Täiesti kummaline, aga ma igatsen juba tagasilendu. Lausa loodan, et saaks tänase päeva jooksul enamus asju ühele poole ja....
Passi saan täna igatahes kätte. Tiiduga saan ka kokku uuesti. Viimane jutt oli temaga, et ta saadab omapoolse raha minuga ära, nii palju kui tal on. Saada jään mingi väiksem summa. Teine võlgnik paneb muidugi ülbet, ja temaga tuleb vist veel väga kõva heitlus, enne kui midagi selgub. Tema jaoks olen mina loomulikult eikeegi. Tegelikult peaksingi vist tagasi põrutama ja reiksi siia saatma omi asju lahendama. Lauri ütles täna hommikul, et ta ainult joob baaris. Kurat, aga ma lugesin sõnad peale, kuid ilmselt on tal kõigest ükspuha. Ilmselt ei anna ma talle ka kõike raha üle, vaid jätan osa oma kätte, et oleks ka mingi tagavara, mitte ei lastaks kõigel lõbusalt kõrist alla veereda.
Nii, et tahan tagasi. Kodus on siin nagunii kõik Katil kontrolli all ja paari kuu pärast lendab ta ise sinna. Ega mind siin nagu miski kinni peale asjaajamiste hoiagi. See polnud puhkusele tulek ju.
lapsed helistavad iga päev (baaristaff), see tekitab ka omakorda tagasiigatsust. Äkki tunnevad nemadki puudust vabalt hingamisest.
Külm on ka järjepanu. Küta palju kütad, varbad on sinised, kurk valus ning pea uimane.
Asjad, mida kaasa tahaks võtta on igatahes juba kotis ootamas.

Nii! Nüüd olen siis kodus! Selles mõttes, et korraks käimas. Külalisi ma vastu ei võta, pressikonverentsi teen vaid väga lähedastele inimestele. Ega ma viitsigi eriti ju peale kuut- seitset õhtul enam suhelda, sest minu jaoks on siis juba hilisõhtu ja eesti graafikusse seekord ma eriti ei pingutagi
Kuidas siis minusugusel hullul reis üksinda kulges?
Eestisse tulek üle ootuste hästi, kui arvestada seda, et keeleoskus on mul puudulik ja Pariisi lennujaama nägin esimest korda elus.
Üldiselt oli praegu Airfrance parim pikk lend üldse senistest. Esiteks on neil ka turistiklassis korralikud ja mugavad istmed koos jalatoega. See tähendas seda, et magasin isegi nii, et kogu aeg ei surnud jalad ära, või ei jäänud küljed valusaks. Söök oli aga s...t.
Aga Pariisi lennujaam! Appi!! Lollimat lennujaama ei oska ette kujutada. Esiteks; maandud kell kuus hommikul, oled veel jumalast juhm, kuna pikk lend ja teine ajavöönd lööb kõik sassi. Ja siis pole ühtki inimest kelle käest isegi juhatust küsida. Ok, mul oli piletil kirjas, et pean minema 2D-st 2-E-sse, tegema seal check-in-i ja jõudma lennule, mis väljub pooleteise tunni pärast. Iseenesest lihtne. On ju? Aga LOOMULIKULT mitte mulle.
Teiseks: kus on see 2-D, kui mingit kirja pole, mis suunas liikuda. Ronisin siis teiste järel mingile rongile, mis pidi pagasihalli minema. Läkski! Aga enne tuli veel passikontrollist läbi käia, ning parajasti oli maandunud veel paar lennukit, nii, et seal oli hullumaja. Loomulikult "konnasööjad" magavad hommikul ja kontrollputkasid oli avatud vaid kaks. Ning loomulikult tekkis ühes mingi seltskonnaga jama ka. Nii, et kogu inimmass töödeldi läbi ühe putka. Juba siis olid mul närvid läbi. Ette ka ei saanud kuidagi trügida, sest ükski lambaants ei saanud aru, et ma tahan edasi imekiiresti lennata. Lõpuks, kui sealt läbi sain leidsin ka suunaviidad, mille järgi orienteeruma hakata. Tore! Aga, et ikka lõbus lõpuni oleks, siis ruumist A ruumi B pääsemiseks tuli läbida tublisid ringe, sest ega otseustest ei saa, siis pole ju huvitav. Igatahes oli mul keel vist jooksmisest põlvini rippu ja hing paelaga kaelas, kui Finnairi check-ini jõudsin. ja loomulikult hilinesin - kassad olid kinni! pagan, siis oli mul küll hetkeks juhe koos! Telefon ei tööta, raha pole, keeleoskus +1, ja väsinud ka juba. isegi tönn tahtis peale tulla. Aga see poleks ju mina, kellega midagi ei juhtuks. Hingeldasin siis kaks mintsa, ning marssisin mingi suvalise Airfrance kummalise leti juurde. Seletasin nii kuidas suutsin asja ära, et lend väljub kohe, mina jäin hiljaks, ning mul veel edasilend kah Helsingist. Taat, kes seal istus jõllitas mind nagu tulnukat, ega saanud essugi aru. Noh, eks mina sain temast aru küll - kargab mingi mutt letti ette, vehib paberitega ja seletab miskit inglise-eesti segakeeles, ise üleni higine ja hingeldab nagu auruvedur.
Lõpuks ikka jõudis sel taadil kohale, et mis ma tahan. Ütles, et mingu ma järgmise lennukiga. Jälle tegin talle kümme minutit selgeks, et mul pole piletiraha rohkem jne. Siis tuli letti üks kena prantsuse plika, kes suutis inglise keelt rääkida ka ilma põrinata. No teine tera oli suhelda, mina sain ka aru mis tema rääkis.Ütles, et no problem, tema teeb mulle uue broneeringu, järgmisel lennul vabu kohti küll ja maksta pole vaja. Tegi mulle uue paberi järgmisele lennule, näitas isegi värava kust peale saab kätte. Mercy!
Nüüd oli mul aega lausa kolm tundi. Kolasin siis mööda lennujaama ringi, tegin suitsu ja ronisin jummalast õigel ajal check-ini tegema. Õigel ajal, sest minu taha saabus mingi paarkümmesd vadistavat hiina penskarit kohutavalt suurte kohvritega. Tegin oma checkkimise ära, ning lend jätkus. See finnair oli normaalne. Ja kujutage ette - söögiks oli must leib suitsukalasalatiga. Ossa! ma mõtlesin, et küsin lausa juurde, niiiiii hea oli! Aga stjuuardess oli pull mutt. Vanust oli tal vähemalt kuuskümmend, suhtles täitsa vabalt isegi hiinlastega ja minuga seletas soome-eesti segakeeles. Kogu aeg sehkendas ringi ja tassis rahvale igatsugu träni. Minu kõrval olevale soome ärimehele , kes kogu aeg magada üritas, tõi kohvi ja teatas, et kui see veel üle lennuki norskab saadab ta pagasiruumi magama :)! Ise itsitas rõõmsalt! Kihvt tädi!
Tegelikult oli päris hea, et sain järgmise lennuga, sest 5 tundi Vanttaa lennujaamas oleks hulluks ajanud. Seal pole midagi teha. Pealegi oli jube külm kah.
Viimase lennu peale ronides (oli ikka "metsavahilennuk") itsitasin soojalt maalt saabuvaid eesti mutte, kes kõva häälega üksteisele seletasid kui jube on +25.st kraadist sattuda +5-de. Ja, et ikka nädalaga harjub soojaga ära. Ja-jaaa, katsuge mutid +35.st +5.de sattuda, siis tunnete vast kui mõnus see tegelikult on. Igatahes 20 minutise lennu jooksul hakkas mul nina vett jooksma, kurk oli juba enne valus.
Tallinnas võttis mind Kats vastu, tegi lühiülevaate eesti hindadest ja siis ruttu Kohilasse.
Koerad tegid õmber minu sellise sõjatantsu, et lust näha. Tobias kontrollis igaks juhuks auto ka üle, et äkki on Reiks ka kuskil. kahjuks pidi pettuma. Kassid olid ülinurruvad, ning arvamine, et Minn mind ei mälet, osutus valeks. Täpselt mäletas.
Aga külm on siin küll täiega! Hommikul ronisin kell kuus lõdisedes teki alt välja ja tegin tule pliidi alla.
Õhtul proovisin Reiksiga ka vee l rääkida, aga ühendus oli jube kehva. Siis helistas Saiha, aga sama lugu- ei saanud midagi suhelda, ainult lehvitas ja kõik. Ehk läheb täna õnneks rääkimine!

