Nii! Nüüd olen siis kodus! Selles mõttes, et korraks käimas. Külalisi ma vastu ei võta, pressikonverentsi teen vaid väga lähedastele inimestele. Ega ma viitsigi eriti ju peale kuut- seitset õhtul enam suhelda, sest minu jaoks on siis juba hilisõhtu ja eesti graafikusse seekord ma eriti ei pingutagi
Kuidas siis minusugusel hullul reis üksinda kulges?
Eestisse tulek üle ootuste hästi, kui arvestada seda, et keeleoskus on mul puudulik ja Pariisi lennujaama nägin esimest korda elus.
Üldiselt oli praegu Airfrance parim pikk lend üldse senistest. Esiteks on neil ka turistiklassis korralikud ja mugavad istmed koos jalatoega. See tähendas seda, et magasin isegi nii, et kogu aeg ei surnud jalad ära, või ei jäänud küljed valusaks. Söök oli aga s...t.
Aga Pariisi lennujaam! Appi!! Lollimat lennujaama ei oska ette kujutada. Esiteks; maandud kell kuus hommikul, oled veel jumalast juhm, kuna pikk lend ja teine ajavöönd lööb kõik sassi. Ja siis pole ühtki inimest kelle käest isegi juhatust küsida. Ok, mul oli piletil kirjas, et pean minema 2D-st 2-E-sse, tegema seal check-in-i ja jõudma lennule, mis väljub pooleteise tunni pärast. Iseenesest lihtne. On ju? Aga LOOMULIKULT mitte mulle.
Teiseks: kus on see 2-D, kui mingit kirja pole, mis suunas liikuda. Ronisin siis teiste järel mingile rongile, mis pidi pagasihalli minema. Läkski! Aga enne tuli veel passikontrollist läbi käia, ning parajasti oli maandunud veel paar lennukit, nii, et seal oli hullumaja. Loomulikult "konnasööjad" magavad hommikul ja kontrollputkasid oli avatud vaid kaks. Ning loomulikult tekkis ühes mingi seltskonnaga jama ka. Nii, et kogu inimmass töödeldi läbi ühe putka. Juba siis olid mul närvid läbi. Ette ka ei saanud kuidagi trügida, sest ükski lambaants ei saanud aru, et ma tahan edasi imekiiresti lennata. Lõpuks, kui sealt läbi sain leidsin ka suunaviidad, mille järgi orienteeruma hakata. Tore! Aga, et ikka lõbus lõpuni oleks, siis ruumist A ruumi B pääsemiseks tuli läbida tublisid ringe, sest ega otseustest ei saa, siis pole ju huvitav. Igatahes oli mul keel vist jooksmisest põlvini rippu ja hing paelaga kaelas, kui Finnairi check-ini jõudsin. ja loomulikult hilinesin - kassad olid kinni! pagan, siis oli mul küll hetkeks juhe koos! Telefon ei tööta, raha pole, keeleoskus +1, ja väsinud ka juba. isegi tönn tahtis peale tulla. Aga see poleks ju mina, kellega midagi ei juhtuks. Hingeldasin siis kaks mintsa, ning marssisin mingi suvalise Airfrance kummalise leti juurde. Seletasin nii kuidas suutsin asja ära, et lend väljub kohe, mina jäin hiljaks, ning mul veel edasilend kah Helsingist. Taat, kes seal istus jõllitas mind nagu tulnukat, ega saanud essugi aru. Noh, eks mina sain temast aru küll - kargab mingi mutt letti ette, vehib paberitega ja seletab miskit inglise-eesti segakeeles, ise üleni higine ja hingeldab nagu auruvedur.
Lõpuks ikka jõudis sel taadil kohale, et mis ma tahan. Ütles, et mingu ma järgmise lennukiga. Jälle tegin talle kümme minutit selgeks, et mul pole piletiraha rohkem jne. Siis tuli letti üks kena prantsuse plika, kes suutis inglise keelt rääkida ka ilma põrinata. No teine tera oli suhelda, mina sain ka aru mis tema rääkis.Ütles, et no problem, tema teeb mulle uue broneeringu, järgmisel lennul vabu kohti küll ja maksta pole vaja. Tegi mulle uue paberi järgmisele lennule, näitas isegi värava kust peale saab kätte. Mercy!
Nüüd oli mul aega lausa kolm tundi. Kolasin siis mööda lennujaama ringi, tegin suitsu ja ronisin jummalast õigel ajal check-ini tegema. Õigel ajal, sest minu taha saabus mingi paarkümmesd vadistavat hiina penskarit kohutavalt suurte kohvritega. Tegin oma checkkimise ära, ning lend jätkus. See finnair oli normaalne. Ja kujutage ette - söögiks oli must leib suitsukalasalatiga. Ossa! ma mõtlesin, et küsin lausa juurde, niiiiii hea oli! Aga stjuuardess oli pull mutt. Vanust oli tal vähemalt kuuskümmend, suhtles täitsa vabalt isegi hiinlastega ja minuga seletas soome-eesti segakeeles. Kogu aeg sehkendas ringi ja tassis rahvale igatsugu träni. Minu kõrval olevale soome ärimehele , kes kogu aeg magada üritas, tõi kohvi ja teatas, et kui see veel üle lennuki norskab saadab ta pagasiruumi magama :)! Ise itsitas rõõmsalt! Kihvt tädi!
Tegelikult oli päris hea, et sain järgmise lennuga, sest 5 tundi Vanttaa lennujaamas oleks hulluks ajanud. Seal pole midagi teha. Pealegi oli jube külm kah.
Viimase lennu peale ronides (oli ikka "metsavahilennuk") itsitasin soojalt maalt saabuvaid eesti mutte, kes kõva häälega üksteisele seletasid kui jube on +25.st kraadist sattuda +5-de. Ja, et ikka nädalaga harjub soojaga ära. Ja-jaaa, katsuge mutid +35.st +5.de sattuda, siis tunnete vast kui mõnus see tegelikult on. Igatahes 20 minutise lennu jooksul hakkas mul nina vett jooksma, kurk oli juba enne valus.
Tallinnas võttis mind Kats vastu, tegi lühiülevaate eesti hindadest ja siis ruttu Kohilasse.
Koerad tegid õmber minu sellise sõjatantsu, et lust näha. Tobias kontrollis igaks juhuks auto ka üle, et äkki on Reiks ka kuskil. kahjuks pidi pettuma. Kassid olid ülinurruvad, ning arvamine, et Minn mind ei mälet, osutus valeks. Täpselt mäletas.
Aga külm on siin küll täiega! Hommikul ronisin kell kuus lõdisedes teki alt välja ja tegin tule pliidi alla.
Õhtul proovisin Reiksiga ka vee l rääkida, aga ühendus oli jube kehva. Siis helistas Saiha, aga sama lugu- ei saanud midagi suhelda, ainult lehvitas ja kõik. Ehk läheb täna õnneks rääkimine!