Huvitav, miks on kohalike muusika nii kurb? Vaid mõned laulus, mida olen kuulnud on tibake särtsakamad. Ja siis ka enamus neist meie lorilaulude stiilis. Enamusei teemaks siiski õnnetu armastus, ja olenevalt siis sellest kumb laulab, kas naine või mees - vastaspool on see häbematu, kes teisest ei hooli.
Aga kirjutan sellest lihtsalt niisama, sest täna on korralik eesti sügisilm, kui õhutemperatuuri mitte arvestada. See on ikka jätkuvalt soe. Ja, et selliste ilmadega midagi suurt teha pole, olen arvuti kodust kaasa staffi rõõmuks vedanud. Lastel rõõmu kui palju, ära on vaadatud kõik "Videviku" saaga neli osa ja "Näljamängud" veel sinna otsa. Kuigi eriti meeldivad neile kaklused ja tapmised, vist möödunud aastate õudused on kuidagi geenidesse talletatud. Enamusel ju vanemad sündinud Pol Poti ajal või peale seda. Eriti agressiivne on meie Mom, kes kohe igal võimalusel ainult peksab teisi. Kohati mind juba häirib see, ja olen talle märkusi teinud, kasu sellest suurt pole, ta ju keelt ei mõista.

Samas on selgunud, et tüdruk suudab ilmselt päris hästi täiendada meie uut menüüd, kui see peaks mingi ime läbi teoks saama. Siiani pole temajaoks minu nõudmised riisinuudlite, värskete kevadrullide jms. mingit peavalu valmistanud. Kui olen pilte näidanud, ütleb, et teeb ära küll. Eks elame näeme.
Aga alustasin ju muusikast. Ja lihtsalt sellepärast, et omad playlistid on pähe kuluma hakanud ja nüüd panid lapsed ühele oma telefinidest "saba" taha ja kuna kliente pole, kõlab üle baari selline magus-lääge khmeeri armastuslaulude tümps. Ja, et kohalikud on laulurahvas (hoolimata sellest, kas peetakse viisi või mitte, ei häbeneta laulda) siis võite kõik ette kujutada, milline ühislaulmine mul üle tuule- ja vihmamühina kõlab. DJ on Pipi, ainuke, kes tõeliselt viisi peab. Jummala lahe on tegelt istuda vihmahallis baaris ja kuulata kuidas igaüks oma nurgas ümiseb, sihuke paras nukrus tuleb endalgi peale.
Natuke midagi "lõbusamat" ka lõppu.
Plikade ussitamisel pole ikka piire. Kuna Reiksil on stress tänu madalhooajale, ja ta istub selle oma paar tundi siin lihtsalt kuidagi ära, siis arvasid plikad, et on paras aeg jälle tegutsema hakata. unustasid ainult ära, et mina võin ootamatult välja ilmuda.
igatahes oli siis ilmselt Pai ja Skay eestvõtmisel sätitud kuidagi nii, et meilt minemalöödud staff (Skay, Jeck ja nende praegused töökaaaslased vajusid eile õhtupoolikul äkki meie baari. Jutuga, et tulevad piljardit mängima. Fa-fa, Skay teab täpselt, et tal pole peale koerajama siia enam asja. Jeckil on aga Saihaga asi pooleli. Nagu nad tulid, vajus meie poiss näost plassiks ja Reiks, olles veel tiba vindine ka, läks väost eriti tõsiseks.
No nii, mõtlesin, hakkab jälle pihta. Aga siis mõtlesin, et lähen neile vastu poolde baari ja teretan jecki. Minul ju temaga miskit kana kitkuda pole. Nii tegingi, läksin sõbralikult juttu rääkima ja küsisin, kuidas uues kohas meeldib. Reiks vajus tagasi istuma, Saiha toimetas klientidega ja seltskond - nähes, et me ei tormagi neile hambuni relvastatult vastu- astus baarist tagasi välja. Jäi ära nende kavandatud kättemaks :). Pai muidugi tuli kohe sädistama, et tema käskis Poistel ära minna, ah kerigu põrgu, ussitaja.