Kell seitse hommikul! Mul on asjad koos ja olen jummala närvis juba viiest saati.
Nagunii olen midagi muidugi kotti panna unustanud, aga see selgub ilmselt alles teel olles.
Krt! Eestis on mingi +10 sooja vaid. Ma külmun seal kringliks!
Loomulikult on mul ka hea meel, et korraks koju käima saan, aga sellistel tingimustel?? Parema meelega tuleks ikka puhkama mingiks paariks kuuks.
Paaniliselt kardan ma seda, et ei leia õigeaegselt Pariisis õiget väravat, lendude vahe on vaid poolteist tundi. Lendu kardan ma nagunii, ja veel üksi lennates! Ohhhhh!
Stafile kirjutasin kalendrisse mis päeval ma uuesti baari lahti teen, eks need loevad siis päevi nüüd.
Ja tulepoisi lasin eile lahti enne, kui Reiks seda teha oleks jõudnud.
Hakkas jälle vastu ja lausa haukudes. Eks plikad on teist jõudnud töödelda.
Käskisin baari sissekäigu katte üles tõsta, aga tema ei tõstnud, et temal külm, tuul tõmbab ja vihma tibab. Krt! kaks korda ütlesin, et olgu üles tõstetud, kolmandal korral läksin tõstsin katte üles ja teatasin kutile, et paki asjad.

Ega ma poleks tal minna käskinudki otseselt, sest ülejäänud staff ju teab täpselt, et olen vihane vaid viis mintsa ja pealegi saadan ma neid vaat, et üle päeva koju. Aga see kutt pakkis niikaua kui me taga päevitustoole värvisime oma asjad kokku, jättis koti nurka ja pani baarist minema. Ütlemata kellelegi sõnakestki, et mis värk nüüd on.
Siis vihastasin päriselt, sest jäi ju ainult Saiha ja tema värvis taga. Ok, kui Reiks tuli, küsisin, mis teen ja tema soovitas minema kupatada. Küsisin Saihalt ja õhtuse vahetuse Khameralt ka. Saiha on ettevaatlik oma väljaütlemistega plikade kuuldes, aga pärast õtles, et õieti tegin. Kuid Khemera teatas konkreetselt, et head teed! Ta tuleb ise hommikuti lahti tegema, või teeb ka pikad päevad, kuni kellegi asemele oleme võtnud. Nii, et tulepoisiga peatükk läbi.
ja nüüd lähen teen veel baari lahti ja siis poole kahese bussiga Phnom penhi poole!
Tere Eestimaa!

Nüüd siis nii, et pilet on välja trükitud ja ülehomme õhtul pean kogu kadalipu Phnomist Tallinnani üksi läbi tegema!
Päris jube on mõelda.
Eile käisime Matuga poes ja ostsime päevitustoolide jaoks värvi ära. Sai võetud selline tumedam läikiv roheline ja peaosade alumiste poolte jaoks valge. Päris lahe võib olla hiljem rannas rohelised toolid valge laia triibuga. Eks siis näha ole, kui juba valmis on, panen pildi ka üles. Praeguseks hetkeks on igatahes juba kaks tooli valmis. 14 vajavad veel värvimist. Loodan, et kui olen ära lennanud teeb Saiha need lõpuni.
VÕtsingi ta sellepärast eile värvima ja kamandasin Menlongi randa tööle. Menlong oskaks kindlasti ka värvida, aga kuna üks peab olema klientide jaoks, siis värvimise peale eelistan väheke targemat meesterahvast. Plikad praakisin ka välja, sest nad ei oska midagi nii teha, et s....hunnikut maha ei jääks. Pealegi ei mahugi sael baari tagaosas rohkem kui kaks-kolm inimest võõpama.
Möllasime kuni kella neljani, siis kamandasin Saiha pesema ja riide panema, sest rahvast hakkas randa rohkem kogunema - söögiaeg jüudis kätte. Sellega sai minu jaoks muidugi nalja ka. Ootasin värvi kuivamist, Saiha otsis poolpaljalt playlistist muusikat, plikad ja Menlong plärisesid ümber laua Cambodia õlle esindajatega. astusin ka lähemale juttu rääkima. Rahvast oli päevitamas koguni kolm lauatäit. ja siis üks meestest rannas tõstis käe, et poissi kutsuda. Loomulikult istus Menlong seljaga. Ütlesin talle, et hei, vaata randa ka. Selle peale vastas ta, et misjaoks, ja itsitas plikadega edasi. siis ma juba ütlesin kõvemini, et kuule klient soovib sind. Ikka ei vaevunud ümber pöörama! .lõpuks tegin kurja häält, ning siis loivas küsima, et mida vaja on. kujuta sa ette! viis soovitud õlle lauda ära, tuli tagasi ja istus jälle mürtsti maha, seljaga ranna poole. Mainisin, et nii ei saa, me kõik istume ja jutustame, kuid jälgime ka samal ajal, mis rannas toimub, mitte ei keera klientide poole selga. Selle peale kähvas mulle, et miks ma Saihad randa ei saatnud teenindama, ta istus ju näoga. Ma siis ütlesin, et teine on ju poolpaljas veel ja kohe kui on end ära pesnud, ning riides hakkabki tööle. Tegeliult olingi niimoodi nagu nende vahetust planeerinud, aga, kuna mõni mees hakkas ülbitsema, siis ma enam ei teinud väljagi, et ta peaks ka magama. Pärast põrnitses ta mind terve õhtu, kuid tegelikult ajas mind selline lapsikus vaid naerma. Tean aga, et Reiks ei kannata teda üldse, ja on mitu korda mulle maininud, et kauaks ta seda kekatsit ei jäta siia huilgama endale. Ega, kui ikka ei sobi kokku, pole midagi teha. Alguses oli poiss ka rohkem asjalikum, aga eks igaüks elab sisse ja siis tuleb ka tegelik nägu ju lagedale.
Aga nüüd ajan Saiha üles ja jälle värvima!

