Üdini imelik olemine on!
Selline nutune ja vesine. Kõik mida keegi ütleb, või teeb tundub isikliku solvanguna. Püüan ennast veenda, et see ainult tundub mulle, kuid ega vist päris nii see pole. Kahtlustan, et olengi lihtsalt reisipaketi üks aktraktsioonidest. Tegelikult juhtus see juba mitu päeva tagasi, tol õhtul, kui tüdrukud kohale jõudsid. Sai nagu oodatud ja närvitsetud, et kõik ikka sujuks ja, et Cambodia meeldiks jne. , ja siis ronisid kõik baaris tüdrukute lauda ja mina tundusin täiesti kõrvalise ja mõttetuna. Istusingi enamuse õhtust kassa taga ja vaatasin seltskonda lihtsalt kaugelt. See pole muidugi mitte esimene kord, kui olen lihtsalt teenindaja rolli lükatud ja sujuvalt vestlusest välja lülitatud. Sellist asja tuli ette ka eestis olles, kuid siis ei tundunud see nii isiklikult solvav. Tegelikult tunnen end sellest ajast saati nii kogu aeg. Lollil ajal tuli mingi palavik ka kummitama ja mega angiin. Sellest olen küll praeguseks lahti, aga ülejäänud tunne on alles. Selline võõras oma kodus tunne. Nii ma siis nukrutsengi rõõmsa näoga, selle asemel, et seda nädalat täiega võtta.
Äkki veel muutub midagi, mõned päevad on jäänud, ning pealegi tegi staff siin viimased kolm päeva kõikvõimalikke imesid, et mind elule tagasi aidata. Esimesel päeval peale Kati ja Kairi saabumist ma lihtsalt magasin kogu hommikupoole baaris poiste khmeeripärases välivoodis ja mind ujutati üle kõikvõimalike jubedate, ning mittejubedate teedega. Saiha tegi praktiliselt ära kogu hommikupoolse töö, marketi, Samudera jne..
Õhtul läksin koju ja magasin vahelduva eduga ilmselt kõrge palavikuga hommikuni. Kuna Reiksil oli tähtsam olla hommikul kuueni baaris ja väidetavalt juttu rääkida, kui huvi tunda kuidas mul läheb, siis tulin järgmisel hommikul uuesti tööle. Et mul ikka jube kehv oli olla, siis nõustusin Sofia poolt pakutud nn. khmeerimasaažiga. Olen aina pealt vaadanud, kui poisid lasevad endale teistel seda teha ja pärast käivad ringi nagu tiigrid, üle keha triibulised nädal aega. Aga olude sunnil, kuna ükski tablett ei aidanud, tuli ka ennast lasta triibutada. Käib see asi nii, et selg hõõrutakse paksult "Tigerpalmiga" kokku ja siis hakatakse selle sama salvi korgiga kiirelt jatugevalt mõõda nahka jutte hõõruma. Nii kaua, kuni tekkib pikk verevalum, siis tehakse järgmine triip ja järgmine jne. kuni terve selg on selline.
Palaviku võttis igatahes see alla, aga kurguvalu mitte. Sellega püüan oma jõududega hakkama saada. Äkki läheb homseks üle, läheks hea meelega tervena plikadega laevaga sõitma. Eks vaatab mis saab.
Mõni nädal tagasi sain üsna terava kriitika osaliseks kuna mingi kohalik klient, kes oli palunud oma telefoni baarileti taha laadima panna, läks seda iseseisvalt vaatama, kas on täis laadinud. Siis kähvati mulle, et sellist asja ei tohi olla. Mina loll arvasin siis, et see reegel kehtib kõigi kohta, aga selgus just praegu, et ei - valge nahavärviga pole ohtlikud ja võivad käia kus tahavad. Kui julgesin meelde tuletada, et mina sain võõra pärast õiendada, kamandati mind õsna õlbelt baarist minema. Nii palju siis sellest, et olen üldse veel kellelegi vajalik.
Nii, polegi midagi imestada kui palun vabandust kõigi ees, et olen ikka veel olemas.
Nii vastik on elada, kui pole nagu kellelegi sind tarvis enam ja...
Iga päev järgneb üks solvang teisele, mille kuradi pärast????? Terve suve kükitasin siin üksinda, tegin, mis võimalik, et jalgel püsida, kuid ilmselt polnud panus ikka piisav.
Tegelikult oli ikka üsna ülbe seegi, et olin tõsiselt haige ja pidin vaatama ise kuidas hakkama saan. Küllap see on ka rööpast jälle välja viinud!

