Üdini imelik olemine on!
Selline nutune ja vesine. Kõik mida keegi ütleb, või teeb tundub isikliku solvanguna. Püüan ennast veenda, et see ainult tundub mulle, kuid ega vist päris nii see pole. Kahtlustan, et olengi lihtsalt reisipaketi üks aktraktsioonidest. Tegelikult juhtus see juba mitu päeva tagasi, tol õhtul, kui tüdrukud kohale jõudsid. Sai nagu oodatud ja närvitsetud, et kõik ikka sujuks ja, et Cambodia meeldiks jne. , ja siis ronisid kõik baaris tüdrukute lauda ja mina tundusin täiesti kõrvalise ja mõttetuna. Istusingi enamuse õhtust kassa taga ja vaatasin seltskonda lihtsalt kaugelt. See pole muidugi mitte esimene kord, kui olen lihtsalt teenindaja rolli lükatud ja sujuvalt vestlusest välja lülitatud. Sellist asja tuli ette ka eestis olles, kuid siis ei tundunud see nii isiklikult solvav. Tegelikult tunnen end sellest ajast saati nii kogu aeg. Lollil ajal tuli mingi palavik ka kummitama ja mega angiin. Sellest olen küll praeguseks lahti, aga ülejäänud tunne on alles. Selline võõras oma kodus tunne. Nii ma siis nukrutsengi rõõmsa näoga, selle asemel, et seda nädalat täiega võtta.
Äkki veel muutub midagi, mõned päevad on jäänud, ning pealegi tegi staff siin viimased kolm päeva kõikvõimalikke imesid, et mind elule tagasi aidata. Esimesel päeval peale Kati ja Kairi saabumist ma lihtsalt magasin kogu hommikupoole baaris poiste khmeeripärases välivoodis ja mind ujutati üle kõikvõimalike jubedate, ning mittejubedate teedega. Saiha tegi praktiliselt ära kogu hommikupoolse töö, marketi, Samudera jne..
Õhtul läksin koju ja magasin vahelduva eduga ilmselt kõrge palavikuga hommikuni. Kuna Reiksil oli tähtsam olla hommikul kuueni baaris ja väidetavalt juttu rääkida, kui huvi tunda kuidas mul läheb, siis tulin järgmisel hommikul uuesti tööle. Et mul ikka jube kehv oli olla, siis nõustusin Sofia poolt pakutud nn. khmeerimasaažiga. Olen aina pealt vaadanud, kui poisid lasevad endale teistel seda teha ja pärast käivad ringi nagu tiigrid, üle keha triibulised nädal aega. Aga olude sunnil, kuna ükski tablett ei aidanud, tuli ka ennast lasta triibutada. Käib see asi nii, et selg hõõrutakse paksult "Tigerpalmiga" kokku ja siis hakatakse selle sama salvi korgiga kiirelt jatugevalt mõõda nahka jutte hõõruma. Nii kaua, kuni tekkib pikk verevalum, siis tehakse järgmine triip ja järgmine jne. kuni terve selg on selline.
Palaviku võttis igatahes see alla, aga kurguvalu mitte. Sellega püüan oma jõududega hakkama saada. Äkki läheb homseks üle, läheks hea meelega tervena plikadega laevaga sõitma. Eks vaatab mis saab.
Mõni nädal tagasi sain üsna terava kriitika osaliseks kuna mingi kohalik klient, kes oli palunud oma telefoni baarileti taha laadima panna, läks seda iseseisvalt vaatama, kas on täis laadinud. Siis kähvati mulle, et sellist asja ei tohi olla. Mina loll arvasin siis, et see reegel kehtib kõigi kohta, aga selgus just praegu, et ei - valge nahavärviga pole ohtlikud ja võivad käia kus tahavad. Kui julgesin meelde tuletada, et mina sain võõra pärast õiendada, kamandati mind õsna õlbelt baarist minema. Nii palju siis sellest, et olen üldse veel kellelegi vajalik.
Nii, polegi midagi imestada kui palun vabandust kõigi ees, et olen ikka veel olemas.
Nii vastik on elada, kui pole nagu kellelegi sind tarvis enam ja...
Iga päev järgneb üks solvang teisele, mille kuradi pärast????? Terve suve kükitasin siin üksinda, tegin, mis võimalik, et jalgel püsida, kuid ilmselt polnud panus ikka piisav.
Tegelikult oli ikka üsna ülbe seegi, et olin tõsiselt haige ja pidin vaatama ise kuidas hakkama saan. Küllap see on ka rööpast jälle välja viinud!