Noh, mu Eestisse lennu pilet on siis tagataskus. Kuidas ma selle ära maksan ei tea, nii, et päris tagataskus nagu pole ka, piilub veel äärest välja. Aga lendan siis 21 septembri õhtul Phnom Penhist Pariisi ja Helsingi kaudu Tallinna. ja tagasi siis 02.oktoober jälle sama teed pidi. Laste rõõmuks peaksin avama baari juba neljanda hommikul.
seadistasime just praegu Khamerale ka mu skype konto, et neil oleks minuga mingigi ühendus, kui poisid peaksid jälle plikade peale vihastama. Võtsin mõlemi (Saiha ja Khamera) käest lubadused, et nad ei lase end plikaussidel välja süüa ja ootavad mind siin. Menlongi on plikad juba nii palju töödelnud, et kui khamera teda eile õhtul hakkas õpetama, kuidas klientidele ühe arve peal saab ka eraldi arved esitada (kuna kliendid tahtsid eraldi maksta), läks poiss närvi ja hakkas Khamerale vastu karjuma. Khamera, vana rahu, tegi lihtsalt ise arve lõpuni siis. Aga Menlong põrnitseb siiamaani ja ei räägi poistega. See on halb, sest siis haaravad plikad ta kohe oma padjaklubisse. Ma kohe päriselt kardan konflikte, mis tekkivad, kui ma ära olen, sama palju, kui üksi läbi aasia ja euroopa lendamist.
Momendil sain ma teada, miks ma neist kahest tolgusest rohkem hoolin, kui teistest. Tean, et Khamera on päris jõukast perest ja ta töötabki vaid fiilingu pärast. Saiha pere on Cambodia tavaline vaene pere, ja endal tal lõppeb võla tagasi maksmine alles nüüd septembriga, raha pole tal juba mitu kuud rohkem olnud, kui vähene tipp ja mõningane eraäri. Kuid kui tänavalapsed- purgikorjajad mööda lähevad, siis annavad mõlemad neile kasvõi 100 rieli, või oma kõrvalt süüa. Ülejäänud seltskond isegi ei vaata nende poole. Järelikult on mõnel inimesel lihtsalt süda õiges kohas. Ilus!
Igatahes, tean, et hommikul oli ühe mehe rahakotis vaevu dollar, ja ka sellest andis ta lastele 25 senti ära. Nägin täiesti kogemata lihtsalt pealt.
Eile õhtul tuli jutuks saabuvad suurred usupühad. Need kestavad päris pikalt. Pipi on juba kolm kuud mulle rääkinud, et tahab koju minna 14.10 ja nädalaks, kui ta ei pea kooli minema ja üldse koju jääma. pai küsis samuti koju. Mom ütles, et kui mul kokka sel ajal pole, siis tema on siin. menlong küsis nädal varemaks koju. khamera elab Sihanoukvilles ja tal seda probleemi pole. Saiha ei ole aga isegi jutuks võtnud koju minekut. Küsisin siis eile, et mis ajal tema tahaks koju sõita. Ja vastus oli hämmastav. Ta ei saa (!) koju minna! Ma olin vist nii lolli näoga, ega ta muidu poleks mulle seletanud oma seisu lahti. Kuid mina igatahes taaskord Cambodia peresuhets tibake targem. Kuna ta jäi aprillis haigeks ja võttis arstile maksmiseks, ning kodus olemiseks päris palju raha avansiks ette, pole ta nüüd pikka aega palka praktiliselt saanud. See tähendab, et ka koju pole tal olnud midagi saata. Ja sellepärast, et tal pole siiani raha, ei saa ta koju minna. Kuna küik vaatavad teda kui loodrit, kes pole mitu kuud suutnud vanemaid aidata. Appikene! eestis küsitakse vanematelt abi, kui hätta jäädakse, siin peab vanemaid ülal pidama. see polnud mulle uudiseks, sest seda ülalpidamist ma tean, kuid, et vanemad ei taha ka last sellepärast kodus näha, et see on haiguse pärast raha neile saatmata jätnud. No ma ei tea. päris hämming oli. Poiss ütles, et nüüd kui tuleb kõrghooaeg proovib ta jälle järje peale saada, kuna ka tippi hakkab tulema ja siis võib-olla võib-olla mõne kuu pärast pole tal häbi vanemaid külastada, ning need võtavad ta vastu.
karm elu. ega ma imestagi, et ta jube varakult juba lapsena tööle hakkas ja kooli pooleli jättis. tegelikult kurb ka. küsisin, kas ta siis ei igatse vahetevahel koju? Loomulikult pidi igatsema ja päris kõvasti, kuid arvas, et kannatab veel ära mõne kuu.
Aga vanematest ei saa ma siin maal ikkagi aru.