Eile küsis üks mu vana tuttav FB-s, et, mis te eestlased seal kaugel ka sööte ja kuidas jõululauaga on??
Püüan siis tibake selgust asjasse tuua!
Tegelikult söön mina üsna palju kohalikku toitu. Praetud riisi kanaga, currykana ja kuna meil on praegu hästi osav kohalik kokk Sofia, siis söön ka khmeeride stafitoitu. Sest ta oskab ka omade kohalikku "praeräime" ja seebuliha valmistada ülihästi. Praesibula kaste riisiga on lihtsalt vapustav!
Kui väga millegi eestlasliku s.t. koduse järgi isu tuleb,siis saab ju alati teha praekartuleid peekoniga. Terve Victory Hill on täis venelaste söögikohti, kus pole mingi kunst saada boršisuppi, seljankat või pelmeene. Tõsi küll, kolmest korrast kahel, on minul pelmeenidega kehvasti läinud. Ilus puhas söögikoht, aga minul lööb põhja alt mõne minutiga. Vist pole ikka õiged pelmeenid olnud! See eest tänavatoit seisab alati sees nagu liimitud, ometigi pole vist kõige hügieenilisem. :)
"Samudera" pood on meil siin ka üks tore koht, kus ei müüda vist ainult eesti kohukesi, verivorsti, heeringat ja praekapsast. Ülejäänud asjade tootmisega on kohalikud valged enam-vähem hakkama saanud. Olemas on jogurtid, leivad-saiad-saiakesed, kodujuust, pelmeenid-frikadellid ja palju muudki. Kartul kasvab kohapeal, vorst ja muud vidinad, mis kartulisalatisse näiteks käivad, toome turult, või poest. Maitsestamata jogurt ajab asja ära hapukoore asemel. Pole küll päris see, aga kui ikka muud võimalust salatit süüa pole, tundub selline salat ülihea. Kuuldavasti pidid venelaseed ka juba hapukoort tootma, ise pole veel müügil näinud. Suitsuvorsti ja suitsuliha teevad sakslased. Arvestama peab muidugi, et kõik käsitsi valmistatud tooted (seal hulgas ka must leib), on kallid. Ka on kallid importkaubad, mida siin maal ei kasvatata-valmistata. Piimatooted on samuti kallid, sest kohalikku piimatööstust ei eksisteeri. Kohalikud lehmad, kes prügikastisest saadavast toituvad, on nii pisikese udaraga, et imestan vahetevahel, kuidas nende järglased üldse ellu jäävad.

Erilised, spetsiaalsed hõrgutised verivorstide ja eesti juustu näol lendavad kohale muidugi koduste saadetud pakkidena, või turistide pagasis, kes küll tulevad. Nii seisab meilgi praegu baaris veel pool pudelit "Vana Tallinna" ja kodus külmikus "Eesti juust". Naljaks on see, et meie sööme kohalike toitu päris hea meelega, kuid kohalikud meie toitu mitte. Oleme neile ikka testimiseks pakkunud, kuid ainus, mis poistele peale läheb on "Kalevi" marmelaadikommid. Neid küsitakse juurdegi.
Eelmisel aastal oli jõululaual seaprae kõrval ka sült olnud. Kas Matu ka sel aastal viitsib keeta, ei oska öelda.
Šokolaad on kallis, sest on imporditud sisse, kohalike kommid on kohutava maitsega ja sööma ei meelita. Kuigi pakendid on ilusad. Magusaisu saab peletada kõikvõimalike puuviljadega, mis siin on tõeliselt head. Ainus, mis mul suud vett jooksma ei võta, on durian. Olenseda küll proovinud, nii süüa, kui sheigi sisse segatuna, aga - ei! Nii, et nälga ei sure, kaalust oleme muidugi tänu kergemale toidule suutnud kahe peale alla saada ligi kolmkümmend kilo. Ja see on ainult teretulnud!

Ei ole kõige teravam pliiats meie uus poiss Pizal. Võrreldes DJ-ga, ehk Amapiga, kes ei rääkinud kuu tagasi ühtegi sõna inglise keeles ja nüüd vehib valgeid grilli kõrvalt sisse visata nagu naksub, ei suuda uus poiss oma inglise keelega mitte midagi teha.

Ainus, mille peale meister on, on magamine. Võiks öelda, et kuldmagaja.
Kohe teise päeva hommikul, kui olime eelmisel õhtul ööturul möllanud, ei suutnud poiss silmi avada kuni kella kaheteistkümneni. Teised kolm avasid baari, tassisid ta voodiga taha nurka, panid muusika kõrva äärde mängima jne. ei midagi. Mees ei keeranud külgegi!

