Mitu aega on mööda läinud, kui pole ridagi kirjutanud.
Tegelikult on nii,et kui hommikul poest moto tagaistmel tagasi loksun, siis tulevad ümber vaadates küll igasugused mõtted pähe, mida kirja panna. Aga kohale jõudes on tavaliselt kohe kiire, ning päevapoole ei viitsi enam blogida.
Ega suurt midagi juhtunud polegi, Rahvas tuleb ja läheb, tänavapilti sigineb aina rohkem untsantsakaid. asisem puhkaja hakkab ilmselt juba kodu lähedale hoiduma.
Tegime eestlastega järjekordse treti Koh ta Kievile. Et Süsi on tagasi saanud oma rõõmsa meele ja erksa olemise, sai ka tema loomulikult kaasa võetud.
Süsil ju pruut saarel. aabusime, ja keda paadivastus polnud, oli pruut. Mul oli koerast kohe kahju, sest eks ta tundis ju koha ära ja hakkas ringi vaatama. Kartsin, et ka pruut on parvoviiruse Süsilt saanud.
Kolasime siis kutsaga kahekesi ringi.



Täna tuli meil staffiga üle pika-pika aja kogemata juttu punakhmeeride ajast.
Tegelikult hakkas Chay arutlema, et miks on Cambodias nii, et kõik asjad ostetakse sisse välismaalt ja oma riigis ei osata eriti midagi valmistada. Või kui valmistataksegi, siis ikka on eesotsas välismaalased, kes asja juhendavad ja kohalikud välja koolitavad. Lasin tal tükk aega iseseisvalt selle üle juurelda, kuni ta tuligi selle peale, et neil on üks targem põlvkond vahepealt kaduma läinud. See tähendab, et tapetud.
sealt siis juba areneski arutelu selleni, miks kogu ehitus ja teised sellised lihtlabased oskused, mida iga mees peaks oskama, neil nii algelised on. Neil pole kedagi, kes neid õpetaks kodus, sest ka vanemad on neil jupunakhmeeride aegsed lapsed, kes jäid vanematest enne ilma, kui need oma tarkusi jõudsid edastada. Sellest neil ka ilmselt see praegune kiirustamine naisevõtu-mehelemineku ja lastetegemisega.
Pikk arutelu lõppes sellega, et kuna nad vähemalt laste tegemisel abi ei vaja, läheb ilmselt mõne põlvkonna pärast nende elu jälle rööpasse. tahaks loota küll, et kümne aasta pärast neid enam lambaantsudeks ei peeta.