Nii, kõigepealt baariuudised!
Panin poisid täna koristama lakapealset. Loomulikult oli selle koristamisega päri ainult Saiha, kes kohe tegutsema asus. Long üritas natuke kõrvale viilida, aga kutsusin ta kiirelt korrale. Niisiis ronis asjalikum üles lae alla ja asus seal asju sorteerima, ning vanu rottidest näritud toolipatju alla loopima. Longil lasin need prügihunnikusse transportida. Ja ennäe! Ülevalt madratsitehunnikust leidsime ka kõrvalepandud fantapurke. Nii tore! Lasin need kõrvale panna, et Reiks vaataks mis aegsed kuupäevad neil on, aga tundub, et need vist Skay aegsed teemad. Norisin Saihad, et visaku ta ka veinipudelid alla, aga ta haukus juba vastu, et seekord peitis need mujale. Saab juba naljast aru, ega kõnni minema solvunult nagu alguses. Tore muidugi selliseid leide avastada pole, see tähendab ikka, et varganäod on hulgas.
Nüüd aga põhiteema juurde.
Täna küsis Pipi minu vanust ja Reiksi vanust jne. Ning ei jõudnud ära imestada, miks Reiks minust nii palju noorem on. Cambodias on tema jutu järgi selline asi, kui mees on naisest noorem vastuvõetamatu. Üldse loetakse siin noorteks kuni 30 aastasi, sealt edasi on vanad ja siis väga vanad. Nii, et mina kuulun ilmselt igivanade klassi, Reiko saab hakkama vanade klassiga. Eks see vanuse suhe on neil tingitud noorest rahvastikust. Tüdrukud üritavad tanu alla saada võimalikult kähku peale kaheksateistkümnenda eluaasta kukkumist. Sest kakskümmend on juba kergelt vanatüdruk(!). Eriti on see teema aktuaalne maakohtades. Linnades võetakse asja juba kergemalt, ning ei kiputa nii kähku mehele ja lapsi saama. Mees ei tohiks ka muidugi vanem olla kui viis aastat. Kui tüdruk on kakskümmend, aga poiss kolmkümmend - siis on see juba teiste silmis imelik. Kuigi seda juhtub. Pipi arutles seda teemat jummala lahedalt. Et kui ikka on armastus siis pole ju midagi parata, kui poiss nii vana(!) on. Mõtlesin siis oma, ette, et meie uus poiss Khamera peab küll ruttu hakama naist vaatama sel juhul, sest on juba üle kahekümne viie. Ja Saiha on ka mitu korda arutanud, et peab hakkama naist võtma, muidu jääb vanaks. Ainsateks takistusteks tal seejuures raha ja pruudipuudus :)!
Teine asi, miks on vaja nii noorelt abielluda on lapsed. Kui abielluda noorelt jõuab ka rohkem lapsi muretseda. Lapsi peab peres olema ikka parasjagu, et jõuaksid pärast vanemaid-vanavanemaid ülal pidada. Laste suremus väiksena on on ka päris suur, sest arstiabi on kallis. Aga enne kaheksateist aastaseks saamist on jälle lapsesaamine häbiasi. No on ikka kummaline mõtlemine neil.
Eraldi klass on muidugi tüdrukud, kes hakkavad taxigirlideks, ehk siis prostituutideks. Tegelikult piisab vaid korra mõne valge mehega kurameerimisest, et khmeeri poisid sind maha arvavad. Enam neile selline tüdruk ei kõlba. Ja siis jäävadki need plikad käest-kätte käimiseks turistidele. Samas on iga tüdruku unistus abielluda valge mehega ja siinjuures pole takistuseks vanusevahe. Siis kõlbavad ka vanaätid.Isegi meie Pail on mingi kutt ameerikas, kellega aeg-ajalt telefoniga räägib ja kes pidi varsti ka jälle Cambodiasse sõitma. Temal see kutt pole küll vana, vaid ka kahekümnene. Kuigi alles hiljuti oli riik vastu võtnud seaduse, et üle viiekümnesega abielluv kahekümnene peab hankima loa. On vähemalt mingigi takistus nendel kolmandas nooruses "Viagra" toel toimetavatele taatidele, siit endale noort liha hankida. Tegelikuses on seda päris kole vaadata, kuidas "sent surmale võlgu" tudusev vanaisa jalutab, või oleks õigem öelda, teda talutatakse rannapromenaadil noore neiu käevangus. Sinna juurde käib ju veel flirt ja suudlemine kah. Puhhhhhh, Pole ausalt kena pilt. Varsti ju hooaeg algamas, eks siis jälle harjub sellega uuesti, aga praegu kui ainult üksikud paarid, siis jäävad kohe silma.
Eks khmeeri poisidki piiluvad rohkelt valgeid tüdrukuid, aga seda pilti nagu kohanud pole, et kahekümnene kutt jalutaks mingi memmekesega ja oleks kavaleriks. Noortel naistel esineb ikka aeg-ajalt reisisaatjaid. Need siis sellised eriliselt playboy tüüpi tegelased. Kuid siiski vähe. Ja arvan, et ega kohalike plikade poolt neid ei praagita ka niimoodi kavaleride hulgast välja, nagu poisid tüdrukutega teevad.

Suurelt kehvad uudised! mapean Eestisse tagasi pöörduma!
Lihtsalt käisime viisasid pikendamas ja mulle öeldi, et rohkem mulle viisat ei anta.
Sel lihtsal põhjusel, et mu pass kaotab kehtivuse järgmise aasta veebruari alguses.
Pagana pjhta! oli seda jama nüüd vaja. Eks ma ise olin ka lohakas, vaatasin kehtivusaega valesti, arvasin, et kehtib maini. Omad vitsad peksavad! Ajasin kõik tuttavad tagajalgadele, et uurida, kas pole mingitki võimalust saada pass maalt lahkumata, või kuskilt lähemalt, aga ei lähim saatkond kuhu saaksin viisata lennata on Türgis. Sellel pole mõtet, siis lendan juba parem Eesti. Raha selleks muidugi pole, rääkisin vennaga ja ta ajas mulle oma tuttava kaudu 1000 eurise edasi-tagasi pileti. Pean muidugi jube ringiga lendama, Phnom Pehn- Pariis-Helsinki-Tallinn ja tagasilend sama teed pidi, aga midagi pole teha. Täna-homme peaks pileti meilile saama. ja nädala lõpus siis "Tere kauge kodumaa". Tegelikult ei taha ma üldse praegu sinna lennata ja veel üksi, aga noh......
Staf on muidugi mures! Nad on minuga harjunud, teavad ja tunnevad mind, mina neid ka. Ning nüüd kardavad nad, et ei saa minuta hakkama ja lähevad Reiksi või Matuga tülli.
Nad ju harjunud minupoolse vabapidamisega, et pole orjad, vaid inimesed, lasen neil ikka "mängida" ka vahete-vahel. Eks peavad end ohjes hoidma see paar nädalat. Menlong läheb nädalaks koju käima, Khamera elab nagunii Sihanoukvilles ja ei pea koju sõitma. Saiha ütles, et ta peab ka selle kaks nädalat ussipesas vastu. Eks loen neile sõnad peale, kuidas olla.
Muidugi on see ülim nõmedus, et pean niimoodi arutult raha raiskama lihtsalt selleks, et bürokraatia on nii suur.
Aga noh, midagi head on ka äkki selles. Saan äkki normaalselt oma juukseid valgendada ja tuua juurde need riided, mis seal enam sek´lga ei mahtunud, Reiksile samamoodi, kui ma ikka selleks ajaks suhtlen temaga. Praegu igatahes joob ta arutult.

Pagan, on ikka ilmastik!
Eile-üleeile võis päikest võtta, täna käisin kodus kampsuni järel. Ma elan lõunamaal ja mul on praegu kampsun seljas ja pikad teksad jalas :)! Hea, et varbad veel ei külmeta.
Hommik tundus päris normaalne, aga kella kümneks oli juba vihm, ning tuul täisjõus.