Ja eile jälgisime teda kogu päeva silmanurgast. No ei ole seda särtsu, mida rannas vaja läheb! Kham on esiteks kehv õpeteja, nii, et teise päeva õhtuks oskas Pizal vaid õlut valada. Kliendile esitad arve, suits püsti suus ja koristada ka enda järelt ei suutnud. Selle pidin mina talle selgeks tegema, aga ega suurt kohale vist ei jõudnud.
Saiha tuli kodust tagasi, lootsime, et äkki nüüd võtab temalt õppust, mida teha ja kuidas olla - aga ei. Ehmatas hoopis kinni end, nähes teiste kolme kuraasikust ja kuuldes nende spetsiaalseid kilde sisseviskamisel. No täna anname viimase võimaluse, äkki saab end käima lülitatud. Kui ei - pole midagi teha, otsime edasi uut poissi, kes oleks see parim meile.
Baari ehitus venib ka ikka täiega. Kolme päeva jooksul pole mingit liikumist toimunud. Kõik seisab praegu elektriku taga.

Mõni külastaja kohe on probleemne!
Laekus meil eile teiste seltskonnas üks selline ka randa. Kohe esimesest hetkest, peale tervitamist, küsis poolpõlglikult, et ega ma ometi ei räägi stafiga nende oma keeles. Siis käiski mul väike plõks peast läbi, et tegemist on ilmselt isandaga, kes peab end kohalikust rahvast paremaks. Ja nii oligi. Kõigepealt oli ta endas kindel, et kuna olen õhtul baaris üksinda ja valge naine, siis peab mees mul olema kindlasti olema üks kohalikest ja kindlasti stafi hulgast. Ega ei viitsinud sellist lolli juttu, mis tal suust välja tuli, ning õhtu edenedes aina hullemaks läks, isegi kommenteerida. Üritasin jõudumööda viisakas olla, aga kui ta kukkus arve lauda viinud uue poisi peale lõugama, läksin tõmbasin talle vee peale. Lihtsalt tegin talle selgeks, et kohalik teenindaja on ikkagi teenindaja, mitte tema ori. Teiseks rebis ta enda meelest mingeid ülinaljakaid nilbeid kilde, mille peale vaid ise naeris. Neiu, kes nende lauas istus oli üsna tasa, ja teisiedki eriti ei võtnud vedu, et kaasa ärbelda. Hiljem kuulsin, et "valgel isandal" oli ka hiljem mujal olnud probleeme ülalpidamisega. Eks jääb üle loota, et keegi ta tiibu kärbib.
Muidu oli selline rahulik ja vaikne päev. Uue stafi sain täiesti juhuslikult. Sõitsime Khamiga poodi ja ta nägi tee ääres toimetamas üht oma tuttavat poissi. Kham pidas moto kinni, küsis minult, kas tahan staffi juurde, kuna Saiha on kodus haige. Muidugi tahtsin, seda enam, et poiss valdab vastupidiselt Amapile ja Tyrale ka inglise keelt.
Nii ongi meil siis täna teist päeva tiimis ka Pisal. Eks paistab, mis ta endast kujutab, baaris ta enne töötanud pole, aga õppust võtma tundub üsna kiire.
Eile tegime taaskord ka külastuse kohalikule ööturule, sest eestlased-turistid avaldasid soovi ka päris kohalikku toitu maitsta.
Ööturg!
Aasiamaade lahutamatu osa ilmselt. Pealinnas eksisteerib toiduturu kõrval ka hilbuturg, kuid meil siin on enamus ikka toidukohad ja müügiputksd.
ÖÖturg.
Tegelikult on turg avatud ööpüev, kuid hommikupoole toimub elu vaid teeäärsetes putkades kiiremalt. Ülejäänud kohad tukuvad vaikselt. Kui keegi sisse astuma juhtub, virgutakse hetkeks, et pärast taas letargiasse vajuda.
Elule ärkab turg päikeseloojangul. Ja osta saab sealt kõike, alates vägagi söödavast khmeeri pang-pangist ehk kohalikust hamburgerist kuni ritsikateni. Pang-pang on hea, olen isegi seda lausa nädal aega järjest lasnud poistel tuua. Salat, mis sellega kaasa antakse on peale minu veel nii mõnegi eestlase ära petnud - selline tunne, et sööd magusavõitu tšillist värskekapsa salatit. Tegelikult on tegemist rohelise mango-rohelise papaya salatiga. Prussakad maitsevad nagu päevalilleseemned, ning grillitud madu on nagu lihtsalt õllekõrvane.
Aga selle eest nende toitukohtade supid-praed viivad keele alla, kui oskad neid kokku segada. Meil on selle tarvis poisid. Sest lauda tuuakse kõik pooolvalmis produktid, mida siis ise kokku miksida. Ja kui ei tea, ega tunne asja, tuleb toit jama. Pealegi on enamus toitlustajaid umn´bkeelsed, nii, et nõu eriti ei saa küsida.

