Noh, mu Eestisse lennu pilet on siis tagataskus. Kuidas ma selle ära maksan ei tea, nii, et päris tagataskus nagu pole ka, piilub veel äärest välja. Aga lendan siis 21 septembri õhtul Phnom Penhist Pariisi ja Helsingi kaudu Tallinna. ja tagasi siis 02.oktoober jälle sama teed pidi. Laste rõõmuks peaksin avama baari juba neljanda hommikul.
seadistasime just praegu Khamerale ka mu skype konto, et neil oleks minuga mingigi ühendus, kui poisid peaksid jälle plikade peale vihastama. Võtsin mõlemi (Saiha ja Khamera) käest lubadused, et nad ei lase end plikaussidel välja süüa ja ootavad mind siin. Menlongi on plikad juba nii palju töödelnud, et kui khamera teda eile õhtul hakkas õpetama, kuidas klientidele ühe arve peal saab ka eraldi arved esitada (kuna kliendid tahtsid eraldi maksta), läks poiss närvi ja hakkas Khamerale vastu karjuma. Khamera, vana rahu, tegi lihtsalt ise arve lõpuni siis. Aga Menlong põrnitseb siiamaani ja ei räägi poistega. See on halb, sest siis haaravad plikad ta kohe oma padjaklubisse. Ma kohe päriselt kardan konflikte, mis tekkivad, kui ma ära olen, sama palju, kui üksi läbi aasia ja euroopa lendamist.
Momendil sain ma teada, miks ma neist kahest tolgusest rohkem hoolin, kui teistest. Tean, et Khamera on päris jõukast perest ja ta töötabki vaid fiilingu pärast. Saiha pere on Cambodia tavaline vaene pere, ja endal tal lõppeb võla tagasi maksmine alles nüüd septembriga, raha pole tal juba mitu kuud rohkem olnud, kui vähene tipp ja mõningane eraäri. Kuid kui tänavalapsed- purgikorjajad mööda lähevad, siis annavad mõlemad neile kasvõi 100 rieli, või oma kõrvalt süüa. Ülejäänud seltskond isegi ei vaata nende poole. Järelikult on mõnel inimesel lihtsalt süda õiges kohas. Ilus!
Igatahes, tean, et hommikul oli ühe mehe rahakotis vaevu dollar, ja ka sellest andis ta lastele 25 senti ära. Nägin täiesti kogemata lihtsalt pealt.
Eile õhtul tuli jutuks saabuvad suurred usupühad. Need kestavad päris pikalt. Pipi on juba kolm kuud mulle rääkinud, et tahab koju minna 14.10 ja nädalaks, kui ta ei pea kooli minema ja üldse koju jääma. pai küsis samuti koju. Mom ütles, et kui mul kokka sel ajal pole, siis tema on siin. menlong küsis nädal varemaks koju. khamera elab Sihanoukvilles ja tal seda probleemi pole. Saiha ei ole aga isegi jutuks võtnud koju minekut. Küsisin siis eile, et mis ajal tema tahaks koju sõita. Ja vastus oli hämmastav. Ta ei saa (!) koju minna! Ma olin vist nii lolli näoga, ega ta muidu poleks mulle seletanud oma seisu lahti. Kuid mina igatahes taaskord Cambodia peresuhets tibake targem. Kuna ta jäi aprillis haigeks ja võttis arstile maksmiseks, ning kodus olemiseks päris palju raha avansiks ette, pole ta nüüd pikka aega palka praktiliselt saanud. See tähendab, et ka koju pole tal olnud midagi saata. Ja sellepärast, et tal pole siiani raha, ei saa ta koju minna. Kuna küik vaatavad teda kui loodrit, kes pole mitu kuud suutnud vanemaid aidata. Appikene! eestis küsitakse vanematelt abi, kui hätta jäädakse, siin peab vanemaid ülal pidama. see polnud mulle uudiseks, sest seda ülalpidamist ma tean, kuid, et vanemad ei taha ka last sellepärast kodus näha, et see on haiguse pärast raha neile saatmata jätnud. No ma ei tea. päris hämming oli. Poiss ütles, et nüüd kui tuleb kõrghooaeg proovib ta jälle järje peale saada, kuna ka tippi hakkab tulema ja siis võib-olla võib-olla mõne kuu pärast pole tal häbi vanemaid külastada, ning need võtavad ta vastu.
karm elu. ega ma imestagi, et ta jube varakult juba lapsena tööle hakkas ja kooli pooleli jättis. tegelikult kurb ka. küsisin, kas ta siis ei igatse vahetevahel koju? Loomulikult pidi igatsema ja päris kõvasti, kuid arvas, et kannatab veel ära mõne kuu.
Aga vanematest ei saa ma siin maal ikkagi aru.