Kõik kohalikud kõnnivad ringi jopedega, küllap olen minagi siis nendega sarnane külmavares. Plikad on kolmekesi kägaras diivanil nagu külmetavad kutsikad, kel ema kodust ära läinud.
Merel on nii suur lainetus, et saartelt saabuvaid paate on lausa õudne vaadata. Nende valgete nahas küll olla ei tajhaks, kes praegu randuvad. Ameerika mäed lõbustuspargis on ilmselt nali sellise kilukarbis randumise kõrval, mis meil muuli ääres toimub. Kisa ja kilkeid on ikka üle ranna kuulda. Mõni paadike ei saagi kohe randutud, vaid tiirutab enne veel merel paar ringi, kuni on leidnud sellise lainevahe, millega end kiiruga muuli kõrvale sättida, enne kui puruneb. Uhhhhh!
Ja hommikul sain jälle natuke targemaks selle maa ja rahva koha pealt.
Mingi suvaline prostituut hüppas äkki nuttes meie baari ja hakkas poistega, eriti Saihaga midagi seletama. Ise oli sellise katkutud välimusega. Kui ta oli tükk aega midagi seletanud, raputas poiss pead ja tuli ära. Siis seletas plika ilmselt sama jutu Menlongile. Meie ussikesed kuulasid ka kõrval pealt suud töllakil. Pärast, kui plika oli ära läinud, pärisin poistelt aru, milles asi. Selgus, et plika oli "Kurenbaris" (seal kus siis meilt välja löödud Skay ja Jeck nüüd tööl on), mingite valgetega tuttavaks saanud. Need olid teda sööma kutsunud. Loomulikult tuli plikal selle eest siis ka vastavalt teenust osutada. Mingi värk aga oli olnud selle teenuse osutamisega valesti, ning barangid olid hoopis plikale peksa andnud. Kuna Saiha eriti ei tahtnud üksikasjadesse laskuda, siis kahtlustan, et tegu võis olla mingi perversse nõudmisega, millest tüdruk keeldus.
Igatahes oli ta hotellist minema tõmmanud, kui oli keretäie kätte saanud ja tuli otse meie baari, et nüüd Saiha aidaku teda. Ma nagu esiti ei saanud asjale pihta, et miks minu üks stafist peaks mingil plikal aitama need valged üles leida ja kätte maksma tema eest. Aga tegelikult on poisil hoopis selliseid "toredaid" sõpru, kelle poole saab tasu eest pöörduda ja kes siis asja nii öelda ära lahendavad. Vaat siis, kusmul hämara taustaga staff olemas. Ega ma eriti ei imestanudki, tal on poisikesena olnud nii kirju elu, et pole ime kui kõiki ja kõike tunneb.
küsisn, et kas aitab siis kätte maksta, aga ta ätles, et seekord mitte, kuna asi sai alguse tema nn. vihavaenlaste baarist ja pole üldse kindel, kas see pole taas tema jaoks üles seatud lõks. Khmeerid pidid üsna pika vihaga ja kättemaksuhimulised tema jutu järgi olema. peksa saanud prostituut küsis abi Melongilt ka, aga see ka keeldus otsesest abist, oli andnud vaid mingi teise kohaliku kontaktid, kes võib-olla aitab.
Vot milline maffia siis meil siin! Tegelikult on kõik asjad sin kellegi kontrolli all ja ka prostituudid ilmselt alluvad kellelegi, nii nagu teisdki kaubitsejad.
Käepaelamüüjad maksavad osa oma päeva teenistusest ühele sepale, kes lihtsalt rannas tolkneb khmeeride ranna alguses. ilmselt teevad seda ka maniküüri- ja masaazimutid. Nemad viskavad teinekord veel dollari ka baari omanikule, kui paaris sees töötavad. Huvitav kas kerjustel ka oma boss on??? Kui on siis on küll ikka kohutav,nende pealt küll teenida ei tohiks. Niigi õnnetud teised. kahtlustan, et poiste randa tööle toimetamise eest maksavad need poisid samuti bizetile. tema on nende vahendaja ju. peaks kunagi Saihalt küsima, mis nipiga ta meie baari tööle sattus. ta on siin eelnevalt ka töötanud vana bossi ajal, aga ei saanud bossi naisega läbi ja see oli ta minema ajanud. korra tuli see pai jutust välja, kuid see ei pruugi veel tõsi olla. Mul pole ta enda käest olnud meeles küsida. Äkki avaneb mingil päeval võimalus, kui muidugi meeles on.

Jätkaks siis täna blogimist veidike rõõmsamalt!
Esiteks: mul pole juba kaua-kaua olnud niiiii suurt pohmelli, kui praegu! Sai eile väikest viisi Tuuli sünnipäeva peetud. Väikest viisi, sest pole praegu rahvast siin eriti, ja polnud mul ka erilist pidutuju. Aga kuidagi kiskus ja kiskus napsutamiseks, ning lõpuks maandusime traditsiooniliselt rootslase poe ees. Nii nagu vanasti eestis viisid kõik teed viimaks "Viru" alla, "Amigosse", lõppevad siinsed peod rootslase poe ees, või öömarketil. Noh, alustasid teised iiri pubis söömaajaga ja siis tulid alla randa. tegime algul šampust, siis viina, ning nii ta käest ära läkski.
Purjus peaga olin Lauri fakti ette seadnud, et tal tuleb mulle välja käia rahalist abi, et september vastu pidada baaris. Ja kujutage ette, ei olnudki purjuspea plärin, saingi täna osta uue gaasi, drafti, maksta Pipile palka, tasuda elektri eest ja muretseda ka natuke kaupa. Nii, et elame veel!

Ja tänasest on tagasi meil ka Khamera, kes vahepeal meil sisseviskamas käis, ning siis uuesti oma vanasse baari tagasi läks. Noh, nüüd ta meil nii moodi ikka, et saab raha ka, mitte heategevuse korras. Saihal oli selle üle väga hea meel, tal ju muidu vaid tulepoiss abiks, aga see natuke nõrgavõitu abiline. Täna selgus ka tulepoisi khmeeripärane nimi Long, muidu lasi ta end ju Jackiks kutsuda.
Ja siis tahtsin ma veel kirjutada ühest päris omapärasest kohalike kombest, kuidas üksteist kutsuda. Kui valge inimene lihtsalt hõikab teist, või vilistab, siis khmeerid teevad suuga sellist häält nagu saadaks teisele õhumusi. Alguses oli päris imelik, kui nad muutkui mopsutasid suuga, nüüd saab isegi juba sellele reageeritud. Jälgin veel, et kas tüdrukud ka seda teevad, või ainult poisid. Pole nagu tüdrukuid tähele enne pannud.

See mees käis täna rannas, kes meile koerasaaga ajal teada andis, kus koer oli. Ja rääkis, et meie tommi pidi olema päris kehvas seisus, sest Skay õde ei pidanud oma lastegi eest hoolitsema, saati siis veel koera. Loom olla saanud suurema koera käest kõvasti pureda ja istub ööd-päevad väljas õues. Süüa saab ka naabrite käest ja prügikastidest. on ikka värdjad, hädasti oli vaja loom endale saada.
Nii, aga nüüd hakkab pimedaks kiskuma ja ma lõpetan blogimise ära selleks korraks. niigi olen viimastel päevadel kole tihedasti kirjutama hakanud.