Juba siis kui oktoobri algul eestist tagasi tulin, vedasin kogu stafi ööturule supitama, sest siis oli Saiha suvi läbi rääkinud kui head suppi nemad Aigariga ööturul kogu aeg söömas käivad. Oli küll hea supp! Nii ka seekord, aga nüüd oli teine supp ja teistmoodi tegu ka. Keset lauda toodi grillid, mille tippu pandi pekitükk, äärtesse leeme sisse porgandid, kapsad, tomat, kurk ja kõik roheline. Pekitüki sulama hakates pandi sinna kõrvale ka lihad praadima. Lõpuks läksid ka leeme sisse nuudlipakid.

No oli ikka hea öösöömaaeg kuni kella kaheni.

Üle pika aja oli baari avamine jälle selline nagu kevadel. Tulen, äratan stafi üles ja hakkan neisse uuesti sisestama eelmistel päevadel õpetatut, sest kõigil on ööga "kõvaketas" tühjaks jooksnud! :)
Tegelikult on asi selles, et Saiha jäi taas haigeks kõvasti.

Ja teised on ikka veel nii lambaantsud, et pean kõrval seisma ja näpuga näitama, mida hommikul teha. Ise ei tulda kuidagi selliste pisiasjade peale, nagu rannast prügi kokkukorjamine, või tee puhtaks pühkimine. Jama ka selles, et Saiha tegi kõik kokteilid, ning oli ka kassas, kui ma ära tahtsin käia. Aga noh, katsume selle nädala üle elada, ta ju ennegi kodus olnud haigusega. Eks Khemera peab kahe eest nüüd pingutama.

Eks ta ongi tubli, aga mitte nii piisavalt. Või pole tal seda erilist hommikust sisseviskamise fiilingut. Praegu on igatahes lausa vaikus baaris. keegi ei hüüa kuskilt mööduvatele tüdrukutele, et kui poisssõpra vajad astu baari, või ei küsi mõne mehe käest, et mees kas valan hommikuõlle välja!
Tegelikult ongi praegu tunne, et Saiha oleks nagu baari maskott, ta oskab kõike, teeb kõike iseseisvalt, temal saab nõu küsida ja ta kuidagi hoiab ka teised liikumises. Nagu teda pole, on krahh. Isegi ilm keeras hommikul vihmale.
Tyra istub jummala tujutult.

Tema ja Khemera vahelt on juba paar nädalat tagasi must kass läbi jooksnud ja nad ei räägi eriti rohkem, kui tööasju. Saiha oli see puhver neil vahel. Loomulikult on ta nüüd õnnetu.
Hommikul tuli Sofia ja tegi vaid turutellimuse. Ta oli juba eile palavikus, aga täna lausa hõõgus.

Saatsin ta koju, ehk saab päeva-paariga terveks. Muidu olen täiesti jamas. Hooaeg kogub tuure ja meil vaid kolm poissi sel nädalal. Reiksigama arvestada ilmselt ei saa, ta jälle mustas augus. Ei taha nagu Laurile ka helistada, et saatku mulle see läti poiss äkki randa appi, kasvõi baari kokse tegema. Ega ta küll ilmselt ei tahaks hommikust õhtuni nädal töötada ka.
Nii mul on siis hetkel liikumas vaid Tyra, kes natuke räägib inglise keelt ja alati rõõmus Amap, kes alles õpib esimesi sõnu.

Ilmselgelt on ees ootamas vaikne nädal!

Mida teeksite teie, kui peate valima, kas lasete pimedas purjus inimese ujuma, või annate talle vastu kõrvu kõikide nähes, riskides sellega, et ta lööb vastu või jätab teid pärast ööseks ukse taha??
Mina valisin siiski viimase! ilmselt olen siis tänasest ka koduta,et härra saaks segamatult end päris põhjani juua! Ja ülejäänud ühiskond ilmselt tunneb talle ka kaasa!
Sest ma peaksin ju seda kõike varjama, ning vaikselt üksi kannatama!
Üldiselt oli nagu täiesti tavaline rahulik päev. Hommik oli päris töörohke, kuigi see päris rannas päikest nautiv rahvas pole veel pärale jõudnud. Lõuna ajal läksin koju mõneks tunniks magama. Vägev vihm äratas üles ja kui baari jõudsin oli mõni mees end juba ära sättinud. Siis tulid uued eestlased, tegime nendega mõned shotid ja siis hakkaski mõni meist öisesse merre kippuma. Kuidas saab mõni inimene ikka teisele nii palju valu teha, mu mõistus ei võta.Enam vist polegi muud tähtis, kui kreenis olla ainult. Olen jube väsinud!! Loodan ikka, et üks hetk tuleb mõistus pähe ja ta näeb, et ka ilma alkota saab olla siin lahe. Praegu on aga seis kohutav. Kui on selginemismoment, saab nagu kõigest aru, aga neid helgeid hetki jääb aina vähemaks kahjuks. Eks vaatame mis mind koju minnes ees ootab seekord!

