Kui khmeer sureb, siis üldjuhul teda ei maeta, vaid tuhastatakse. ma ei tea küll nende matusetseremooniatest midagi. Kuid tean, et rikkamad asetavad tuha templis vastavasse tornikesse (hiiglaslikku torni) ja need kel raha pole, lihtsalt viskavad tuha templiõuele tornide ümber laiali. Aga nädal peale inimese surma korraldab perekond peo, et surnud hing saaks aru, et ta ongi tõepoolest surnud, teda ei leinata enam ja tal on aeg teispoolsusesse minna. Kuningaga muidugi on teine lugu, teda hoitakse rahvale vaatamiseks kolm kuud ja alles siis pidi tseremoonia tulema. Eks ootame ära. Aga nn. peotelk püstitatakse suvalisse kohta, mille munk on ette näidanud, tantsu-tralli muidugi erilist pole, aga ega eriti kurvad ka mitte. Kummaline, et nad võtavad surma kuidagi kergelt, või on nad tõesti nii enesesse hoidvad, et ei näita oma kurbust kellelegi. Sama on neil ka kodust ja kodustest eemalolekuga. Kuude kaupa töötatakse mehest-lastest lahus sadu kilomeetreid. Helistatakse, kuid ka mitte iga päev. Meil käis Saiha viimati kodus mai kuus! Praegu on november. Seega pole ta koduseid (peale venna, kes ka Sihanoukvilles töötab) näinud viis kuud. Kord kuus on ta laenanud minult telefoni, et helistada kas isale, või emale, kuna ta vanemad elavad lahus.
Aga kirjutasin sellest lihtsalt sellepärast, et sõitsime Khemeraga sellisest telgist mööda ükspäev, kui "Samuderasse" läksime. "Samudera" on pood, kus meil müüakse praktiliselt kõike, mida eurooplase kõht võib igatseda. Praekapseast ja eesti kohukesi pole, aga igasuguseid neid asendavaid asju ikka saab. Enamus kaupa baari kööki tuleb küll igal hommikul turult, kuid on asju, mida saab vaid otse tehastest, või, kui korraga nii palju pole vaja, siis poest.
Käime me siis poes Khemera motoga. See sõit on minu jaoks tõeline elamus. Või, mis elamus, pigem adrenaliinilaks. Peale seda, kui olin pool aastat iga päev logistanud mingite suvaliste taatidega poe vahet, siis esimesel korral tahtsin poisil suurest hirmust pea otsast ära hammustada. Tavaline motomees, kes valgeid raha eest veab, logistab nendega sõita ettevaatlikult, nagu oleks tal selja taga istumas mitte inimene, vaid kast lõhkeainega. Kham on sõitnud oma motoga sellest aiast kui jalad maha ulatusid. See tähendab, et endise kümne minuti asemel jõuan ma nüüd poodi viiega. Pluss veel see, et kui kuskil on väljas politsei, siis manööverdatakse ka nendest mööda kõrvalteid ja tagahoove pidi. Loomulikult käib kõik tempokalt kallutades, pidurdades ja kannakaid tehes. Peaasi, et ma ikka kiljuks selja taga ja prõmmiks rusikatega vastu selga!
Aeg-ajalt Kham ei viitsi poodi tulla, siis on motomeheks Tyra. tema on veidi tasakaalukam, kuid kiusata armastab temagi. Eriti järsult kurve võtta, et saaksin talle ikka meelde tuletada, kui vana ma olen. Saiha sõidab neist ilmselt kõige tasakaalukamalt, või on lihtsalt vähem sõitnud. Tasakaalukamalt ka selle pärast, et ta viib mind tavaliselt koju öösiti, ja siis on mul kaasas ka koer, rahad, ning arvuti. Praegu, kui juba teist päeva motot pole(remondis), tunnen end juba nagu eestis autota - ei saa kuhugi mindud. :)