Uued toredad uudised siis minu ussisoost!
Hakkas peale jälle eile sellel ajal, kui mina paar tundi kodus olin. Tagasi tulles oli minutiga selge, et midagi on õhus. Küsisin Reiksilt, aga tema ei saanud aru midagi.
Pole ka ime, mina olen ju vaat. et kuus kuud nendega külg-külje kõrval olnud. Uurisin, mis ma uurisin, ega õiget põhjust, millest jälle poiste ignoreerimine alguse sai, ei saanudki teada. Igatahes suutis õhtuks ka Pipi mul üle visata. Baar oli juba tühi, tiksusime niisama, päris sulgeda ka veel ei tahtnud, sest oli üks väheseid vihmavaabasid õhtuid. ja selliste tiksumiste ajal on Saiha tavaliselt arvutist välja otsinud mingi Cambodia video, ja käib minu harimine nii kultuuriliselt, kui ajaloo vallas. Eilseks teemaks oli Punakhmeeride poolt hukatud laulja, kes veel siiani rahval südames. Ega plikad sellistest asjadest osa ei võta, nad lõnguvad ranna peal ja vahivad kaelad kõveras oma poisssõprade baaride poole, aga tavaliselt üks sätib end valvele kuskile meie lähedale kaa, et vajalik info kõrvust mööda ei läheks. Eile oli selleks kõrvaks Pai.
Mingil hetkel läks mul kõht tühjaks ja lasin endale ahjusaia teha, et seda oli päris suur jupp, siis lasin poistel ka sellest söömaajast võtta.Nagunii on staffoodi tegemisega poistele probleeme - kuidagi ei taheta süüa teha, ega öelda, kui söök valmis on. Ja kujuta eette, kui Saiha võtma hakkas, pani Pipi karjuma, et ega seda sulle ei tehtud. Isegi mul kihvatas sees, ja käratasin Pipile, et see pole tema asi, kes sööb. Lõugas veel vastu mulle. Aga Saiha vihastas ikka mõnuga, ma lausa vist tundsin, kuidas ta mõttes kümneni luges, et mitte halvasti vastu öelda, sest peale kaklust ta lubas, et probleeme ei tule. Ei tulnudki sel korral. Aga pärast kui meie "kõrv" tüdines kuulamisest ja ka välja kadus, siis arutasime lausa seda ussitamise asja kohe avalikult. Kuna Saiha polnud siiani ikka täpselt aru saanud, mis juhtus tema parima sõbraga, siis tulin oma versiooniga välja. Ning tundub, et see ongi vist kõige paikapidavam - ussitamine algas koheselt, kui Skay oli minema pekstud.
Igatahes on ta tõeliselt hämmingus, miks nad tema vastu on. Noh tegin siis selgeks, et kuna ma suhtlesin algusest peale temaga rohkem, kui "pereisaga", kes lihtsalt polnudki oma laiskuse juures suhtlemist väärt, nagu elu näitas, siis ronis kadedus neile hinge. Ähh, lasteaed! Ja kui veel hoolimata Pai kaitsest laiskvorsti veel minema kihutasin, siis oligi korras, näe, eelistasin Skayle Saihad. Nii uusitati ka ilmselt Jeckile, et vaat sina saad õiendada, Saiha ei saa kunagi, ja kui tal on vaja koju, või arsti juurde minna, siis lubatakse kohe, sina pead aina töötama. Ja eks küllap oli tekst veel selline, et sina oled hea, teine paha. Palju siis ajupesuks vaja on.
No, nüüd läksin küll kaugele minevikku tagasi, aga....
Hommik algas nagu tavaliselt, poisid koristasid, tädrukud uimerdasid lihtsalt-
Ühel hetkel ilmusid kliendid! Jo-ma-joo, kliendid kohe hommikul kell õheksa, ja veel sööma! Ajal, kui meil on iga kopikas ja maksev klient kullakaalus. Saiha juhatas nad istuma, aga, et ta oli veel ainult pooleldi pesu väel, s.t. "ruuparid" (vennapoja släng) ja ümber käterätik, siis saatis ta tellumust vastu võtma Jacki.
Ma isegi ei tea, kas Jack ei saanud aru, et üks klientides tahtis sändvitši ilma lihata, või oli köögikomandol jälle kõrvad usse täis, aga ei tulnud soovitud asja, ja klient hakkas protestima. Kuna mina ju ei tea, mida otseselt tellitakse, käskisin, köögil ja Jackil selle asja ära lahendada. Jacki inglise keel on kehv, Saiha oli parasjagu pesemas, ja köök tõmbas end ka kohe kaitsvate seinte varju, et nemad ei tea midagi. Suure arupärimisega sain siiski teada, milles probleem ja lasin uue söögi teha. Peale selle läksin kööki ja teatasin, et mind teie isiklikud vihavaenud ei huvita, aga kui see takistab töö tegemist korralikult, siis huvitab väga. Tõmbasid end kohe kaitsesse ning läks lahti vabandamine, ma isegi ei viitsinud seda haledat halinat kuulata.
Aga Jack vaeseke võttis hinge ja hakkas omaette nutma. Taaskord on mul üks õrnahingeline tugev khmeeri poiss siis.

Lohutasin siis teda, et see vahejuhtum ei ole tema süü, sest ta on ikkagi tubli, aga oli ikka teine nii hinge selle võtnud, et keeldus söömastki. Palusin Saihal temaga rääkida, sest Saiha tunneb mind kauem. Ega ma tea, mis ta rääkis, sest aru ju ei saa, aga nüüd, nagu Saiha magama läks, piirasid plikad teise kohe sisse, ja ilmselt läks töötluseks. Vahepeal oli mulin juba ümber laua nii suur, et küsisin, kas köögis pole midagi teha.
Nüüd läks rivist välja ka pizzaahji, nii, et 16 dollarit lendab vastu taevast, pluss veel poolikud pizzad, mis ahju jäid. kahtlustan juba sabotaaži plikade poolt. Igatahes selle peale tulin küll, et kui need veel siin edasi tahavad töötada, siis edaspidi, kui teeme kaks vahetust, on need ainult hommikul, kui tööl on kaks võõrast poissi, ja ilmselt ei saa ma kaubelda hommikusse vahetusse ka Saiha venda, sest ka sellel hakkavad siis probleemid peale. No vaatame, äkki neiukesed otsustavad üldse kodukülla jääda, kui kuulevad, et nemad õhtusesse suurema tipi ringi kuuluma ei hakka ja asi laabub.

Laevuke viidi ka meil eile rannast minema, kui olime helistanud ja aru pärinud, et kaua logu rannas vedeleb? Alguses vastati Matule, et veel kaks-kolm päeva, aga siis lasin Pail helistada ja liidigi kohe paari tunni pärast ära. Kohalik jutt mõjub ikka paremini, kui valge mehe oma.


No nii, aga tagasi päris algusesse, et mis siis ikkagi õhus oli?
See oligi, et jälle oldi äksteisele halvasti öeldud ja mitte näkku vaid tagaselja, omavahel plikad, aga ikka nii, et ülatuks poisi kõrvu ka. Rääkisin just reiksiga pizzaahjust ja hommikusest juhtumist, tundub, et kainena hakkab tal sellest intriigimaailmast kõrini saama. Vaatame, mis nõõd edasi saab, sest Saiha ärkas üles. Ilmselt lasen nüüd Jacki magama. Pagan, ja Saihal on magu jälle p....s, jälle hoiab kõhtu kinni, ning meil pole tablettide jaoks raha ka.

Avastasin täna hommikul taaskord, et mu staff on parim, mis mul on!
Reiks sai minu silmis elu suurima sigadusega sel nädalal hakkama, aga kuna see on niivõrd isiklik asi, siis ei kirjuta ma sellest. Igatahes otsustasin peale suurt tüli anda talle veel viimase võimaluse viimastest. Ennast tundes ei andesta ma, aga ilmselt kunagi täielikult. Mul on aina rohkem tunne, et meie koosolemise aeg hakkab minu poolt ümber saama. No, see selleks, võib olla mängin taaskord üle!
Aga staff, ma ei saa aru kust kurat nad ära jagavad, et midagi on ülimalt sitasti. Kuid ära nad selle tabavad, varjaku ma kui hästi tahes. Ja siis läheb lahti selliseks osavaks klounaadiks, et mu tuju lihtsalt peab paranema. Eriti osav on selles Pipi!
Ta kohe oskab tuju heaks teha.
Aga nüüdseks on nad jälle Saihaga riidu kiskunud. Poiss ilmselt kiusab neid kogu aeg ja norib, nii siis nad täna jälle ei räägi omavahel, vaid öeldakse mulle, et öelgu ma poisile, et staffood on valmis. Loodan, et see on mingi pisijagelus, mis möödub valutult. Samuti proovin teha nii, et ma ise enam ei eelistaks üht teistele. See tähendab, et suhtlen võrdselt nii Pipi kui Paiga, nii Saiha, kui Jackiga. Momiga on suhtlus nagunii raskendatud keelebarjääri tõttu. Tegelikult on see paras pähkel, sest vastupidiselt Saihale ja Pipile, pole mul Pai ja Jackiga suurt millestki peale töö rääkida. Sest Jsck on liiga uus, ja Pai on keelekandja-ussitaja.
Nii, aga nüüd tiba eilsetest sündmustest! (pildi lisan siia juurde õhtul, sest mul pole praegujuhet kaasas, et pilte arvutisse laadida.