Imeilus päikseline hommik ja mina suutsin oma ainukese asjaliku stafiga niimoodi kiskuma minna, et toolid lendasid. Ja seda ainult selle pärast, et ta ei pannud kohe päevitustoole sinna, kuhu mina soovisin ja kui käskisin ümber tõsta, siis tegi seda minu meelest liiga hapu näoga. Ma tunnen teda juba piisavalt kaua, et aru saada, et talle ei meeldinud see käsutamine ja kui ma talle seda ütlesin, läksimegi sõnelema. Meie kisma on muidugi kõrvaltvaatajale ilmselt üsna naljakas, sest mina karjun tema peale eesti-inglise segakeeles ja tema vastab omaltpoolt khmeeri-inglise sõimuga. Õnneks pole me vist pika vihaga teineteise vastu, sest natuke hiljem ajab see karjumine meid mõlemaid naerma, vabandame ja minu õigus jääb peale taaskord (valge inimene ju), kui mu nõudmine pole just viimase peal absurdne olnud.
Ülejäänud staff seisab aga kogu selle aja valvelseisakus, ning üritab mind toidu pakkumise või muidu veiderdamisega maha rahustada, sest arvestades mõlemapoolset temperamenti, on alati oht, et üks hetk anname teineteisele kere peale :)
Nüüdseks on muidugi torm möödunud, papayasheik lepituseks ära joodud, ning igapäevaelu läheb edasi. Ehitusmehed on kadunud kolmeks tunniks lõunale, nagu tavaliselt, Khemera koju magama läinud, Tyra ja DJ (Amap) magavad "monkeyhouses" ehk poistetoas ja meie Sofiaga teritame lihtsalt Saiha peal keelt.
Pagana moodi palav päev tõotab taaskord tulla, kuigi mingi tuuleõhk ikka liigub.
Selle palavuse tõttu ärkab kohalik rahvas hommikul koos päikesetõusuga, ehk siis kella kuue paiku. Siis pole kuumus nii tappev ja saab normaalselt askeldada. Söövad ju khmeerid hommikus samuti kella kuue, poole seitsme vahel. Ning mitte ei sööda nii, nagu valged, võileiba või putru, vaid ikka riisi kala, või lihaga. Mitte midagi ülitugevat, kuid meie mõistes ikkagi tubli lõunasöök on neil hommikueineks. Üldse söövad khmeerid päevas viis-kuus korda. Kolm korda siis tugevalt, ekh minu meelest hullupööra palju ja kaks-kolm korda natuke. Pluss veel kõikvõimalikud kärudelt- pottidest pakutavad tänavasnäksid (teod, pähklid, puuviljad, ja vedel magus mögin, mis maitseb minu meelest jubedalt. Igatahes, arvestades seda, et hommikusöök on nii varajane, pole midagi imestada, et ehitajad juba kell 11 hommikul lõunale kihutavad.

Nägin täna öösel ülihalba und. Olime mingi paadiga merel ja äkki juhtus tont teab mis! Igatahes oli paat äkki katki ja vett täis. Reiks ja DJ olid kuhugi täiesti kadunud, keegi ütles mulle, et ujusid kaldale. Olin maruvihane, sest Khemera oli mingi kapi all kinni, "Sessioni" baarman Pack Williams istus selle kapi kõrval täiesti apaatselt. Kuna Khemera aina oigas, hüüdsin kogu stafi appi, aga siis ütles jälle keegi, et ära hüüa enam, Saiha on juba uppunud ja kohe upuvad kõik teised ka. Olin nii hirmunud, et ärkasin kell kuus üles. Vesi on haigus, aga mis on paat!? Teekond kuhugi??? Ma tean, et miskit s...a tuleb igatahes asjaosalistele, keda unes nägin. Lugesin poistele sõnad peale, et olgu üliettevaatlikud! Panin Buddhale ka viiruki põlema, ehk aitab!

Tegelikult mõtlesin, et kirjutan sellest, miks khmeerid (mehed) oma särgid igal võimalusel kaenla alla keeravad, aga siis avastasin, et olen sellest juba korra rääkinud.
Äkki räägin hoopis katkise hingega Sofiast, kes on mul praeguseks köögis asendamatu.
Aga tegelikult räägin ta eluloo vist kunagi hiljem, kui ta on ise kõigest vabatahtlikult rääkinud ja pikemalt, kui eilsetele küsimustele vastates.
Vihmahooaeg ei taha ka kuidagi mööda saada! Peaks juba olema nagu lõppenud, või vähemalt lõppemas, aga eilne päev oli jälle selline, nagu septembris, kallas kogu päeva. DJ-ga "Samuderasse" sõites pidime baari taga motoga ära uppuma. Vesi oli üle põlve tugevasti. Tagasi tulles jäime loomulikult paduvihma kätte. Üllatav, kui külm võib tunduda soe vihm motoga sõites. olin vist täitsa sinine, kui baari tagasi jõudsime
Kuna kõik teed mis randa toovad on kaldu mere poole ja küvasti prahti täis, on päris jube vaadata mis toimub vihma ajal. Nimelt voolab mööda tänavaid merre sõna otseses mõttes prügijõgi. Kõigepealt muutub meri kollaseks, sest kogu maapind on siin punakast savist-liivast, mis vihmagamerre uhutakse. See aina laieneb meres

Eilse vihma ajaks olid jäänud ka koristamata suured mustad prügikotid muuli äärest. Nii ujusid siis ühekorraga meres paarkümmend musta mütsakat. Õnneks ei maabunud meie rannas, vaid kadusid avamere poole. Nii, et tegelikkuses on meie ilus sini-sinine meri siiski rämpsu täis.

