Eile küsis üks mu vana tuttav FB-s, et, mis te eestlased seal kaugel ka sööte ja kuidas jõululauaga on??
Püüan siis tibake selgust asjasse tuua!
Tegelikult söön mina üsna palju kohalikku toitu. Praetud riisi kanaga, currykana ja kuna meil on praegu hästi osav kohalik kokk Sofia, siis söön ka khmeeride stafitoitu. Sest ta oskab ka omade kohalikku "praeräime" ja seebuliha valmistada ülihästi. Praesibula kaste riisiga on lihtsalt vapustav!
Kui väga millegi eestlasliku s.t. koduse järgi isu tuleb,siis saab ju alati teha praekartuleid peekoniga. Terve Victory Hill on täis venelaste söögikohti, kus pole mingi kunst saada boršisuppi, seljankat või pelmeene. Tõsi küll, kolmest korrast kahel, on minul pelmeenidega kehvasti läinud. Ilus puhas söögikoht, aga minul lööb põhja alt mõne minutiga. Vist pole ikka õiged pelmeenid olnud! See eest tänavatoit seisab alati sees nagu liimitud, ometigi pole vist kõige hügieenilisem. :)
"Samudera" pood on meil siin ka üks tore koht, kus ei müüda vist ainult eesti kohukesi, verivorsti, heeringat ja praekapsast. Ülejäänud asjade tootmisega on kohalikud valged enam-vähem hakkama saanud. Olemas on jogurtid, leivad-saiad-saiakesed, kodujuust, pelmeenid-frikadellid ja palju muudki. Kartul kasvab kohapeal, vorst ja muud vidinad, mis kartulisalatisse näiteks käivad, toome turult, või poest. Maitsestamata jogurt ajab asja ära hapukoore asemel. Pole küll päris see, aga kui ikka muud võimalust salatit süüa pole, tundub selline salat ülihea. Kuuldavasti pidid venelaseed ka juba hapukoort tootma, ise pole veel müügil näinud. Suitsuvorsti ja suitsuliha teevad sakslased. Arvestama peab muidugi, et kõik käsitsi valmistatud tooted (seal hulgas ka must leib), on kallid. Ka on kallid importkaubad, mida siin maal ei kasvatata-valmistata. Piimatooted on samuti kallid, sest kohalikku piimatööstust ei eksisteeri. Kohalikud lehmad, kes prügikastisest saadavast toituvad, on nii pisikese udaraga, et imestan vahetevahel, kuidas nende järglased üldse ellu jäävad.

Erilised, spetsiaalsed hõrgutised verivorstide ja eesti juustu näol lendavad kohale muidugi koduste saadetud pakkidena, või turistide pagasis, kes küll tulevad. Nii seisab meilgi praegu baaris veel pool pudelit "Vana Tallinna" ja kodus külmikus "Eesti juust". Naljaks on see, et meie sööme kohalike toitu päris hea meelega, kuid kohalikud meie toitu mitte. Oleme neile ikka testimiseks pakkunud, kuid ainus, mis poistele peale läheb on "Kalevi" marmelaadikommid. Neid küsitakse juurdegi.
Eelmisel aastal oli jõululaual seaprae kõrval ka sült olnud. Kas Matu ka sel aastal viitsib keeta, ei oska öelda.
Šokolaad on kallis, sest on imporditud sisse, kohalike kommid on kohutava maitsega ja sööma ei meelita. Kuigi pakendid on ilusad. Magusaisu saab peletada kõikvõimalike puuviljadega, mis siin on tõeliselt head. Ainus, mis mul suud vett jooksma ei võta, on durian. Olenseda küll proovinud, nii süüa, kui sheigi sisse segatuna, aga - ei! Nii, et nälga ei sure, kaalust oleme muidugi tänu kergemale toidule suutnud kahe peale alla saada ligi kolmkümmend kilo. Ja see on ainult teretulnud!