Eile tõusis rannas õhtuks mega tuul, mis öösel päris tormiks läks. Ja mingil hetkel oli "Romny Traveli" paat, mis inimesi Koh Rule sõidutab, end muuli küljest üht otsa pidi lahti rebinud ja peksles köie otsas lainetes. Kuna oli juba pime, ning laine ka väga kõrge, ei saanud keegi hakkama enam selle uuesti kinnitamisega. Nii see vaene laevuke peksleski, kuni teine köis ka lahti tuli, ning hulpis siis merele. Ega ta kaugele enam ei hulpinudki, laine lõi üle parda, ning nüüd hommikuks oli laevuke end meie rannale istutanud. Poisid lasid endast loomulikult pilti teha koos paadiga, ja rahvas voorib paati vaatama. Omanikust on kahju küll, sest ega paat mingi odav asi nende jaoks pole. Bizet ütles, et umbes 4000 taala. Remont läheb sellele mehele, kelle oma paat on, ilmselt poolteist kuni kakstuhat dollarit, ning see on selle rahva jaoks juba tõelisest suur varandus Arvestades seda, et paat on end pea täiesti puruks peksnud, siis läheb ta ilmselt vaid kütteks. Õnnesk olid mõlemad paadimootorid külge jäänud. Kas nad ka terved olid, seda ma ei tea.

Huvitav, miks on kohalike muusika nii kurb? Vaid mõned laulus, mida olen kuulnud on tibake särtsakamad. Ja siis ka enamus neist meie lorilaulude stiilis. Enamusei teemaks siiski õnnetu armastus, ja olenevalt siis sellest kumb laulab, kas naine või mees - vastaspool on see häbematu, kes teisest ei hooli.
Aga kirjutan sellest lihtsalt niisama, sest täna on korralik eesti sügisilm, kui õhutemperatuuri mitte arvestada. See on ikka jätkuvalt soe. Ja, et selliste ilmadega midagi suurt teha pole, olen arvuti kodust kaasa staffi rõõmuks vedanud. Lastel rõõmu kui palju, ära on vaadatud kõik "Videviku" saaga neli osa ja "Näljamängud" veel sinna otsa. Kuigi eriti meeldivad neile kaklused ja tapmised, vist möödunud aastate õudused on kuidagi geenidesse talletatud. Enamusel ju vanemad sündinud Pol Poti ajal või peale seda. Eriti agressiivne on meie Mom, kes kohe igal võimalusel ainult peksab teisi. Kohati mind juba häirib see, ja olen talle märkusi teinud, kasu sellest suurt pole, ta ju keelt ei mõista.

Samas on selgunud, et tüdruk suudab ilmselt päris hästi täiendada meie uut menüüd, kui see peaks mingi ime läbi teoks saama. Siiani pole temajaoks minu nõudmised riisinuudlite, värskete kevadrullide jms. mingit peavalu valmistanud. Kui olen pilte näidanud, ütleb, et teeb ära küll. Eks elame näeme.
Aga alustasin ju muusikast. Ja lihtsalt sellepärast, et omad playlistid on pähe kuluma hakanud ja nüüd panid lapsed ühele oma telefinidest "saba" taha ja kuna kliente pole, kõlab üle baari selline magus-lääge khmeeri armastuslaulude tümps. Ja, et kohalikud on laulurahvas (hoolimata sellest, kas peetakse viisi või mitte, ei häbeneta laulda) siis võite kõik ette kujutada, milline ühislaulmine mul üle tuule- ja vihmamühina kõlab. DJ on Pipi, ainuke, kes tõeliselt viisi peab. Jummala lahe on tegelt istuda vihmahallis baaris ja kuulata kuidas igaüks oma nurgas ümiseb, sihuke paras nukrus tuleb endalgi peale.
Natuke midagi "lõbusamat" ka lõppu.
Plikade ussitamisel pole ikka piire. Kuna Reiksil on stress tänu madalhooajale, ja ta istub selle oma paar tundi siin lihtsalt kuidagi ära, siis arvasid plikad, et on paras aeg jälle tegutsema hakata. unustasid ainult ära, et mina võin ootamatult välja ilmuda.
igatahes oli siis ilmselt Pai ja Skay eestvõtmisel sätitud kuidagi nii, et meilt minemalöödud staff (Skay, Jeck ja nende praegused töökaaaslased vajusid eile õhtupoolikul äkki meie baari. Jutuga, et tulevad piljardit mängima. Fa-fa, Skay teab täpselt, et tal pole peale koerajama siia enam asja. Jeckil on aga Saihaga asi pooleli. Nagu nad tulid, vajus meie poiss näost plassiks ja Reiks, olles veel tiba vindine ka, läks väost eriti tõsiseks.
No nii, mõtlesin, hakkab jälle pihta. Aga siis mõtlesin, et lähen neile vastu poolde baari ja teretan jecki. Minul ju temaga miskit kana kitkuda pole. Nii tegingi, läksin sõbralikult juttu rääkima ja küsisin, kuidas uues kohas meeldib. Reiks vajus tagasi istuma, Saiha toimetas klientidega ja seltskond - nähes, et me ei tormagi neile hambuni relvastatult vastu- astus baarist tagasi välja. Jäi ära nende kavandatud kättemaks :). Pai muidugi tuli kohe sädistama, et tema käskis Poistel ära minna, ah kerigu põrgu, ussitaja.