Täna siis jälle selline "tore päev" õhtusse jõudmas! Peale seda, kui kirjutasin khmeeride kombest inimesi, kes neile meeldivad, puudutada, sain kaela "pedofiiliasüüdistuse", Või õigem oleks öelda et mind süüdistatakse selles, et küllap magan baaris õhtuti stafiga, kui mitte kogu Cambodiaga. Sest kuidas ma ikka tean nende kombeid. Ja miks ma ka oma stafile meeldin.Ega sellest kasu pole olnud, kui väidan vastupidist. Mida ikka inimene uskuda tahab, seda ta usub ja ümber ei veena kuidagi.
Paraku on täna vist hooaja algus välja kuulutatud, sest meil olid kuni praeguseni (kell on kümme õhtul) absoluutselt kõik lauad-toolid hõivatud, ning mulle külgelöömise asemel olid poisid hoopis maruvihased selle peale, et ma ei oska kokteile teha, ega drafte lasta. Sellal, kui nemad baari ja ranna vahet lippasid nii, et jalad rakkus, oskasin mina vaid laudu koristada ja klaase pesta. NÕME!! Inimene omab baari, aga ei suuda seal ise tööl olla!
Taaskord on ka uus eestlane rannas liikvel, Austraaliast kuuks ajaks puhkamas. Hea nali oli see, et võtsin just kõvahäälselt telefonis sõna selle kohta, mis ma töökorraldusest ja tööl vastu pidamisest arvan, kui korraga keegi kõrvalt küsis, et kuidas läheb ka. No tõmbasin ikka tati kurku küll. Aga kutt ainult itsitas. Jumak tänatud! Oh, hakkaks see päev juba õhtusse saama, mul on kõrini!

"Me oleme kõik armastame sind nii väga, miks sa küll pead meist vanem olema!?"
Sedasi tervitasid mind täna hommikul poisid rannas liiva kühveldades!
Ilus algus päevale!
Eriti, kui sulle avaldavad armastust enda baari poolpaljad noorukid :)

Ei oskagi nüüd kohe enam seisukohta võtta. See, et nad valmis on koos minuga ka maailma otsa sõitma mind ei üllata, nn "igavest" truudust on nad vandunud nii kainena, kui napsustena. Ja tänu sellele, et kunagi üks neist reetis ühe khmeeride suhtlemise omapära, tean, et ma meeldin neile.
Inimenest, kes ei meeldi, ei puudutata kunagi põhjuseta, lihtsalt niisama. Igal võimalusel põigatakse kõrvale ka tema puudutuste eest. Seevasti inimesega, kes meeldib ja kellele ka ise tahetakse meeldida otsitakse pidevalt kehalist kontakti. See tähendab, et lihtsalt möödaminnes puudutatakse sõrmeotstega. Päris naljakas!
Poisid rääkisid mulle korra, et kui tunned, näiteks klubis tantsides, et keegi sind selja pealt silitab salaja, siis tuleb kiiresti kindlaks teha, kes see oli. Ja kui tüdruk meeldib, siis võib samaga vastata. Tundub, et niimoodi on päris kerge ju tutvust sõlmida, kuid ega siis selle pärast kohe tuttavaks saada. See pidi ikka aega võtma ja järgmisel korral ei pruugi sama poiss, või tüdruk enam meeldidagi.
Muidugi, kui meeldib, siis saab edasi tutvust arendada ja asi võib ka tõsisemaks minna, kuumaverelised, nagu nad on.

Päris pikka aega olen ka mina nende sõrmega puudutamise osaline juba. Lihtsalt muuseas libistatakse minust mööda minnes sõrmeotsaga üle selja. Õnneks küll mitte kogu aeg, vaid mõned korrad päevas meeldetuletuseks, et olen endiselt nende lemmikülemus. Pagan, kõige hullem on, et ma kardan kõdi ju!
Aga ilus ikkagi selline kuidagi puhas tähelepanuavaldus. Igatahes mulle meeldib!
Avastasin praegu, et blogi näppides ja osa oma mõtteid kustutades on paar teksti vahetusse läinud. Õekesed tulid kodust tagasi peale minu Eestist saabumist ja Kraties käisime vahetult enne Uwe-Kerli lahkumist.
Praeguseks meil enam õekesi polegi, läksid minema. Jumal tänatud! Kuigi seoses sellega algas ka sissisõda, nagu poisid ennustasid. Igal ööl tekkib mingi avarii. Eks näis kuidas asi lõppeb.

