Ma pole kunagi kirjutanud vist õhtust baaris peale kahtteist!
Sellest siis, et milline näeb välja meie sulgemiseelne ööelu. Tegelikult ei näegi eriline välja. Leti ees tilpneb mõni mustemat verd eurooplane, või jumal ise teab, mis maalane (momendil on selleks Taani türklane) ja üritab olla vaimukas. Parematel päevadel päästab mind nendest nn. vaimukatest poistest mõnikaasmaalane. Mõnikord veab, et Reiks on nii normis, ja ma san hoopis koju magama enne üllitisi. Kehvem stsenaarium on see, kui pean ise seltskondlik olema ja aina noogutama selleks, et olla seltskondlik. Ega ma õhtul enam suurt vestelda viitsi ja tavaliselt on selleks ajaks juba hääl ära räägitud.
Peale kahtteist ööseluimerdab tavaliselt rannas toolidel paar purjakil seltskonda, mõni valge oma kohaliku kaaslannaga ja kindlasti paar taati, kes on toolid pööranud tanava poole ja vaatavad "paraadi"
karvaseid ja sulelisi marsib mööda igasuguseid.
Kõrvalbaar asub otsi kokku tõmbama, väsinud vietnami litsid - koledad, kui minu elulugu, lohisevad kodu poole. Nende asemele tulevad poisid kleitides ja kontsadega.