Kunagi ammu elas Cambodias õpetaja, kellel oli krokodilliraamat, mida keegi lugeda ei tohtinud, sest muidu muutuks ka ise krokodilliks.
Sellel mehel oli kaks õpilast, üks hea ja teine halb, ning loomulikult huvitas neid see raamat. Õpetaja võttis, aga raamatu ja peitis ära, ning keelas poistel seda puutuda. hea kuulas sõna, aga halb hiilis õpetajale järele, ning luges raamatu läbi. Sraamatu sulgedes muutus ta koletu suureks ja tigedaks krokodilliks, kes hakkas inimesi sööma. Et inimesi päästa, pidi õpetaja muutma ka oma hea õpilase krokodilliks, kes võitleb kurja krokodilliga. Õnnetuseks armus kuri krokodill ühte tüdrukusse, kes armastas hoopis head krokodilli.
Muide, et krokodill jälle inimeseks muutuks pidi ta ära sööma ühe süütu tüdruku.
Tappa sai krokodilli ainult see tüdruk, keda krokodill armastas ja sedagi vaid Ankor Watist leitud noaga. ankor Wat oli ka koht kuhu krokodill ei saanud inimestele järgi.
Loomulikult lõppeb see muinasjutt hästi, hea krokodill võitleb pahaga, päästab tüdruku ja tapab paha. Paha ei sure täiesti - tema hambad jäävad ellu ja kes kogemata tema hambaid puudutab nii, et veri välja tuleb, muutub uuesti pahaks krokodilliks. Niimoodi juhtub ka ühe tänapäeva poisiga, kees ujuma läheb. Ja kõik algab otsast peale. Jälle võitlus ja jälle Ankor Watis. Paha korokodill on Charaban ja hea Chraitau. See on sajanditetagune khmeeri muinasjutt nii, nagumina sellest eile õhtul aru sain, ning räägitud mulle siis Pipi poolt. Loomulikult on asjast ka kümmekond filmi vändatud, aga jutuna pidi see olema rahva suus üks populaarsemaid.

Pipi, kes on tüdrukutest mu lemmikstaffiks kuidagi kujunenud on mega jutustaja. Kuna oleme mülemad inglise keeles "väga tugevad", siis on meil teineteisest ka lihtsam aru saada, kui ikka ei mõika, siis seletame lahti käte-jalgadega.
Täna rääkis ta hommikul mulle ujumisriietest ja millest mõtlevad khmeeri mehed, kui näevad bikiinides plikasid.
Üldiselt on tavalised khmeeri tüdrukud väga häbelikud, ja paljaks end naljalt teiste nähes ei koorita. Erandiks on loomulikult taxigirlid, ehk maakeeli litsid. Ujumas käivad tõdrukud alati riietes, sest ilma pole ilus. Ja selle tüdrukuga, kes on khmeeri poiste ees bikiinides olnud, eriti ei suhelda, või kui, siis võetakse teda kui kergemeelset, ning tüdruksõbrana ta arvesse ei lähe. Samuti arvavad khmeeri mehed, kes rannas töötavad ka valgetest. Kuigi selles suhtes nad nii karmid p
ole, sest aeg on teinud oma töö ja tutvustanud neile ka kultuuride eripärasusi.
Nähh, ei saagi rohkem kirja panna, läpakal saab aku tühjaks! Näeme jälle!

Kell on üksteist õhtul ja ma olen juba kodus!!
Asjad on ikka üdini halvad augustis-septembris. Rahvast ei liigu peaaegu üldse, Kui augusti esimesel poolel oli veel midagi, siis nüüd on tüiesti vaikus. Ainult vihma kallab kogu aeg. Täna avasime baarigi alles kell kümme, sest selliste ilmadega pole mõtet varem.

Ja kuna vihmaga ei liigu rahvast, ning tööd pole vajuvad ka poisid longu.


Poisid sellepärast, et Saiha on siis nüüd ikka tagasi, aga eelnevalt tulevikule mõeldes kauplesin ka tööle tulepoiss Jacki baaritööd tegema. On teine selline tore ja rahulik poiss, kutsub mind kogu aeg emaks.

Rahulik on ta täpselt nii kaua kuni ilmub mõnigi turist, kes meie alal istet võtab, siis on poiss kohe esinemise peal väljas ja mitte halvasti. Kuna ajad on nigelad, siis võimaldan talle õhtu jooksul vaid liitrikese bensiini, et oskused raisku ei läheks ja poiss rooste :)

Baaris on ta muidugi natuke nigelavõitu praegu ja ega ta ilmselt põhitööna baari jäägi. eks ikka rohkem kõrghooajal õhtuti tuleshow on tema nael. Aga väiksestviisi ta ikka saab ka sisseviskamisega hakkama, kuigi inglise keel on kehvavõitu ja lugeda kirjutada ei oska ta ka inglise keeles. Aga ega ma isegi kõige tugevam pole selles suhtes. Saiha muidugi koolitab teda ka enda kõrvalt tasapisi. Nii, et arvan kuu aja pärast ilmselt ümber vead. Tegelikult ega ma mõelnudki teda päris baaritöö peale palgata, ikka nii, et tore kui ta saab päeval õllede etteviimisega hakkama, ning mõne lihtsama tellimusega, põhiline töö tal ikka õhtul.
Plikaussid on muidugi peale mu ähvardust, et lähevad koju, kui intriigitsevad, nagu ümber vahetatud, liialt sõbralikud. Saihale tehakse isegi süüa, muidu ainult õelutseti. Näis kaua see rahulik aeg kestab. Sest Jeck tuli randa tööle tagasi "Kurenbari" See on siis ülejärgmine baar peale meid. Vahel on ainult "Dolphin" Ma teadsin tegelikult sellest juba üleeile, esiteks ütles mulle Bizet, et Jeck tuleb tagasi ja eile rääkis Saiha, et jeck läheb Skayga ühte baari. Saihast nats kahju, kaks ta endist sõpra nüüd ta vaenlased ja veel nii lähedal tööl ka, aga loodan, et rohkem ei tekki nende vahel probleeme.

See siis ongi meie kuulus Bizet, kes vahendab poisse tööle ja vaatab, et kokku ei trehvaks need, kes ikka kuidagi kokku ei sobi. Seekord läks muidugi tal viltu, sest meie omad läksid ju ikkagi riidu. Ometi andsin talle ka täna vihje, et meil oleks oktoobrist juba mõnda poissi veel vaja.

Saiha lubas küll ka seda asja ajada ja rääkida ka oma vennaga. Eks näis, mis tuleb. Rendi summa ka veel ikka lahtine, osad räägivad 1000$ kuus, osad, et tuleb 600$. Kõrge rent ikkagi igatepidi.







Nii ja nüüd asja toredamast küljest. Reiks on kuue kuuga maha võtnud kena 15 kilo.

Kodust tulles olid kõik T-särgid trimmis ümber kõhu ja kohalikud tited arvasid, et Reiks on Buddha, aga nüüd lähevad talle selga ka need särgid, mis mina tema kapist oma jaoks kaasa võtsin.

Arenguruumi veel muidugi on, kui võrrelda Saihaga, kes ka Reiksi särki selga proovis ja sellesse ära pidi uppuma. Ma sain ikka südamest naerda üle pika aja, kui 50-e kilone kutt ajas 150-se kuti riided selga!

Sama muidugi minulgi, 80-e kilosest mutist on kuidagi alles jäänud 70 kilo.
Eile õhtul pesin need teksad, mis kodus kuidagi jalga ei mahtunud, aga igaks juhuks said kaasa haaratud, et kellelegi ära anda, aga nüüd siiski omal jalas juba on, ära. Et need hommikuks ära polnud kuivanud, mõtlesin, et panen need püksid, millega tulin. Armas taevas! Need ei tahtnud kuidagi enam üleval seista. Tõmbasin püksirihmaga koomale ja panin pika särgi peale, et kokkukrousitud värvel väga silma ei paistaks.

Natuke veel ja saan kõik mahajäänud riided vist paluda järgi saata! :)