Kui khmeer sureb, siis üldjuhul teda ei maeta, vaid tuhastatakse. ma ei tea küll nende matusetseremooniatest midagi. Kuid tean, et rikkamad asetavad tuha templis vastavasse tornikesse (hiiglaslikku torni) ja need kel raha pole, lihtsalt viskavad tuha templiõuele tornide ümber laiali. Aga nädal peale inimese surma korraldab perekond peo, et surnud hing saaks aru, et ta ongi tõepoolest surnud, teda ei leinata enam ja tal on aeg teispoolsusesse minna. Kuningaga muidugi on teine lugu, teda hoitakse rahvale vaatamiseks kolm kuud ja alles siis pidi tseremoonia tulema. Eks ootame ära. Aga nn. peotelk püstitatakse suvalisse kohta, mille munk on ette näidanud, tantsu-tralli muidugi erilist pole, aga ega eriti kurvad ka mitte. Kummaline, et nad võtavad surma kuidagi kergelt, või on nad tõesti nii enesesse hoidvad, et ei näita oma kurbust kellelegi. Sama on neil ka kodust ja kodustest eemalolekuga. Kuude kaupa töötatakse mehest-lastest lahus sadu kilomeetreid. Helistatakse, kuid ka mitte iga päev. Meil käis Saiha viimati kodus mai kuus! Praegu on november. Seega pole ta koduseid (peale venna, kes ka Sihanoukvilles töötab) näinud viis kuud. Kord kuus on ta laenanud minult telefoni, et helistada kas isale, või emale, kuna ta vanemad elavad lahus.
Aga kirjutasin sellest lihtsalt sellepärast, et sõitsime Khemeraga sellisest telgist mööda ükspäev, kui "Samuderasse" läksime. "Samudera" on pood, kus meil müüakse praktiliselt kõike, mida eurooplase kõht võib igatseda. Praekapseast ja eesti kohukesi pole, aga igasuguseid neid asendavaid asju ikka saab. Enamus kaupa baari kööki tuleb küll igal hommikul turult, kuid on asju, mida saab vaid otse tehastest, või, kui korraga nii palju pole vaja, siis poest.
Käime me siis poes Khemera motoga. See sõit on minu jaoks tõeline elamus. Või, mis elamus, pigem adrenaliinilaks. Peale seda, kui olin pool aastat iga päev logistanud mingite suvaliste taatidega poe vahet, siis esimesel korral tahtsin poisil suurest hirmust pea otsast ära hammustada. Tavaline motomees, kes valgeid raha eest veab, logistab nendega sõita ettevaatlikult, nagu oleks tal selja taga istumas mitte inimene, vaid kast lõhkeainega. Kham on sõitnud oma motoga sellest aiast kui jalad maha ulatusid. See tähendab, et endise kümne minuti asemel jõuan ma nüüd poodi viiega. Pluss veel see, et kui kuskil on väljas politsei, siis manööverdatakse ka nendest mööda kõrvalteid ja tagahoove pidi. Loomulikult käib kõik tempokalt kallutades, pidurdades ja kannakaid tehes. Peaasi, et ma ikka kiljuks selja taga ja prõmmiks rusikatega vastu selga!
Aeg-ajalt Kham ei viitsi poodi tulla, siis on motomeheks Tyra. tema on veidi tasakaalukam, kuid kiusata armastab temagi. Eriti järsult kurve võtta, et saaksin talle ikka meelde tuletada, kui vana ma olen. Saiha sõidab neist ilmselt kõige tasakaalukamalt, või on lihtsalt vähem sõitnud. Tasakaalukamalt ka selle pärast, et ta viib mind tavaliselt koju öösiti, ja siis on mul kaasas ka koer, rahad, ning arvuti. Praegu, kui juba teist päeva motot pole(remondis), tunnen end juba nagu eestis autota - ei saa kuhugi mindud. :)

Vabandan jõudumööda kõikide ees, kes minu blogi lugedes end sitasti on tundnud. enam te seda tegema ei pea, sest selgus, et mul ei tohi enam oma arvamust millestki-kellestki olla!

