Ärkasime hommikul kell pool kuus üles kohutava lärmi peale.
Tundus,et keegi on kohaliku uudistekanali täiega põhjakeeranud.Tahtsin jummala uniselt rõdule jutuallikat tuvastama komberdada, aga Reiksil on jälle torisemisstaadium, sestap ta poriseski voodist, et toreda korteri valisime, otse mingi pühakoja kõrvale ilmselt, sest see mulin pidi olema igahommikune. Olla kohe kostnud lausa meie vana majani.
Panin suitsu põlema ja koos Süsiga uimerdasime rõdule kontrollima, kui tõsine asi on.
Näh, mis pettumus - polnudki pühakoda, hoopis vastastmajast oli keegi "lusika nurka visanud" ja algas matusetseremoonia, vüi siis midagi analoogset (põletuseks ettevalmistamine, või midagi). Lõke põles altari ees, munk oli ilusti põlvili ja luges mikrofoni kenal külaval häälel palveid. Loomulikult oli megafon katusele tõstetud, et kakogu kvartali rahvas asjast osa saaks. No pagan küll, kas see Buddha on mingi kurtide ühingu eesistuja, et ta neid palveid vaiksemalt ei kuule. Kõnet jätkus tervelt pooleteiseks tunniks, siis tuli "disko". Ega magamisest enam eriti välja ei tulnudki hommikul. Pealegi oli kella seitsme ajal vaja Süsile juba esimene süst teha. Reiks läks baari torinal avama, mina tõstsin koea voodisse ja tringel-trangeli saatel üritasime veel tukkuda. Kella üheksaks olin veendunud, et see on täna võimatu. Käisin veel korra rõdul kaemas, kaugel kadunukese mälestamine on - oli jõudnud juuksepügamisstaadiumisse.
See tähendab, et kadunukes meessoost lähisugulased ajavad oma pead masinaga kiilaks, samuti lesk, olenemata, kas on mees või naine. Nii, et pühakojast siiski pääsesime, loodan, et nad ei mälesta üle päeva teda, ja homme hommik saab rahulikuma ärkamisega alata.
Täna üritati meile ka internetikaablit paigaldada. Järjekordselt veendusin, et "Onlines" töötavad ikka lambaantsud. Olles pool tundi üritanud hüpelda kaabliots käes kahe meetri kõrgusele seinas oleva auguni, kust kaabel tuppa torgata saaks, teatasid mehikesed, et tulevad homme redeliga tagasi. Tore, lodan, et taipasid ikka kindlaks määrata, kui pikka redelit vaja on. Eks homme paistab.
Süsi võtsin ka paariks tunniks täna tööle kaasa. Eks tal vaesekesel ju igav kodus üksinda. On teine peale koledat haigust küll jube kõhn ja nõrk, aga rõõmustas ometi baari tuleku üle. Kuna olin saanud eelnevalt ühe suurema s...ga oma õhtuse stafi suhtes hakkama ja minuga eriti ei tahetud suhelda, siis sulatasin jää sellega, et lasin Süsi tasakesi poiste tuppa, kus staf magas. Ja jää sulaski - minuga vähemalt räägitakse jälle!
Aga sita keerasin kokku kolimispäeval. Õigemini järgmisel hommikul. Tulin jumala väsinult ja magamatatööle, sest kuna Süsi nii raskelt haige oli, siis käisin teda iga tunni tagant vaatamas öösiti. Reiks loomulikult tinutas suurest murest nagu tavaliselt. kolima kutsusin õhtuse stafi appi, aga need mölakad ei saanud tuldud. Istusid kuskil karaokes ja väideavalt oli Khemeral telefoni aku tühjaks saanud. Teistel telefone polnud. Nii siis tassisin enamjaolt asju alla üksi. Reiks vähemalt võttis asjad uues korteris vastu.
Järgmisel hommikul tööle tulles selgus, et õhtustel poistel oli ööturuga nii tuli takus, et grill oli visatud keset saali, lihakapp kööki ja kõik koristamata. peksin Hongi ja Saiha maast lahti koristama, sest ega Jaja ja Chay nende sibid ole. Aga, et eelnevalt on hommiku ja õhtu poiste vahelt must kass läbi jooksnud, siis loomulikult võttis meie kergeltsolvuv Saiha seda isikliku solvanguna ja oligi meil vaikus majas kolm päeva. Ega praegugi veel suhtlemine eriti sõbralik pole, aga anname aega, vast jää sulab lõplikult!