong tihtipeale mulle motojuhiks ja kui enne tegi Jaja mulle süüa, siis kuna nüüd on grilli taga Hong, siis sokutab tema mulle igatsugu suutäisi. Ohhhh, häda selle poisteklubiga. Üritan süüdseks ikka ühevõrdselt kõigile tähelepanu pöörata, eriti Mapidele. Teised tibake vanemad ja vist eriti ei võitle esikoha pärast. Pealegi olen neile selgeks teinud, et kõik on ühtemoodi lahedad. Eks Mapide puhul mängib natuke rolli ka keelebarjäär ja haridustase. Mõlemad ju pole koolis käinud ja kirjutada ka ei oska.
Aga äkki rahunevad nüüd maha mõlemad. Olen ikka eelnevalt kartnud, et mingil hetkel sattub saiha tõrjutud positsioonile, sest teda me eelistame Reiksiga ikka ilmselgelt teistest rohkem. Aga ilmselt on ülejäänud aru saanud sellest vanima töötaja staatusest.
Muidu kulgeb ülejäänudelu rahulikult. Eestlasi tuleb ja läheb. Praegu juba rohkem küll läheb, sest hooaeg ju lõppemisjärgus eurooplase jaoks. Mel aga tänavapildis üha rohkem näha hiinlasi, filipiine ja vietname.

laupäev, 9. märts 2013

Ärkasime hommikul kell pool kuus üles kohutava lärmi peale.
Tundus,et keegi on kohaliku uudistekanali täiega põhjakeeranud.Tahtsin jummala uniselt rõdule jutuallikat tuvastama komberdada, aga Reiksil on jälle torisemisstaadium, sestap ta poriseski voodist, et toreda korteri valisime, otse mingi pühakoja kõrvale ilmselt, sest see mulin pidi olema igahommikune. Olla kohe kostnud lausa meie vana majani.
Panin suitsu põlema ja koos Süsiga uimerdasime rõdule kontrollima, kui tõsine asi on.
Näh, mis pettumus - polnudki pühakoda, hoopis vastastmajast oli keegi "lusika nurka visanud" ja algas matusetseremoonia, vüi siis midagi analoogset (põletuseks ettevalmistamine, või midagi). Lõke põles altari ees, munk oli ilusti põlvili ja luges mikrofoni kenal külaval häälel palveid. Loomulikult oli megafon katusele tõstetud, et kakogu kvartali rahvas asjast osa saaks. No pagan küll, kas see Buddha on mingi kurtide ühingu eesistuja, et ta neid palveid vaiksemalt ei kuule. Kõnet jätkus tervelt pooleteiseks tunniks, siis tuli "disko". Ega magamisest enam eriti välja ei tulnudki hommikul. Pealegi oli kella seitsme ajal vaja Süsile juba esimene süst teha. Reiks läks baari torinal avama, mina tõstsin koea voodisse ja tringel-trangeli saatel üritasime veel tukkuda. Kella üheksaks olin veendunud, et see on täna võimatu. Käisin veel korra rõdul kaemas, kaugel kadunukese mälestamine on - oli jõudnud juuksepügamisstaadiumisse.
See tähendab, et kadunukes meessoost lähisugulased ajavad oma pead masinaga kiilaks, samuti lesk, olenemata, kas on mees või naine. Nii, et pühakojast siiski pääsesime, loodan, et nad ei mälesta üle päeva teda, ja homme hommik saab rahulikuma ärkamisega alata.
Täna üritati meile ka internetikaablit paigaldada. Järjekordselt veendusin, et "Onlines" töötavad ikka lambaantsud. Olles pool tundi üritanud hüpelda kaabliots käes kahe meetri kõrgusele seinas oleva auguni, kust kaabel tuppa torgata saaks, teatasid mehikesed, et tulevad homme redeliga tagasi. Tore, lodan, et taipasid ikka kindlaks määrata, kui pikka redelit vaja on. Eks homme paistab.
Süsi võtsin ka paariks tunniks täna tööle kaasa. Eks tal vaesekesel ju igav kodus üksinda. On teine peale koledat haigust küll jube kõhn ja nõrk, aga rõõmustas ometi baari tuleku üle. Kuna olin saanud eelnevalt ühe suurema s...ga oma õhtuse stafi suhtes hakkama ja minuga eriti ei tahetud suhelda, siis sulatasin jää sellega, et lasin Süsi tasakesi poiste tuppa, kus staf magas. Ja jää sulaski - minuga vähemalt räägitakse jälle!
Aga sita keerasin kokku kolimispäeval. Õigemini järgmisel hommikul. Tulin jumala väsinult ja magamatatööle, sest kuna Süsi nii raskelt haige oli, siis käisin teda iga tunni tagant vaatamas öösiti. Reiks loomulikult tinutas suurest murest nagu tavaliselt. kolima kutsusin õhtuse stafi appi, aga need mölakad ei saanud tuldud. Istusid kuskil karaokes ja väideavalt oli Khemeral telefoni aku tühjaks saanud. Teistel telefone polnud. Nii siis tassisin enamjaolt asju alla üksi. Reiks vähemalt võttis asjad uues korteris vastu.
Järgmisel hommikul tööle tulles selgus, et õhtustel poistel oli ööturuga nii tuli takus, et grill oli visatud keset saali, lihakapp kööki ja kõik koristamata. peksin Hongi ja Saiha maast lahti koristama, sest ega Jaja ja Chay nende sibid ole. Aga, et eelnevalt on hommiku ja õhtu poiste vahelt must kass läbi jooksnud, siis loomulikult võttis meie kergeltsolvuv Saiha seda isikliku solvanguna ja oligi meil vaikus majas kolm päeva. Ega praegugi veel suhtlemine eriti sõbralik pole, aga anname aega, vast jää sulab lõplikult!