Õekesed tulid kodust tagasi! Kuigi ma ei saa aru miks tulid. Reiks üleeile hommikul just rääkis Paiga ja ütles, et ainult ühte oleks vaja praegu, sest kohe-kohe peaks minema baari renoveerimiseks. Ning siis pole mitu päeva plikasid üldse tarvis. Aga noh, kohal nad on! ja juba põrnitsevad ka. Eks Mom vist on juba öelnud, et õekesed on hommikuses vahetuses edaspidi, kui hakkab olema kaks vahetust. Tean, et Paile see ei meeldi. Pealegi rikkusin kihe hommikul nende tuju ära ka sellega, et lasin teha Khemeral turutellimuse, ning käskisin ka staffoodi teha tal. Poodi minnes, aga usaldasin kassavõtmed ikkagi Saihale. Olgugi ta jobbu, ikkagi on ausam jobu, kui ussitajad.
aga eile oli siis kokkuvõttes õhtul päris lahe. Tegelikult polnud mul üldse plaaniski sünnale tulla, plaanisin hoopis kodus väheke omale muusikat alla laadida, kuid Reiks helistas ja palus ikkagi tulla. Panin siis paremad riided selga ja tulingi. Et ma kedagi eriti ei tundnud ja keeleoskus ka mitte heal tasemel, siis ma sünnipäevalauda ei trüginudki. Rääkisin tibake eestlastega juttu, põrnitsesime Mattuga teineteist ja ma rääkisin hoopis staffiga. Sünnipäeva puhul oli ka neile lubatud natuke endale napsu kallata, ning olid teised päris jutukad. istusime väljas ja arutasime läbi kõik staffi puudutavad tööasjad. Siis hakkas sadama, ning kolisime ikkagi rannast baari. Ning just siis avastas üks kohalikest sünnipäevalistest, et baari taga seisvaid motosid oli üritatud ärandada. Lukud olid isegi ilusti juba jõutud läbi puurida. Aga, et motod seisid praktiliselt wc ukse ees, mis sest, et pimedas, segas neid ilmselt keegi. igatahes kutsuti välja ka politsei, ning meie staff läks hoobilt "härga täis", s.t. tahtis iseseisvalt juurdlustööd alustada, ning süüdlastele peksa anda. Nad on ikka hämmastavad. Kui ise miskit baarist "ära kaotavad" pole nagu midagi, aga kui keegi teine varastab, siis vihasemaid vendi ma ei tea.

Minu mees igatahes nautis eilset õhtut täiega, sai ju jälle leti taga möllata poistel abiks. Ega poistest muidugi on vaid Saiha see, kes leti taga jooke segab, aga minu taadu oli igatahes jube happy! Vist isegi rohkem kui mina, peale väikest suitsu.
Suitsu igatahes tegin, lihtsalt niisama, sest kaua sa ikka napsutad, kui poisid mulle teevad spetsiaalselt eriti lahja koksi, et emme enesekontrolli ei kaotaks. Vähemalt nii nad põhjendasid mulle, kui küsisin, et kas coca hulgas rummi ka on.
Istusime igatahes khemeraga mingil hetkel rannas, tegime savu (sest baaris ma ei luba teha, siis ma olen vihane) ja arutasime pidutsemiste erinevust kahe kultuuri vahel. Valge inimene joob end paari tunniga pildituks ja tõmbab kivisse, eriti ei tantsi ega laula. Ühesõnaga joriseb, või räuskab vihaselt. Lollusi muidugi teeb küll teatud staadiumis.
Khmeer joob tasahilju end pildituks. Üle kolme rummikokteili kannatavad neist vähesed. Klaasist hest viskist piisab, et nad varsti tukuvad. Suitsetavad nad eriti priskeid jointe, aga ei tõmba nii palju ja kauaks alla, kui valged. samas laulavad nad vaata, et kogu aeg, ja kui on karaoke käepärast, suudavad nad hommikuni lõbusad olla ka ühe kannu õllega. Tantsida armastavad nad ka, vastupidiselt mõnedele valgetele. lollusi teevad täiega, riidu kisuvad õldiselt harva, aga kui läheb löömaks, siis ikka väga-väga karmilt. Nugade, kivide, kaigaste jm. sellisega. Iga päev purjutavat kohalikku kohtab ka harva. Nad lihtsalt ei joo niisama, selleks peab ikka mingi tore põhjus olema. Sõbrad, keda näinud pole tükk aega, tulevad külla, või on mingi muu pidu. purjus khmeer on igatahes ülisõbralik, naljakas ja samas ka lollakas. Lolli purjus khmeeri olen näinud oma stafi pealt. Nii segi ikka keerata paarist õllest valge ei suuda.
Eilsed valged sünnipäevalised igatahes ronisid juba mingil hetkel lauale hõiskama ja nagu tavaliselt vajusid kahe paiku laiali. jäi ainult pisike punt tiksujaid. Saiha libistas ühe viski ja ühe mekong-sheigi, ning magas mingil hetkel täiega diivanil. lõpuks peksin ta plikade tuppa magama. teised ikka suutsid kauem vastu pidada. Khemera oli vist lausa peo lõpuni virge. Täna siis jagavad muljeid ja itsitavad valgeid.