Suurelt kehvad uudised! mapean Eestisse tagasi pöörduma!
Lihtsalt käisime viisasid pikendamas ja mulle öeldi, et rohkem mulle viisat ei anta.
Sel lihtsal põhjusel, et mu pass kaotab kehtivuse järgmise aasta veebruari alguses.
Pagana pjhta! oli seda jama nüüd vaja. Eks ma ise olin ka lohakas, vaatasin kehtivusaega valesti, arvasin, et kehtib maini. Omad vitsad peksavad! Ajasin kõik tuttavad tagajalgadele, et uurida, kas pole mingitki võimalust saada pass maalt lahkumata, või kuskilt lähemalt, aga ei lähim saatkond kuhu saaksin viisata lennata on Türgis. Sellel pole mõtet, siis lendan juba parem Eesti. Raha selleks muidugi pole, rääkisin vennaga ja ta ajas mulle oma tuttava kaudu 1000 eurise edasi-tagasi pileti. Pean muidugi jube ringiga lendama, Phnom Pehn- Pariis-Helsinki-Tallinn ja tagasilend sama teed pidi, aga midagi pole teha. Täna-homme peaks pileti meilile saama. ja nädala lõpus siis "Tere kauge kodumaa". Tegelikult ei taha ma üldse praegu sinna lennata ja veel üksi, aga noh......
Staf on muidugi mures! Nad on minuga harjunud, teavad ja tunnevad mind, mina neid ka. Ning nüüd kardavad nad, et ei saa minuta hakkama ja lähevad Reiksi või Matuga tülli.
Nad ju harjunud minupoolse vabapidamisega, et pole orjad, vaid inimesed, lasen neil ikka "mängida" ka vahete-vahel. Eks peavad end ohjes hoidma see paar nädalat. Menlong läheb nädalaks koju käima, Khamera elab nagunii Sihanoukvilles ja ei pea koju sõitma. Saiha ütles, et ta peab ka selle kaks nädalat ussipesas vastu. Eks loen neile sõnad peale, kuidas olla.
Muidugi on see ülim nõmedus, et pean niimoodi arutult raha raiskama lihtsalt selleks, et bürokraatia on nii suur.
Aga noh, midagi head on ka äkki selles. Saan äkki normaalselt oma juukseid valgendada ja tuua juurde need riided, mis seal enam sek´lga ei mahtunud, Reiksile samamoodi, kui ma ikka selleks ajaks suhtlen temaga. Praegu igatahes joob ta arutult.