Mõni külastaja kohe on probleemne!
Laekus meil eile teiste seltskonnas üks selline ka randa. Kohe esimesest hetkest, peale tervitamist, küsis poolpõlglikult, et ega ma ometi ei räägi stafiga nende oma keeles. Siis käiski mul väike plõks peast läbi, et tegemist on ilmselt isandaga, kes peab end kohalikust rahvast paremaks. Ja nii oligi. Kõigepealt oli ta endas kindel, et kuna olen õhtul baaris üksinda ja valge naine, siis peab mees mul olema kindlasti olema üks kohalikest ja kindlasti stafi hulgast. Ega ei viitsinud sellist lolli juttu, mis tal suust välja tuli, ning õhtu edenedes aina hullemaks läks, isegi kommenteerida. Üritasin jõudumööda viisakas olla, aga kui ta kukkus arve lauda viinud uue poisi peale lõugama, läksin tõmbasin talle vee peale. Lihtsalt tegin talle selgeks, et kohalik teenindaja on ikkagi teenindaja, mitte tema ori. Teiseks rebis ta enda meelest mingeid ülinaljakaid nilbeid kilde, mille peale vaid ise naeris. Neiu, kes nende lauas istus oli üsna tasa, ja teisiedki eriti ei võtnud vedu, et kaasa ärbelda. Hiljem kuulsin, et "valgel isandal" oli ka hiljem mujal olnud probleeme ülalpidamisega. Eks jääb üle loota, et keegi ta tiibu kärbib.
Muidu oli selline rahulik ja vaikne päev. Uue stafi sain täiesti juhuslikult. Sõitsime Khamiga poodi ja ta nägi tee ääres toimetamas üht oma tuttavat poissi. Kham pidas moto kinni, küsis minult, kas tahan staffi juurde, kuna Saiha on kodus haige. Muidugi tahtsin, seda enam, et poiss valdab vastupidiselt Amapile ja Tyrale ka inglise keelt.
Nii ongi meil siis täna teist päeva tiimis ka Pisal. Eks paistab, mis ta endast kujutab, baaris ta enne töötanud pole, aga õppust võtma tundub üsna kiire.
Eile tegime taaskord ka külastuse kohalikule ööturule, sest eestlased-turistid avaldasid soovi ka päris kohalikku toitu maitsta.
Ööturg!
Aasiamaade lahutamatu osa ilmselt. Pealinnas eksisteerib toiduturu kõrval ka hilbuturg, kuid meil siin on enamus ikka toidukohad ja müügiputksd.
ÖÖturg.
Tegelikult on turg avatud ööpüev, kuid hommikupoole toimub elu vaid teeäärsetes putkades kiiremalt. Ülejäänud kohad tukuvad vaikselt. Kui keegi sisse astuma juhtub, virgutakse hetkeks, et pärast taas letargiasse vajuda.
Elule ärkab turg päikeseloojangul. Ja osta saab sealt kõike, alates vägagi söödavast khmeeri pang-pangist ehk kohalikust hamburgerist kuni ritsikateni. Pang-pang on hea, olen isegi seda lausa nädal aega järjest lasnud poistel tuua. Salat, mis sellega kaasa antakse on peale minu veel nii mõnegi eestlase ära petnud - selline tunne, et sööd magusavõitu tšillist värskekapsa salatit. Tegelikult on tegemist rohelise mango-rohelise papaya salatiga. Prussakad maitsevad nagu päevalilleseemned, ning grillitud madu on nagu lihtsalt õllekõrvane.
Aga selle eest nende toitukohtade supid-praed viivad keele alla, kui oskad neid kokku segada. Meil on selle tarvis poisid. Sest lauda tuuakse kõik pooolvalmis produktid, mida siis ise kokku miksida. Ja kui ei tea, ega tunne asja, tuleb toit jama. Pealegi on enamus toitlustajaid umn´bkeelsed, nii, et nõu eriti ei saa küsida.

Juba siis kui oktoobri algul eestist tagasi tulin, vedasin kogu stafi ööturule supitama, sest siis oli Saiha suvi läbi rääkinud kui head suppi nemad Aigariga ööturul kogu aeg söömas käivad. Oli küll hea supp! Nii ka seekord, aga nüüd oli teine supp ja teistmoodi tegu ka. Keset lauda toodi grillid, mille tippu pandi pekitükk, äärtesse leeme sisse porgandid, kapsad, tomat, kurk ja kõik roheline. Pekitüki sulama hakates pandi sinna kõrvale ka lihad praadima. Lõpuks läksid ka leeme sisse nuudlipakid.

No oli ikka hea öösöömaaeg kuni kella kaheni.