teisipäev, 5. märts 2013

Ühed tulevad - teised lähevad!
Ikka ja jälle veendun, et issanda loomaaed on ikka rikkalik. Barbie sõitis ammu tagasi koju, aga kloonid ilmuvad ikka ja jälle tagasi. Tore klid tuli ühe neiu suust alles hiljuti ja käis stafi kohta. Küsimus siis:" Kust te need poisid saite ja mis rahvusest nad on?" Vastus: "Puhastverd eesti poisid! :)". Vastus:" Ahahh, ma arvasin, et Taikad, näevad sellised välja!" Ma ei suutnud imestusest isegi irvitada!!
Korteri suutsime suure otsimisega ometi lausa viimasel päeval leida. Eks näis kas on normaalne. See selgub vihmahooajal.
Hooaeg hakkab vaikselt-vaikselt otsitaaskord kokku tõmbama! Meil on samuti vaiksel-vaikselt baaril aasta täis tiksunud.
Sel päeval kui oleks pidanud pidutsema, selgus, et mu väiksel Süsil on parvoviirus, mis teadupärast lõppeb tavaliselt siin maal koera surmaga. Ma pole enne kunagi nii kiirelt leidnud siinsete loomaarstide hulgast tõelist veterinaar, kui siis. Õnneks oli just üks vene poiss avanud Victory Hillil oma tõelise kliiniku. Mitte sellise saraaluse, kus tavaliselt kohalikud arstid tegutsevad. Terve pole mu koer veel praegugi, kuid täna tundub, et suurem oht on seljataga. Poiss reageerib juba elavalt ümbrusele ja jookseb süstide eest ära. Ise veel ei taha süüa, tuleb teha süstlaga sundtoitmist. Kuid tänu sellele, et koer juba elav on panin täna isegi baaris muusika mängima, kuigi lubasin, et panen tümpsu taha vaid siis, kui Süsi tagasi toon.
Aga tuli panna, sest vaikus tapab. Nimelt on meil jälle ka teised probleemid baaris tekkinud. Lihtsalt tundub, et kui poistel igav hakkab, tekitavad nad mõne probleemi.
Kuna lõpetasime Sofiaga koostöö, sest ta hakkas palka juurde pressima, siis on nüüd köögis poisid. tekkiski kohe teema, et kes mida koristab enda järelt. Õhtune vahetus hakkas vinguma, et hommikune ainult molutab, hommikune jälle, et peab õhtuse järelt hommikul koristama. No tavaline teema, aga pläägutamist jagus poistel kõvasti. Teatasin, siis, et igaüks koristab enda järelt. No ja täna - tulen tööle, ja Khemeral, Saihal ja Hongil olnud õhtul niiiii kiire ööturule tormamisega, et isegi grilllihade kapp oli kööki maha visatud. Panin nad hommikul seda koristama. Nüüd siis ollaksegi mossis. Ja just paar päeva tagasi oli jutt, et rotid andsid selle haiguse koerale, ning, et rotte vähemaks saada, tuleb koristada. Jutt nagu hane selga vesi ilmselt! Eks paistab, kaua põrnitsevad.
Vahepeal käisin nüüd kodus koera süstimas. Süsi on juba päris krapsakaks muutunud.
Panin eesti muusika käima ja tuli "Termika" "Ingli puudutus", Imelik, aga tekkis selline kurb tunne, nagu oleks midagi kadunud ja hakkasin miskipärast mõtlema Viivika isale. Pole ammu juba teda niisama äkki meenutanud. Küllap laulu sünad ja stafiga sõnatu suhtlemine tingis seda.